Maailma kõige targem rahvas. Tere päevast, head kuulajad. Eesti televisiooni saade, maailma kõige targem rahvas teeb eksperimente klassiruumis, et uurida, kuidas võiks muuta õppimisnii, et saavutada koolis iga inimese heaolu, toeta ja turvalisem õhkkond. Kõik eksperimendid selles saates toetavad kaasaegse teaduse parimale teadmisele meie aju veel täpsemalt psüühika funktsioneerimisest ja täna oleme tulnud kokku selleks, et rääkida, kuidas neid väikesi muudatusi ellu rakendada ja minuga koos on siin stuudios kaks lapsevanemat, Grete lõbu. Tervist ja Heiki Nabi, tere ja Nissi kooli direktor Annely Ajaots ja teadlane Kati Aus. Tere. Kõigepealt enne veel, kui me läheme arutelu juurde, siin stuudios on kõigile meile ja ka kuulajatele rääkima ära siis esimese katse, mida me Neeme koolis tegime ja element oli iseenesest väga lihtne. Me palusime lastel lahendada anagramme, anagrammid on siis ja need olid anagrammid lasteraamatutest, mida nad olid lugenud ja anagramm on siis miski uus sõna, mis on saadud, et selle pealkirja segi paisatud tähtede ümber kombineerimisest igavesti lõbusad ülesanded ja kaks rühma igaühes neli last lahendasid anagramme ilma otsese välise mõjutamiseta. Ühele rühmale lubasime aga parim, saab auhinna, ehk andsime sellise välise jõu või välise stiimuli veel sinna juurde. Tulemus oli väga lihtne. Kaks rühma, kaks esimest rühma ilmasele välise mõjutuseta lahendasid lahendasid üks rühm rohkem, teine vähem ja peale seda, kui lahendamiseks antud aeg otsa sai. Mõlemad rühmad olid valmis tegema ka lisatööd ka lahendama teisi anagramme veel ilma kohustuseta, seda teha rühmal, kus oli lubatud aga auhinda siis auhinna võitja selgus ja huvi selles grupis teha. Lisatööd oli null, keegi ei tahtnud midagi juurde teha. Sellelt pinnalt hakkame siis nüüd rääkima, mida siis võistlemine õppimisel teeb. Hegi sina oledki oma igapäevatöölt võistleja, sa lausa treenid igapäevaselt selle nimel, et võistelda, kuidas sulle meenub klassiruumis võistlemine, kui palju klassiruumis paremad selgitati? No ma isegi ausalt öeldes ei, ei mäleta seda, pigem oli see, et ikkagi oli õpilased, kes olid nagu targemad ja paremad ja justkui justkui võisid asju lennult kiiremini kui teised. Seda mäletan küll enda aegadest, aga tulles selle katse juurde, kes rääkisid, siis tegelikult kui seostada spordiga, siis tegelikult õige ongi see, et sa saad nautida protsessi, mitte nii väga tulemust. Sest kus ainult tulemusele keskendud, siis tegelikult kui tulemus käes on, siis peale seda on päris tühi tunne, sest seal ei ole mingit eesmärki. Et selles mõttes on ikka see, et tegeleme, sa teed, peab sulle meeldima ehk sama ülesande lahendamine, eks. Et see on täitsa täitsa loogiline tulemus tegelikult, et kui sa mõtled, et kui ma seal ühe asja ära teen, siis kui sa siit saab käes ja et tegelikult mul on see protsessi nautimine. Ehk siis vaja oleks justkui järgmist välisstiimulit veel suuremat auhind, eks me sinuga ettevalmistamisel rääkisime, sinu üks lastest on seda tüüpi, kes tegelikult ei tunne kirge võistlemise vastu. Kui palju ta kokku puutub, siis sellega klassiruumis õppimisele. No ikka puutub aga klassiruumis, see on tema puhul natuke teistmoodi, tal on tõesti hea lahtine