Maailma kõige targem rahvas Tere päevast, Eesti televisiooni saade, maailma kõige targem rahvas teeb eksperimente klassiruumis, et uurida, kuidas võiks muuta õppimist nii, et saavutada koolis iga inimese heaolu toetav ja turvalisem õhkkond ja kõik meie eksperimendid toetavad kaasaegse teaduse parimale teadmisele meie aju ja täpsemalt siis psüühika funktsioneerimisest. Ja täna me oleme kokku tulnud selleks, et rääkida, kuidas need väikesi muudatusi ellu rakendada, mitte ainult klassis, vaid kodus ka. Ja minuga koos on siin stuudios kaks lapsevanemat. Kristel Maran, tere, Christopher. Tervist, tervist. Kooliõpetaja Ranele raudsoo, kes on kostivere, kooli huvijuht ja arvutiõpetaja tere. Ja teadlane Grete Arro, kellega koos me seda saadet ka tegime, aga nüüd eksperimendist, mis on siis meie tänase vestluse aluseks ja eksperiment oli väga lihtne. Taas jaotati üks seltskond kaheks ja õpilastele anti ülesanne tunni jooksul õppida ära midagi nii lihtsat nagu 50 Ameerika Ühendriikide osariikide nime ja aset Dust kaardil. Üks rühm sai istuda rahulikult klassis ja hakata iseenese teadmiste ja tarkuse kohaselt, et siis teadmisi omandama. Ja teine rühm Nemad sattusid siis sellistesse segaduste keerisesse, nende õpitööd katkestati kahel korral täiesti tobedate ülesannetega. Nad ise kohe ei saanud aru, et need ülesanded on tobedad, aga aga maja ette oli vaja viia toole ja siis need toolid tagasi tuua. Ja oluline on muidugi ka see, et sellele segatud rühmale või häiritud rühmale anti ka selliseid nutikaid õpistrateegiaid. Grete, kuidas see tulemus meil siis täpselt oli? Kas Me nägime selget vahet ka nendes ühe ja teise klassitulemustes? Me nägime väga-väga kergelt vahet või ütleme, selg, me nägime, et ja me nägime seda, et need, kes said natukene vähem aega pida seoses nende segamiste ja strateegiate tutvustamisega, mis ka vahepeal seal toimus et nende tulemused ei olnud halvemad. Aga nad ei olnudki oluliselt paremad ja on teada, et ses mõttes, mida me illustreerisime. Me illustreerisin seal seda, et tavaliselt kuidas õpitakse läbivalt koolis ülikoolis, igal pool õpitakse pikalt jutti ja pikalt jutti, näiteks enne eksamit ongi tõhus, kui soorituse järgneb kohe ja siis tulemuseks pärast seda sooritus, sooritus võib-olla sel hetkel hea. Aga kui siis võrreldakse sedaviisi õppinud õpitulemustes mõne aja pärast selle hetke sooritusega sisse, langeb dramaatiliselt, ehk siis pärast pikka õppimist aju unustab selle mõnuga ja kiiresti kohe ära. Ja see on see, miks väga paljud täiskasvanud tegelikult täna ütlevad, et ma kooliajast ei mäleta väga paljusid asju, sest nad on tegelikult õppinud väga valesti sellise üks grupp. Ja teine grupp õpi siis tõepoolest kasutades ja noh, me saime nendega selle tunnikese jooksul kasutada umbes kolmestrateegiatega, tegelikult tõsi on, et kui me kasutame tarkus strateegiat, siis efekt tunni ajaga päriselt ei saa ilmneda. Ja ta tuleb pikema ajaga, aga mida siis nendega tehti, sa tahad, et ma avan, mida nendega täpselt tehti? Me ei tee seda, et me püüame lihtsalt vaadata nüüd, kuidas võib-olla neid asju planeerida, täpsemalt koduses keskkonnas. Sel juhul selle asja mõte oli see, et, et sellel teisel rühmal oli õppimiseks