Kõneluse aegu on majast väljunud Maret. Siin ma nüüd olen Maret midagi taibates. Sa viimaks oled liku Märdi uus sulane. Mis mõtted sul on, Juhan? Päris püsti, igatsus tuli su järele, Maret. Nikku Märdi on ju ka minu sünnipaik ja sina. See ülikooli talv linnas. See ei lähe mu meelest kraami nüüd kõik väljaaeg oli kergemeelne ja oli moeasi sarvi maha joosta. Nüüd mul on juba aru peas ja see ongi su vastuvõtt. Muret pole mina sind kutsunud, Johan, kui oma aruga tulid aja läbi kutsunud kas siis mees ise seda mõtlengi, et jääd enese hooleks, Maret, mis sa must tahad? Olen Mikko Märdi perenaine, pean omas sulastaga armulugusid sõlmima. Prints tuleb sulase maski all kuningalossi, et võrgutada printsessi. See motiiv on vananenud tänapäeva heas kometis olles sissekukkumine. Arvutus oli hea. Aga andmed valed. Peretütar popsi pojale pisut helde olnud linna lustis, fokstrotti ja moodsa lüürika saatel. Ta Juhanike kohe järeldama, et nüüd on mul Miku Märdi taskus. Ütle, et valetan. Mis seal salata, tüdruk on tubli ja talu normas. Kui ühe võtab teist ei raatsi jätta, eks ole, põnev. Kuidas sa seda nüüd teed, kuidas sa nüüd kätte saad? Oma tüdruku ja talu aiaväravast on kõneluse aegu majja tulnud ja kaob tühja jahumatiga. Aitab. Kui ma seda isegi teaksin. Kuule, Maret, kätt võiksid mulik anda. Selle saad. Kui mu vanaisal vahel kitsas käes oli, tead, mis ta siis ütles? Eks lausu tule lähemale. No ta ütles, ta ütles, annaks jumal, häda küll abi saab, isegi, varastab Luze Maie täie jahumatiga aidatrepil. Tohoh, pele, säh. Et sina, aga selle kõige magusama koha peal tulemajja ja torka jahu hakkpoisile pähe, ehk hakkab sinna alla ka pisut arukest koguperenaine. Ega jumalavili ole raisata Maret Juhanile ja nüüd tööle. Miku Märdil villast ei venita. Teine vaatus suvine lõuna Ants istub aidaisikul ja voolib rehadele pulki. Maie laulab aidas, koraaliaiast tuleb nähtavale emsi. Mis sa meisterda, tants? Küsija, soolapulka, ära ole õel. Vanatüdruku laulu kuulatav, venitab kui klistrit. Tule parem järvele, õite mulle asja järvele. Kas sa, poiss ei ole sinusuguste jaoks mitte? Praegu lõuna, Tunn, sõuaksime järvel. Mis mõte on tühja sõuda? Korjaksime vesiroose, pun sulle pärja pähe ja laulan ka mul laulja päris linna laulu, laulan niisugust, mis paneb vere käima. Tule Anssi hulga üksi, igav olla, tobu. Vahi-vahi siis oma Maie saba, sealt seda taevamannat ootavadki. On's Emsile laastuga visates orjov peletis. Koraal on aidas vaikinud. Emsi väljub väravast vastase lõbusat linnaviisi. Maie ilmub aida lävele, kellega siin rassitants karja Emsiga, mis tasus, tahtis, kutsus järvele tere funksi tegema ja sa ei läinud, maa pole poisike varsa aru olles vahib silmist, ega täna uutet olegi, näe kurat ei teeks seda talutööd, kui raha oleks, kütaksin linn, avaksin virts, poe, vaat kus oleks elu. Olen näguripäevi näinud maast madalast. Ema, teenija, inimene, isa polnud üldse, kes ussikest oletses. Sestsaadik kui kaela kannan, on ikka olnud maailma tunkida, kes pilkas, kes tõukas kurat vastu Saiga. Oled Maie mu vastu olnud hea, kohendad mind, koristad kord ajad nööbikese ette, kord püksipõlvele, paned paiga. Eks see läheb pikale peale südamesse. Maie on Antsu kõrval istunud ja silitab ta pead samu väike poisu. Samu sita vareseke. Võtakse äragi, aga kuhu ma su panen? Ära võtaks, vaatab tantsule silma, märkab tõsisemat ant. Mis nüüd saab? Ah samu armuvägi, jäta ulg, ma seda ei kannata. Istu siin, kui Digis edasi ei nihku, oleks raha, kupataks linna toreda sildi lõks poele välja ja nimi seisaks kuldtähtedega. Ants Anderson. Kurat, see oleks nali. Mul läks raha kuldtähtedega. Anud Sanderson võtab ihupõuest kaustiku. Säh. Mis, eks vahi ja vaata lähemalt. Hoiukassa moi, kurat, meil on raha veel baarseti saab 1000 täis, 1000 krooni. 