pea ja tal tal lihtsalt tuleb välja, et tal on küll see hirm, et äkki täna ei tule või äkki ma täna ei ole piisavalt hea, see tal on, aga no kool kõrvale need huviringid või noh, sport, puhtalt trennis käimine siis kõik trennid on jäänud sellepärast pooleli. Et kui sa hakkad seal treenides käima seal kusagil, ma ei tea viis-kuus-seitse aastat vana, siis hästi, kiiresti, hästi, ruttu too on vaja hakata võistlema. Treenerid on väga motiveeritud kohe võistlema, kohe igasugused turniirid, nad on erinevaid asju teinud ja ta ei ole seda tüüpi. No talle ei meeldi väiksest peast, ta talub ära, sest ema viib on ju, noh, mis ta siis ikka, ta ei saa arugi. Aga noh, ühel hetkel nüüd teeb rahvatantsu, on ju ja katsub leida midagi veel, sest sellest on talle vähe, talle meeldib liikuda. Aga ta 12 kohe seda kohta, kuhu minna ja teha midagi nii, et sa ei pea võistlema. Ei ole. Anneli kui palju Nissi koolis võisteldakse. Ikka võisteldakse, on, on spordivõistlused ja ütleme, on koolis ka üritused, kus tekib see võistlusmoment, näiteks omaloominguüritused, kus lapsed teevad mingeid etteasteid ja ausalt öeldes seal võiks olla mingi präänik, et selgub parim, et siis tal on nagu pingutada millegi nimel. Aga seda võistlusmomenti peab olema ausalt öelda parasjagu et kuulates praegult Kreetet, et, et liiga ruttu tahetakse lapsi võistlema saata, et lapsel on ka nii, et ta tahab need oskused omandada, ta tahab ise jõuda mingile tasemele ja siis siis ta on valmis võistlema minna jääma noh, näiteks kas või laulukonkurss. See laul peab olema tal selge ja ta peab tundma ennast kindlalt ja siis ta on valmis minema esinema, et oma oskus näidata. Et pigem see ettevalmistusprotsess on hästi oluline. Et ma olen hästi seda meelt, et see, et seda võistlusmoment üldse ei ole ja me seda kogemust ei anna, see ei ole ka hea, sest et kui me ikkagi tegelikku ellu läheme, meil on seda konkurentsi, seda võistlust võitlemist ikkagi päris palju. Kati, mis võistlus meiega võistlusmoment meiega teeb, mis on need? Kindlasti on ju inimesed väga erinevad, mõnega teeb ühte, teisega teeb teist, aga, aga kui sa püüad nagu üldistada, et mis see siis on, mis meie sees toimub võistlemise situatsioonis? Oh, ma kuulasin hästi huviga teie kõigi vaateid sellele võistlemisele ja ma tahaksin kõiki kommenteerida vähemalt tund aega, teadlase seisukohal. Ma proovin siit natukene siis võib-olla kokku võtta, et tõik tegelikult rõhutasite seda, et tegelikult oluline protsess et ütlesid sina, Anneli, et oluline on, on see ettevalmistusprotsess, eks, et kui me paneme lapsed võistlema, siis tegelikult me peame ennem pingutama väga, et nad oleksid selleks valmis, on ju, et tavapärane on võib-olla mõtelda, et jah, et elu pakub niikuinii võistlusmomente, sellega tuleb harjuda, aga reaalsus on see, et see, kui sa viskad lapse vette ja ütled, et nüüd upu või uju siis see tegelikult ei õpetatud võistlusmomendiga toime tulema ja paraku on see, mis me ajapuudusel tõenäoliselt või siis ka ikkagi mõtlematu teeme lastega paneb nad võistlema, künnad siis harjuvad, aga reaalsus on see väike osa sealt tuleb välja, sellest on neid, kellel on tõesti nagu meeldibki see võistlusmoment suur osa ei naudi seda üldse. Ja siis on veel