Pansole pühendatud nädal on algamas, seal lavastused, seal on mõtelused, seal on konverents. Voldemar Panso sünnist saab 100 aastat. Ja 30. novembril tähistame Eesti surev teatri mõtestaja sünniaastapäeva. Voldemar Panso nimi on eesti teatrilukku kuidagi nii suurte tähtedega kirjutatud. Isegi raske on tegelikult kuidagi sedastada, et kellega meil on tegu? Ta oli, lavastajad, oli teatripedagoog, oli teatri võib-olla selline innustaja, kunsti looja ja loo ja võib-olla ongi kõige suurem märksõna tema kohta lavakunstikooli algataja ja paarkümmend aastat selle juht. Meil on täna stuudios praegune lavakunstikoolijuht. Tervist, head prints. Kui palju Voldemar Panso kunagi koostatud selline struktuur või idee on elus ka täna? Ja tere, ma usun, et on omal moel kas või mõelda selle kooli peale selle õppekava peale, et siis loomulikult kaasaeg on nõudnud pisikesi korrektuure, aga ma usun, et see kool, millele tantsualuse pani, et see omal moel tema loodu kestab edasi. Mis on Panso teatri õpetamise juures kõige tähtsam element, kuhu ta selle inimese laval paneb või kuhu inimene paigutub? No nii on keeruline öelda mail kahjuks olen saanud tema kohta ainult lugeda, et ma ei ole osalenutele tema tundidesse, seetõttu ma võin vaid fantaseerida. Ma arvan, et inimene oli üks tema peamisi huviobjekte ja kindlasti ta uudishimulikult teda võttis uurida nii koolitöös kui oma lavastustes. Kas praegu süvenetakse inimesed täpselt samamoodi teatrikoolis või mis on see kaasaegne elu toonud meile juurde, millega me oleme midagi pidanud ka kaotama või ära andma? Ma arvan, et inimesse süvenemine on jätkuvalt tähtsal kohal teatrikoolis nii kõikide aastate jooksul. Kavas õpe kestab tudengi jaoks, aga aeg kindlasti viskab oma kinda ja, ja tudengitel tuleb sellega kohaneda. Aga ma arvan, et suures plaanis öeldes on see teatri õpika inimese uurimine. Öelge, kas Voldemar Panso, Sid on meie hulgas ka tänapäeval? No eks me kõik oleme oma aja oma ajastu lapsed, nii et ma arvan, et päris sellist tegelast, et niimoodi kohe mulle ette ei löö, aga, aga võib-olla ta on sündinud. Võib-olla mul pole olnud au temaga kohtuda. Ma arvan nii nagu tema toimetas, nii nagu tema suhtles, et vot see oli siis ajas võimalik, ma arvan, et nüüd on nagu kuidagi inimkontaktid on kindlasti hõrenenud, on, on nutiseadmed, on, on internet. Et siis sellist inimsuhtlust nagu tema viljeles, ma arvan, tänapäeval lihtsalt on paratamatult vähem. Vähemalt üks asi on jäänud, see on jäänud publik teatris. Eesti teatripublik armastab oma näitlejaid, oma lavastajaid. Pool aastat tagasi alanud periood, kus teatrid on pidanud ka jääma publiku suhtes kõhnemaks. Kuidas see mõjub näitlejale publikuga? See kontakt ja energia nii kirjeldamatu. Kuidas praegusel ajal näitleja saab mingisugust energiat endasse? Päris täpselt ka ise ei tea, sest et kuigi ma olen õppinud näitlejaks, siis sellel eriskummalisel ajal ja vahetult enne seda tegelikult ma võrdlemisi harva harva käisin laval, nii et mina seda omal nahal muutust ei ole kogenud, ma saan vaid oma kolleege kõrvalt vaadata, kuigi ma ei ole sellest otseselt juttu teinud, nendega ka, ma, ma arvan, et eks ta ikka mõjutab, kuulsin kolleegidelt seda, et kui need piirangud ühel hetkel leevenesid uuesti publik teatrisse tulla, etendust hakkasid toimuma, siis publik oli väga tänulik. Et see kindlasti oli selline soe ja ilus hetk. Nüüd, kus on taas vaja hõredamalt istuda ja poole saali kohustus, siis ma saan rääkida oma kui vaataja kogemusest, ma arvan siis, eks ollakse mõistvad, saadakse