väga palju vähem aega, sest neid katkestati, Nad pidid tegema midagi muud ja, ja ka selles ruumis justkui sellele õppimisele tähelepanu pühendati, teise nurga alt aga Kristjan, ma kõigepealt küsin sinu käest, kuidas sina, kaksikute kodus õppimist planeerid. Minul on üheksa aastased kaksikud poisid kodus ja kes on oma loomuselt hästi erinevad, ehk tegelikult pean neile eraldi planeerima seda õppimist. Üks on selline, kes tahaks kõik kohe ära teha, sest ta tahaks selle kohustuse kaelast ära saada. Ja tema puhul me peame ka vaatama, et liiga palju. Näiteks teine tahaks lükata kõik asjad nii kaugele kui võimalik võimalusel üldse mitte teha. Temaga ma pean olema natukene konkreetsem. Aga võib-olla kodus õppimisest ikkagi hea perioodi näide on seesama covidi aeg, kus tuli kogu materjal kodus läbi võtta, et siis ikkagi aitas. Tükeldamine aitas see, et anda erinevat laadi ülesandeid näiteks pärast matemaatikat joonistada. Õnneks on ka praegu juba töövihikud nii üles ehitatud, et vahepeal tuleb värvida ja joonistada vähemalt algklassiõpilastel. Et saime kuidagi hakkama. Kristo, kuidas sina, et kuidas, kui sul on vaja õppimist juhendada, et kuidas see nagu ja võib-olla mõtet teoreetiliselt praegu, et, et kuidas siis see juhend võiks kõlada juhtnöörid, kuidas seda teha? Jube keeruline küsimus selles paratamatult tihti läheb ikkagi nii, et õpi ära ja siis võid muid asju teha, et, et see on selline nagu stamp. Kuhu sa lähed, eriti jällegi, kui lapsed on erinevad, et meil samamoodi üks laps on võib-olla natuke kohusetundlikum, et temaga ei pea nii nagu nööri mööda käima teise lapsega on konkreetselt see, et umbes telefoni ennem ei saa õue minna, ei saa trenni, ei saa ennem kui sa oled nagu ära õppinud, sest muidu ta lihtsalt ei tee seda. Aga, aga jällegi nüüd, mida covidi aeg näitas tegelikult, et on see, et nädalane ette planeerimine ehk mida meile anti oli, anti mõlemale klassile niisiis kolmandale kui viiendale antinädalased õppekavad. Ja, ja siis nad ise tegelikult natuke planeerisid seda, kuidas nad nädala peale neid asju laiali planeerivad ja millal nad mida õpivad, et see tundus tegelikult nagu paremini töötavat mõlemale lapsele. Aga kui teha siin stuudios nagu test, mina olen kindlasti öelnud seda lauset, et kuule, et õpi ära ja siis tegele nende teiste asjadega, et kes on veel seda teinud, kes, kes on sedasama asja. Neile, kuidas sinuga ka, ma olen käinud ja ma saan aru selle testi pinnalt, et see on vale, et kui ma tahan saada, et ta tõesti õpiks, mõistaks seda, siis ma tegelikult nii ei peaks tegema. Ja et ma kuulangi, et see on tegelikult nagu mingis mõttes tänase teadmise mõttes nii vale, kui veel olla saab ja tegelikult mida me lastele ütleme, üks lausa lausa sõnapaar, mida ma ei salli, õpi ära ära aga et, et tegelikult see, mida tänane, et millal me tuginema nagu selline mälu teadus juba tuleb aina rohkem kapist välja ja ja ütleb, et kõik, kes õpivad ja see puudutab ka täiskasvanud õppijaid läbi elu, aga kindlasti koolilapsi. Kui nad õpivad midagi ja üritavad nii-öelda infot oma mälus või mällu, mällu kuidagi salvestada ühe korra ühekorraga sellega sellega tegeledes, siis tegelikult meie aju ei õpini. Meil on selleks, et midagi