Maailma kõige targem rahvas Tere hommikust, head kuulajad. Eesti Televisioonis oli nelja nädala jooksul eetris saade maailma kõige targem rahvas ja see oli siis eksperimentide sari klassiruumis, kus me püüdsime vaadata, mismoodi ja kuidas muuta õppimist, nii et iga kooliskäiv inimene, kas seal siis õppiv või õpetav võiks tunda koolis tema heaolu toetavat ja turvalisemalt õhkkonda. Ja kõik eksperimendid toetusid kaasaegse teaduse parimale teadmisele, meie aju ja täpsemalt siis psüühika funktsioneerimisest. Aga täna oleme tulnud siia, et see saatesari kokku võtta ja rääkida võib-olla eesti koolist natukene laiemalt ja sellest ka. Mida me siis sellest sarjast teada saime ja kuidas see meie tulevikukoolis mõjutada võiks. Mul on väga hea meel, et täna on siin kaks õpilast. Victoria tervist, tere ja romili. Tere. Nemad käivad Tallinna 30 teises keskkoolis ja on jõudnud juba edukalt gümnaasiumi viimasesse klassi ja, ja kevadel ootavad lõpueksameid. Ja samamoodi on siin meie vestlusringis Kristi Vinter-Nemvalts tervist. Ja Kristi töötab siis haridus teadusministeeriumis asekantslerina ja kureerib seal alus- ja põhihariduse-keele- ja noortepoliitikat, et teemat ja veel on stuudios Laura Linberg Kütiorus, tere. Tere hommikust. Samamoodi haridusministeeriumist, aga Euroopa liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhina? No mul on väga hea meel, et siin on hariduse kõik olulised osapooled, esindatud õpilased, üks lapsevanem ja siis haridusministeeriumi töötajad ja nüüd saavadki õpetajad hambaid kägistada, aga kus siis oleme meie Teie, olete meie juttude peamine sisu siin kahtlusteta? Victoria Romil ja alustame võib-olla sellest, et kui te mõtlete selle praeguse kooli peale mitte siis 32., vaid üldse selle selle kooli peale, kus te, kus te käite mis on see, mis teile selle kooli juures tõesti meeldib ja mis rõõmu teeb? Mulle endale meeldib väga keskkond, et kui võrrelda, kuidas varem oli meie vanemate ajal, siis võib-olla see autoriteet, et mis õpetajate seas valitses, seal oli palju suurem. Ja praegu ma tunnen, et kuigi õpetajad ei ole kindlasti õpetaja, õpilaste sõbrad, siis ikkagi see õhkkond on palju vabam, õpetajad hoolivad meist kui inimestest. Mis sa mõtled, et nad ei ole teie sõbrad, et ei olegi üldse sõbrad? Käid erinevaid radu? Ei kindlasti oleme mingis mõttes, aga see ei ole võib-olla nii. Nii, nii tugev side õpetajate õpilaste vahel nagu sõprade vahel. No mulle vahetevahel tundub, et õpetajad isegi tahaksid nagu omada rohkem autoriteeti, et mida sa selle all siis mõtled, et ei ole nad nii autoriteetsed või, või teie jaoks nii suur autoriteet. Ma arvan, et see pole lihtsalt õpilased, ei karda neid nii palju. Ah, no selge, see tähendab, et ta võib ikkagi autoriteet olla, aga ei ole seda mingit hirmu. Jah, just, et me ikkagi teame, et õpile õpetajad suhtuvad meisse kui inimestesse. Ja ma olen nõus, et ongi, see tunnis ikkagi suudetakse väga hästi nagu korda hoida selles suhtes, et nad ikkagi on Meie õpetajad, aga selles suhtes Sa saad ju vahetunnis alati peale koolise saad nendega ikkagi ühendust võtta, et ei ole nagu see, et et sa kardaksid rääkima minna, et sa ei taha rääkima minna. Et meie kooli näitel ma ütleks kindlasti, et mina, mina saan päris paljusid õpetajaid