see see hulk, kes lihtsalt langebki välja tuleb ära, nagu kreetasin, rääkis, et lihtsalt lõpetab ära selle asjaga tegelemise, sest see asjaga tegelemine ei ole enam fookuses. Ja kui sa küsid nüüd Urmas, et mida see võistlemine teeb, siis ta tegelikult teab, viibki fookus ära protsessilt sellelt tegevuselt tulemusele sooritusele, ehk siis teadvuse keeli öeldakse selle kohta, et seal sooritusele suunatud lähenemine ja sooritusele suunatud lähenemise kohta teadlased on justkui välja selgitanud, et ta ei ole alati halb. Ta võib tõesti lühiajaliselt paneb mingil hetkel pingutama aga kui sealt kõrvalt Se meisterlikkusele suunatud õppimisele suunatud tegevusele suunatud fookus jääb liiga nõrgaks või ei ole seda üldse siis me oleme väga halvas kohas. Kuidas, kuidas asendada seda võistluse tekitamise momenti, et seda peaks millegagi asendama, ma kujutan ette, et väga paljud ju tajuvad, et see on väga heasse, paneb lapsed tööle mõnikord isegi kodus, väiksemates gruppides, üks-kaks-kolm, last saab väga hästi omavahel võistlema panna, kaks, kolm, eksju, ühte ei saa. Kui mitte endaga panna, eks ja lapsevanem, aga, ja veel rohkem klassis, kus on ju veel suurem seltskond, saame sellest aru, et kuidas selle asemel anda mingeid uusi uusi võtteid, siis motiveeritud tegutsemiseks. Jah, et tegelikult see on ju hästi hea küsimus ongi selles mõttes, et ta suunabki mõtlema, et miks me seda võistlemist kasutama. Et me kasutame võistlemist selleks, et saavutada kiire sooritus, tulemus, kiire, õige, täpne. Aga õppimine tavaliselt ühe uue oskuse omandamine, uue teadmise omandamine ei ole kiire, täpne õige. Et see on üks segane protsess ja selle protsessi sees tuleb olla mõnuga selleks, et oleks tõeliselt tõhus. Ja paraku on nii, et selline pikaajaline motiveerimine võtabki alati rohkem aega pingutust selle poolt, kes üritab teise motivatsiooni hoida. Et võistlusega sageli jah, juhtub see, et, et me paneme fookuse kiirusele täpsusele kohe õigesti tegemisele. Ja see paraku ei ole õppimisprotsess sooritamis protsess. Ja siin on oluline osa ka, et just seesama, et võib-olla see, mis iganes vigu laps teeb sellel protsessil siis tihti tahad sa täiskasvanuna või üldse Andres Anvelt hinnangut enda seisukohalt, et noh, et eksimine justkui ei ole hea, aga tegelikult see on hea, et sa eksid, sest nii sa õpidki paremini teed, sa teed oma vea, sa saad seal heas õpike Ahase viga, tegi seda nii, ma pean tegema teistmoodi, jälle vigade, jälle teistmoodi, et jõuda mingi tulemuseni. Ja, aga mis ma ise tüdruku pealt nagu vaadanud, mis justkui seda motivatsiooni natuke aitab. Päris palju minu arust, aga seda on hästi raske nagu see, see on peeglisse vaatamise koht nagu tähendatud aega leida, et mänguline, pool seal õppimise juures suusad seal mängulist poolt sisse tuua, niivõrd et sa ei ütle, et mida odavam ja asjad ära või tee selgeks vaid kui sa suudad seda teha niimoodi, et seal mingi mängulise keskkonna suhet luua. Ma tean, mängime klassiruumi. Et kas nii palju õpilasi nüüd mina olen õpetaja, tulen hiljem, vaata üle. Tee mulle mingi oma, leia mingi oma lahendustel asjale sisse jäävad ettevõtted, hakkan mõtlema mängu, mänguline osa seal prantslased mõtlema või teisiti, et kuule, mis