Maailma kõige targem rahvas Tere päevast, head kuulajad. Eesti televisiooni saade, maailma kõige targem rahvas teeb eksperimente klassiruumis selleks, et uurida, kuidas võiks muuta õppimist nii et saavutada koolis iga inimese heaolu toetav ja turvalisem õhkkond ja kõik eksperimendid toetavad kaasaegse teaduse parimale teadmisele meie aju, täpsemalt siis psüühika funktsioneerimisest ja täna oleme tulnud siia, kus selleks, et rääkida, kuidas neid väikeseid muudatusi, millele me saates teisipäeva õhtuti viitame, kuidas neid siis ellu rakendada ja minuga koos on siin vestlemas kaks lapsevanemat, Laura kõrvits. Heiki Luts, Tre, Emily koolist on tulnud õpetaja Marii Veskimäe. Ja väga hea meel on, et teadlasena siin täna hommikul on Kati Aus. Nii, aga kõigepealt sellest katsest ka katse iseenesest oli lihtne, ehkki väga keeruline ja keeruline eelkõige laste jaoks, kes seal pidid, et ühte ülesannet lahendama lapsevanem oli lapse kõrval või lapse juures ja see katse nüüd tegelikult puudutas siis lapsevanema käitumist või lapsevanema reaktsiooni, et seda käitumist näha ja et neid reaktsioone esile kutsuda. Messis häälestasime neid lapsevanemaid natukene erinevalt. Ühe lapsevanemale sai öeldud, et ega siin midagi väga keerulist ei ole, et, et on, nagu on see, mis looduse poolt antud on, et nii see asi välja tuleb väga seda asja arendada kuidagi võimalik ei ole, et elame lihtsalt kaasa ja loodame, et tal läheb hästi. Ja teisele lapsevanemale ütlesime, et ükskõik, kuidas see läheb, see on õppimist väärt ja, ja, ja seda kõike on võimalik õppida, et ta saab ennast arendada, et et saab lihtsalt nautida selle ülesande tegemist ja, ja vaadata, et kui hästi välja tuleb ehk kaks väga erinevat suhtumist. Esimene suhtumine, et see on asi, mida ei saa arendada ja teine on see, et see on arendatav. Selle juures oli veel väike nagu pööre ka, et teadlased, kes seda katset jälgisid, ei teadnud, millist juttu. Me kummale lapsevanemale räägime, nii et nemad said ennustada, pean ütlema, arvasid väga kiiresti siiski ära, ehk lapsevanema käitumine nii-öelda peegeldas seda eelhäälestus päris hästi. Heiki, kuidas sina asjadesse suhtud, mida sa asjadest Sa arvad, kas kõik, mida me siin elus saame õppida, on meile õppimiseks, kas me saame kõike arendada, mida me mida me soovime? See on hea küsimus, ma arvan, et noh, oma kogemusest tundub, et oskused on küll siuksed, asjad, mida saab arendada või noh, kõige paremini ka lapsi õpib siis, kui ta on huvitatud inimene üldse. Et noh, oma kogemusest, et kui mul laps ei olnud huvitatud üldse tähtedest, aga oli numbritest huvitatud, siis ma sain ta tähtedest huvituma läbi numbrite et hakata a väärtus on üks onni p-väärtus kaks ja arvuta välja c ja siis noh, läbi selle on võimalik siis nagu minna sealt iga igat igat teed, aga aga pigem mind viimasel ajal võib-olla painanud rohkem selline küsimus, et, et näiteks, kas empaatilisus on arendatav, et kas lapse puhul on võimalik kuidagi empaatiavõimet suurendada, ma mõtlen siis seda päris tunnet, mitte siis sellist õpitud sotsiaalset käitumist. Sa võid asja veel nagu teisele korrusele praegu, päriselt, ma küsisin Laura käest, et kuidas sina asjadele vaatad, et kas ma küsin hästi konkreetselt, et kas sa usud seda, et kõiki lapsi kõiki inimesi on võimalik õpetada laulma, isegi pealtnäha nad ise tunnevad, et nad tegelikult lauda üldse ei oska. Ja, ja kõik see elevandi ja karujutt, mis kõrva peale on käinud. Ma usun, et kindlasti on võimalik kõiki inimesi õpetada laule laulma mingisuguse tasemeni. Ta saab kuskil, ma ei tea, peolaua taga või kuskil ikkagi sünnipäevalaulu ära laulda. Teine asi on, see on ju, et ikkagi mingi talent peab seal olema selleks, et saada võib-olla väga heaks lauljaks. Aga sellisel tavalisel keskmise inimese tasemel ma usun, et on võimalik kõikidel laulma õppida. Ma arvan, et lihtsalt see, et mingid inimesed ei julge laulda, on neile siiski kuskilt pähe panna. Olgu, laulmine aga ikkagi, et kui ei ole ikkagi seda pead selle matemaatika jaoks. Ma arvan, et matemaatika jaoks on ka kõigil pea olemas, nii palju, kui seda koolis on vaja. Siin. Ma isiklikult olen, ma arvan, ise selle kohta väga hea näide. Kes ma arvan, et ma mingi ajani väga mulle meeldis matemaatika, aga seoses õpetaja vahetusega mul kadus huvi. Järsku selgus, et pead ei ole, et siis mulle ma arvasingi, et noh, ma ei ole selle jaoks loodud. Aga tagantjärele mõeldes ilmselt võib-olla see ei olnud ikkagi minu pea millestki. Marin kui valdav seal lapsevanemate seas on selliste uskumustega oma laste kasvatamine just seesama see uskumus, et kas ma, kas kõik on arendatav või siis et ühele, üks ja teisele, teine. Tuleb ikkagi väga palju mõlemat, eks mina olen ka kuulnud ikkagi korduvalt seda. Ei noh, ei ole kulla, et mina ei oska matemaatikat ikkagi nagu vanaisaga ei osanud ja nüüd siis ikkagi laps ka ei oska, et ikkagi noh, nii on jah. Et seda, seda juhtunud päris palju ja selle nagu väga suur miinus on see, et mina õpetajana võiksin seal ees teha hundirattaid või ilutulestikku lasta, on jah, aga see võib olla üks ja just on ja võib-olla isegi see ka veel ja panna kõik need nutividinad sinna sisse, mida lapsed tahavad väga kasutada ka kui see kõige tähtsam inimene lapsele ehk siis tema lapsevanem ütleb talle seda noh, tegelikult ikkagi on nii, et keegi ei osanud ja nüüd võib-olla siin, aga siis ikka ei oska, on ju siis sellest seinast on õpetaja oli ikkagi väga keeruline juba läbi tungida. No kati, mida kõige suuremad ja viimase aja nii-öelda teadmised siis ikkagi ütlevad selle võime kohta õppida või mitte õppida, et ma usun, et kuulaja juba ka aimab, et milline, milline suund siin see on, kuhu poole triivima, aga, aga ole sõnastuse üle. Et mul oli just hea meel kuulda siin, et Laura ütles, et ta arvab, et kõik oskused tegelikult on arendatavad ja noh, teadlasena ma võin öelda, et me teame, et on ja põhimõte ongi nagu selles, et kas me oskame võtta need need ülesanded, pädevused, mida elu meilt eeldab, kas me oskame nüüd lahti võttagi oskusteks ja kui me juba oskame lahti võtta mingisuguse pädevuse oskusteks, siis me teame, et need oskused on arendatavad, kõik oskused on arendatavad. Jah, ja see on nüüd see õpetaja professionaalsuse küsimus. Need ilutulestiku asjad, et kuivõrd ta oskab leida selle ühe suure pädevuse taga, mida lastelt justkui ootab näiteks lapsevanem, kellel ei ole sellist oskust võtta juppideks lahti näiteks suhtlemine. Eks õpetaja professionaalsus eeldab temalt seda, et oskab võtta lahti. Ahah, siin on vaja arendada sellist oskust, siin on vaja arendatud sellist oskust ja siin on vaja arendada sellist oskust. Ja lapsevanematega ongi paraku see, et nemad ei oska võtta neid suuri pädevusi juppideks lahti. Ehk siis nad tõenäoliselt vajaksid väga palju tuge õpetajalt, et seletada lahti, et ära karda, et see ei ole üks ja suur matemaatika, et siin on tegelikult hästi palju alamoskusi ja ära närveeri, ma tean, kuidas sinu laps saab neid oskama. Kas sa ütled praegu seda, ära karda, nagu selles mõttes teadlikult, et see ongi miski, mis meid siis hakkab takistama, et kui me, kui me kanname seda uskumust, et meil ei ole antud minul ei ole seda matemaatika aju, et siis sealt genereerub miski hirm kõikide, ka kõige lihtsamate ülesannete ees. Just, ja kust üldse hakati alguses nii-öelda uurima seda, et justkui inimesel on erinevad arusaamad ja uskumused selle kohta, et kas mõni oskus on arendatav, et tegelikult see asi hakkaski pihta sellest, et nähti, et mingites situatsioonides mingid inimesed, mingid lapsed löövad kiiremini käega annavad alla, ei tee enam edasi ja teised lapsed pusivad edasi, isegi kui nad vigu teevad ja siis hakatigi uurima, et mis seal, mis seal taustal siis on, et, et see ei ole niisama lihtsalt käitumine. Et seal all peab olema mingisugune sügavam arusaam mõttemuster mingi motivatsioonile tegur ja siis leitigi, et hästi suur tõenäosus on, et kui laps lööb kiiresti käega, siis ta tegelikult ei usu, et sellest asjast võiks asja saada. Et ta ei usu, et tema oleks võimeline sellega hakkama saama või siis ta usub, et ta saab mingi tasemeni hakkama väga hästi, aga ta tegelikult ei tea, miks tal see asi hästi välja tuleb. Ehk siis ta kogu aeg kardab, aga äkki järgmises situatsioonis ei tule, sest mul pole õrna aimu, miks mul praegu hästi läks, ehk siis jälle seesama teadmine sellest, et mis asjad need on, need väikesed jupid või oskused mis aitavad mul ühes või teises olukorras hakkama saada. Aga kui palju on selline asi üldse, ütleme, lapse iseloomus kinni või kui palju seda saab lapsevanem mõjutada? No see, et kust hakkab pihta nii-öelda lapse iseloom, et see on ka juba eraldi küsimus, tegelikult väikeste laste puhul isegi räägite iseloomust, aga ongi tõesti mingid temperamenditüübid, näiteks mõned lapsed unne ärevamad ja mõned lapsed nii-öelda hirmuvad kiiremini ära, et see on täiesti õige, mis tähendab, et nemad tegelikult vajavad veel rohkem sellist turvalist keskkonda, aga jällegi, et iga lapsevanem ei saa ennast kogu aeg tunda süüdi, sellepärast et nüüd minu laps nii-öelda justkui tundub, et ta hakkab arvama, et ta ei saa, et mõnel lapsel tuleb see väga palju lihtsamalt see tunne sisse. Et sellega tuleb lihtsalt siis rohkem tegeleda, et ta võib küsida, et kuidas. Aga kas selles on, on see seotud sellega ka, et inimesed ju mingis vanuses vähemalt ma saan aru täiskasvanuna, aga et kas ka lastena on jaotatavad nii, et inimesed, kes usuvad, et asi sõltub minust, mina teen ja mina minu oskused loevad või siis vastupidi, et, et rohkem on seda, et see minu juhtimine on minust väljaspool. Et keskkond on see, mis kujundab ja kui ma hakkama ei saa, siis noh, keskkonnas ma selles ei suudagi toime tulla. Jah, et sellist nagu sihukest kontrolli keset või sellist, et kas ta on rohkem minu sees minu minust väljas, et seda on küll jah, siuke üldistatult näidatud, et see võib nii olla. Aga näiteks kui uskumustest räägime, siis, siis üha enam leitakse, et need on väga valdkonnaspetsiifilised. Ehk siis ma võin mingis valdkonnas või seesama laps, kes mingis valdkonnas väga kardab, et see ei ole arendatav ja ei saa hakkama või mingis valdkonnas olla väga enesekindel ja ta teab täpselt, et siin mul on vaja sellist oskust ja sellega ma saan hakkama ja kui ma ei saa hakkama, siis ma tean, et ma saan küsida abi. Ma tean, et ma otsi mingi muu strateegia, et võib täiesti olla nii, et on erinevates valdkondades erinevaid nii-öelda uskumused ja arusaamad. Ehk siis ei piisa ainult sellest, kui meil on klassiseinal üldine poster, et kõik on võimelised õppima ja arenema. Tegelikult selle lapsega tuleb vaadata, mis temaga toimub väga erinevates kontekstides. Ja see võib ka muutuda noh, nii-öelda, et laps, kes noh, näiteks nagu sinu näitel laureaat matemaatikas mingi hetk seda tõenäoliselt arvasid, et matemaatika on selline asi, mida annab õppida ja mida annab enda juures arendada. Järsku järgmine hetk juhtus midagi keskkonnas, keskkond muutus. Järsku hakkas sinust süvenema hoopis teine arusaam, et see võib juhtuda nii ühte kui teistpidi tegelikult. Aga ma tuleksin selle oma lemmikteema juurde epaatilisuse juurde tagasi, et noh, kui need oskused ongi ju väga erinevad, et ütleme, matemaatika ei vaja noh, see vajab lihtsalt sellist oskuse arendamist, aga kui me räägime laulmisest, siis jah, noh, ma olen ka ise laulmisega palju tegelenud ja väiksest peale vaadanud tulnud poisid, kes ei pea viisi, hakkad viisi pidama. Ja siis sealt edasi ongi küsimus minust selles laulmise puhul näiteks, et kas sa oled piisavalt tundeline, et sa saad nagu areneda kuidagi sealt edasi. Et minul ongi küsimus ongi selles, et kas empaatilisus on ka oskus, mida saab arendada või see on mingi asi, mis antakse meile kaasa ja noh, nii on nagu on Kas sa kati, mida Mariin arvab selle kohta, et kas sa õpetajana usud, et see on ajas muutuv, kas seda saab toetada, kas seda saab suunata? See saab toetada ja suunata kindlasti, et ma, kusjuures enne seda, kui ma tulin siia, siis ma mõtlesin selle empaatilisuse peale just nimelt ja ja mul ikkagi tulevad ka endale ette õpilased, kellel tahes-tahtmatult kooli jõuavad, on sellega raskusi ju uus seltskond kõik sinna otsa. Ja enne ma jäin mõtlema selle peale, kui sa küsisid, Heiki, et, et kas see tunne just nimelt on arendatav. Et jah, ma arvan, et kui sinna neid neid oskusi pidevalt nii-öelda üles ehitada, aga siis lõpuks tuleb see tunne sinna taha. Et ignovimid lugusid käega ja mõtlen selle peale, et kui mulle ühel hetkel üks õpilane, kes ütles ühele tütarlapsele, Ta on paks. Ja ma kutsusin siis selle poisi tüdruku mõlemad endaga kõigepealt rääkima, rääkisime olukorra läbi pääsme, rääkisin vaid selle poisiga, pois sõnastas selle selliselt, aga ta ju on paks noh, ma, ma ei tahtnud talle teda solvata, ma ei tahtnud teda norida, aga ma ütlen seda, mida ma näen. Ja tema peas see oligi see, et ta ei saanud aru, miks see tütarlaps solvus. Ja see oli siis mingi asi, millega tuli hakata tööd tegema ja ma ei ole, ma pean, ausalt, ma ei ole rohkem kuulnud teda selliseid sõnu kasutama, sest see mõnel lapsel on see juba eelnev kogemus ilmselt seal ees, lasteaias kuskil ja nii edasi, et ta märkab, et teine muutun kurvaks, järelikult see ei olnud mingi õige asi, mida mõtlesin ka selle lapsega konkreetselt oli vaja ikkagi teha tööd, tundekaardid ja nii edasi, erinevad tehnikad. Ja praeguseks hetkeks ikkagi juba päris suure lapsena ma näen seda, et see empaatilisuses nina taha tulnud, et ta juba need kommentaarid, mida ta teeb, on hoopis teistsugused kui need, aga et noh Seal on võimalik eristada täiskasvanud inimeste puhul on, tihti on selline õpitud empaatiliselt, kus sa nagu õpid käituma sellele sotsiaalnormile vastavalt, et sa nagu noh, õpid toimima selles keskkonnas, aga kas see tegelikult ka tunned, on küsimus. Just sellises aa siis ma ütlesin, et mina, minu arvamus on see, et jah, et see tunne tekib sinna taha. Kui sa ühte asjades hästi-hästi mitu korda läbi siis lõpuks säänse tunnetus juba sinu sinu sees on ju, aga see võib-olla on tõesti juba Katile, et kas jõuab ka sinna kohta, kus siis nii-öelda see võib olla empaatilisem inimese norm, siis on. Ja ma lihtsalt kuulan siira imetlusega. Sa räägid täpselt seda, mida teadlased on, on ka välja selgitanud, et nii see tõesti on, et Heiki tahtis siin praegu väga pädevalt tehagi vahetult eristataksegi kognitiivne ja sihuke efektiivne emotsionaalne empaatia, et sa oled nagu väga hästi ära tabanud, et nii see tõesti on. Aga et tavapärane ongi siis ikkagi hakata pihta sellest kognitiivsest tempaatiast, nagu just täpselt siin õpetajana oli väga mõnusalt kirjeldatud, eks, et tõesti, et õpetatud kõigepealt õpetatud ära tundma teise tundeid õpetada ta panema ennast teise kingadesse, õpeta, kuidas teine inimene võiks ennast tunda ja läbi selle kognitiivse saab tekkida kas efektiivne või see emotsionaalne empaatia, tõeline empaatia, aga tegelikult sageli uurimused näitavad ka seda, et see nii-öelda tunda ainult tundepõhine empaatia ei pruugigi olla kõige kasulikum ehk siis, kui seal ei ole seda mõtestatus taga, siis selle pinnalt, et ma lihtsalt tunnen kaasa, ma ei pruugi tegelikult teistele üldse head. Ei niimoodi ainult emotsionaalselt võib, kui ta ilma analüüsita ei ole hea. Täpselt, et see, et sellepärast on ka öeldud, et hajus ei ole kunagi niimoodi, et on ainult ratsionaalne, emotsionaalne, nad töötavad koos ja mida paremini koostööle saavad seda tõhusam tõenäoliselt see kõik või noh, mitte tõenäoliselt vaid ongi seda paremini inimene funktsioneerib ja seda parem on ka teistel. Temaga koos olla. Laura, räägi enda praktikatest mingeid vahendeid, kuidas sa, kuidas sa lastega, sul on kolm last, kaks koolis käinud, käi maas, eks ju. Et need tunded ikkagi lastel tekivad, ta, mul ei tule see väljakutse, kuidas sa selles olukorras toetab, aitad? Püüan ikkagi nagu teha neile selgeks, tuleb õppida, et ega see ei ole nii, et kui mul kohe välja ei tule, et ei saa nagu käega lüüa, et ah, on olnud ka selliseid olukordi, näiteks tütrel näiteks klaveri õpinguga, kui tal tekkis mingisuguses vanuses täielik blokk, ta ütles, et ta jätab selle pooleli jätta, rohkem seda ei taha teha. Ja siis rääkisime ka klaveriõpetajaga, kes oli väga mõistlik ja õpetaja lubasid. Ta ei anna talle kodus harjutada ja ta annab talle neid palasid siis mida laps ise tahab mängida ja leppisime kokku, et ta käib aasta lõpuni ära ja vaatame siis edasi ja see asi tegelikult töötas nii hästi, sest et siis lapsel oli see tunnet, et kuidagi, et teda võetakse kuulda, et et ta ei pea seda tegema vastumeelselt ta saabki teha neid asju, mida talle meeldib järgmiseks sügiseks, kui me küsisime, et mis seis on, eiei ei, ta ikka käib edasi, et noh, rumal jutt üldse, et ta nagu mõtles, et ta jätab pooleli. Aga see hetk, kui ta ütles, et ta jätab pooleli, oli see ikkagi, nii et noh, me ise olime ka enam-vähem kindlad, et nüüd ongi kõik. Aga noh, ikkagi saime sellest välja kuidagi. Kati seda vestlusringi siin vaikselt kokku tõmbama hakates, et et mis on see, millele tasuks mõelda või et kuidas endasse salvestada see arusaamine, et iga asja puhul, mida ma tahan, on see siiski võimalik mingil kombel mingil moel alati arendatav. Tegelikult isegi soovituslik oleks võib-olla hakata pihta sellest, et hakata märkama, millal see väike hääl minu sees ütleb, et appi ma ei saa, appisid ei tule, et hakata märkama, et nüüd ei oska jah, just, et, et ma ei ole, ma ei ole ajalooinimene, ma ei ole matemaatika inimene, ma ei ole muusikainimene, et märgata, et millal see hääl tuleb, millal see hääl tuleb lapsel, millal see hääl tuleb mul endal, eks, ja siis hakata vaatama, et kas see on tõsi, et mida mul selleks vaja on, mis, mis asi see tegelikult on, mida ma peaksin siin oskama ja arendama ja kas ma saan kuskilt abi küsida, sest laps ise tavaliselt ei oskagi välja mõelda, millised need õiged strateegiad oleks mingisuguse asja arendamiseks, et selleks on õpetajad, selleks on lapsevanemad, kui lapsevanem ei oska, pöördub õpetaja poole ja, ja tõesti, et, et hästi oluline ongi siinsed võimalikult vähe mingitel hetkedel survestada, nagu Laura just rääkis, et meil ei ole tegelikult nii kiire nende asjadega, et kõige olulisem on, on jätta alles see koostöö. Ja siis saab hakata vaikselt otsima strateegiaid, otsima võtteid, kuidas edasi. Suur aitäh, õpetaja Marin Veskimäe lapsevanemad, Laura Kõrvits ja Heiki Luts ja Kati Aus, teadlane sulle ka. Suur aitäh selle vestlusringi eest, et saade maailma kõige targem rahvas on eetris Eesti Televisioonis teisipäeva õhtul kell kaheksa, kes varasemaid osasid vaadata otse-eetris ei ole jõudnud, saate seda kindlasti teha rahvusringhäälingu portaali Jupiteri osakonnast ja vaadake lisainformatsiooni veel ka portaalist enesest. Teadusvaldkonna alt on võimalik leida nii need saated kõik televisioonist ja raadiost, aga ka lugeda lisamaterjali aitäh kuulmiseni.