jääks püsivalt ja pikaajaliselt meelde on väga kasulik seda õppimist hajutada ajas näiteks on üks neljast väga, ma ütlen nüüd siis on teil nagu meeles, et ei jääks nagu ikkagi häirima, et mis need neli on? Üks neljast kasulikkust õppi võttes on see, et ma sama asja õppinud ja siis ma teen midagi muud unustades täielikult ja siis tulen selle juurde tagasi ja siis te midagi muud ja siis tulen selle juurde tagasi. Ehk siis sutsakad, sutsakad, sutsakad, mine tassi vahepeal puid või toole kooli. Et aga, aga et luba oma mälul seda unustada ja siis reaktiveeri uuest ja reaktiveerise just nimelt isenda mälusse. Nüüd teine tark õpistrateegia, et kui sa hakkad uuesti õppima, palun ära võta seda Ameerika kaarti ette või, või osariikide nimekirja vaid võta ette valge paber. Täpselt ürita kätte saada kõik see, mis on sinu mälus, sest kõige nagu võib-olla nagu kõige kasulikum asi, mis siit saatest kaasa võtta on, on see, et õppimise mõttes kõige kõige tõhusam on see, kui sa üritad reaktiveerida või taasaktiveerida oma pikaajalisest mälust infot. Ehk siis iga kord, kui sa seda teed, muutuks püsivaks. Nüüd, kui me tahame lastele midagi soovitada, siis olekski seesama asi, mis seal testis oli või kontrollküsimused või enesetestimine või et võttagi valvab valge paber. Proovi meenutada, mis seal siis täpselt oli lihtsalt vaba meenutamine ja oluline, et sa ei teeks seda vahetult pärast selle materjaliga tutvumist. Oluline. Siis olengi paus sees, eks, et see ei ole nagu jätkuv nagu protsess, ma loen selle läbi, ma vaatan selle üle ja, ja noh, see, mis oli ju väga sageli teeme või kuidas ma näeme, lapsi õpib ka, et ta loeb, seda, loeb mitu korda, siis teinekord tuleb tal nagu see lugemine libedamalt juba, eksju. Ja siis ma panen tegelikult nagu raamatu kinni ja nüüd ma püüan meenutada seda, õudne, et see selles mõttes ta ei tööta, et ta ongi kohe sellesama otsas, et seal peaks olema lihtsalt paus, vahepeal. Et see nii-öelda nagu mäluteadlased ütlevad seal meenutamine lühimälust, et sa põrgatad seda infot nii-öelda töö mälust, lühimällu, aga vaja on seda nii-öelda saada kätte pikaajalisest mälust. Ehk siis loe läbi, palun väga, kuigi lugemine pole mõistlik, ei mitmekordne läbilõikamine ei ole mõistlik, parem on see, et kui seda materjali näiteks on koolis juba käsitletud, et see ei ole päris uus, proovige igavalt meenutada siis võta materjalid lahti, siis vaata palju sa said võib-olla täpi uuenda, mõtle selle üle, siis mine sõida rulaga või ma ei tea, tassi puid või pese nõud ära unustada. Pausi pikkus on, kas vahepeal võiks? Ja trennis võiks täiega ära käia ja trenni ja analoogia on selles mõttes hea, trennis ka keegi ei tee, kaheksast viieni kükke on ja kui ta tahab saada üheks maailma parimaks kükita, eks, et ta teeb ikka vahepeal pause, puhkeb, laseb nendel lihastel vahepeal puhata ja mingis mõttes noh, see mälu, see analoogia, et me peame sisuliselt nendele mälu sisudele ütlema, et nii teid pole nüüd natuke aega vaja, tehke midagi muud ja nüüd on uuesti vaja, sest iga kord, kui tuleb see, et nüüd on uuesti vaja, saab aju mingis mõttes signaali, et okei, ma peaks siia tekitama püsiühenduse, kui ma teen seda jutti, seda infot aju ei saa, et jutti