1000 krooni. Bio läks ringi, 1000 krooni majja, nüüd oleme miljonärid. Sassinile sitikas, vaat kus tuli lops oigus, tuli, hakkas pähe. Nüüd on kaubamaja lahti. Andsalderlaselevana andsaldajale Soonu ohohhoo. Sa lähed lolliks, eksi Emmisi Sepplicaseks kõik präänikut poes ise ära ja oleksid seokesel kundede ees mingit autoru autor autoritaati, jumal hoidku, kui sina Maiel leti taga seisad, kohe on teine kuju, proua Anderson, kaks naela, Rasa heeringaid ja mis maksab see nisu püürbardonks? Oi põrgu ja pere siis äril, kurat, on kohe teine minek. Vannud roppusti, Ants ei lähe. Ma olen kristlik naisterahvas. Sa pead nüüd seestpidi puhtamaks saama. Jumalat, sa usud, et teid ja selgesti öelda paljutki mul kooli oli olija kodu, ütles ema, et kirikuna rikk rahvanali ei kehvikule ta soojaga külma, ainult üks peremees ja käskija rohkem. See on kõik ja palga maksab alles teises ilmas. Kurat, kellest ma elan. Oi sina taevane jumal, jätsingi leeri minemata, aga vanduma õppisin kasarmus, sar ristivärk, oled ju püsti, pagan, ei, õpetaja meid sedasi Laalata, sest laulatusest nüüd saab naasema, laseme registri torgata ja asi nudi seda juttu kõnele karja Emsile tõmbab kassa raamatu Vansult ei, mina sooga sohki ei lähe. See on kirikhärra sõna, kestraalatusele ei tule, need elavad siin kui loomad ja põlevad põrgus, kui peerud. Põlemult keegi veel sama saanud, nüüd viskas vembu sisse kohe kaup katki ja lust lõhki. Ristitud sa ikka oled? Mitte ei mäleta. Aga rõuged on pandud, sest tornid on näha. Pean õpetajaga rääkima, et ta võtaks sügisel leeri poisikest, aga oma koos ei istu. Või võtaks ise su kodusel viisil käsile. Ja kui lugema sõidaksime, siis õpetaja rehitseks veel üle teadanud. Tule vahel mu juurde, õhtuti aita, loeme ja laulame küll. Jumal su südant valgustab. Tule, ma näitan sulle, mis mul veel kirstus on, tõmbub Antsu kättpidi aita. Memm ja Silvia väljuvad majast. Su tuju näib paranenud olevat, sest saadikuseeria siin sisse ja välja käib käinud ja näinud mees kõneleb karjakasvatusest maailma suhtumisega. Suureks romaaniks ei kõlba aga ajaviiteks käepärast mees, igavene suksutaja nagu köik vanapoisid. Nüüd kõik mehedal armastuses, kosmilised. Te ei mõista, mis mees see Juhan on ja kust otsast teda võtta, noor Tomusk, jurist karjerist, annab kasvõi hinge, kui aga natuke edasi saaks trügis ülikooli, uskudes, et on otsene tee haljale oksale, aga märkas eksitust, tuli Miku värgile sulaseks. Ju see õnne Ratasid talu õuest läbi jookseb. Mis mina tean, see tüüp ei ole mulle. Ma ei oska armuseiklustest tulunduslikud mõelda, mees, kes perekonda tahab asutada, peab homsele mõtlema. Mõelda võib homsele, aga elama peab, täna. Oled sa vanale Jooremile juba. Mall vannijuhtu jäigi hirmun ka. Pole seda meeste püügi ammust ilma enam teinud, jääd kohmakaks nii sassi. Et pean sulle appi tulema, teeme ühe sõjanõu. Südameasjus on silmapilk kallis ja noorus ei tule iial, ta ka. Memm Silvia kaovad naerdes aeda. Eeemm siia. Seewioff ilmuvad väravast, emsi, kimp vesiroose käes. Suplemine on mu väsitanud. Te ei oska ujuda suvate kui vanad naised. Ujuda oskan küll, aga ei julge viimaks põhi kaob varba alt ära. Ei maksa end jumalale kunagi