Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade iidrände vu. Tere, tere, head Kuldrandevu kuulajad on alanud meie ühine 73. saade ja jälle tagasi endistesse aegadesse. Eelmise sajandi 30.-te lõpp ja saksalaager, no selline on meie saate algus tavaliselt olnud. Juba enne maailmasõja teise maailmasõja algust läks ka ajaviite muusika Saksamaal natside kontrolli alla kuid sõja päevil vajas Richi propagandaministeerium väga-väga taustamuusikat Inglismaa-vastaste vokaalplaatide jaoks. Need olid plaadid, mis tehti Saksamaal, Inglismaal levitati ja siis oli noh, selline muusika, mis pidi siis saksa rahvas kiitma. Kunstirahvale see üritus ei meeldinud, kuid vaielda oli muidugi ohtlik ja kuulus har Bauhke orkester. Tol ajal Euroopa üks paremaid džässtantsuorkestreid haarati sellise muusika tegemisele kaasa muusikutele vastumeelselt, kuid peaasi oli Reifholi huvitatud, et laul haaraks masse. Meistrid mängisid ja laulud haarasid masse, kuulame ühte sellist hästi, Tonyax sellise imeliku lühikese pealkirjaga muu puu on selle estraadiloo nimi, nüüd fokstel otses tantsuorkester esineb ja siis soliston Paul torn ja mängib kuulus Errharpa uhke orkester. Aasta on 1939. Ega sakslastel polnud kerge häid sõjalaule hakkas tulema nii Inglismaalt, Nõukogude Liidust kui Ameerikast. Ameerikas said sõdurite lemmikuks svingi ja muugi vuugi kuulus laulutrio ändriuužissöörs. Kui sakslaste sõjalaulud olid täispaati tost, siis ameeriklased pakkusid sõdurpoistele hoopis rohkem rütmi ja noorusliku ellusuhtumist. Näiteks peidetud patriotismi võis leida 1941. aasta suures melu loos vuugi vuugimaaga voi ehk eesti keeles siis tõlgituna pasunapoisi vuugi, kus kiidetakse üht tublit Chicagost pärit trompeti solisti, kes pärast seda, kui sõduriks sai, hakkas kaaslastele nii hommikuse äratuse ajal kui ka pärast õhturahu väljakuulutamist hoopis muugi vuugirütme esitama. Ja sõduritele lugu väga meeldis ja loomulikud Andrius istes oli sõdurite seas oma selliste lauludega ülipopulaarne. Kuulame siis nii Andrius islers ja vuugivuugi moi ja aasta on 1941. Kui nüüd tulla tagasi sõjaeelsesse Eestisse, siis võiks kuulata Alfred Palmi esituses moelugu seitse pruut. No üldiselt tuntud laule isegi tänapäeval seda on mitmeid kordi ümber lauldud ja erinevate sõnadega Alfred Palmi tekst algab nii. Mul seitsee turisked, pruuti on neid kõiki kuumalt. Armastan Pauline, Eeva, Tiiu, Kai, Natalja, roosike ja Mai. Mul iga päeva jaoks on pruut kõik isemoodi andvat kuut. Käin järjes kõiki neid vaatamas ja armastust neile jagamas. See on üks versioon, aga neid on vähemalt neli, viis erinevaid sõnu sellele laulule. Helilooja Victor Conte ja tema elas 1895 kuni 1968 ja plaadifirma elektroVictoria aasta 1933. Laulab, nagu ma juba ütlesin, Alfred pall muide, head kuulajad tema kohta üsna vähe teada. Kui kellelgi on midagi, andke meile ka teada Alfred palmielu kohta. Minul on tema sünniaastaks pandud siin leitud 1908 aga lahkumise aega polegi olemas, tähendab, mina pole avalikkuse nii-öelda nendes portaalides või kirjanduses leidnud. Muide, plaat, mida me kohe kuulame, on härra Valdo Prausti erakogust ja on restaureeritud 2013. aastal seitse pruuti ja Alfred pall. Ja nüüd meie saate populaarne rubriik, mille pealkirjaks on kuld Randevu kirjakast. Meile kirjutab proua Elsa Pärnust. Oli aeg, kui meil tegid ilma sotsialismimaade artistid Heigim rööl, saksa tee veest, torde marjanovitš Serbiast, Kaarel kott tšehhist ja paljud teised. Neid oli palju näidatud televisioonis ja hulga plaate müüdi. Mina kuulaksin meelsasti Bulgaaria lauljanna Liili Ivanova. Mõnda lugu näiteks unustad tee tagasi, oli selline laul, mulle väga meeldis, ehk leiate. Ja tõepoolest oli selline laul, sammuids, aparaat, mõjunda roogu, unusta tee tagasi ja Liili Ivanova Bulgaaria suurtäht, kes kogu aeg nõukogude liidus esinemas käis, esitas selle laulu, laulis selle laulu unustati tagasi muidugi oma. Kirjutab härra Uno Tallinnast nõmmelt. Olen