Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade ulg rände vu. Tere, tere, head kuldranda, kuulajad on alanud, meie ühine 71. saade ja jälle nagu ikka, tagasi endistes möödunud aegadesse. Eelmise sajandi 30.-te aastate lõpus lõi Euroopas laineid Trio, mille nimeks oli Allani õed. Allan sissers oli selle ansambli nimeks. Aga omapärane oli ta sellepärast, et tema lauljad olid kolm tšehhitari ja nimel Irina Saalasgowa Veera koods varuma ja Ratka Holaazova. Ja noh, neid Tšehhi või Poola ansambleid ikkagi Euroopas väga kuulsaid ei olnud, see oli üks erand ja sellepärast me teda ka kuulame. Ja laulu pealkiri ka niukene erandlik vihma võib sadada ka minu poolt, ütlevad naisterahvad meestele nii-öelda hoiatuseks, et võivad ka pahaseks saada ja, ja vihmapilvede moodi välja näha. Ja heliplaat sarjast kesköine saksa Swing, mid, naid, Swinging, Journani ja ta oli hästi välja mitu mitu järjestikku eriplaadi aastaid 39 kuni 41. Meieni kuulame siis sellist erakordselt ansamblite Tšhehhi. Naiste trio võis saada Euroopas üldtuntuks ja populaarseks. Saate lõpus ütlen kama oma telefoninumbri ja internetiaadressil pange pliiatsid või sulepead või, või nutitelefonid või arvutil valmis. Muide, minu internetiaadress on ka rahvusringhäälingu koduleheküljel olemas, seda saab alati kätte, kui tarvis, tuleb sisse lüüa lihtsalt kuld, Rande muu rahvusringhäälingu koduleheküljele. Aga nüüd tagasi muusika juurde, no me oleme ikka noh, praegu kuulasime seda tšehhi ansamblit, aga ikka oleme proovinud luua sellest vanast moemuusikast sellise laiema pildimaailmas Saksamaast, Eestile ja Eestist, Ameerikanija. Neid prantslase lugusi kolmekümnendaist 40.-st on vähesust selliselt heliplaate siin liikumas, aga need Saksamaasõja Ameerika oma siia Eesti omasid olla. Ja täna kuulame ühte vana lugu kõigile hästi tuntud originaalse pealkirjaga on ta originaalpealkirjaga huviisi Anna ja tõlkes Sis puhisev ja ähkim. Anna see lugu meeldis, ameeriklastel on väga 1900 kolmekümnendail aastail, originaalis esitas selle laulu Leslissarooni Lesli Sarooni. Meil Me teame, esitas selle loo ja laulis heliplaadile rinna pealkirja all tädi Anna pärast ka Modern Fox on seda korranud ja paljud teised meie nagu ikka oma saates püüame kuulata originaalesitusi ja tänada tulebki siis viisi. Anna esineb less is sarlooni ja aasta on 1933. Tädi Anna on siiani populaarne laul, nagu me kõik teame. Kui me täna teda kuulama ei hakka, ehk mõnes teises lähemas saates tänase eestiaegse loo nimeks, mida me kuuleme eesti ajast, olles sigrimigri popurrii kongi plaadi nimi, sigrimigri, popuri ja selle popurrii esitab, on Paul Mets. Paul mets, kodanikunimega oli ta Pavel Sahharov, elas 1902 kuni 1958 ja oli väga populaarne omal ajal sigri-migi laulis sigrimigri, tähendab, on selle nimi ja sigrimigri popuri laulis ta sisse 1931. aastal ja erinevate laulude sõnad kirjutanud Tasku tol ajal hästi viljakas Aleksander drill järv ja saatis homokord, firmas oli plaadifirma orkester. See pori on pikk, me kuulame täna esimese osa. Ja siis veel kord sigrimigri popuri laulab meile Paul mets ja aastal 1931. Janguans noored kui