pikalt õppimine mitu korda järjest läbilugemine puhas ajaraiskamine, aega lastel ju ei ole. Kas siin on seotud õpistiilid? Kas see, et, et milline õppija üldse keegi on, et kas kõigile toimibki ühtemoodi meele mul on hästi meeles sa selle välja tõid, sest nüüd me saame ometi öelda siin raadios ära. Ta õppis diile, pole olemas olema, et see on üks selline tore neuromüüt ja on olemas õpieelistused, et meile meeldib üks või teine, aga selles mõttes sellist erinevust ei ole, et mina olen auditiivne visuaalne, seda on korduvalt uuringutega näidatud, teise ei pea paika. Ja, ja selle sellest ei tasu kinni võtta, sest siis õpilased tegelikult nagu välistavad enda jaoks teatud viisil õppimise, mis on kindlasti neile kahjulik, sest tulevikus esitatakse neile infot rivisse. No aga Kristjan ütles, et üks on nagu pigem nagu see, kes nagu hästi kiiresti tahab kõik asjad ära teha ja teine lükkaks nagu täiesti rahulikult homsesse, eks ju, et kui on olemas oma mingigi võimalus Ja muidugi need on pigem jah, see on, see on nagu selline võiks öelda, täidesaatev funktsioneerimine, öeldakse selle kohta, et üks pigem on raskustes selle tegevuse algatamisega ja teisel ei ole seda raskust nii väga ja mõlemad mõlemad vajaksid rohkem Loone. Tegelikult mõlemad vajavad tarka strateegiat, sellepärast see kestab. Kui ära ei pruugi õppida sugugi targemini, tähendab samamoodi ma õppisin justkui ära. Ma käisin need sõnad läbima, kohe nüüd testisin, kas ma neid sõnu näiteks oskan või neid mingeid definitsioone? Korras? Aga tegelikult see on sama rumal õppimisviis, kui seegis edasi lükkab, et see, kes võib-olla edasi lükkab, temal ongi kasulik, võib olla see, et ma vaatan alguses sisse või proovi meenutada, siis teen midagi muud, sest mulle meeldibki edasi lükata ja siis tulen uuesti tagasi. Ehk siis ma tean, et siit kõlab läbi selline mingis mõttes väga vastik sõnum. Et, et õppimine ei saa valmis kunagi, et sa võiksid jätta. Ja siis võiks jätta asjad aktiivseks ja mida ütlevad need meie lemmikmäluteadlased Birk, Robert Birk ja teised, et oled kahtlustav lihtsuse suhtes, et kui mingi asi läheb lihtsasti kätte, siis juti läbi lugemine ja kohe nendele Maide küsimustele vastamine küllalt lihtne ole kahtlustav, see ei saa olla kunagi tõhus, aga arukalt raskeks tehtud õppimine on kindlasti. Kahjuks on palju kasulikum, aga õnneks on ju lapsed ikkagi ise piisavalt uudishimulikud, et kui neile aega anda, näiteks kui on mõni loodusõpetuse teema, tegelikult nad tahavad ise sinuga õhtul seda arutada. Matemaatikat saad näiteks korrutad korrata autos, kui küsida korrutustabelit, et selliseid pisikesi nippe saavad vanemad kasutada. Täie rauaga, see on hästi head näited on, et tõesti, et arutage, sest siis ta iga kortide jalutada, tema peabki seda meenutama. Ärge ärge viitsigi tuua õpikut, et võtke see kõik oma oma mälust. Lihtsalt nad küsivad vahel neid lisaküsimusi, millele vahel juba vanem jääb hätta. Ja mille puhul matemaatikud ütlevad, et sa ei tohigi osata vastata, sest et sa võid nii-öelda öelda midagi, mis tema maailma üldse Ja mõtlen, et kas ma ikka vastan õigesti, aga siis ongi see, et ma ei tea, kas see on õige. Lähme, vaatame järele. Aga kas on olemas siis mingi