sa õpid ära on ja see on see, et midagi ei juhtu. Ma just tahtsin selle eksimise koha pealt öelda, et, et jah, et eksimine on õppimisprotsessis väga oluline koht, aga koolisüsteemis eksimine on karistada kohe sekundiga sai pannud, sul on halvem hinne, seal mingites kohtades tehakse pingeridasid, sa öeldakse veel esimesed, kõige tublimad on meil sellised, aga no vot, no nüüd, no vaat, mis teil siin nüüd juhtus siis? No ega tee nüüd ei pingutanud piisavalt sellist tagasi, et tulebki, tuleb esimesest klassist peale, lasteaias on üldiselt kõik hästi, on ju kooli lähen hakkab kiiva kiskuma, et sealt kaps rõõmy, motivatsioon, kas ikka paar korda olete saanud vastu kõrvu sellest verbaalselt või kuidagi hinnetega siis noh, raske on sealt välja ronida, ükskõik kui motiveeritud lapsevanemal seal kõrvalolek. Et mina ütlen, et Eesti kool liigub ikka täna selles suunas, et eksimine on, on okei ja läbi vigade me õpime ja ei lajatata enam koolis nende hinnetega, nii kaks, ainult mitte õpetaja, räägi lapsega kogemust, täpselt nii on, näiteks meie koolis on see, et esimeses kooliastmes on siis esimene, teine, kolmas klass ei panda hindeid, numbrilisi hindeid, antaksegi, tagasisidet just sellel eesmärgil, et kui nad kooli tulevad, on nad väga erinevad väga klass üldse erineval tasemel. Et oluline, et lapsele jääks see positiivsus ja, ja see isu ja tahe, mida ja siis hakkab ta tasapisi neid numbreid saama. Aga ma arvan, koolid ongi erinevad. Meil on numbrikooliga. Oleme veel selle võistlemise juures korraks Janeli, ma kohe hetke pärast tahan sinu käest ka kuulda, et kuidas te oma koolis olete seda võistlemist käsitlenud ja mis seal siis tunnis toimub, selle võistlemise asemel. Kati tahtis vahepeal lisada. Ei julge, siis 70 võistlemise juures iganes. Kas sa lubad? Repliigi korras? Ei saa, repliigi korras läheb pikemaks, räägi siis võistlemisest veel edasi. Kas alga peale Annele kuidas sina ise oma meeskonnaga omade õpetajatega käsitled, seda võistlemist just nimelt klassiruumis, mõtle teistel üritustel spordipäeval, eks ju? Üks moment, mida meie oleme läbi mõelnud, on see kuna ikkagi lapsed, kui põhikooli ära lõpetavad, lähevad nad keskkooli, peavad konkureerima keskkoolides läbi vestluste läbi testide et nad saaksid seda julgust ja eneseväljendusoskus, siis meil on koolis kuuendas klassis selline valikaine, nagu on esinemisõpetus, kus nad õpivad ennast suuliselt väljendama ja, ja et nad julgeks auditooriumi ees sõna võtta siis seitsmendas klassis on valikainena ettevõtlikkus, et seda kohusetunnet, vastutustunnet, ajaplaneerimist kõike sellist pädevust omandada ja kaheksandas nad teevad seda loovtööd, siis nad on nagu selleks ette valmistatud, siis nad juba auditooriumi esitavad seda ja ja juba oskavad ise selles rütmis olla. Ja, ja üheksas klass on see, kus siis on juba see, kus nad peavad hakkama poole aasta pealt ära otsustama, kuhu suunda keegi läheb, jagavad neid vestlusi ja sisseastumiskatseid ja teste tegema. Ehk see, mida Hanneli ütleb, on see siis, et seda võistlusvõimekust, mida me justkui millegi õppimisel aeg-ajalt püüame justkui kasvatada õppimisel korraldatud võistluste abil saab õpetada tegelikult teiste vahenditega, mõnes mõttes Eiki ütles