noored me siis olime. Hästi populaarne laul Euroopas ja Ameerikas 1900-ks 62. aastal esitaja muidugi tol ajal veel ise ka väga noor, vaid 20 aastane Clif Richard kes nüüdne, 14. oktoobril sai juba 80 aastaseks, pidas suurt juubelit. Ja nüüd mu juubelit ja nüüd, 80. juubelil pöördus ta avalikkuse poole ikka optimistlike sõnadega, ma tsiteerin. Kui tahad olla nooruslik, siis liigu, kui sa ei saa joosta, siis kõnni ja kui sa ei saa kõndida, siis proovi Roomat Ta, peaasi, et sa liigud. No niisugune on õpetus kunagised Euroopa noortele, iidolid, krid Fricharvilt. No eks me teame seda õpetust ei saa igaüks ise ka, aga niimoodi ta juubelikõnes esines, seda on ajakirjandus tsiteerinud. Aga tol ajal, 1962. aastal, kui see lugude janguans laineid lõi laulistkümnend, if Richard seal teistsuguseid sõnu, kallis, me oleme noored, noored ei peaks kartma, armastada teineteist täna ja kohe siinsamas. Sest väga kaua kallis me noored olla ei saa. No jällegi tuttavad ja targad sõnad tulebki siis nüüd lugu, millega Clif Richard Euroopas läbi murdis, janguans noored ja aasta on 1962, mis Clif Richard. Meil siin Eestis sai Clif Richard laiemalt tuntuks hoopis lauluga laki lips, õnnelikud huuled tõlkes eesti keeles, Ivo Linna laulis seda pealkirjaga kikil Ps originaalis, aga siis laki lips ja seal on umbes sellised sõnad, sellised kelmikad, toredad sõnad, et kui olin väikene poiss, siis mänguasju mul palju ei olnud, kuid mul olid õnnelikud huuled, kes elus leidsid alati üles teised õnnelikud huuled. Nii, kas sinu omad? Laul tundus tol ajal olevat uus ja värskem, tegelikult Clif Richard laulis ümber vana, 1950.-te aastate menuloo, laki lips ja täna asja natukese veelgi kirevamaks muuta meie saates, et Alexis mitmekesisem, kuulame seda laki lips inglisekeelses versioonis, paljud kuulanud või kuulnud, aga kuulame Clif Richardi esituses nüüd selle laulu saksakeelset versiooni. Rotte lipp, Ben, mis just Kesk-Euroopale oli mõeldud ja seal muidugi ka üllatavalt kõrgeid laineid lõi ja saateansambliga on nagu ikka Clif Richardi puhul kitarrigrupp, Chadous, klipporytšarlaki lips ja aastaga on 63 64, kui see laul väga populaarne oli. Aga kord on juba nii, et me kõik nagu Clif Richard Ki saame vanaks. Ja siis kord valutab siit, Korn valutab sealt ja, ja, ja nii edasi. Aga kui püüda end vormis hoida ja puugi puhi järgi tantsida, võib noorust pikendada ja vanadust edasi lükata. Vaat niimoodi laulab meile moon, mallikan, muul mallikan, USA võrratute, 50.-te aastate suure kaabuga rokkstaar ja tema just soovitav siis tantsust abi otsida. Ja laulu pealkiri on ka väga originaalne, võib olla ootamatu, isegi eesti keeles reuma dismi muugi rõõmas dismi, puugi on loo nimeks ja meie kuulame seda ja kes soovib, võib ka tantsu kaasa lüüa. Ja moon, Malika oli suur rokkmuusika arendaja omal ajal püüdis seda võimalikult hästi teha ja temale kuulub selline loosung või selline hüüdmine. Me peame mängima nii hästi, et jumala õllepudelid meile lauale tõstetud taks. Nii armastas ta öelda siis omal ajal, kui ta laineid lõi, kõvasti kuulus mees oli. Nüüd aga tuleb siiski tema rõõmatismi mugi, liigeste