Eesti Rahvuskultuuri Fondi Heino Kaljuste sihtfondi tänavune stipendiaat on malm. Ei palju õnne, aitäh teile. Teie olete juba üle 30 aasta praktikas edasi viinud Heino Kaljuste õpetust oletades relatiivsed solfeedsut nii muusikas, süvaõppes, Tallinna muusikakeskkoolis kui muusikaakadeemias, koolitada seal muusikaõpetajaid, aga praktilises koolitöös Estonia poistekooris ja olete just see õige inimene, kellelt küsida, mis seisus see õpetus praegu. Mina kasutan oma töös relatiivset süsteemi väga intensiivselt ja teen seda nii muusikakeskkooli, solfedžo, ess, poistekoori solfedžo-s kui ka muusikaakadeemias muusikaõpetajaid seda meetodit kasutama õpetades. Kuid joolemi meetod või siis ka koday meetod ei ole ainult relatiivne. Väga tähtis roll on seal ka absoluutsel süsteemil ja eelkõige siis nende kahe süsteemi ühendamisel. Relatiivne pakett on justkui kantud üle absoluutsesse süsteemi. Teie olete uurinud nii koday kui Heino Kaljuste õpetust kuidas see õpetus on edasi arenenud ja liikunud võib-olla nende aastate jooksul. No see õpetus nii koday poolt kui siis Heino Kaljuste poolt adopteerituna Eesti oludele on tegelikult juba niivõrd põhjalik ja süsteemne. Ma ei saa öelda, et nüüd meie siin oleksime midagi väga edasi arendanud. Pigem püüame teha sedasama põhjalikult ja sama kasumlikult mõnes mõttes laste muusikalisele arengule. Kui see mõeldud oli. Nii koday kui Kaljuste poolt. Võib-olla repertuaar. On natuke laienenud, võib olla veidikene, on rohkem tulnud juurde improvisatsiooni. Aga muidu kõik see peamine see tähendab laulmine ja läbi laulmise, heliastmete, helilaadi, taju arendamine, kuuldekujutluste loomine. See kõik on täpselt nii, nagu koday ja Kaljuste seda omal ajal. Mõtlesid seda meetodit siis rakendades ja luues. Kuidas teile tundub, kas sellelt baasilt meie laulukultuur õitsebki nii nagu ta on? Mina usun küll, sest see meetod annab võimaluse kõikidele kõikidele lastele kõikidele noortele noodist laulda ka nendele, kes ei õpi pilli, kes ei õpiinstrumenti. Minu meelest selle meetodi kõige suurem kasutegur ongi õpetada noodist laulma ilma instrumendi abita mitmehäälselt laulma, ennast kuulama teiste häälte hulgas. See meetod õpetab teadliku helikõrguste tabamist. Intonatsiooni väikestel lastel aitab ta viisi peale jõuda, häälejuhtimist arendada. Minu meelest on ta väga hea põhi kõikidele inimestele kõikidele noortele laulma õppida, niisiis noodiga kui ka noodita, intoneerima, kuulama, mälestuma ja seeläbi ju ka siis sellest kõigest rõõmu tundma ja seda nautima. Teie ise olete ju samuti maast madalast üles kasvanud, sellesama süsteemiga, siitsamast muusikakeskkoolist alates on teie muusiku õpingud kulgenud. Kas te saate iseenda näol kinnitada, et, et see on nüüd see baas, mille peal te siiamaale töötate? See on kindlasti see baas ja siin ma ütlen väga suured tänusõnad oma solfedžo õpetajale Raivo Kõrgemäele samuti Eda kõrgemäele. Nemad olid need väga tähtsad inimesed minu kooliteel, kes minule siis solfedžo osas aluse panid ja ma pean ütlema, et mul ei ole mitte kunagi olnud solfedžotund igav, kuiv, liialt teoreetiline, arusaamatu. See on alati olnud lõbus, laululine, mänguline ja pean tunnistama, et alustades TÖÖD solfedžoõpetajana otsisin ma omad vanad vihikud välja ja võtsin nendest väga suurt eeskuju muidugi ka Heino Kaljuste