Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade iidrände vu. Tere, tere, head Kuldrandevu kuulajad on alanud meie ühine 74. saade. Ja läheme kõigepealt tagasi aastasse 1934, mil Poola publiku haaras endasse lõbus lauluke preili Jancast, kes ei suutnud enam kuidagi ilma grammofoniplaatidelt ta elada. Ta oli grammofon Mandka, nagu laulu nimi ütleb hull populaarsete plaatide järele. Tänapäeva keeles siis melomaan, võiksime öelda. Naabrid kutsusid politsei, kui Jan kal öösel muusika mängis, aga tüdruk seletas, et ta ei julge ilma plaadimuusikata magada. Grammofon oli tol ajal ikka alles uus asi, elektri võimenditega plaadimängijad hakkasid levima alles 1900 kahekümnendail aastail ja noored neiud siis kolmekümnendail aastail. Noored neiud ja noormehed olid muidugi mofonis diaplaatidest vaimustuses. Nagu ka meie preili Janka grammofon, omantka esineb nende aastate Poola. No võiks öelda eriti populaarne soliste, eriti kuulus estraadilaulja, niiet Chez lav hoog ja laul oli siis grammofoni manud ka aasta on 1934. Eestis oli just samal ajal aastal 34934 35 hästi moes. Lastelaul, kui roosid õitsenud on, tol ajal oli õidmite õitse nõudvaid õitsenud, on kurb diis laul läti keeles pealkirjaga Brucle naiseestikeelsed sõnad kirjutas Sergio slipp ja laulu esitas Artur Rinne. Kui roosid õitsenud, on Artur Rinne aasta 1935. A. Ja? O. Peremees ikka. Teleaatomeid ära. Ja huvi pärast kuulame, kuidas lätlastel endil see laul kõlas. Igal juhul olid eestlaste ja lätlaste esitused minu meelest väga sarnased. Meie lõunanaabritel oli solistiks Alfred Porynš ja tema nüüd esinev ja teda saadab plaadistuudio well akord, orkester, laulu nimeks veel kord siis eesti keeles oli kui roosid õitsenud on läti keeles oli pealkirjaks pandud Brucklenais ja solist on Alfred porin. Jääme hetkeks veel sügisesse. Peterburi juudi rahvusest poeet ja solist Aleksander Rosen, Maum laulis 1900 seitsmekümnendail lasteaia sisse imelise sügisloo Pealkirjaga. Valsmast on, kuidas tuul on viimased lehed ära viinud, kuidas tühjades hoovides laulab sügis omat, Mostoni valssi, nutt, dissaksofon ja ikka pöörles seesama sügisene plaat, mida ma tänaseni öösiti unes näen ja kuulen. Vaist vastu on ja esinev Aleksander Rosen Mauma. Neil kuldsetel kuuekümnendail aastail, kui Aleksander Rosen Bauma alustas, lõi Leningradis juba kõvasti laineid ansambel Družba ja selles ansamblis oli kaks silmapaistvat solisti. Prantsusmaal sündinud poolatar ei liidab. Ja Tallinnas sündinud eesti noormees Toivo Sooster. Mulle meenub aastate tagune lühike vestlus Tallinn-Moskva Estonia firma rongi P S, kui minu käest küsiti, et keda mina pean eesti paremaks või paremaks või parimaks meeslauljaks. Seal oli meil esireas Jaak Joala ja ma pakkusingi, et noor Jaak Joala on praegu parim meil. Minu Moskva vestluskaaslane vangutas ja ja ütles, ärge alahinnake teist kuulsat eestlast. Toivo Sooster on tema nimi, aga tema laulab rohkem Venemaal, Ukrainas ja sotsialismimaades. Toivo Sooster on tõepoolest kuulus eestlane kaugel oma kodust. Ta sündis 1940. aastal ja lahkus meist 2008. aastal ja põhiliselt esines ja laulis Toivo laias, Nõukogude liidus käis läbi kõik need liiduvabariigid ja oli venekeelse publiku seas on väga-väga populaarne. Eestis tegi ta suhteliselt vähe helisalvestisi ja neid ei ole ka palju säilinud. Me oleme saates Toivo laule otsinud ja muide kuulajat abiga ka leidnud, aitäh kõigile, kes meile neid laule on saatnud. Suve lõpus käisin ma külas Toivo õel. Ei, nii ma ei, võrk on tema nimi. Tema elab Tallinnas ja tema on elukutselt inglise filoloog ja on kogu elu või suure osa elust töötanud väga vastutusrikkal, ametil või ametipostil. Tema on olnud sünkroontõlk. No me teame, kui tähtis on sünkroonis tõlkida tähtsate riigitegelaste jutt. Aga Eevi maivõrk on sellega hästi hakkama saanud. Ja nüüd oli ta meelsasti nõus oma vennast meile rääkima. Selle intervjuu lõpus kõlab Toivo Soosteri esituses Aarne Oidi vana meloodia. Sõnad on kirjutanud poeet Arvi siig ja salvesti seal aastast 1974. Nüüd aga siis Toivo Soosteri õde. Aga