aru, ollakse tänulikud selle võimaluse eest, et on seisagi kujul võimalik praegu teatris käia. Kuidagi vaikselt leppides, et saame hakkama. Jah, aga öelge mulle. Te olete koos Draamateatri ja linnateatriga lavakunstikooli poolt ette võtnud Panso päevad. Mida see nädalapikkune programm toob? Kuidas on osalemine võimalik, kellele see on suunatud? Ja miks need kolm institutsiooni sellepärast, et nende kolme institutsiooniga Voldemar Panso oli oma eluajal kõige rohkem seotud ja kõige rohkem panustas, et sestap me võtsime aasta tagasi kohtuda nii direktorite kui peanäitejuhtide tasandil, mõelda, kuidas seda väärikat numbrit, et nagu 100 Voldemar Pansole tähistada ja sealt ühiste ideede pakkumiste käigus siis nädal sai kokku pandud ja ilmselt silmas pidades just nimelt seda, et kindlasti. Ja nii see kava sündis, kus on osalt kindlasti ka teatud soodsate asjaolude kokkulangemisel teatud ettevõtmised plaanis, aga aga midagi sai ka spetsiaalselt selle jaoks kavandatud. Seal on nii raamatuesitlusi, teatrilavastusi. Kõigepealt siis need teatri esietendused, täna õhtul on tudengite esietendus, Lembit Peterson lavastab tabamata ime. Mõneti märgiline materjal, millega Panso sajandat juubelit tähistada, kuivõrd 65. aastal Panso sedasama materjali lavastas ja Lembit Peterson Voldemar Panso õpilasena siin neid seoseid on mitmeid ja see tuleb välja Theatrumis ja on kahe koosseisuga. Nii 24. 25. on siis esietendust ja pärast seda siis lavastus on mängukavas, kui etendusi saab anda. Ja, ja kolmapäeval on linnateatris esietendus Osnap, mis on siis Voldemar Panso nooruspõlve pseudonüüm ja see tuleb välja siis Salme kultuurikeskuse suurel laval, mis on ka mõneti märgiline koht, sest et just sellel laval Voldemar Panso, noh, võib-olla selle noorsooteatriperioodi praeguse linnateatri suurimad lavastused ja see lavastus võtab siis kindlasti muusikalises võtmes tantsud vaadata oli ka lisaks sellele, et ta oli teatripedagoog ja lavastaja suur muusikasõber ja, ja tema teadmised muusikast osutasid ikkagi nüüd tagantjärele uurides Riina loosele lavastajale üllatavalt mahukateks ja keskendutakse ka ilmselt tema reisikogemustele, sest et võib-olla vähesed teavad, aga Panso omal ajal ta reisis palju, aga tõesti tal õnnestus suletud riigi tingimustes ikkagi väga-väga palju käia väljas. Sestap ma arvan, et see lavastus natuke võtab teisest aspektist pandud lahata ja kui teatripublik on kursis sama loomingulise meeskonna varasemate töödega Eesti teatri laulud, eesti filmi laulud, et siis ma arvan, et sinna suunas see asi, ma arvan, lavastuse mõttes võib-olla liigub. Ja siis on raamatuesitlused, millest esimene on neljapäeval, Ivika Sillar, kes oli pikalt Voldemar Panso kõrval siis koolijuhataja abi toonase nimega küll laborant, aga, aga ka väga hea teatrikriitik, paraku sel aastal ta lahkus siit ilmast, aga ta enne oma surma hakkas kavandama raamatut, milleks nüüd diakirjaks sai, siis ma käisin teatris ja see on tema artiklite kogumik ja seal on läbilõige tõesti nii tema enda jaoks olulistest inimestest ja lavastustest, aga siis annab ka läbilõike võib-olla siis eesti teatrist. Ja seal on ka Voldemar Pansole mõeldes, on ka üks artikkel on siis kateedrijuhatajast, kus ta otseselt tantsust räägib. Ja päev hiljem reedel Voldemar Panso õpilane Merle karusoo legendaarsest seitsmendast lennust, siis annab välja väga mahuka raamatu kaheköitelise, kus lisaks tema enda erialapäevikumärkmetes on ta kasutanud siis Voldemar Panso kartoteeki, kus mitmeid teatrimõtteid, teatri, märkmeid, Pansol