just sõbraks pidada, et et nad, et see on hästi vaba suhtlus. Et sa saad alati abi küsida ja nad nagu tegelevad sinuga individuaalselt. Et, et ma mul ei ole nagu tuua ühtegi näidet, kes nagu meie kooli õpetajatest nii-öelda ei tahaks tegeleda, et okei noh, hinded ei pruugi olla alati kõige paremad, aga neid just huvitab see inimene ise, et meil ei ole nagu see, et et hinded oleks kõige olulisemad, vaid just see, et õpilane ise saaks aru, et kuidas sa selle selgeks saad ja kas sa saad. Nagu mulle tundub, tüdrukud, te kirjeldate nagu seda kõige olulisemat muutust, mis siin viimaste aegade jooksul üldse hariduses on toimunud ja ma olen täiesti kindel, et väga paljud õpetajad on sellest väga hästi aru saanud, et, et lihtsalt käsu ja, ja, ja korraldusega ei toimu õppimises peaaegu mitte midagi, vähemalt nii, et see oleks meeldiv ja mõnus protsess. Et see, kas see muutus on väike provokatsioon, Kristi ka, et kas see muutus on teadlik, kas me oleme seda ise väga osavalt juhtinud või on see nii-öelda kõige kiuste mõnikord ikkagi nagu tõesti väga hästi õnnestunud. Esiteks oli ta väga hea kuulda, et see tuleb nagu õpilaste suust, et tõepoolest, et me teame, et selline noh, hirmukeskkonnas õppimine seal ei toimu seda õppimist, eks ju, vähemalt mitte sellised nagu vaja on, aga mis, mis puudutab seda muutust koolist ja väga hästi kirjeldasite, siis ma seda küll ei saa väita, et see on kõige kiustaga. Võtame näiteks meie riiklikke õppekavasid, mis on olnud võib-olla isegi natuke nagu ajast ees ja tegelikult viinud eesti kooli sinna, kus ta täna on juba juba peaaegu 20 aastat, et me oleme muu maailma võrdluses oma õppekavade arendusi niiviisi vaadanud ja arvestades seda, et viimased aastad, Me oleme oma Pisaga olnud väga suure tähelepanu all et siis sattunud ka sellistesse põnevatesse töörühmadesse, kus ongi võetud neid nii-öelda maailma tipp riike ja vaadatud ka seda, kuidas seal on seda õppekavade arendamist tehtud ja võib öelda, et meil on tõesti olnud, nagu see fookus sellel Ehkki tegelikult see maailm, milles me elame, väga nõuab seda, eks ju, et muul moel, nii nagu praegu Victoria romili kirjeldasid, muul moel enam ei ole võimalik, sellepärast et kui, kui kusagilt tuleb mingi surve, siis me tänapäeval oleme ikkagi tohutult vabad liikuma nagu sinna suunda, kus on tore, kus on meie huvid, eks ju ja ja koolil on selles mõttes ränkraske konkurents, mida ületada ja kus olulisena näidata, täpselt nii, kuidas te, kuidas te ise koolis näete, te olete olnud 12 aastat, eks ju nüüd juba peaaegu varsti, eks koolis, et, et kuidas see kool teie õppimise ajal muutunud on, kas te oskate kuidagi seda ise praegu siin niimoodi kokkuvõte või kirjeldada, mis need muudatused on? Mis, millest te läbi olete tulnud, Victoria noogutad, järelikult mulle tundub, et, et sul on mingi vastus kohe või mõte. No ja selle aja jooksul on toimunud nii suur tehniline areng. Esimeses klassis me kindlasti ei olnud veel aitaadi teises ruumi tundides et koroonat liha ja näiteks ja sellepärast küll aga võib-olla just et neid tehnilisi lahendusi nii palju ja mis tegelikult muudavad seda õppimist mitmekesisemaks ja põnevamaks. Et ma arvan, et see on võib-olla suurim erinevus. Ja mina ütleks näiteks seda, et just see praktiline pool, et, et