sedasama, et, et see on tegelikult mingi mängulise poole juurdetoomine. Et praegu, mida Annely kirjeldas, see oli väga-väga mõnus, on ju, et ongi, need tõesti valmistatakse lapsi teadlikult ette selleks, millega nad peavad toime tulema ja see on nagu nii-öelda üldpädevuste arendamine, on ju, et, et see ei ole otseselt kooliprogrammis ette nähtud, aga kaudselt on ta igale poole sisse kirjutatud ja, ja jah, me liigume praegu nende valikainet mõttes edasi, aga meie unistus oleks ju, et meil ei oleks vaja sellist valikainet. Et selline oskus, selline julgus tuleks igast koolitunnist alates sellest hetkest, kui laps kooli läheb, tekib temasse oskus ja, ja see on see, milleks me peame paremini ühiskonnana valmistuma, õpetajatena valmistuma, kuidas seda oskust toetada absoluutselt läbi iga tegevuse, mida ma klassiruumis teen. Aga selleks on vaja tõesti seda, et et iga õpetaja oleks enda jaoks läbi mõelnud, et mis asi see täpselt on. Ja ma tean, ma näen. Me oleme näinud klassiruumides, tõesti on, on plakatid, vigade tegemine on loomulik osa, me kõik peame eksima. Küsi ühtegi rumalat küsimust ei ole, aga reaalsus on see, et kui me sinna kõrvale teeme kohe mingisuguse kiiruse peale näiteks tunnikontrolli eks siis me tõmbame lihtsalt sellel plakatil suure punase risti peale. Et mis veel võistlemine Teebiseline kiiruse rõhutamine, et ta teatud ainetes ta tekitab lapses aru saama, mis aine on. Näiteks on näidatud, et matemaatika ärevus tekib hästi paljudel lastel just täpselt sellepärast, et kasutatakse kiiruse peale matemaatikas, tunnikontrolle ja matemaatika ei pea olema kiire matemaatikast, sa ei pea olema kiire, täpne, osav kogu aeg üldse mitte vastupidi, et mis on matemaatika selleks, et ja matemaatika, noh, me teeme ka ühe saate matemaatika kohta, sest see on tõesti valupunkt. Matemaatika saab olla kõigi jaoks nauditav, aga kui me teeme täiesti pahaaimamatult klassiruumis selliseid tegevusi, siis me tõmbame lihtsalt kogu sellel valdkonnal tegelikult vaiba jalge alt ära, rääkimata sellest, et me kahjustamiga individuaalselt last happy dünos. Räägi Grete, ma küsin sinu käest, mida sina oled teinud siis oma nii-öelda selle lapse toetamiseks, kes ei tunne, et see võistlemine oleks tema oma või tema asi, sest tõesti nii nagu Anneliga kirjeldas ja me saame ju kõik sellest aru. Täiskasvanuna, selles elus ei ole meie valik alati, eks ju, et kas võistelda või mitte, et me satume nendesse situatsioonidesse ja me ju tegelikult tahame ka õnnestuda, nendes situatsioonides, kus tuleb võistelda, et kuidas sina teda oled toetanud. Täiesti keeruline, et mul on kaks last, on ju, ja üks on nagu siga ja teine on nagu kägu, et selles mõttes täiesti erinevalt ellusuhtumisega ja õppimisvõimega ja arusaamaga. Ja see konkreetne laps, tema, mina arvasin, et tema loeb, sest et oli üks kolme nagu me seisime tänava peal ja siis ta, mis ala see siin on siis, mis mõttes, mis ala seal on kirjutatud barca, mingi Põhjala? Näed, loed, kukuvad te kogu aeg neid raamatuid sirvida, luges ja ma lugesin talle ette. Tulid koolikatsete aeg ja vaatame nüüd ikka korra üle, et kuidas sa siis loed, selgus noh, eriti ei loe on ja mõtlesin, et miks sa siis ei loe, ma ei oska, sest ta oskab, ei oska