valu saaks ja Malikan ise elas aastail 1909 kuni 1967 ja tema hauamonumendina on kirjutatud. Ma purjetan oma laeva üksinda. Molmalikan rõõmalt dismi muugi. Tulemas on kuld, Randevu iga saate kindel rubriik siiamaani, mis ikka üha laieneb ja laieneb, kirju ja telefonikõnesid tuleb palju. Ühesõnaga tulemas on kuld. Randevu kirjagast. Meie kuulaja, härra Mati on ise mänginud palju aastaid puhkpilliorkestrites ja armastab muuhulgas ka marsse mängida. Ja ta helistas, Me rääkisime mitu korda temaga telefoni teel ja ta palub tutvustada või rääkida mõne sõna Kuulsa vanad sõbrad Marsi saamisloo kohta, noh hea meelega, see on väga kuulus lugu. Hea meelega seda Marsi marsilaulusid, natukese tema sünnilugu, meenutame. Ja nüüd selles laulus mõni mõni sõna algse pealkirjaga rünnak oli selle marsi esimene pealkiri ja selle rünnaku kirjutas saksa sõjaväemuusika heliloojat Arnold Heike 1889. aasta paiku, no nähtavasti 89. aastal. Tema oli selleks ajaks juba palju sõjaväemuusikat kirjutanud ja ta oligi nagu spetsialiseerunud just sõjaväe marsside ja ja selliste puhkpilliorkestrite lugude peale. Aga kuidas seekord läks oma uut marssi pakkuma, siis oi üllatust, oi ootamatust siis ungi Renaderi polgu Köönik Karl kapellmeister härra Ta olevat talle öelnud otse, see on nüüd ajaloopaberite pealkirja pandud. Jaa, olte olevat talle öelnud siis otse. Meil on piisavalt palju muusikalisi marsse. Pange oma marss nüüd ahju. Vaat nii, ülbelt võeti vastu siis maailmakuulus, hilisem maailmakuulus marsilaul heliloojat Eike ei jätnud jonni, võttis orkestris puhkuse ja nimetas Marsi ümber. Alte kammeraalnen ja kirjastaja ostis laulu temal 25 saksa marga eest. Ma ei tea, kui suur raha see oli. Aga igal juhul selle raha ta sai. Ja 1895. aastal esietendus Marss kapell Fritz Köleri esinduslikkus saalis on selline saal olemas. Ja Altega Meraadenis sai hiljem üks populaarsemaid marsse maailmas. Ja seda mängiti ka 1937. aastal Inglise kuninga Georg kuuenda kroonimistseremooniale ja Marssi saab kuulda ka kuulsas filmis sinine ingel ja nii edasi ja nii edasi, need on paljudes kohtades kasutada patud teike ise siis helilooja töötas hiljem politseiametnikuna, kuid jätkas oma sõjaväe marsside kirjutamist ja koostamis kuni elule poni. Meie kuulame Marsi vanad sõbrad Marssi, nüüd kuulame vanad sõbrad, samanimelise 1950.-te ja 1960.-te aastate rahvakollektiivi nime all kandnud ansambli esik, selles oligi ansambel vanad sõbrad, mis mängis ja esitas siis ka selle marsi, vanad sõbrad. Aga ennem seda, kui me seda marssi kuulama hakkame. Me tähistame oma saates nüüd oktoobripühi. Täna on seitsmes november, vanasti, kui me noored olime, olid siis linnad ja külad kõik punaste lippudega ehitud. Ja meie tähistame täna oktoobripühi ühe toreda intervjuuga, mille andis meile härra Mati telefoni teel. Ja tema jaoks on varsi vanad sõbrad ning mai ja oktoobripühade vahel, õigemini omaaegsete paraadide ja töö Ta varapha demonstratsioonide vahel tihe seos. Nimelt härra Mati mängis Helmut Orusaare poolt juhatatud Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestris ja käis tiga demonstratsioonidel pilli