ma nagu kindlasti me nagu algklassides või põhikoolis nagu kasutasime praktikat, aga kindlasti mitte nii palju, kui nüüd gümnaasiumis mina õpin majandusklassis ehk siis tähendab, et ma olen suunatud ettevõtlusele, aga noh, me ei võtagi seda õpikut lahti, et õppida konkreetselt nii-öelda, kuidas teha äriplaani, kuidas teha, kuidas raha nii-öelda jaotada või midagi sellist, et meil õpetaja reaalselt viibki meid viis meid Haapsallu ja lasigi meil oma miniettevõtteid teha ja seda me nii-öelda siis kaitsesime Haapsalu linnavalitsuse ees. Et selles suhtes see praktiline pool, et me reaalselt teeme läbi ja me näeme, kui me valesti teeme. Ja sa arvad, et see ei tulene mitte sellest, et esimeses klassis ei saanud teha ettevõtteid vaid et see on ajastu muutus, et teha mingeid praktilisi asju? Ma ütleks küll nii, sest et nüüd, kui ma olen käinud päris mitmes koolis külas olen käinud ka rääkimas teiste koolides, küll spordivaldkonnast, siis meile näiteks Elva koolis räägiti seda, kuidas antaksegi esimene kuni neljas klass antakse teha, korraldada sündmusi, et meie teeme seda praegu gümnaasiumis, mõlemate Victoriaga, aga see, et see huvijuht ise nagu rääkis ja näitas, kuidas reaalselt esimene kuni neljas klass nad ise korraldavad kohvikuid, nad ise korraldavad sündmusi, nad teevad kõik selle läbi nagu kogevad ja, ja tahavad teha. Laura mulle tundub, et me kirjeldame siin praegu, kui me kuuleme, kuidas, kuidas Victoria romile kirjeldavad midagi, mis mulle tundub eesti hariduse fenomen, üks nendest fenomen nendes paljude hulgas ja see on see, et koolid on vabad. Et koolidel on tegelikult väga suur iseseisvus teha ja muuta asju ja kui hakata vaatama, et mis siis on ühe või teise kooli mingi selline emotsionaalne temperatuur, siis noh, me tahame küll selles olukorras vaadata ministeerium, kus on korraldused, kus on käsud, eks ju, aga tegelikult me peame vaatama enda sisse, kas see paistab rahvusvahelises suhtluses kuidagi ka välja, et see on kuidagi Eesti fenomen. See paistab suurepäraselt välja ja tegelikult Eesti koolide autonoomia on üks teema, millele me väga palju rõhume. Kui me räägime eesti koolist, see kõik, mis siin juba eelnevalt on, on aruteluks olnud nii need tehnoloogilised arengud, tehnoloogilised lahendused teise poole pealt õpilaste ja õpetajate vabadus otsustada, kuidas nii-öelda riiklikult ette seatud õppekavasid reaalsusesse rakendada, kuidas teadmised, oskused, pädevused õpilastesse sisendada ja neid arendada. See on täpselt see teema, millest me rahvusvahelises plaanis räägime. Ja see on täpselt see teema, mille vastu on väga-väga suur huvi. Lisaks sellele loomulikult õpetajad. Meie õpetajakoolitus, meie väga pädevad, väga pika kogemusega õpetajaskond on samuti see teema, millest me rahvusvahelisel areenil nii organud nii rahvusvahelistes organisatsioonides kui kahepoolses suhtluses räägime. Kristi, ma toon siia veel võib-olla ühe mingi dimensiooni mängu, olles siin meie vestlusringis lapsevanemate esindaja, siis mulle tundub, et meie haridusmudeli ja, ja küsimus on, et kas sa nõustud sellega, et me haridusmudeli kõige nõrgem lüli on tegelikult lapsevanemad just selles plaanis, et, et me oleme väga sageli lihtsalt kuidagi jäänud või ise valinud selle rolli olla nii-öelda