ja ta ei hakka ta minu ees ei tahtnud enne lugeda, kui ta nagu päriselt oskas lugeda, ehk et tema tüüp on selline, et ma ei näita enne teile midagi, kui ma päriselt oskan. Ja samamoodi koolis, kui ta läheb, ta tahab alla viie või alla maksimumi. Ei noh, ei ole nagu tema pähe ei mahu tal õnnetu, kui tal ei ole tunnistusel, viite plussi, kuidas sa ikka ei panda? Ehk ta on õnnetu juba siis, kui ta on teine. Õnnetu, kui ta ei tee maksimumi, et mina olen talle siis seda pannud või nagu rääkinud ja katsunud rääkida niimoodi, et OK, eksida on täiesti normaalne, kui sa kõiki asju kogu aeg ei tea, et sina teed oma parima ära, mis sa praegu jakside oskad ja suudad, et sa pingutad, noh, et sa ei tohi nii ka, et noh, vahet ei ole, kuidas tuleb, onju, aga et seekord ei tulnud välja täiesti normaalne, kõik inimesed ei oska kõiki asju kogu aeg maksimumi peale ja tundub, et kohale, et ise nagu töötab, aga noh, eks see nagu protsess, ehk siis seal on nagu tagasilööke päris tõsiseid olnud ja natuke väiksemaid, päris inimtüübid on selline, aga noh, nüüd on selline teismelise aeg ja noh, nüüd võib minna täpselt vastupidi, ma näen seda suunda ka muidugi, aga no näis, kuidas me siit välja ujume. Eiki, kuidas nii-öelda anda siis nii nagu sa enne ütlesid, et keskenduda protsessile, et, et annab võib-olla mingeid selliseid enda vaatenurgast soovitusi, et kuidas sina oled seda teinud, et tõesti muutuks olulisemaks protsess ja seal millegi järel lõpuks selle hindamine või lausa siis tulemus. Noh, eks ikka enamuse Alt käib seal koolis on need, mis tehakse, õnneks on ka koolis tal praegu nii et ei ole hindeskaalat. Tagasiside on siis läbi selle, et näiteks et selles valdkonnas on sellised sellised asjad, millega võiks nagu rohkem tegeleda, mis on tegelikult nagu hea, et sa saadki teada, et siin näiteks ma ei tea, on see matemaatika on ju, et et see nii hästi ei lähe, et, et seal oleks vaja rohkem tegeleda, leida seda abi juurde. Aga see vahend ongi, mis veel on oluline minu arust, et kui asi, mida lasteaed, peab tegema, Kobstrahast huvi ära, selles mõttes ta nagu justkui teab, et sa määrad ja alguses on kõik hästi, aga praegu tegema. Aga ta näeb, et ta ei oska seda kuidagi endale hästi keeruline ja ise pole õpetaja käest kanistriga seletada, enne. Kohe kaob suu täiesti nagu täiesti nulli, põhimõttelist ei tahagi enam üldse teha, et, et see on nagu hästi raske kohtumine oletad. Et sa nagu selles ei satuks meil punkti nagu selle selle, selle oma õpetamisega ja siis tulebki vahest täitsa hädas, et ma ei oska seda seletada, õpetada ja siis siis et, et justkui langeks sinna ja saaks enesele mängulise poole kuidagi käima, et me loome mingisugust teist keskkonda selleks, et üldse saaks jätkata. Mõju on see, et on huvi ära ja millest. Me istume seal kaks tundmatut ikka midagi juhtunud. Võtame meie vestlust kokku, kati, mis asjad kordades, võib-olla mõned juba siin kõlanud mõtted üle, et mida siis teha, et asendada protsessis seda võistlemise momenti? Protsessis mõtlen õppimisteks ju millegi teada saamist, millegi uue omandamist, mis on, millele me peaksime tähelepanu pöörama. No kõige tähtsam igasuguse õppimise juures on tegelikult ikkagi see, see suhe ja seotus, mis seal