Toivo tema muudkui kogunes, laulis, aga temale Aulis, mitte terveid laule. Vait jälle alustas midagi ja naabritädi läbi seina, kuulis tahtis hirmsasti kuulda ka. Ja siis ta läks niisuguse koha peale korteris, kus ta kõige paremini kuulis, aga siis ta juba alustas teist laulu, tema ei laulnud otsast lõpuni, tema tema igalt poolt niukseid fraase, Lauli Toivo saadeti igal suvel pioneerilaagrisse üheks kuuks. Ja viimane kord oli siis, ma ei tea, kas ta oli 14 15 15 pärast seitsmenda klassi lõpu. See oli viimane kord ja vaat seal laagris, tema hakkas nüüd esinema esimest korda, tema hakkas laulma ja see esimene laul oli, kui mind pulma kutsuti, peiupoisiks peteti. Ja seal ta siis täiesti esines ja tuli sealt tagasi ja läks kooli ja vaat siis ta hakkas koolipidudel laulma. Ja, ja siis oli meil õpetajaks, oli Jaak Joala, ema Helgi Joala. Ja tema võttis Toivo kohe nii-öelda oma tiiva alla, nad elasid meie lähedal. Toivo hakkas tema juures kodus käima, laulmist õppimas. Ja siis ma tean, oli koolipidu jälle. Ja Toivo oli üks laul, esimene kiri Podolski laulmist oli jaa. Esimene kord saadan kirja maa ja seal niisugune laul oli ja, ja see nii hirmsasti meeldis, et ta ühel peoõhtul laulis seda kuus korda, nii et hakka, kutsuti jälle tagasi ja, ja, ja noh, siis ta oli, ma arvan, 15 aastane trani siis. No ja pärast seda siis ta juba hakkas mingisugused mingisugused tantsuansambleid või orkestreid. Üks Me teame, tarbeklaas oli selle nimi ja kuulus orkest ja tema oli kaua aega seal solistiks. No ma arvan, Kunimist kull. Kuidas ta siit ära järsku, kuidas ta sattus? Tähendab nüüd ta esines, eks ole, seal kas see oli 63 64? Ta laulis tantsuks pritsimajas seal Viru väljakul ja tema oli seal laulmas parasjagu ja brone vitski tuli Tallinna uusi lauljaid otsima ja siis taeval oli üks väga hea sõber, üks Harkads ja ma ei tea, kuidas siis nemad bronewitzkiga kokku said ja ta viis Boranewitzki hinnad pritsimaja nii-öelda akna alla ja sealse kuulist vaeva laulu. No ja siis ta kohe ütles, et tema mees tahab kohe nii järsku ja, ja, ja noh, ja siis Toivo oli siis neljandal kursusel vedas ja ta läks Leningradi ja juba läks sinna ansamblisse ja siis ta sügisel tuli tagasi ja tegi oma riigieksamid ära, nii et ta sai oma diplomi ikka kätte nüüd diplomeeritud laulmisõpetajana. Ja kindlasti tütarlaste lemmik siselauai. See seda ei jõua üldse ära rääkida, mismoodi tüdrukute järel jooksid? Ma ei tea, kuidas niimoodi võib, ma tean näiteks Tartus Ma olin siis ylikoolis juba ja tema vist esimesel kursusel olin ja ja ma ei mäleta, mis bändiga, nemad tulid esinema, sinna oli see kontsert ära minagi siin kontserdil ka. Ja siis ta pärast läks. Elas hotellis, ööbis hotellis ja siis tüdrukute saba oli uksest väljas. Tähendab minu mõistuses muidu üldse ei mahtunud, aga avatüdrukud lähvad ikka lolliks kyll. No no nojaa, Küllo täht, aga. Rock n rolli klassikat ka meie saates Vendesseinskov Machine in vana, tuntud rokklugu, mille laulis ühe esimesena siis Louis Armstrong, aga paljud teised on laul, on see siis võime tõlkida eesti keele kui pühakud Brassivad, kuidas kirikuõpetajad võtavad kätte, et ja lähevad kõrtsu siis paraaliva. Ja seekord on see lugu, mitte rokivaid turistirütmis itaalia tähtgeenis, Schmitz esineb meile ja pealkirjaga on seekord see salvestis siis Seinsku Kristin, kin, kui pühad mehed lähevad siis turisti tantsima, tuistis lõbu tundma, kuulame Kellizmitja kuuendasse, ins God võistin in. Ja nüüd meie iga saates olev rubriik, milleta me läbi enam ei saa, sest kirju on palju, telefonikõnesid on palju, vastukaja on päris päris nii-öelda aktiivne, võiks öelda ja tulemas on kuld Randevu kirjagast. Helistas härra Jaan Tartust. Tema on ise pillimees ja suur puhkpillimuusika austaja ja palus mängida vana valssi Amuuri lained. Meeleldi, täidame selle soovi ja ütleksin siia juurde, et valsi, Amuuri lained autor on helilooja Max, kes. Ja kuulame nüüd lõiku Eesti Raadio 1967. aasta saatest. Muusikaline tund oli selline populaarne saade ja selles muusikalises tunnis selles valsist ka räägiti. Saate autor on Helve võsame. Helioperaator oli leidja Orusaar ja teksti loeb diktor Heljo korv. Niisiis muusikaline tund aastal 1967. Vaevalt leidub kuulajate seas neid, kes ei tunneks seda meloodiat. Aga neid, kes teavad midagi, maks, alevik, kes siis on kindlasti üsna vähe. Tema on aga selle valsi autor. Ta sündis 1874. aastal Odessas lõpetades kodulinnas muusikakooli ja sai sõjaväe orkestri dirigendiks. 