vaimustatud teie muusikasaatest suur-suur tänu selle tubli töö eest. Ma sooviksin kuulata, kui võimalik mulle minu nooruses väga meeldinud Morisk kõrveri kalurilaulu. Palun teid näha vaeva ja leida see laul ette tänades ja head tervist soovides Uuno nõmmelt sündinud 1941. No härra Uno ja head kuulajad, nüüd tulebki kaluri laul. See on hästi ilus lugu. Mul endal on ka see heliplaat, ma mäletan, isa ostis selle meile kunagi, kui see ilmus 1954. aastal, muide ja laul on filmist veealused, karid. Sõnad kirjutas Aino, too ja film tehti Aadu Hindi näidendi, kuhu lähed seltsimees direktor ainetel. Ja siis oli see ilus laul oli seal ja nagu ma ütlesin 1954. aastal tuli ka Riia heliplaadi stuudios välja kahe poolega sellak plaat siis kus oli pealse Georg Otsa esitatud kaluri laul, muide, ka Heli Lääts on seda lugu laulnud kuulamegi siis nüüd härra Uuno lemmiklugu aastate tagant moris Kõrver on helilooja ja esitab meile kalurilaulu. Georg Ots. Merre. Lastud. Laulsin. Kalur. Helgi kaaluna vaid O. Tahad tule koosnev ja me no Daci Apsu minu interi. Oo see nuut katka nagu ka aga see teisi Mas soolo no see Kuidas? Ta. Kodus. Elgi RMK-l o. Ahah tule mu koos müür ja no tassi teed, kui. Minu. Tere, olen Tõnu võrust. Nii algab järgmine kiri ja jätkub, kes novembris ei suuda armastada, ei suuda armastada ka mais. Selles laulavad britt Kersten ja verd Hendrix oma hoogsas laulus ver in November niht, Liivend, kan aastal 1970 ja mida võiks ka kuldRandevus saates esitada. Ilusat sügise jätku teile ja ilusat sügise jätku ka teile, härra Tõnule ja teie kaaslastele võrust. Ja pangem siis nüüd head kuulajad kõrva taha. Möödunud aegade tarkuse, vähemalt 1970.-te aastate tarkuse, kes novembris ei suuda armastada, ei suuda armastada kamais rit Kersten ja verd Hendrix esinevad. Aasta on 1970. 1969. aasta novembrikuu läks ajalukku kui Vietnami sõja vastane kuu kogu maailmas. Pühapäeval 15. novembril oli suur Vietnami sõja vastane miiting või selline rongkäik. Washingtonis protesteeris kuskil veerand miljonit inimest sõja vastu ja tol ajal 250000 inimest tänaval oli väga kõva näitaja. Ja nagu me mäletame, kestis Vietnami sõda sõda üsna pikalt 1955 kuni 1975 ja lõppes USAle edutult. Ja selle tulemusena rajati Vietnami sotsialistlik vabariik ja sõjas hukkus kaks miljonit Vietnam last. USA lennukid viskasid riiki üle seitsme miljoni tonni pomme. Ameeriklasi hukkus sõjas 59000 ja haavata sai ligi 300000 inimest. Ja 1972. aasta lõpus lahkusi Linno Hiinast viimased USA regulaarväeosad, õigemini suve lõpul juba. Ja me meenutame seda Vietnami sõda ka ühtlasi, kuna ta on praegu kalendris ära toodud ühe lauluga ja see lugu on pealkirjaga, see kiri on saadetud Vietnamist või siis kiri Vietnamist. Sõnad umbes sellised. Oh sa issand, ma olen väsinud ja kurb, Janar. Nüüd tahan vaid koju minna. Palvetage seal kodus oma mehe eest. Ja kiri Vietnamist laulab seersant värvis säärler. Tema oli Ameerika siis sõjaväelane Vietnami sõja ajal, aga tegi ka terve rea ilusaid laule, ma ütleksin tõepoolest ilusaid, selliseid südamlikke laule. Kõige tuntum nendest on vallaad rohelistes barrettidest. Ja praegu me kuulame ühte teist, tema lugu, mille pealkirjaks on siis kivi Vietnamist ja kus ta palus siis, kui teda kodus vastu võtma. Ta, meenutagem ka meie seda rasket aega. Letter From Vietnam ja esineb meile, nagu ma ütlesin, narri säädler, kes igatseb koju. Johann. Strauss maas jätma. 