selles koostööprotsessis on. Et mõnes mõttes isegi isegi väike võistlus ei suuda teha nii palju kurja, kui, kui see suhe klassiruumis on juba hea, kui on koostöösuhe ehitatud, kui õpetaja õpilased on partnerid, et siis juba on kõik asjad tegelikult lihtsamat teha. Sa oled siis võib öelda ka, kui on omavahel väga hea suhe. Vaat see võistlemine on täpselt, et sa pead alati mõtlema, et miks sa seda teed ja kui sa seda teed, siis tee seda väga väga läbimõeldult, eriti koolitunnis, kui sa tahad seda kasutada motiveerimiseks. Aga seda ei ole vaja. Ja, ja tegelikult see ongi see, et kui suhe on paigas, siis saab leida ka seda, seda motivatsiooni sealt läbi selle mõtestamise, et miks sa seda teed. Ja see, mida nüüd Heiki kirjeldas, on täpselt selline see kompetentsustunde kadumine. On ju, et selle ehitamiseks sa ei peagi lapsevanemana kohe oskama teda aidata vaid talle piisab ka sellest, kui talle öeldakse normaliseerida ära. Et vot siin lähebki paljude jaoks lähebki siin keeruliseks ja see ongi nüüd see koht on ju, kust saab hakata vaikselt edasi pusima. Täiesti okei, et sul praegu läheb keeruliseks, see on täiesti okei, kui me praegu teeme pausi, see on tegelikult ajule isegi kasulik, näiteks teeme vahepeal midagi muud tulemusele juurde, värske peaga tagasi, mis iganes, et normaliseerida, sai ära, et aeg-ajalt lähebki raskeks, et see on okei, see peabki olema nii, kui me tahame tõeliselt. Eriti hea on veel siis, kui lapsevanem ise tunneb, et siin ongi nüüd läinud raskeks ja ma kohe ei oska vastata. Janeli. Ma tahtsin just väga-väga tunnustada seda, et meie oleme ka koolis sinnamaani jõudnud, et kõik algab tegelikult suhetest. Et suhted peavad olema paigas klassiruumis õpetaja õpilaste vahel ja, ja suhted peavad olema paigas ka lapsel ja lapsevanemal. Et kui õpilasel on ikkagi mõlemal pool head suhted nii kodus kui koolis sisse õppimine sujub ja see läheb, on seal võistlusmomenti või kuidas, sest need asjad räägitakse seal läbi, on ettevalmistus, on selline toetav keskkond ja kõik toimib ja õppimist nauditakse. Absoluutselt, ja ma korra tahan siia veel lisada, et huvitav on see, et me millegipärast meil juhtub niimoodi, et kui mõni õpilane ei käitu nii, nagu me soovime või laps ei käitu nii, nagu me soovime siis meie sageli meie esmane reaktsioon on tõugata teda eemale endast kui tegelikult see on just täpselt see koht, kus peaks mõtlema, et ohoh nüüd on see koht, kus ma pean temaga seotust ehitama, selleks et ta tahaks jällegi teha minuga koostööd selleks, et ta jälle tunneks seda huvi. Aga esmane reaktsioon justkui on see, et. Ma ei taha praegu näha, jah, tule tagasi, kui sa oled valmis olema mulle meele järele. Vestlus linnakeses lapsele ja see on tegelikult kogu selle õppimise motiveerimise juures on hästi huvitav, et intuitiivselt me teeme asju, mis pikaajaliselt on kahjulikud. Aitäh aitäh kõigile osalistele, me rääkisime siin võistlemisest õppimisel ja millega seda kõike asendada. Lapsevanemad Grete lõbu ja Heiki Nabi, koolijuht Annely Ajaotsteadlane, Kati Aus, suur tänu teile selle vestluse eest. Saade pealkirjaga maailma kõige targem rahvas on eetris täna õhtul Eesti Televisioonis alates kella kaheksast. Meie kohtume teiega taas. Neljapäeval.