mängimas. Ja seda ta oma mälestuse mälestuste killukesed meile nüüd täna ka meenutab, räägib orkestri mees härra Matti. Aga tuletab meelde Peeki omas vanad sõbrad, sõnasse ühendas orkestrit koolide kohustuslikud hajutamisega, mõtete positsioonid. May magas oktoobripühade paraadil, mängisin üle 50 aasta tagasi Tallinna tuletõrje ühingu orkestris ja siis orkestri Raadi Raadil esines aga mitte kõik orkestri liikmed. Kuna orkester oli suur natukene üleliigset vees messist, moodustati orkester, mis neile mõne vene suurettevõtteni, kuidas neil oli uhke neil uhked paraadil olla oma orkestriga ja muidugi mingis mustas kassas, siis maksti orkestrile ka natuke raha. Põhimõte oli selline, et kui paraadil oli käidud, siis kogunesime tuletõrje ühingu väravas Viru väljaku hoole juurde, siis ootasime oma orkestrikaaslasi, kes oli mingi teade lipu tal esinenud. Kogunesime öised uurimisi kogunenud orkester. Ühiselt mängis tuletõrjehoone väravas. Paraadil olles oli, lakkab kull maga saadatisel külmarohi ka laua peal. Siis veetsime paraadi lõbusalt aega, kuivõrd lõbusalt ringi nagu seltskondlik, kes, kes oli kauem, kes müüsid selle poolest Rumeeniasse. Vanad sõbrad ühendas meid. Meenub alati, kuulen lõike Varssi. Ma vaatasin siin paberite pealt või arvutist järgi, õigemini arvutist ja Troy orbissoni polegi meie saates veel olnud, pole tema laule kuulnud, kuulanud, võid lasta, laulnud, laulda teda siin meie oma saates, täname, parandame selle vea bluuma ju on 1963. aasta pärllugu nii Ameerikas kui Euroopas selles loosta igatseb selle sinise järve juurde tagasi minna, kus ta kunagi õnnelik oli. Roy Ormisson Jablumbaiu aasta 1963 Euroopa ja Ameerika superkuulus laul. Veel üks sügise laul, see on nüüd meil esmaettekanne, ma ütleksin võib-olla ka Eesti raadioeetris esmaülekanne pärast paljusid aastaid ja head kuulajad, meie ühine töö kannab ikka vilja nende kadunud laulule otsimisel oleme jälle paar Anu andnud, Dani vana. Aga noh, meie jaoks nüüd uut laulu juurde saanud meie alaline kuulaja härra Jaan Trigger soovitas otsida Eesti rahvusringhäälingu arhiivist vana 1971. aasta raadiosaadet õhtu kahele. Mina otsisin ja leidsin just nimelt novembrikuu keskel oli 1971. aastal Eesti raadioeetris saade õhtu kahele. Selle saates oli hästi populaarne saade autor, tolleaegne suur raadiotegija Peeter Hein toimetajad Priit Aimla ja helirežissöör Asta Kuivjõgi. Kõik oma ala suured asjatundjad. Ja salvestatud on saade kuulsas tol ajal kuulsas paar varianti teest Tallinn mis asus siis Harju tänaval, nagu me mäletame, hästi-hästi populaarne ja hästi soliidne ja ja tõeline tõeline luks luks restoran varietee ja Maarja kõik kokku. Ja külalisena esines just selles saates Anu anud tal seal siis mitu tänaseks unustatud või kaotatud laulu on seal saates näiteks sügise laul. Mina ei mäletagi seda hästi noh, pole ju vahepeal üleüldse kuulnud neid ja siis mõni asi lähebki meelest ära. Helikvaliteet ja kõla sellel lool ei ole kõige paremad, no ikkagi stuudios väljas salvestatud muusika ei saa teda teha nii, nii nagu siin stuudios, aga noh, seal selle varietee lava peal ikkagi üles võetud ja ma