ju oli ka kavas doktoritöö kirjutamine, mis jäi küll katki vaata selle tarbeks kogus materjali. Ja Merle on teinud ka intervjuusid, et see on ka kindlasti väga huvitav teos ja mitte ainult need tähti tudengile, kellele niikuinii seal huvitav teosega, ma arvan ka, ehk vast laiemalt võiks see huvi pakkuda. Ja siis konverents on laupäeval ja kuivõrd Me ei tähista sel aastal mitte ainult Voldemar Panso sajandat sünniaastapäeva, vaid mõtteliselt Eesti teatriharidus, vaid tähistavad oma sajandat sünniaastapäeva, kui mõtleme Paul Sepa stuudio palemis 1920 alguse sai. Et siis konverents on osalt siis üldse teatriharidusele laiemalt mõeldud ja me tuleme nagu minevikust tänapäeva ehk et me algame algusest anname ülevaate, kuidas see oli, räägime kindlasti Pansost ja siis tuleme tänapäeva ja tänapäevas, püüdsime mõelda, et mis võiks olla teemad, mis meil praegu üleval on. Konverentsi korraldame koos teatrikriitikute uurijate ühendusega ja üks ka minu jaoks teravamaid punkte, valupunkte on võib-olla lavastajaõpe ja siis sellele seal siis keskendume. Intervjuude käigus saavad sõna mitmed noore generatsiooni lavastajad aga kuna seda konverentsi kavandasime, siis tegelikult oli see mõeldud rahvusvahelise nafta toimub ka praegu rahvusvahelise no aga siis virtuaalsete rahvusvahelise, meil on videosillad Ni, Moskva kui Berliiniga, et nii saksa kui vene teater, kes on kindlasti eesti teatrit mõjutanud läbi aastate, et siis sealt saada sissevaadet. Rimagritsetuva annab oma mälestused edasi Pansost. Aga Sergei sinnovatš vestluses Lembit Petersoni arutleb lavastajaõppele ja samuti Kristjani poole, kes on Saksamaal olnud osaline nii lavastaja õppekava koostamisel, pedagoogitööst kui lavastajatöös, mis on sealse kultuuriruumi tähelepanekud. Ja siis me ütleme ka oma konteksti peale, mis, mis me sealt õppida saame kaasa võtta saame ja kuidas seda praegusele arst-õppe seisu parandada. Ja siis pühapäeval, 29. novembril on ka üks märgiline sündmus aset leidmas. Sama jättis kus tuleb uuesti esitusele, ütleme siis lavastatud lugemise korras tants aurukatla ümber. Mats Traadi romaani Toonane dramatiseerinud tegi Voldemar Panso 73. aasta lavastuse tarvis. Nii et see on ka peaaegu 50 aastat tagasi. Ja see on lavastus, mis jäi toonase retsensorile muidugi väga hambusse ja tasapisi mängu koordi vähendades. Muidugi see lavastus suretati välja, see on lavastus, mille käigus Panso sai infarkti, mis väga tugevalt muidugi jäi teda saatma ja seal loevad nii Eesti Draamateatri, Tallinna linnateatri näitlejad, Kunstikooli tudengid, astuvad seal üles ja miks lavastatud lugemine siis drameetrison, see esimeste lugemiste sari, mis tavaliselt küll väikses saalis, siis sedapuhku suures saalis. Ja natukene on siis ka seal niimoodi laua tagant tõusmist, et jääda ainult lugema staatiliselt laua taha. Ja see on üks nendest sündmustest, mis on mitte ainult kitsale teatrirahvale, vaid saab soetada piletidraamateatrist ja sellest osa saada. Ja paar üllatust on ka seal publikule varuks, kui nad tulevad saalil kõigest ei saa rääkida, siis need poleks üllatused. Ja siis loomulikult, 30. november, mis ongi see õige päev päris õige päev, kui Voldemar Panso täitunuks 100. sünnipäev siis koostöös eesti postiga anname välja margi juubelimargi ja esimesel päeval loomulikult soetada ka esimese päeva ümbriku ja templit ja see on meil lavakunstikoolis toimub. Ja siis me läheme metsakalmistule, nii nagu ikka sel ajal kombeks. Ja siis tähistatakse ka nagu kombeks tudengilavastuse etendusega siis seda õiget