teenuse ostja situatsioonis, et ma vaatan, kuidas mu lapsel koolis läheb, Ohoonu, mis sind, et need on siis või et ohoh väga hea siis, siis on mina muidugi, aga kui on halvasti, et siis kool pigem ja me me ei ole osanud lapsevanemaid nagu kasutada või, või kaasata muidugi lapsevanematel ei ole aega ka ja me oleme siin nendes vestlusringides rääkinud sellest. Aga täna ikkagi ka seda oskust kaasa võtta, lapsevanemaid on vähe. Väga nõus sellega ja, ja üldse mitte ainult sellest vaatest, mis ma ministeeriumis näen, vaid ka ka see vaade, mis mul enne oli ülikooli poolt vaadatuna, et et, et kõik sellised õppija toetamised, noh, millest siin eelnevalt Ta oli ja kus see suhe on äärmiselt oluline. Noh, see ei saa olla ühepoolne, et kool seda teeb ja noh, kodus lapsevanem loomulikult ta võib seda teha ainult selliselt, et, et näidata, et ükskõik, mis ka ei ole, ma olen sinuga, eks ole. Aga et sellist võib-olla õppimis ja õpetamistarkust, mis tänases maailmas, mis nii kiirelt muutub, võiks olla igal inimesel pisuke, seest me vahetame töökohti. Me peame pidevalt ise uut õppima, et seda võiks küll olla oluliselt rohkem ja, ja miks ma võib-olla ütlen, et, et jah, et see lapsevanemate poolt tundub olevat, täna võib olla nõrgem lüli, siis me oleme just just lõpusirgel oma haridusstrateegiaga nüüd järgmiseks 15-ks aastaks ükskõik milliste huvipooltega seal laua taga ei olnud, me jõudsime selleni, et me peame võtma vanemahariduse fookusesse. Me ei saa muidu oma eesti kooli enam nagu edasi nügida, eks ole, et, et see on nagu üks näitaja võib-olla teine pool veel, mis näitab seda, seda vanemate, sellist, võib-olla teadlikkuse kasvu vajadust on see tihtilugu, isegi kui kool on juba sihuke progressiivne ja liigub tegelikult selle selle õppijale lähemale oma meetodite ja lähenemistega siis väga sageli rikuvad vanemad, kes on, kellele on ka 12 aastat, et sellist nii-öelda vana traditsioonilist kooli mudelit nagu ette antud ja neile tundub, et ototot, kui te selliseid liigutusi teete, te rikute meie lapsed ära, et need on nagu need kaks poolt, mis näitavad selgelt, et, et nüüd on nagu jõutud siis sinna. Et kool, õpetajad juba kenasti liiguvad selles suunas ilmselt koroona andis sellele kaanele tõuke juurde. Aga et nüüd on, on lapsevanemad need, kes vajavad samasugust Victoria kuidas sinu lapsevanemad, kuidas sinu vanemad, kas sa näed võib-olla isegi mitte enda pinnalt, vaid, vaid kas sa näed, selles näeksid selles mingit väärtust, kui vanemad oleks mingil kombel? Ma ei hakka siin rääkima praegu, et mis moodi konkreetselt kooliga lähemalt seotud. No minu vanemad pole kunagi võib-olla minuga koolidesse nii väga sekkunud, et nad on mind usaldanud. Ja ongi nagu kõrvalt vaadates usaldanud seda, mida kool nii-öelda teeb. Ja ma olen väga tänulik neile selle eest, aga ma pole tõesti arvan, et see väärtuste konflikt on väga ruttu tekkima. Inimestes on lapsevanemate, see nii sees see vana mudel, et tõepoolest, et kui õpetajad hakkavad midagi teistmoodi tegema, siis täiesti tekibki see nii-öelda sõjakused, kuidas, kuidas niimoodi, kuidas sa saad niimoodi teha, et see ei ole päris õige, et ma tõesti arvan, et vanemate harimine oleks väga vajalik samuti et selles suhtes, et mina ka ei ole nagu vanematega otseselt nii