konspektidest konservatooriumis, sest Heino Kaljuste oli konservatooriumis minu õpetaja metoodika õpetaja. Ahaa, ma tahtsingi küsida, et millised isiklikud kontaktid ja mälestused on teil Heino kaljustest Noh, Heino Kaljuste oli, oli terve minu konservatooriumi aja metoodika õpetaja ja ka siis meil koori juhendaja ja ühtlasi minu esimesed praktikatunnid ka seal ta käis neid kuulamas ja alati oli tal nii palju õpetussõnu pärast anda ja Heino Kaljuste iseloomustamiseks õpetajana. Ta oli väga heatahtlik, ta oli väga-väga heatahtlik ja loomulikult ülimalt põhjalik kõikides loengutes metoodika loengutes. Me kirjutasime tunnikonspekte üksipulgi lahti ja kuisega tundus mulle õppimise ajal kohati võib-olla liiga põhjalik. Vot üliõpilane on ju ka kärsitu, nagu õpilasedki on kärsitud. Siis tunnistan, et oma jälle esimesi tunde tehes alustades. Ma võtsin just nimelt jälle need tunnikonspektid ja nende koostamise õpetuse omale ette ja näpuga järge pidades. Tegin täpselt nii, nagu Heino Kaljuste mind õpetas. Ja lisaks mind vaimustas ka Heino Kaljuste professionaalsus muusikas, ta oli ka suur muusik. Ja kui ta tegi tööd meie muusikapedagoogika naiskooriga, ta tegi tööd näiteks käemärkidega meie koori ees, siis see, mismoodi Ta harmooniat tajus ja kui keerulisi käike ta läbi astmete Võrrutamise läbi Kromatismide kahe-kolmehäälselt, et meiega seal tegi, see oli muljetavaldav. Mina ei ole suutnud siiamaani nii kõrgetasemelised seda läbi viia. Kuigi see on mul meeles ja ma püüan seda teha Heino eeskujul. Ta oli suur muusik ja ta ju teatavasti kirjutas ka lastelaule, mida siis laulikutesse pandi. Nii et Heino Kaljuste oli igatpidi suur eeskuju, aga mis puudutab nüüd kaljustajate perekonda, siis ma ei saa kuidagi jätta ütlemata, et nüüd ka Tõnu poeg Andres Kaljuste on olnud minu õpilane muusikakeskkoolis. Nii solfedžo õpilane kui ka ma olen olnud tema klassijuhataja. Ja me oleme päris palju üheskoos läbi elanud toredaid ekskursioone, klassiõhtuid, tundidest rääkimata, nii et Andresele siit ka tervitused minu poolt, et me siin ikka aeg-ajalt kohtume ja, ja paari sõnaga meenutame meie ühiseid aegu. Kas Andrese isikusi oled, kus oli tajutav ka vanaisa Heino? No ma vanaisa Heinot sellises teismelise eas ei tea ja ei tunne ja ei mäleta. Aga hetkel ma arvan küll ta ikka on muusikute perekond, et see on eemale kaugele näha, võib-olla pigem Tõnugi. Aga kuna mina puutusin temaga ikkagi kokku, kui ta oli selline paras põngerjas ja, ja teismeline ja maadlesin nende rõõmude-muredega, mis selles vanuses õpilastel on, siis ma ei oska öelda praegu võrrelda Heinogaljustega selles vanuses. Aga väga tore koostöö meil temaga oli. Täna me vestleme tänavuse Heino Kaljuste sihtfondi stipendiaat nadi mal Neiga kivimäel muusikakeskkoolis. Tema solfedžo klassis vestleme just otse Heino Kaljuste 95. sünniaastapäeval siin. Tänaseks te olete lõpetanud solfedžotunnid, jahtutate edasi Estonia poistekoori juurde. Aga palun rääkige, milline on praeguses situatsioonis teie kui solfedžoõpetaja reaalsus, reaalne töö? Kuna ma õpetan tulevasi professionaalseid muusikuid ja siis õpetaja on ka nii-öelda huvikooli siis need eesmärgid nendes kahes kohas on erinevad. Ma õpetan küll ühte ja sama nimi on solfedžo, aga see eesmärgistatud paneb natuke erinevad nõuded, kellele siis kui