selline nagu plaan, mis võiks olla nagu universaalne aja ja, ja, ja ma saan aru, et mahu, sellised võimalused on alati erinevad ja, ja ka see, mida me õpime, eks ju, et kas see on väga erinev, aga, aga ikkagi, et kuidas seda plaani siis koostada, kui me mõtleme seda, et meil on see õhtu, kus me oleme seal koos peale trenni peale minu tööpäeva? Noh, ma ei tea, kella kuuest ütleme, kella üheksani on see meie ühine aeg, pärast seda peaks enam-vähem see hambapesu ja magama minemine ju ka algama, eks ju. Et kuidas sinna sisse juhul kui see kodutöö on antud, kuidas seda planeerida, sinna sisse arukades? Ma tegelikult mõtlengi, et see mälu jutt käib peamiselt nende asjade kohta, mida peab nii-öelda ära, mis peaksid meeles olema, mis peaksite tema omaks saama. Et, et selliste asjade puhul tegelikult ei ole ju alati vaja isegi seda kindlat kodus õppimise kohta või aega, et kui ma ootan bussi või jalutama, Ta on näiteks üksinda, siis ma sain juba näiteks need asjad üle meenutada, mida näiteks õpetaja mingis tunnis rääkis ja mis päriselt võiksid meelde jääda, et kui ma juba teen kõndides seda meenutamist ja ammutamist ja saan aru, okei, seal oli mingi asi, ma umbes mäletan mingi kontseptsiooniga sõna ei tule meelde. Et siis ma juba tean koju minnes, mida ma olen vaatama ja teine asi on see, et, et kui nüüd õppida hajutatult, et õppida, teha pausi tulla tagasi, sest tegelikult see õppimiseks kuluv aeg ka langeb dramaatiliselt katsed näitavad, noh muidugi need on sellised noh, laborikatsed võib-olla natukene. Aga et noh, et üks grupp, kes õppis uti poolteist tundi, teine grupp sama materjali õppis iga päev kolmel õhtul 10 minutit. Loomulikult mäletas väga palju rohkem ehki õppis palju vähem et see mõtet nagu Kristo rääkis, et kui me teame ette, palju meil vaja teha on, näiteks nädala jooksul nädala lõpus on mingi suurem töö, miks me võiks iga päev 10 minutit alates esmaspäevalt juba seda vaadata ja tegelikult kulutada lõpuks palju vähem ja olla ka nagu rahulikum seejuures. Ja, ja võib-olla üks mõte, mis on hästi, kuidas öelda vastu intuitiivne või mis ei meeldi eriti ühelegi õpetajale, olen märganud, on see, et mis on veel neljas tõhus õpistrateegia, on see. Hüppa edasi-tagasi, kui seal on mingi materjal, kus nagu erinevad, ütleme valdkonnad või teemaplokid siis tegelasega, siis tegele teisega, Mixineid segiläbi, siis tule tagasi, siis ära lase ühel selgeks saada. Jäta see natuke ripakile, mine järgmise juurde. Mine järgmise juurde, et see segiläbi. Et see on äärt kasulik tegelikult sellise parema kontseptuaalse aru saama tekkimiseks. Väikeste fragmentide kaupa tekib see suur pilt. Ja mina mõtlen, et praegu siin koolis akadeemilise tunni lõikes. Kas siin praeguse liikuma kutsuva kooli? Ideoloogia võiks nagu ka kõnetada või käia, et nendel on ka see, et tehagi mingeid pause tõusta, korra püsti hüpata, keerutada või mida iganes seal teha, eksju ja siis minna tagasi õppimise juurde, et kas see on nagu see, mida siis tegelikult praegu ka meie haridussüsteem võib-olla natuke liigub. Ma käin põrganud Ranele küsimuse peale, et kas sellel on arusaadav, et kui pikk see paus peaks siis olema, et kui me, et kust me tuleme nagu selle meenutamise juurde