sünnipäeva. Aga need üritused praegu on meil siiski kavas, kuigi piirangut üha kitsenevad küll, mis tuli ära jätta, mis on paratamatu, on siis pidu, traditsiooniline tantsupidu siis sel aastal ei toimu. Ohtu oleks liiga suur, kus üle Eesti teatrites tuleksid inimesed kokku ja see tuli paraku ärata. Pidulikku Pedasi. Kultuuriportaal teeb otseülekande sellest konverentsist. Aga mul jäi kuidagi südamele, te ütlesite. Rääkides sellest konverentsi programmist natukene, et teie jaoks on voolupunkt lavastajaõpe. Jah, ma saan rääkida oma kogemusest, et olen õppinud natukene aega ka Venemaal, Venemaal, siis saab lavastajaks õppida ka bakalaureuse tasemel nagu Eestiski, aga Venemaa kestab see õppeviis aastat, meil on see neli aasta vähem. Oleme mõtisklenud ka, et kuidas seda tihendada, noh, üks on muidugi aastate arv, mis on struktuurile formaandusega, et ikkagi ka sisu peale. Et võib-olla oleks mõistlikum edaspidi õpetada lavastajaid mitte siis bakalaureuse pes, vaid magistriõppes, ehk et lavastajaõpe võiks eeldada natukene elukogemust ja võib-olla ka mingisuguse eriala omandamist juba eelnevalt ja see tingimata ei pea olema teatri haldusloomingut. Võib-olla teadmised teatrist on kindlasti kasulikud, aga kui me mõtleme mõne teise kultuuriruumi peale, on näiteks Saksamaa. Et siis on on näiteid, kus väga huvitava käekirjaga loojad, lavastajad tulevad hoopis teiselt kultuuri alalt, näiteks ehk et hoida seda ust ka lahti, kui keegi Sisearhitekt Hay rakubioloog tahaks näiteks seda õppima hakata loomud, seal on vaja lahendada küsimused, siis kuidas teatri ABC saab edasi antud, aga, aga see on üks mõte, ehk siis viie võib-olla lavastaja õppe üldse magistritasandile. Aga ja ma olen mitmes situatsioonis mitme eluvaldkonna kuidagi täheldanud, et meie riik on väike ja mitmes vallas spetsialistide pink on hästi lühike ja kool paratamatult peab vaatama ka tulevikku, et võib-olla natuke oleme ju niikuinii jäänud reageerimisega hiljaks, aga võib-olla tänasel päeval see kuma nii teravalt välja, aga võib-olla 50 aasta pärast, kui me praegu ei sekku ja tegutsed, siis on see valupunkt valusamalt tunda. Te olete Voldemar Panso mõtteline tee jätkaja, tema oli lavakunstikooli ees 20 aastat. Teie olete nüüd olnud kaks aastat, 2018, alustasite septembris. Öelge mulle, kas on mingeid asju ja kindlasti on, mille suhtes te vaatate Voldemar Panso poole nagu alt üles. Kindlasti neid asju on päris palju, ma arvan, nii nagu see küsimus oli praegu sõnastatud või sissejuhatused, siis enda silmis tundus veidi suurustel, kui ma võtaksin niimoodi mõelda, kui idee jätkavad, kindlasti on seal vahepeal olnud ide jätkaid, noh, et see on selline teatepulk, mida on edasi antud, seal on Aarne Üksküla vahel, seal on Kalju Komissarov vahel seal Ingo Normet vahel neid teatepulka kandjaid vahepeal on, on mitmeid ja kindlasti on nemadki võtnud seda asja tõsidusega hingega, püüdnud mõelda oma äranägemise järgi, mida teatrikuul sellel ajahetkel vajab ja mida võiks juurde anda omalt poolt. Ja see on see, mida minagi püüan teha. Aeg muutub, see on paratamatu, et nii teater kui teatrikool samamoodi peaks püüdma ajaga kohaneda, kaasas käia, aru saada, et mis on need muutused, millele tuleks kaasas käia ja mis on need omadused, mis on läbi aja teate kull, kvaliteedid, tugevused, mida on põhjust säilitada, hoida ja võib-olla on ka teatud muutused, millega ei peaks kaasamine. Ja kindlasti. Väga tänan teid selle kohtumise eest. Lavakunstikoolijuht Jaak Prints ilusate Panso nädalat kõikidele ja jääme terveks.