väga pihku toppida. Üks väike uinak kuluks nüüd päris ära. Ega Te vist teagi, kus ma magan. Siinsamas aida lakas. Katsugu mul keegi ronida. Rändan maid ringi ja panen murdeid tähele. Ühed ütlevad Ehal ja tädirannas, teises nurgas jälle luisul kontsis või sõpsikus ja mõnel pool minnakse ta nihvlile. Ehale ja luisule pole juttugi, konsileja sõpsikusse koguni mitte. Aga nihvlile. Kuulge, see on hoopis veenev, see on juba nagu kinos või operetis. No vaata, aga nüüd on mul kiir, jookseb majja. Vana Jooram käib peale, et kõnele kord Maretiga jutud maha, aga ei aega, teised naised ei anna mahti. Silvio aiast, seeria härra seeni majast väljuvad Jaak ja Maret. Aiast on kuulda Mimmi ja Silvia naeru ja kilkeid. Seeli of on kuuldavasti õnge võetud. Seda lusti istub rõdu äärde pingile ning asub piipu toppima. Milleks neid Zoega raskeid siin kõõrutamas pidada? Sugulasest inimesed, kuhu sa ajad, kui tulevad, tehku tööd panguga, käsi kuhugi külge, kas ma kade olen, aga nii söövad, magavad ja mängivad Saksa vaata et jäävad ka talveks selga. Äi seesugused maal talve üle ei ela. Muidu oled kange peremees Miku Märdil, aga mimm kasvab sul üle pea. Olgu sees. Tüdruk, memm, räägi, mõistuse sisse. Rääkinud peab iga asjaga olema. Seeljastar oletas mõnda märganud sõbralik inimene. Meil oli sinust juttu vana seeljovi poeg, noh, kas mina keelan talust sisse teisest välja niisugune mees juba ameti poolest ta peretütardele naeratama. Siin talus teisigi naisi, aiast kostab Mimmi ja Silvia kilkeid. Kas mul aega on nendega võistelda? Väravast astub sisse Juhan leht käes, naabrimees tõi, ajalehekirju ei olnud, ei perenaine, meesin Seidungis jälle tehtud, nähtud on. Ja papp Süürile ei saagi veel traate ümber, küll saab, kui saab, saamaks võtsid oma peale teinud siis tehtuks, kes sina, Juhan, saad sellega hakkama, et omaenese, pane nokad ümber. Mõtlesin hakkama saavat, aga tõesti vist ei tule toime. Arvan, et kui vanamees ise omale need traadid tõmbaks, see oleks Kristlikum. See on mõte. Nii loll, sauna onu küll ei ole, kui ta poeg arvab, inimene on alati nii loll, et ta seda parajasti teeb, mida ta tahab ja kas ta siis tahab, asjale antakse niisugune lüket kisub tahtmise kuu tarvis. Praegu kibe heinategu poliitikat teeme, kui suurtest töödest tuleb vahe? Põllumehel põld, siis alles riik ja rahvas, üks kokkuvarisemine siin lehtedes on, kus majandusühistus, upiskus, meierei hing nööriga kaelas siis tegevus. Kas inimesed enam asju ajada ei oska? Meie lina ühisusest oli ka juba krõbinat kuulda. Kuulujutud, aeg on niisugune tark mees hoiab silmad lahti. Sul ju ka kõvad allkirjad mängus. Kui seal viltu läheb, ei, siis Miku Märdist jupi järele. Neil juhtudel talud ja tulud poetatakse aegsasti kõrvale, kuuled, sa ei saa. Kas ma olen paras mees, poetama n on sul Aafrikas? Võiks talu kirjutada Mareti nimele. Keda sa mait hirmutad? Mikko, Märdi joram kaalub alati oma allkirjad. Sa Juhan, kuulnud, et on niisugune asi nagu südametunnis, mina olen juristi, näitan seaduslikke teid. Südametunnistuse jaoks on dioloogil Juhan ikka nii hirmus roheliseks, mine kaob näoga ajalehe sisse. Maret tõuseb sirelite alt pingilt ja istub Juhani kõrvale aidapakule. Mis manööver see nüüd oli, Juhan? Andsin vanale seisu, kus asendit kui tarvis, siis tal oleks õige joon minekuks. Inimesed ei ole kelmid, Juhan ja mõned on ainult advokaadid. Kas tõesti usud, et minu nimel seal talu kergem on tasku panna kergem või raskem, seda näitab tulevik. Aga mulle