1903. aastal määrati maks, kes 11 10. Ida-Siberi polgu orkestri juhiks. Vahetutest muljetest sündiski seal valss Amuuri lained, mille autor on pühendanud Veera Jacob Lenna kerilenkole sõja läbi kannatada saanud sõdurite ja nende perekondade abistamise ühingu juhatuse liikmele. Oktoobrirevolutsioonieelsel perioodil saivals Amuuri lained kogu Venemaal väga populaarseks. Vladivostokis ilmunud esiväljaandele järgnes arvukalt kordustrükke. Ühele esimestest väljaannetest on kaanele trükitud kõnekas märkus kolossaalne edu, mida kinnitavad kolm hüüumärki. Selle kauni valsi aut ori saatus oli traagiline. 1942. aastal, kui Saksa väed Odessa hõivasid, vahistati ka andekas juudi helilooja Max, kes ja ta hukati koos tuhandete teiste tema rahvuskaaslastega sealsamas Odessas. Proua Helvi Tallinnast soovib kuulata saksa Schlaagrid, Haimad lainer, Sterne koduma sinu tähed või meie koduma näed või kodumaa tähed. See laul on vana, pärit 1930.-te aastate lõpust ja teda on esitanud väga paljud solistid. Originaalis laulis selle sisse heliplaadi peale 1941. aastal solist Wilhelm streens. Ja 1900 kuuekümnendail aastail oli populaarsemaks esitajaks saksa laulukuulsus Fredi Queen ja tema esituses me seda proua Helmi soovitud laulu ka nüüd kuulame. Massi. Sooge. Kellow Mary luu, tuntud laul jällegi kuldsetest 60.-test, raadio Luxembourgi raadio nordkavas olnud lugu Soome raadio siin mängis seda kõvasti, iseenesest huvitava saatusega laul kuulus šiini nei džiini, Vitmi laulja kirjutas selle loo endale ja esitas ka ja arvas, et saab ka sellega väga suur selline läbilöögilaul kuid kahjuks edu tulnud. Ja siis proovis Ricky Nelson, teine, kuulus laulja tegi rütmi pisut soojemaks, pisut selliseks hõlju maksma, ütleksin ja ballaadid hakkasin minema. Kui soojad moosisaiad. Järjekordne armastuslugu muidugi oli plaadi peal meriluu ei taha kuidagi kavaleri armastust vastu võtta, aga mees ikka loodab. On muidugi jällegi õnnelik meri, Luumeri luu, minu armas meriluu. Väga populaarseks sai lugu Põhjamaades, Soomes ja Rootsis ja ka Eesti koolinoorte seas. Ühendriigi muusikaedetabelis oli see laul number sügisel 1961, nii et ta tõusis teisele kohale aastal 1961 hellumer vilu ja Ricky Nelson. Kuidas muuta karikakar orhidee, eks pole lihtne, kuid tuleb välja, et armunud ja tihti rumal süda võib seda teha. Nils idaga laulis kuulsaks selle loo pealkirja all stuubi. Popid suur rokklugu oli, meil tegi laulule originaaltekstiga üsna sarnased sõnad Heldur Karmo ja lugu läks Marika Uus, esitas ja laul suutiski, karikakrad orhideedega muuta. Marika uus ja rumal süda. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle laupäeval 17. Null viis lõpulugu meie saates, nagu ikka instrumentaalne. Ja täna sellele loole ka väike sissejuhatus kirjutab proua virve. Ühe varasema saate rokk reumatismi muugi, mille takis ka mina liigutasin. Saate ajal tõi mulle meelde aastatetaguse loo. Sattusime ühel suvel lauluväljaku all olevasse ruumi, kus oli mingi terviseloeng. Esinejaks oli härra Leppik, Türi lähedalt pärit maamees, gladioolide kasvataja ja vist ka sensitiiv. Ta seletas meile, kuidas Glenn Milleri muusika on sellises õiges taktis, mis parandab seljahädasid. Siis pani muusika mängima ning hakkas ise muusika taktis liigutama. Rahvas muidugi kohe ka. See andis kõik kokku tohutu energia ja lõbusa tuju. Tulime ära mingi kergusega oma kehas ja oma hinges aitäh proua virvele ilusa meenutuse eest. Suund on meile kätte antud ja Glenn Milleri kuulsa orkestri surematu lugu In muud muide originaalne heliülesvõtte ühes Ameerika Ühendriikide 1941. aasta tantsusaalist. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.