tagasi. Ja uuringud ütlevad, et inimesed intuitiivselt arvavad, et see lühike intervjuu on hea ja tegelikult on pikk intervall parem. Nii et see on ühe tunni jooksul kindlasti väga mõnusat. Nad liiguvad juba seetõttu, et nad liiguvad ja seetõttu, et nad saavad natuke oma nii-öelda tähelepanuressurssi puhata, selles mõttes on see kasulik. Aga et ütleme, selle mälu mõttes ei jõua see info veel võib-olla nii-öelda kuidas öelda, nii püsiv või pikaajalisse mällu veel minna, et pigem on nagu see täna ja homme on kindlasti parem. Aga kui mul on tõesti ainult täna õhtul aega ainult seks viimane õhtu, siis on ka mõistlik ikkagi selle juures ka teha pause, aga pigem ased, maga seal vahel, aga kasulik on alati seal vahel magada. Ehk kas sa ütled nüüd praegu seda, mida ma mäletan kooliajast? Et õhtul see ei olnud peasse luuletus ikkagi noh, see ikkagi käis läbi libamisi, ma pidin ikkagi esimese sõnu kuidagi kiikama ja siis hommikul oli see olemas ja mingil hetkel said juba aru, et see hommikul peas mõnikord siis ka muidugi. See oli, see illustreerib väga hästi seda, et sel hetkel, kui sa veel harjutad ja õpid, ei pruugi see, kui sa täitsa õigel viisil ei pruugi see veel tulla. Inimesed teevad harjutamise õppimise pinnalt järeldus, et oi, ma ei oska seda, kui nad targalt harjutavad näiteks pausidega ikka pole meeles, ikka pole meeles. Aga tegelikult sel hetkel, kui väliselt veel sooritust ei tule, aju õpib seda eriti, kui sa teed seda asja endale raskeks, õhtul väsinud ja, aga ta ei tulegi enam. Aga see ei tähenda, et teda sul ei ole. Ja hommikul tegelikult on, need, on need on see info korrastunud, eks. Ja ta on sinuga. Ehk siis hommikuti autos inglise keele sõnade üle kordamine on väga kasulik. Tegelikult ja tähendab millal iganes on ju, kui sa teed seda pausidega ja siin on veel üks aspekt mängu, on see, et kui õpetaja näiteks tahab hommikul esimese tunnina tehasel inglise keele tunnikontrolli kontrolltöö ja te olete seal autos korranud, sest tegelikult ei ole sellest kontrolltööst enam kasu, sest kontrolltöö iseenesest on meenutamine. On on õpisituatsioon on kõige kasulikum õppimise hetk sel ajal tegelikult õpib, aga kui sa oled enne need nii-öelda juba aktiveerinud, siis sel hetkel enam ei tööta. Et aga noh, samas, kui te seal autos kordate lapse mälust nii et ta võtab need mälust, vaat siis on tegelikult kasulik, siis on tal see õpikogemus päevas ära olnud. Aga ikkagi jonnakalt tulen selle juurde, sest et ma tunnen, et me elame nii üha rohkem, me peame hakkama saama selle sellise kitsa ajaaknaga, eks ju, et kus, kus on võimalik mingeid asju koos teha. Et lõpetuseks lihtsalt, et kui sa prooviksid natukene sõnastada, on kaksikud, eks ju on kuuest üheksani aega, et kuidas seda õhtut siis planeerida, nii et see, mida õhtul seal õpitakse, jääks tõhusalt meelde. Oleneb, mis asjad seal õppida ongi, pealt võiks üle vaadata, mis asjad seal on ja kui näiteks on mingid asjad, mida läheb nii-öelda pähe õppida või meelde jätta, siis võiks nendega kõigepealt natuke tegeleda, siis võiks teha midagi, mis seal on selline, mitte meelde, et mis asi, võib-olla mõni ülesanne lahendada mingite matemaatiliste asjade peale mõtelda, võib-olla tuleb midagi