palju õppinud, et võib-olla mina olen, oli teine, aga praegult on mu väikevend, kes läks esimesse klassi ja näha on, et nagu noh, nüüd on nagu vaja näiteks rohkem tegeleda. Et selles suhtes, et ma näen, et mu vanemad nagu õpi õpivadki iga õhtu, et selles suhtes, aga neil ei ole neid strateegiaid, mis on reaalselt õpetajatel koolis. Ja see viimane, mis sa ütled, et ma arvan, et see on väga tähtis, et me tõesti sellega sarja juures nägime seda, et kui väikesed teadmised tegelikult lihtsalt on, mida aeg-ajalt on vaja kasutada, et kui lihtsad on need mingid kerged muudatused, aga kui sa seda ei tea ja, ja kui sa seda ei õpi ise ära, et siis on väga raske nii-öelda vaistlikult teha asju õigesti, mis võiks saada eesti kooliga lähema ma ei tea, mingi aja jooksul siis viie aasta jooksul kümmet aastat väga raske prognoosida, aga, aga mida teie õpilastena tunnet, et kus saab kool nagu muutuda praegu nii et ta täidaks oma oma eesmärki veel paremini, mitte ta praegu halvasti täidaks, aga kogu aeg, me liigume edasi, et, et mis need muudatused on meile, kas oskad pakkuda? Pigem just äkki see koostöö, et kuna meie mõlemad Victoriaga oleme hästi seotud väljaspool õppekava seotud ka teiste nii-öelda koolikorralduspoolega et selles suhtes see suhtlus, mis sul on teiste kaas või lastega, et me võime küll kontrolltöid teha individuaalselt, aga just see koostöö, mis on reaalses elus nagu ette ette tuleb, et sa nagu peadki teistega arvestama ja kõik see, et et ma arvan, just seal Oled õppimise juures või väljaspool, siis ütleme, et kas formaalses õppimises või kogu koolipäeva ulatuses, et kuidas sa seda nagu, pigem mõistad. Et meie, et just see, et tunnis võiks seda rohkem kaasata just sellel eesmärgil, et, et arendada seda poolt, sest et paljud ei tegele võib-olla nii-öelda nende muude aktiivsete tegevustega, et meie saame. Ma arvan, kindlasti selle sealt teiselt poolt kätte. Aga lihtsalt seal selle tunnivaldkonnas on pigem just see, et seda grupitööd või midagi sellist, et seda ma ise pooldaksin. Et just see, et sa pead arvestama teiste arvamuse ja sellega et ei pea ainult nagu individuaalsed neid asju lahendama ja järelduseni jõudma. Ma lisaksin võib-olla teise teisest valdkonnast, et ma tunnen, et eesti koolid võiksid võib-olla tulevikus muutudagi rohkem personaalseks. Et ma tunnen, et ma näen ise kõrvalt, kuidas hästi paljudel kooliõpilastel on hästi palju stressi, sellepärast koolialda eeldab kõikidelt samu oskusi, et teebki neilt sama sama mõõdupuud. Ja kõik peavad olema siis võrdselt head kõigis ainetes. Ja see tekitabki inimestes stressi, et kui ma ei olegi näiteks andekas skeemias, siis miks ma pean nagu kogu aeg nii palju pingutama, nii palju nagu tegema midagi, mis mulle tegelikult ei meeldi, kui ma tegelikult tahaksin rohkem tegeleda näiteks muusikaga. Et võib-olla ma minu ideaal võib-olla olekski see, kui tulevikus ongi koolis rohkem nagu neid suunapõhiseid lähenemisi, et õpilased saavadki valida näiteks nagu Kanada koolides? Ta saavadki valida enda mingid meelepärased ained. Mingeid aineid on muidugi kohustuslikud kõigile, aga rohkem on need, mida õpilased saavad ise valida vastavalt enda huvidele, et ei oleks seda kindlalt mõõdupuud kõigile. Victoria paljudes klassis on 36. Kas Kristjan