meeldib, kui asjad, mis ma himustanud ühes hunnikus. Ja kuis mõtled sa mind käidelda kui ausat ja voorusliku tütarlast, oled sa mu aususes nii kindel? Kui sa oma austust lase kinni hakata? No siis ma petan sind kui kelm kelmi, kes saab vägisi talu minu nimele teha. Tuleb leida sugune asend, et see oleks sulle isiklikult soovitav. On sul leitud juba? See asend? Ei alles otsin. Aiast lahenevad mimm Silvia ja seeljov. Me istume siin ääreselja. Üsna kena paik teile, preili Jooram oleks siin ka ruumi Maret aidaisikul püssides. Mulle meeldib siingi mimm jaagu kõrval istudes. Mis pilti sa lehest vahid? On see üks kuurort vaev? Siin all seisab suure kirjaga. Suguahela emiste sugu, emiste vabaõhuvillad ja peekon, põrsaste jooksuaiad, Taani siis Harry emiine. Nüüd sead Saksaks, memm ei, parunitelgi ei ole seokest põlve. Seakasvatuse siht on endisega võrreldes suuresti muutunud. Vastavalt sellele muutusid ka võtted seakasvatuse tehnikas rasva. Sea asemele on astunud peekon, põrsas, mis tähendab peekon, põrsas kas see enam seast ei sünni, see on soetis välisturu nõuetele. Peekon on kui põrsas sõidab Inglismaale. Vanasti hoiti sigu kaks-kolm aastat sulus, nüüd lähevad nad kuue kuuga tapamajja. On juhtumeid, et põrsas juba kolme ja poole kuuga kõlbab peekoniks. Uue templased tungib ka igale poole. Kui viljatera on ja kartul ja kihutad veel lossi tagant selga, siis läheb tasub enese hästi ikka paremini kui suvitajate nuumamine. Kui sellega toidad, mis talu annab, siis tasub, aga kui ostma pead, siis hing kinni. Seest söödad jõu, toitu sisse, tagant tulevad protestitud vekslid välja. Juhan, tule tuppa, seal on midagi tõsta, kohe perenaine tõuseb ja kaob Mareti järelmajja siis mina olen ka tõstja, mees, jääge ilusasti paigale. Ei ole keegi kutsunud. Jutustage, paneme, kõik, peab tänapäev olema, eks ideaalne põrsas. See, mis sõidab Inglismaale mimm lahkub jaagu juurest, istub seeli Ovi kõrvale. Tõepoolest väga huvitav. Peekon, põrsas olgu nõtke keha ja peene kondiga, selg sihvakas ja kumera terribidega, küljed tasased ja ühtlase laiusega põrsakõhualune joon olgu sirge ja Sapsud ühepaksused külgedega. Oi ja see see on, kui ilutise võistlusel seda veana praktiliselt nägema. Juhtige mind, härra seeria sealauta. Palun omavahel. Kuhu jäävad need rasvasead, need sööme ise ära, see on tore, tähendab, kui siga rasva läheb, siis on ta Inglismaale kadunud. Igavesti. Ja aidata ei saa, ütleme puntrulliga. Ei, proua, soe karask, seakasvataja, selles ei tasu ära. Memm ja seeria off väljuvad väravast. Silvia piilub jaagu poole, kes pugenud ajalehesse. Siis tõuseb keskelt pingilt midagi ümistades, istub jaagu kõrvale rõdu äärde pingile silmitseb meest kelmika pilguga. Terad näevad siin silmade vahel. Tuleb sellest, et pead ikka vihastama. Kaksikõieneid, keegi silitaks. Elu raiunud. See püsib elu, Raio elu ravib teadunu. Kui lapsed oma vanemaid valiksid. Ma oleksin tahtnud olla tütar. Kohe meeldin sulle. Oled ju Ennu isa? Nii vähe nüüdsel ajal mehi. Aga n oli üks. Massov seal Aafrikas või teab, kus nii hästi läheb, et aasta otsa pole kirjutanud. Suures maailmas kurat, seal aetakse raal labidaga kokku. Messanaerad. Enn kogub raha, on see naljakas? Üsna võõras kuulda. Aga raha lendu laskada oskas suurepäraselt. Kui jälle tuli patakas Miku märilt küll, eks lilla. Sa aitasid mu võla tuulde lasta. Mina kõrgeni teine lennul tüdrukust puudus tuli. Seda ma usun. Olid ilusad ajad, olid ilusad ajad. Toredasti Enn kiskus küll lust