arvan, et me ikka kuulame sellepärast et härra Jaani poolt soovitatud lugu oli ka vahva kuulata, tagantjärele ilus laul, aga enne ja seda lauluga väike intervjuu, mille saate autor Peeter Hein Anu Antonilt baarvarietee Tallinn laval palus ja mis siis hiljem eetris oli. Ja siis pärast seda intervjuud tuleb ilus laul sügislehtedest. Peeter Hein ja Anu Anton. Aitäh mälu ja mul on tunne, et te olete sama heas vormis nagu alati, vaatamata oma pikale eemaleolekule Eestist. Öelge, kas suurlinnad on teid ära võlunud? Ei, nüüd tunnen juba igatsust kodu järgi päris tugevat igatsust. Kus te olete olnud viimase ütleme viie aasta jooksul. Viimase viie aasta jooksul võib ütelda, et tal on terve nõukogude liidu risti ja põiki läbi sõitnud. Nad olid siis mitme orkestriga, eks ole, kuu jah, seal EL Bakuu radilevee nimetati meie programmi ja Moskva Music halliga kõige kaugemale, võib-olla Sahhalini saar või Kamtšatka Sahhalini loetakse ikkagist kaugemaks. Kui kaugele te lähete tagasi oma? Muusikaharrastuse või ütleme siis täpsemalt laulmise algust. Muusikaharrastus algas võrdlemisi varakult, hakkasin muusikat, läheks aastaselt klaverit. Aga laulma hakkasin keskkooli ajal. Aga päris nii tööle, mille töölelauljana raha sain. Hakkasin televiiekümne kuuendal aastal tselluloosiklubi orkestrist tantsuorkestris lauldes, kes püüdeid siis laulu juurde. Võib ütelda, et Eri Klas oli selles süüdi, et ma hakkasin laulma kunagi muusikakoolis, ma õppisin esimesel kursusel, oli meil üks õhtu muusikakooliõhtu ja seal ma laulsin juhuslikult oma kursusepoolt ettekandeks laulu. Nojaa, eri mängis sellel ajal tselluloosiorkestris, ütles, et miks sa ei võiks tulla. Alguses ma ütlesin ära, mõtlesin, et kuidas mu ema sellesse suhtub, et valin ikka võrdlemisi noor lapseke siis et ma lähen niimoodi õhtuti tantsuorkestrisse laulma, alguses sai isegi seda nii poolsalaja tehtud ilma vanemate teadmata. Aga no lõpuks nad harjusid sellega. Tegin. Kätt finišilint läbi, seal kohisevad lained. Tervenisti generi tegutsut meelidaa, leian. Jallai. Jäideni mul. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle ikka laupäeval, 17. Null viis. Rahvusringhäälinguleheküljel on minu aadress olemas, kuid ma täna kordan seda siin ka eetris. Et kirjutage siis üles. Minu telefon on 52 76. Ja seitse kaheksa, kaks ja internetti meiliaadress on Heimar punkt Lenk. Ät Gmail punkt com. Telefon oli siis 52 76 ja seitse, kaheksa, kaks. Ja meiliaadress Heimar. Lõpulugu nagu ikka instrumentaalne ja et me täna rääkisime pikemalt marsist vanad sõbrad, siis olgu lõpulooks ka selle Marsi instrumentaalne ja hoogne orkestri esitus. Ja mina leidsin rahvusringhäälingu arhiivist just nimelt selle Tallinna tuletõrje ühingu puhkpilliorkestri esituses selle loo, nagu meil eelpool siin ütlesime, orkestrit juhatas tol ajal Helmut Orusaar. Ja minu meelest on üsna tõenäoline, et ka härra D, kes meile täna lustakalt oktoobripühadest rääkis ka selles praeguses heli üles võttes, mis kohe tuleb kaasa lõi ja lõi kaasa ja mängis uhked vana ajamarssi. Ikka selleks, et vana sõprus kestaks. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.