palju, kuidas ja ka mida. Ja reaalsus siin muusikakeskkoolis on see, et solfedžotunde on liiga vähe. Kui ma nüüd võrdlen sellega, kui mina käisin koolis, siis meil oli neli korda nädalas vähemalt kui mitte liis vastu oli neli, kui ma alustasin, tööd oli kolm korda nädalas, nüüd on kõikidel kaks korda nädalas. Ja mina ma tahaksin, et nagu pilliõppes lapsed laulaksid IGA PÄEV pilliõppes tuleb ju ka pilli harjutada natukene kasvõi natukene, aga IGA PÄEV. Et täpselt sama on ka laulmisega ja solfedžo ka, et sellega tuleks tegeleda natukene iga päev. Reaalsus on see, et me tegeleme sellega kaks korda nädalas ja loodetavasti nad siis siis ka üks päev enne natukene kodus õpivad. Aga koormused on suured ja me peame arvestama ka selle reaalsusega, et väga palju tuleb ära teha tunnis. Ja tund või õpetus kui selline peab ju olema aktiivne. Ning seetõttu ka Me tunnis väga palju laulame, sest solfedžo-s on meie pill ju hääl ning musitseerimis viis on laulmine. Ja kuna me ei saa loota sellele, et nad kodus väga palju sellega tegelevad, siis see põhirõhk jääbki tundi ning ma usun, et tunnis me anname küll endast maksimumi ning panustame laste kuulmise arendamisele küll maksimaalselt palju. Ja Estonia poistekooris kui huvikoolis on ju hoopis nii, et koduseid ülesandeid seal ei anta, kõik toimub kohapeal. Ning seal on Mul grupis just poisid, kes pilli ei õpi, kes ei tea mitte midagi instrumentidest absoluutsest süsteemist, mis tuleks neile pilli kaudu. Ja Estonia poistekoor on eriti hea koht relatiivse solfedžo rakendamiseks, nii et kui ma kunagi mulle tehti ettepanek sinna koori solfedžo õpetajaks minna, siis alguses ma natuke kahtlesin, et mul on koormus suur ja kas ma ikka jõuan. Ja siis ma äkki sain aru, et see on just see koht, kus on kõige parem seda meetodit rakendada ja tõestada. Ja ma pean ütlema, et see tõesti on toiminud väga-väga hästi. Seal on pisikesed Jukud, kes on alles esimene klass ning Me saame nad viisi peale, nad naudivad seda mängu ja mängulisust, mida see meetod pakub läbi erinevate näitlikustamis vahendite, Juhanitega natuke suurematega ainult tegema relatiivse õpetusega, laulame ühehäälselt mitmehäälselt kahe-kolmehäälselt ja juba siis põhikoor nendega võtame absoluutse süsteemi juurde, õpetame helistikke ning ühendame need kaks meetodit, aga laulame ikka ainult relatiivselt. Ja uskuge mind, see kasutegur on silmnähtav ja kõrvaga kuuldav. Et te tegelikult olete järginud oma metoodika, õpetaja Heino Kaljuste eeskuju, kes, olles konservatooriumi professor, läks tavakooli muusikaõpetajaks, et näha praktiliselt neid musi. Küsin veel, millised erinõuded on nüüd praegune pandeemia teile, kus solfedžoõpetaja. No kõige karmim oli ikka kevad alguses, kui meile öeldi, et nüüd lähete koju ja tunde ei toimu, siis tundus oi, mis ma nüüd tegema hakkan, ma veel laenutasin hästi paksu raamatu, et ma hakkan lugema, et mul on nüüd hästi palju aega. Tegelikkuses ma arvan, kõik õpetajad teavad, mis tegelikkuses oli. Hommikust hilisõhtuni olime me arvutees, valdavalt valmistasime tunde, valmistasime videoid, salvestasime, laulsime, salvestasime oma laulu siis noodiprogrammis tuli vaja teha konspektid, kuna siin väiksemad klassid ju ise õppida ei suutnud, vanemad neid õpetada ei oska siis kõik konspektid tulise koostada, kuni selleni, et siis päris