joonistada siis teha seda vahele. Üheks selliseks lihtsalt puhata, võib-olla natuke minna, kas või noh, teha midagi mõnusat, siis võiks tulla selle meeldejätmise juurde tagasi ja, ja vaadata, palju siis meeles on ja palju mul nii-öelda mälust tuleb ilma seda materjali. Üldse vaatamata lihtsalt otse katsuda meenutada, mis seal oli. Ja ja üks hea nipp on veel nii-öelda neljas strateegia on ka see, et see, mida ütleb meeldajate, katsuda seda teha eri nurkade alt, pöörata seda tagurpidi, vaheldada järjekorda, kui need on sõnad pananed täiesti lausetesse, kui sa matemaatiline valem, pane ta täiesti konteksti, et üritada ka seda, mis seostesse info minu juurde tuleb, seda varieerida, neil emana ma võin küsida hoopis teise nurga alt mingi vastiku küsimuse justkui lapsele näivalt. Aga tegelikult on see talle meenutamise võttes väga palju kasulikum. Nii et jah, et pigem vaheldada neid asju, mida saab võib-olla teha nii-öelda seal paberil, eks ju, ja neid asju, mida siis, mille jaoks oleks vaja siis mälu sisuseid aktiveerida. Kristo selline mõte veel, et, et me räägime praegu kuuest üheksani, aga tegelikult reaalselt enamasti seda 609-ni aega ei ole nii väike, et kui ma mõtlen oma laste peale, siis ta lõpetab koolikella kolmest läheb viiest või kuuest kuskile siis kas laulma või trenni siis ta tuleb koju õhtul kaheksa, siis ta tahab süüa, siis ta on juba surmväsinud, ehk et siis talongi reaalselt seal võib-olla pool tundi või tund aega maksimaalselt. Et ma kuidagi kuulates seda tundub, et vahepeal nad on seda ka teinud. Pärast kooli nad kohe lähevad raamatukokku, teevad midagi siis näiteks trenni tulles bussiga sõites teevad midagi või seal näiteks vahel on veel mingi laulukoor, et siis seal vahepeal midagi teevad, aga et nüüd see võti oleks, et kuidas motiveerida neid seal vahepeal, kus sa neid ei kontrolli tegelikult seda tegema mitte siis näiteks telefoni kasutama või sõpradega ukrakat mängija. Üks nipp, kuidas motiveerida, on see hetk, kui nemad ise teavad, kuidas tärkab, ehk siis see, millest me räägime hästi palju, et me nagu, ütleme lastele õpistrateegia ma ei ütle, miks on tõhus tegelikult täitsa me tohime rääkida inimestel viirustest, me tohime rääkida neuronitest, et kui öelda, et nagu sel juhul läheb see mälu sisu tugevamaks, kui sa just nimelt üritad seda teha raskemal viisil näiteks meenutades on ja milleks sul ei ole vaja vahendeid ega õpikutega midagi. Et kui nad teavad seda teadusliku mehhanismi seal taga, siis on neil lihtsam seda võtta omaks. Tegelikult ei, lihtsam valida seda strateegiat ületeistes strateegiate. Väga tore, suur aitäh teile kõigile selles aruteluringis siin osalemast ära õppida, midagi ei saa, alati on kusagil midagi, mida saab juurde õppida ja see ajainvesteering ühe õppimise planeerimisse tuleb kuhjaga tagasi. See on see, mis siit vestlusest meelde võiks jääda, lapsevanemad, Christopher ja Kristel Maran, suur aitäh teile samamoodi. Ranele raudsoo. Suur tänu sulle ja teadlane Grete Arro, suur tänu sulle ka. Saade maailma kõige targem rahvas on eetris igal teisipäeval Eesti Televisioonis kell kaheksa õhtul, kes sellel hetkel õpib ja vaadata ei saa, otsib saate kordusvaatamiseks üles Jupiteri keskkonnast.