vaadata, nägizza olin kamba kord lokaali peal, kaks korpi läksid kokku, siis tõusis meenuke, ülesed tõukas oma lõua ettesaamu meil ja, ja peksis mõlemad pooled otsast lõpuni läbi. Mees mehe küttis trepist alla. Sama Ilvama jõmmkärakas, küll oleks tahtnud teha kaasa ja kändki käbist kaugele kukku. Poisikesega uila on siis kohe arvama, et nüüd kõik mehed on klaarid. Mehed, mehed, peaks elu aeg uuritama ja siiski ei saaks otsale soe Joosep. Kui pool tosinat neist poistest on läbi peo lastud, siis tunned kõiki. Kuule tüdruk, sa näed mul kaunis hukas olevat. Mis lihtsalt valmid elada nagu emad ja vanemad ei saa, pole tüdrukuid aega, kaua loll olla. Põrsadki nüüd, paari kuuga käivad suure sea pähe hõredse onu kunagi mõelnud, miks aeg-ajalt ikka tahad kedagi läbi tuuseldada. Külla vaata sellepärast, et inimene läheb oma rasvas hapuks. Kui veri sarve alla koguneb, siis on aeg talle teha. Siis lähed kõrtsi, jaurad ja lärmed, lööd mõned näod sisse, siis on jälle kergem hingata. Kas körtse ainuke koht on loom, kelle kuradi siin kodus kiskuda? Pole ju täisvees talus. Need ütlenud midagi onu selle tormi ja tulega, mis niisama tühjalt õhku lased. Sellega teeksid sa mitu naist õnnelikuks. Tohourrat kohe hale vaadata, kuidas mees kallist jumala rammu raiskab. Ja taipan naist võtta naist näpuga näitama, ninapidi juurde viima. Naist muidugi naist, seoscodugejad rassida, keda pükste peljata? Naist lööb näost särama. Nii selge on äkki uus mõte. Kulaat sama ilma jõmmkärakas. Mais. Kas need tulevad elu sisse, sina, sina oledki naine. Tahad tulla, mina? Ei, ennast pole kaabelnudki tabel mitte. Kuidas see päris kauplemine paistab sõjaks toredate toekamat kukku lagedale. Seal teine tulebki. Väravast ilmub mimm, Silvia viipab Jaagule käega ja jookseb heleda naeruga rõdu kaudu majja. Memm liigub äraseletatud näoga Jaagule vastu ja võtab perekondliku tegumoega ta kõrval istet. Ma näen, et Silvia on juba rääkinud. Kõik nii ootamata. Aga miks ei peaksime hästi elama, Jaak? Rääkinud, ootamata hästi elama. No mis virude mu ümber lööte, tule jumal appi. Kas mul on ka sõna? Ei mehele tohi mahti anda, mõelda, siis on ta läinud. Sarjääd mind õieti ka vaatama ka ja hilbud on sul seljas, see on kõik, mis ma sellest saan, kui ma su võtta Haanja vara, on sul omalgi jaakpoeg, Aafrikas kaevab kulda hilbud kas hilbu all naiste Joegi, mis? Le ikka silma sisse ka seesugust pole sul olnud, Kozma talumoor, olen, saaksid Raua nikku Märdile tuleks teine õhk, teine toon või arvad, et ei anna perenaisekuju välja ohohoo. Ja kere poolest sobiksid, mis hing ütleks, kui ma oleksin su oma. Mis perre naine sa oled? Sa ei tunne talu lörtsofti, kui muud ei ole ja Virtsoftima õpin, üks, kaks, kolm virutab Jaagule tubli suudluse, habemesse kaob, kui tuul majja, anna ikka selga sirgeks lüüa. Jõua kolmeni lugeda, kui juba oled. Väravast tuleb seelio. No mis on, ja tappa. Ega muudkui viimaks teen, mina enne pulmad, kui sina. Naljad majas tuiskab välja, mimm, tema järel aeglaselt, Juhan memm on enesele tööhilbud selga visanud, täis perenaiselikku, teochime kodele kähku teele. Ei, siin talus enamal emaganist, haarab vastutuleva seeli Ovi märts laule oli parajasti vaja e-kullasaks laaneluule võtab aida isikult kaks reha andes teises ei niisuguse ilmaga aega vedeleda hein väljas, kui koll veab seeri hobi väravast nees härg, aga kätte ei pane külge härjamiined. Sa oskad inimesi tööle panna, peremees võtab Vaido isikult reha. Miks parm ei lenda või kõrs on sabas. