Maailma kõige targem rahvas ETV saade, maailma kõige targem rahvas teeb eksperimente klassiruumis uurimaks, kuidas võiks muuta Ta õppimist nii et saavutada koolis iga inimese heaolu toetav ja turvalisem õhku on kõik, meie eksperimendid toetavad kaasaegse teaduse parimale teadmisele meie aju ja veel täpsemalt siis psüühika funktsioneerimisest. Ja täna me oleme tulnud, et kokku, selleks, et rääkida, kuidas neid väikesi muudatusi ellu rakendada ja minuga koos on stuudios kaks lapsevanemat, Kristel Maran ja Kristo Tohver. Tervist, tervist. Siis õpetaja Ranele, raudsoo kostivere, kooli huvijuht ja arvutiõpetaja. Tere, tere ja Grete Arro teadlane terved. Ja kõigepealt, et aru saada ka, millest me räägime, ütlen paar sõna kirjelduseks selle katse kohta ka see oli siis selline väikene eksperiment, kus. Me jagasime ühe klassi õpilased siis kolme rühma ja tegime nendega siis sellise viktoriini valikvastustega. Ja, ja need küsimused olid enam-vähem sellised, mida nad olid oma varasema õpiteel klassis käsitlenud. Mina olin klassijuhataja või õpetaja sellel hetkel ja, ja olin ühe rühma puhul siis sellise mõõdutunded emotsionaalse kiitmise lainel. Teise puhul keegi, kes oli väga kriitiline valede vastuste suhtes ja ma isegi julgeksin kasutada sõna võib-olla mõnes kontekstis nagu näägutaja. Ja kolmas rühm oli siis see, kelle puhul ei kommenteerinud õpetaja ei õiget ega valet vastust, vaid kohe peale vastuste kõlamist hakati arutama selle üle, et miks selline vastus, milliste teadmiste pinnalt, et ja, ja kui me olime siis selle katse teinud, siis selgus, et testi järel kontrollisime pärast nende õpilaste teadmisi. Esiteks, kas see kolmas rühm, kes töötas arutades selle materjali kallal, oli valmis seda viktoriini jätkama vabatahtlikult ja teiseks ka nende katse tulemused või nende testi tulemused olid siis paremad kui teistel, neile lihtsalt jäi sellest arutelust palju rohkem meelde või siis tuli rohkem meelde. Ehk siis teisisõnu me nägime seda, kuidas loomulikult kaevab suure haugu näägutamine, aga kiitmine ja täna me räägimegi sellest kiitmise kontekstist. No Kristo, kahe õppiva lapse isana, kui tihti sul tuleb ülahuule see, mis hinded tulid, viis väga tubli. Mitte liiga tihti, sest õnneks koolis, kus minu lapsed õpivad, väga hindeid ei panda, et nüüd vanemal lapsel juba eelmisel aastal hakati panema, et ta on selline hindamise vabakool, aga, aga ikkagi tulevad näiteks testide protsendid, et mitu protsenti ühest või teisest testist õigeid vastuseid oli. Et ikka tuleb midagi ei ole teha, et ainuke, mille peale me kodus oleme nagu mõelnud ja, ja mida me püüame vältida, on see, et me ei kiida otseselt tulemusteni, kiidame protsessi, ehk me kiidame seda, kui ta on pinud, et näed, et tegid, pingutasid tulemus tuli hea või näed, eile me teame, et sa vaatasid umbes multikat ja käisid kiiresti asja üle. Tulemus tuli kehv, et järelikult on selles protsessis või tegevuses viga, et see on ainuke asi, mille peale veel mõelnud, aga üks asi on mõelda midagi teadlikult ja teine on seda reaalselt ka teha. No Kristjan, kui kaksikud tulevad koju ja, ja koolipäeval on läinud hästi, milline ema reaktsioon on siis? No ikka kiidan loomulikult mulle tundub, et lapsed ikkagi tahavad ka seda väikest kiitust, et jah, olid täna väga tubli, et neil on see väga oluline tegelikult no negatiivsest tagasisidest ma olen pigem üritanud hoiduda või seda rohkem arutlenud siis nendega, sest mulle tundub, et ka koolis, kui nad saavad õpetajalt negatiivse tagasiside versus positiivne tagasiside, siis nad võtavad seda palju rohkem südamesse, eriti pisikesed lapsed. Ranele õpetajana, klassis arvutiõpetaja noh, pealtnäha tundub, et noh, mis seal siis on, aga ega seal on ka selliseid hetki küll ja veel olema täiesti kindel, kus on vaja õpilasele tagasisidet anda, kuidas teed seda? Ja ma arvan, et alustuseks võib olla Ongi, peab kogu aeg vasardab kuklas, seid tohiks tegelikult anda mingisugust hinnangut. Ehk siis see on üliraske. Me ikkagi tuleb niimoodi, et pigem suunan niipidi, et kuidas sulle endale tundub, kuidas sul läks. Et arvutiõpetuses võib-olla on hästi lihtne seda sellisel kujul teha, et kas tuli välja täpselt nii, nagu see pidi tulema või siis või siis ei tulnud. Ja siis lapsed pigem saavad ise nagu analüüsida, et või siis kaasõpilaste töid analüüsida või vaadata, et kuidas ühel või teisel läks, kuigi siis ikkagi kaasnevad need hinnangud. Oh, väga hästi tegid, vaata kui ägedasse selle asja tegid, eks ju, omavahel neid Gretega, mis, mis see probleem siis on, et, et me ju vastupidi oleme siin rääkinud pikalt sellest, kuidas tuleb märgata ja tunnustada ja kiita, kui inimene on teinud hästi, miks me räägime sellest või miks me näeme seda katses, et kiitmine ei anna head tulemust. Mõnes teises ühiskonnas on seda kiitmist alustatud meist palju varem paarkümmend aastat varem ja nemad on juba sealt tagasi tulnud, avastanud, et ei, see ei olnud hea tee, me saame niimoodi hästi palju vigu, kord vaid lapsi. Ja sel hetkel, kui me teame, kuidas meie aju tegelikult õpib. Ehk siis, kui me võtame arvesse seda, et me õpime pari kõige paremini juhul, kui me tegelikult töötleme seda materjali ja, ja mõtleme selle üle ja teeme seejuures ka vigu. Ja, ja me näeme vaeva, üritame vaadata asja eri nurkade alt. Et, et kui sa kiitus tuleb selle tulemuse eest sel hetkel, kui, kui tulemust tuli välja, siis laps tegelikult ei saa otseselt infot, miks ta seda kiitust sai, aga kiitust alati tahab, sest kiitus väljendab seda seotust vanemaga tegelikult või, või seda tunnet, et okei, ma olen, ma olen okei, ma meeldin neile. Et ta kindlasti tahab seda alati, aga siin ongi see küsimus, et mille esse kiitus võiks tulla või kuidas me seda seotust peaksime väljendama. Et Kristo tõi hea näite, et kui me kiidame selle eest, mida ta reaalselt tegi, seal protsessi, pingutasid hõivata lahedal viisil lahendused või et kuule, sinu mõtteviis siin olukorras on täitsa nagu huvitav minu jaoks see tähendab tegelikult mitut asja, et vanem peab süvenema sellesse, mida laps tegi või õpetaja ja see võtab aega ja selleks tuleb teha stopp. Tegelikult et stopp, ma vaatan, mida ta tegelikult tegi, ta sai ise investeerima selle summa ja, ja seda me ei taha eriti teha. Me tahaksime kiiret lahendust ja viis justkui või viis või kolm või neli annab meile just kiire indikatsiooni, et selle lapsega on kas hästi või vähem hästi. Ja me arvame, et me saame aru, mida see tähendab, tegelikult teadus aina enam ütleb, et selle hinde tähendus on, on sügavalt arusaamatu. Ja, ja kui Kristo ütleb, et sa pingutasid ja väga äge siis ta tegelikult ka siiralt teab, et laps pingutas, ta ei ütle seda huupi. Tal ei ole templit, millega ta paneb lapsele kuhugi vihikusse. Kuule pingutasid, äge, et ta päriselt teeb pausi ja mõtleb. Oota, mida nad siin praegu õppisid, nad õppisid sellist asja kui, mis siin ülesandes näiteks panisinud rohkem järele mõtlema võiks küsida või mille üle sa siin näiteks kinni jäid või mis sind huvitas. Ja sellisel juhul see laps saab samasuguse seotuse või tähelepanu mida ta tegelikult hindab, aga ta ei hakka kartma, võib-olla selle tööga koos käinud pingutust või vaeva ja ta ei hakka vältima seda, seda vigade võimalust, et kuidas saab selle korraliku hea tulemuse eest kiita, siis võib tasapisi juhatada teda, et aina enam nii-öelda valima hästi turvalise õpisituatsioone ja see kindlasti ei ole talle kahjulik. Ehk ta mingis mõttes mingil hetkel hakkab mulle kui lapsevanemale tooma nii-öelda valikuliselt neid asju, et mis, mis annab selle positiivse tagasiside juhul, kui juhul, kui see käib sellise automatiseerimine. Ütlesin ja see võib juhtuda võidiste valib ka õpiülesandeid või olukordi, kus ta on tugev ja ta hakkab vältima neid, kus ta nõrk ja see on ka teada, et see ei ole tegelikult mõistlik, kui me peaksime olema nagu eri valdkondades, nagu saama. Mõtlen esiteks seda, et väiksemate laste puhul, kes alles kooliteed alustavad, mulle tundub, et see positiivne tagasi sa täitsa üldse sealt sealt tänase päevaga hakkama said, on tegelikult hästi oluline, noh õnneks esimeses klassis vist peaaegu kusagil enam hindeid ei panda. Mõtlen ka seda, et ega vanemate võimalused on erinevad, et seed niivõrd nagu teaduslikult või hästi läheneda, nagu sa praegu kirjeldad, selleks on vaja aega, energiat, teadmisi, aga tegelikult nagu tahtmist, õiget suhtumist. Aga väga hea, et ma sellest Ma arvan ka kõige rohkem võib-olla iseenda pealt mõeldes ka seda enesekindlust, nagu märgata neid õigeid asju selle sees, sest ega ma ei ole nagu päriselt kindel ju endast, kas ma nagu kas ma nagu tõstan esile justkui nagu õigeid asju, et selles mõttes selle hinde stiitmine on väga lihtne, et ma ju näen. Või on viis, ta on alati natukene ikkagi suurem minu silmis, eks ju, paistab paremini silma kui seal mõni väiksem ja, ja justkui madalam hinne, eks ju. Et seda on lihtsam tunnustada lihtsalt. Arvan, et oma lapsi peab jälgima, sa tunnetad tegelikult ära, mis neile parasjagu vaja on. Vähemalt Kristo. Mul tuli kuidagi meelde praeguse Covidi aegne kevadet. Et ma pean tunnistama, et ega ma ennem kui need tava tavakoolis käisid ja siis tulid koju, tegid oma õppetööd, et ega ma sellega väga palju kokku ei puutunud, et, et võib-olla siis oli see tagasiside pealiskaudsem ja võib-olla rohkem nende hinnete põhjal, aga just et kui covidi ajal olid nad kodus ise olid ka kodus, siis tegelikult nägi, millega nad tööd tegid ja sa nägid tulemust järgmisel päeval või siis järgmisel nädalal ja siis oli sellega kuidagi nagu lihtsam siduda ennast, mitte et ma oleks nendega koos õppinud, vaid just see, et me tegelikult päeva lõpus püüdsime nagu üle vaadata, et mis te siis tegite. Ja kui olid mingid küsimused või probleemid, sööstsime nüüd arutleda, aga, aga see tegelikult tähendaski endapoolset aja investeerimist, mida covid mingisuguse võimaldas, et, et selles mõttes jah, et see, millest ma räägin, on võivad viimased pool aastat mitte viimased kuus aastat, eks, et et covidi nähtamatult plussideks. Ehk ka selle juures, mis meile lastevanematele võib-olla jäävadki saladuseks, on see protsess ise, eks, mille kaudu või mille abil sinna jõudma tehakse. Ja seetõttu on meil olla raskem sellega ka nagu dialoogis kuidagi hakata selle üle arutama, et vot sa tegid seda, läbisid selle ja siis sealtkaudu alles jõudsid sellise teistsuguse tulemuseni. Mulle millegipärast tundub, et lapsevanemad äkki tõesti tee seda liiga palju. Pluss, teine asi, mis veel väga tihti, kui tulevad mingid testid, ega sa seda paberi peal testi, kas sa seda üldse näed, eks ta tegelikult ju ei tea, mis ta läheb hästi või mis, läheb halvasti. Aga nüüd selle, ütleme siis e-õppe puhul olid tegelikult need asjad kogu aeg internetist kättesaadaval, ehk et mul endal pojaga oli loodusõpetus selline keerulisem teemadel. Et me vaatasime neid lootusetult sassi pärast üle vaatasime ka mingeid ülesandeid üle ja arutasime neid just sellepärast, et ma nägin reaalselt, kust ta nagu valesti asju tegi. Mida ma varem nagu ma ei mäleta, et ma oleks näinud. Ja just see on väga hea, et sa ei näe neid teste sellepärast et see on suurepärane võimalus sul vanemana lasta õpilasel meenutada, mis seal oli väga äge, sellele niisugune teist 70 küsimust, kuule, mis kõige raskem oli või kus on kõige rohkem mõtlema pidid et tegelikult see, see mõte, et vanematel ei ole aega ja oskusi, et ma arvan, et meil on, meil on aega, ei oska selleks, mida me oleme palju harjutanud ja me võiksime mõelda nii, et kui me oleme harjunud pigem nagu tegema selle väikse, noh kui ta tuleb koolist koju, selle väikse stopi, et küsida, kas või et kuidas ennast tunned, kuidas sul läheb, mis täna toimus, mida sa, mille peale te mõtlesite, mida te arutasite, kus te, mis teid naerma ajas, mis, mis oli vastik, mille peale te vihastasite näiteks tunnis mida iganes, et tegelikult, mida see laps tahab, ta tahab, et tema vastu tuntakse huvi. Ja ta harjub andma sulle hindeid, kui me tunneme huvi hinnete vastu ja ta harjub aine sisust arutlema, kui ta saab aru, et vanem väärtustab seda ja vanemale peale olema teadmist üldse, mis seal tegelikult toimus või mis on need õiged vastused loodusõpetuses näiteks see, kui laps saab natuke sulle neid ümber rääkida, siis tegelikult ta saabki aru, et mis on sinu jaoks fookuses see, kuidas tema mõtleb, see, kuidas tema seal protsessi sõnast tundis, kuidas tema õppijana sellega suhestus ja tegelikult neid küsimusi see võib olla tähendabki, võib-olla alguses väikest sellist pausi tegema, sest et kas ma nüüd viskan selle stamplause, mida mina olen lapsena võib-olla ka kuulnud enda kohta, või ma korraks peatun, hakkan harjutama seda mingit teist lauset, mille puhul ma panga kuuleme vastust ja, ja, ja siis võib-olla tekib seal dialoogiatakse sellist õppimist toetav vanem võib-olla ka natuke rohkem kuulab, et mida see laps nagu vastu annab mulle sellest oma õpiprotsessist, et, et ma arvan, et ongi raske alguses sellepärast et me ei ole, ei ole harjutanud, aga ta muutub sama lihtsaks, kui kui hindest kiitmine. Tahtsin siia juurde lisada seda, et tuleb teadlikult leida või ära märgata see õige aeg väiksemate laste puhul, nagu mul, ma olen tähele pannud, et nad pärast kooli kohe ei taha koolist rääkida, Nad tahavad teha mingi pausi, viia mõtted mujale ja lada, võib-olla hiljem nõus sellest alles rääkima ja kindlasti, et kui ta on väga-väga väsinud, ei ole ju mõtet, võib-olla uuesti tal seda kõike pinnale kerida, sel hetkel jah. Või siis tulebki vastused. Ei mäleta näiteks, see on väga levinud ka, et pigem kui küsidagi selliseid suunavaid küsimusi ilmselt, et mis seal Ena põnevat tegid, et, et siis siis on nagu see, mis võib-olla paneb rohkem mõtlema, aga sageli ma iseenda lapse käest ka küsinud, kuidas sul läks vastaseks hästi ja, ja nii ta läks. Et koolis õpetajana jällegi on see, et mul on see 45 minutit üks tund, kus kus tegelikult väga sisulist, sellist analüütilist tagasisidet ikkagi igale õpilasele eraldi anda lihtsalt ei olegi aega. Ja pigem on, või, või siis ongi aega tulekski võib-olla võtta, et see oleneb, kuidas seda nagu teha, et pigem sellisel kujul, et klassiruumis on selline väga hea nipp ongi, et nad hakkavad vastastikku analüüsima ja arutlema, et mida nad nägid, mida nad tegid. Selles mõttes, et lapsel ju mingis mõttes tunnustuse poole nagu tõmme on, aga see tunnustus on mitte siis kiitus vaid tähelepanu, et see on see, mis me, mis me siin oleme praegu sõnastanud kuidas seda, seda ja kui sa ütled, et õpetajana sul ei ole alati aega nagu kõigiga ju seda tegeleda, et siis sealt võib juba väike defitsiit ju ju sellel lapsel ka tekkida, eks ju. Jah, ma arvan, et õpetajana võib-olla see algab juba ülikooli baasilt selles mõttes pihta, et kui suur see ettevalmistus on, et ma olin ka selle juures, kui seesama õppimist toetav hindamine, kujundav hindamine, võib-olla hakkas rohkem koolidesse jõudma, et, et siis tegelikult ma nägin lihtsalt seda kõrvalt, et klassiõpetajaid puudub isegi see selline valmisolek sellist tagasisidet anda ja, ja teistpidi ka lastevanematel puudus valmisolek sellist vastu võtta, et aga ikkagi, mis hinnet see siis tähendab, et kui sa saad, nagu teada on olnud kokku, et aga mis see siis ikkagi oleks, et kuidagi see hakkab juba nagu kaugemalt pihta, et on lapsevanemad ka võib-olla ootavad võtke neid hinnanguid, hindeid ja kuidagi sellist konkreetset tagasisidet, mida võikski nagu kuskile exceli tabelisse panna, et, et saab täpselt nagu mõõta kuidagipidi. Aga eks see kõik võtabki aega, et, et tegelikult hakata seda tagasisidet sisuliselt tõlgendama, aga tõsi on see, et noh, et kui me küsime stampküsimusi, siis me saame neilt stampvastuseid ja, ja lapsed õpivad sellest ära, mida täiskasvanu väärtustab. Ja kui me väärtustame tema mõtteprotsessi, kuidas tema mõtles, kuidas tema bussis, kuidas tema pani infotükid kokku sest tema saab sellest aru, et see ongi tähtis ja kui me mõtleme õppimise kohta laiemalt õppimisest laiemalt siis see teeb keda targemaks reaalselt selles asjas, et see, kui ta saab selle viie Me teame teistest katsetest selles saatesarjas. Et õppimist sooritust võib väga tugevalt segamini ajada, siis viie võib saada soorituse pealt mingit õppimise pealt, ehk siis olukorrapealt, kus teadmine On hetkeks omandatud ja hiljem selle nii-öelda meeles püsimine dramaatiliselt langeb ja selle eest me anname neid viisi ja ka õpilased ise saavad aru, et see, et ma korraks midagi näitan, ma tekitan kõigile täiskasvanutele õppimise illusiooni. Täiskasvanud ise lähevad sellega kaasa, et see ongi okei. Aga see, see ei valmista neid eluks tegelikult, et me tahaksime, et nad mõtleksid ja püsiksid ja, ja kui meie küsimused väljendavad seda, et ma ei rahuldusele hästi vastusega ja ma küsin hetkel, kui see laps tõesti tahab minuga rääkida, et päevas on neid hetki. Et, et siis tasapisi ma arvan, et me saame selleks maailma kõige targemaks rahvaks. Kristo kui seda mõttevahetus siin ja praegu endast läbi lasta kiiresti, et mis sa oled aru saanud, et mis võiksid olla need sammud, mis aitaks seda head rutiini nagu kasvatada või tekitada sinus, et, et, et iga muutus vajab väga konkreetseid otsuseid, muidu need muutused ei tule. Et kuidas üks lapsevanem võiks saada selliseks nagu toetavaks innustajaks. Jah mõtlesin seda kõike kuulates praegu just sõnale kannatlikkuse, tegelikult püüad ju lapse käest ikkagi küsida koolist naised, mõtled nüüd jällegi mõtlen, et kui covid-eelsesse aega, et kuidas sul läks ja mis sulle täna meeldis ja need on mingid tuttavad küsimused, aga vastused on ikkagi väga sellised, jah. Hästi, okei. Ehk et tegelikult see vajab lapsevanemal oluliselt rohkem kannatlikkust ja aega ja investeeringud. Et võib-olla see ongi iseendale, et see ei pea olema midagi keerulist, sai peale tõsta õpetajat temaga koos tegema, aga et see pausi hetk, kui sa selle päevas võtad, et sa võtadki aja lapse jaoks, et mulle väga meeldib oma aega planeerida, et ma jälgin oluliselt, kuhu mu aeg kulub, et tegelikult siis ja ka mingitesse sahtlitesse päeva jagada, et siis võib olla, tegelikult peakski olema päevas üks väga selge Aecus anda lastele võimalus tähelepanu, et neid kuulata ja, ja kindlasti mitte alla anda, kui see esimese nädalaga ei juhtu, sellepärast et ma kujutan ette, et kui ma lähen täna no kuidas sul läks selles testis ja et mis seal siis põnevat oli, siis vastus oli, ma ei mäleta. Esimene, et see vajab, vajab aega ja kannatlik. Kas mina olen oma lapse pilgus kindlasti näinud seda skeptilised pilku mingil hetkel põhjalikumalt uurima hakates või küsima hakata ototot ototot, et mis see siis nüüd siiamaani piisas nagu hästi-st, aga mis see siis nüüd on, et et see kindlasti tuleb sealt vastuseks, ega nii nagu ma ise käituksime sellises olukorras? Kuulnud, et minuga hirmutatakse Eesti laps aga et just, et nagu vanemad ei ole harjunud lapsed pole harjunud, et neil võtab tükk aega aega, et näha, et miks sa ikkagi huvitatud sellest, et mida ma, see on laiem tegelikult õppimise mõtestamine, mis meil siin on käsil Eestis. Suur aitäh, et tulite sellel teemal arutlema, me rääkisime täna, kuidas asendada selline kiirtoit ehk kiitmine siis millegi päriselt toitvaga ehk siis huvitundmise, arusaamise ja toetamisega ja vestluskaaslasteks olid, et lapsevanemad, Kristel Maran ja Kristo Tohver, õpetaja Ranele raudsoo kostiverekoolist ja teadlane Grete Arro. Eesti televisiooni saade maailma kõige targem rahvas on eetris teisipäeviti kell kaheksa õhtul ja järelvaatamises keskkonnas. Jupiter kohtumiseni taas.