väikestele ma tegin videod, panin omal ahju peale ehituspaberist tegin tahvli sinna, joonistasin astme treppi ja tegin siis videod väikestele ja õppisime niimoodi heliastmeid. Kasutades siis Orphy metoodikat ka, mida ma seon ja oleme metoodikaga, siis õpetasin rütme. See oli väga põnev, see oli tegelikult väga-väga põnev, aga see võttis väga palju aega. Just see salvestamine, videote tegemine ja kuna ma ju enne seda mul ei olnud põhjust neid oskusi omandada, siis ma omandasin enesekiituseks, nüüd omandasin nad käigu pealt, helistasin sõpradele, uurisin, kasutasin Google'it ja, ja omandasin käigu pealt. Ja muidugi, mis tegelikult selle töö tegi, siiski ma ütleks ka raskeks või, või miks seda aega nii palju läks, oli see individuaalne tagasiside, mis tuli siis lastele anda, kes ju kõik mulle individuaalselt saatsid oma valminud diktaadid, valminud akordi, järgnevused, harjutuste laulmine, klassis me teeme seda ühiselt, annan tagasiside, aga seal tuli anda kõigile individuaalselt. Aga igal juhul see õpetas uusi oskusi palju juurde. Aga praegu on olukord vist pisut teine. Praegu on parem, Me oleme teadlikumad ja koolis hetkel, kui te seda küsite, siis muusikakeskkoolis on meil esimesest kuuenda klassini kõik ilusti koolis, kusjuures kõik on koolis, puudujaid peaaegu ei ole, väikesed on hästi terved. Ja nende siis õpetajana on mul mask ja visiir, mis on ka omamoodi, nad on juba harjunud selle kõlaga, mis sealt maskija visiiri tagant tuleb. Mis ei ole väga küll sarnane selle häälega, mida muidu kasutan. Aga lapsed harjuvad kiiresti ja suuremad klassid on meil hetkel distantsõppel kodus. Ja meil on nii tore kool ja nii tore IT-mees, et meil on klassidesse paigutatud kaamerad, mikrofonid ja meie tunnid toimuvad siis kõik reaalajas veebiülekandena ning ka seal ma pean ütlema, kõik õpilased on kohal, keegi ei puudu. Ning see on omamoodi, see on teistmoodi ja vahelduseks väga vahva, igal juhul. Ma naudin praegu hetkel küll võib-olla pikemaaegselt, see ei ole mugav, eks need mikrofonid veavad natuke alt ja pilk vahel vahel jupsib. Aga noh, praegu niisugune nädal, kaks on väga tore ja vahva. Sel ajal, kui meie saade on eetris, olete teie ansambliga Strand rand Läänemaa koolides, kontsertturneel. Öelge, kui tähtis on teie jaoks õpetajatöö kõrvalt reaalne kontserttegevus muusikuna. See on, see on väga tähtis. See on lausa nauditav. Ja tegelikult nüüd, reedel, sellel ajal, kui saade on eetris, ma sõidan juba sealt tagasi, et see on niimoodi hästi pilt. Meie kontserdid on neljapäeval siis ja reede hommikupoolikul ning me oleme koos tegutsenud alates 2009.-st 10.-st, vot nüüd ma natukene siin jään, võib olla võlgu selle aasta ja pean ütlema, et see on arendanud mind isiklikult musitseerimis oskuste osas seadete tegemise osas. Ma mängin selles ansamblis harmooniumit reageerimises, mis on ju muusikutele väga tähtis ja see on arendanud minu kõrva harmooniataju. Ja lihtsalt ma naudin muusikate musitseerimist seal ansamblis mängides suurepäraste muusikutega koos. Suur aitäh mal neis selle intervjuu eest ja ma soovin teile palju rõõmu ja rahuldus teie tänuväärsest õpetajatööst ja veel kord, palju õnne, Heino Kaljuste fondid tunnustuse. Puhul aitäh ja ma olen ka väga-väga tänulik, et minu tööd on märgatud tähele pandud. Ma olen väga tänulik aitäh fondile.