niimoodi saab teha isiklikumalt kooli, kui on 36 õpilast klassis. No üks asi on, üks asi on see, et kas selline individuaalsem lähenemine tingimata nõuab seda, et me iga iga persooni eraldi peame selles, selles protsessis kuidagi käsitlema, ma arvan, et mitte, ja teisest küljest, kui me räägime sellest personaliseeritud õppest, mis on imehea jälle kuulda haridusstrateegia üks nii-öelda põhitelg et sinna peab tulema tegelikult tehnoloogia, et me peame ikkagi arvestama sellega, et kusagil on inimese ja tema aju võimekuse piirid ja et ta ei suuda iga inimest märgata, mäletada tema kohta kõik, et seal peab hakkama tehnoloogia meid aitama. Ja selle koha pealt kindlasti jällegi ka ka see tulevane haridusstrateegia paneb nagu sihi täpselt sinna, et me peame seda palju enam kõnetama sellele, palju sellele ideaalile palju lähemale jõudma. Ma olen. Kõige eelöelduga, väga nõus ja tegelikult see on see, kuhu liigub ka laiemalt maailm. Maailm liigub personaliseerituma õppesuunas. Siin on väga suur roll tehnoloogial A eel ehk siis tehisintellektil, et mida enam tuleb tehnoloogiat, et meie meie ellu ja meie maailma seda enam me saame olla toeks nii õpilasele kui õpetajale kui lapsevanemale. Lõppkokkuvõttes. Kristi, aga ikkagi, mulle tundub, et, et me kuidagi ka seda peame üle vaatama, et kuidas see korraldus on, eks, et niikaua kuni jääb klassijate minema üks õpetaja ja seal vaatab teda vastu 36 teadus imus säutsuvat, eks ju suud siis siis see ikkagi kõige parema ai korral ka ei tööta, see ei asenda personaalselt. Täiesti nõus, et see me ei saa nii-öelda uut sisu toppida vanasti vanasse raami ja eeldada, et see läheb seal lendu ja hakkab hakkab oma elu elama. Ei kindlasti mitte, et kas koolikorralduslikult? Ta nõuab kindlasti teistsuguseid lähenemisi ja just siin paar päeva tagasi tuli ju PISA nii-öelda taustaandmete uuringu pealt välja ka täpselt samamoodi see, et, et edukad on tegelikult need koolid, kes, kus siis kus siis õpilasi, mitte ei grupeerita pidevalt taseme järgi erinevatesse grupp pidesse, vaid kus, kus mingites valdkondades tehakse selliseid väiksemaid taseme või huvipõhiseid rühmi ja, ja õpetatakse neid siis natukene erinevalt, et kas see on juba esimene samm ja sellel on ka juba nii-öelda tulemuse taga. Selliselt võiks olla olla see kool siis edaspidi korraldatud, on kindlasti seal ainuke viis, nii et koolikorralduslikult metoodiliselt saab seal väga palju ära teha. Suur aitäh teile täna tulemast. Me võtsime kokku saatesarja, mis Eesti televisiooni ekraanil rääkis nendest lihtsatest võtetest, kuidas muuta tõhusamaks õppimist. Siit vikerraadiost kõlasid järel kommentaaridena, selgitustena, laiendustena, kõikide nende katsete osas soovitused nii õpetajatele, lapsevanematele, suur heameel kõigi nende üle, kes neid saatelõike kuulates Eesti hariduselule kaasa elasid ja kaasa mõtlesid. Kõik need lõigud, nii televisiooni omad, kui raadio omad on leitavad rahvusringhäälinguportaalist. Otsige nad kindlasti üles siis kui on üks või teine probleem õppimise osas lahendamise all. Aga täna siin minuga koos olid Victoria Jefimova ja romili soov Tallinna 30 teises keskkoolis suur aitäh teile tulemast ja Kristi Vinter-Nemvalts ning Laura Linberg kütaru Haridus-Teadusministeeriumist. Ilusat päeva.