1963. aastal tuli suure tuhinaga ekraanidele komöödiadetektiivfilm roosa panter. Kuulus kuulus maailma üks vanimaid filmistuudioid ja see on see suure lõviga kaubamärk filmi alguses, kui Slovidev suu lahti keerab, pead ja siis möirgab hirmsat moodi. Ja sarja esimene film on oma nime saanud samanimelisest roosast. Tee montist, millel on tohutu väärtus ja suurus ja teemanti, nimetatakse roosaks pantriks kuna selle keskel olev kujund sarnaneb hüppavale roosalepantrile. Eesti publik jälgis hoolega roosa panteri või pantri telesarja Soome televisioonis, mis hakkas jooksma 1964. aastal. Ma tuletan meelde, kuidas film algas ja milline oli tunnusmeloodia. Ma arvan, paljudele tuleb nüüd meelde üsna tuttavana. Roosa pantri filmimuusika kirjutas kuulus helilooja ja orkestrijuht Henry mansiini. Kuulame üht lugu esimesest osast megi Leostasseera täna õhtul läheb paremaks, on laulu nimeks ja esineb selles filmis tol ajal tõusev filmitäht Ran šeff Wris kes elas aastail 1937 kuni 2016 ja pangem tähele, kuidas laulu lõpus tõuseb lärm ja kolin. Aga see tähendab, et roosa panter möödeldab tänaval ja tõstab üles suure plakati, mis tähendab, et filmi järjekordne osa on lõppenud. End nüüd aga siis Franžev friisia megi Leostasseera. Täna õhtul läheb kõik paremaks. Nüüd tuleb lugulaulust seda tänu meie aktiivsele kuulajaskonnale, kes saadete tegemisele hoogsalt kaasa lööb. Aitäh selle eest. Konkreetselt andis mulle juhtnööri, kuidas ühele kadunud laulule lähemale jõuda. Meie kuulaja proua UV. Nimelt on aastaid otsitud Anu Antoni meisterlikult lauldud esimene hall juus originaalesitust. Ja nüüd on selle laulu saamislugu meile enam-vähem teada. Selle laulu avalik esmaesitus oli Poola raadios 1955. aastal, kui raadio orkestrit juhatas Jan kam. Jeera laulusõnad on üks-ühele eestikeelsete sõnadega, millised kirjutas, või õigemini tõlkes siis meie meister Heldur Karmo. Originaalsõnad poola keeles kirjutas Kazimierz minkler. Muusika autor on Hendrik Hubertus, Jablonski. Ja muide, huvitav on see, et härra jam Lonski oli laulu meloodia kirjutanud juba sõja ajal ja siis unustanud oma põhjatuisse sahtlitesse. Kuid proua Jablonski oli tark ning taibukas naine ja säilitas salaja kõik mehe paremad sünnitised. Ja nüüd on veel lõbusam lõpp sellel asjal, kui 1950. aastal. Danski raadiojaam kuulutas välja uute laulude võistluse, lootes, et meister Jablonski kindlasti millalgi heaga üllatab. Selgus, et mehel polnud peas mitte ühtegi uut lugu. Ta oli meeleheitel ja siis ulatas proua Jablonski armastatud abikaasale sõja ajal unustatud meloodia, noodid. Kohe tegi poeet Kazimierz vinklergas sõnad laulule ja konkursil edukalt esinenud lugu pakuti tol ajal veel noorele algajale kuid väga andekale naissolistile, kelle nimi on Marta Mirska. Neiu ei julgenud algul laulu vastu võtta, kuigi teda väga keelitati, et just sinule see laul sobida. Marta arvas, et ta on liiga noor ega tea hallidest juustest seal mitte kui midagi. Pealegi pole tal perekonda, milles seal lauldakse ja tal polnud veel õiget peigmeeski, siis olemas. Enne raadios ja televisioonis esinemist proovis ta laulu ühes suures tantsusaalis Danskis kus teda tervelt 14 korda tagasi plaksutati. Kuid vahepeal oli uue loo jõudnud stuudios sisse laulda ka Poola erakordselt populaarne estraadisolist tol ajal Nietzsche, Slam, Foog ja sel hetkel, kui ta laulu sisse laulis ei osanud veel keegi ette kujutada. Kui suur pahandus sellest kasvab. Jeostusi luu, mis pidi moods, nonii, loss, polügooni. Jõutšerfizzi. Puhkes kohutav skandaal, nagu Foog oleks laulu Mirskalt varastanud. Tolleaegne Poola seltskonnaajakirjandus kirjeldas näiteks seeni, kuidas ühes luks restoranis õhtusöögi ajal pisut purjutanud Marta Mirska kukkus nuga ja kahvel käes, oma konkurenti metsast Lafoogi saalist taga ajama. Nii et laudlinad tõmmati laudadelt maha. Nõud lendasid kildudeks, toolid lükati pikali. Mart Ta karjunud hüsteeriliselt sav, varastasid minult minu laulu. Vad head kuulajad, nii kalliks võib kunstnikule minna. Õnnestunud muusika. Esimene hall juus jäigi Marta Mirska omaks ja publik otse jumaldas, kui ta seda nukk kratt tangot jälle lavale laulma tuli. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle. Laupäeval 17 null viis lõpulugu nagu ikka instrument reaalne. Väljas on ilm nagu meil hallivõitu. Sellepärast muusika võib olla pisut temperamentsem ja lõunamaisem. Kuulus püssi, peitorkester ja hoogne tantsulugu. Tellikado. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.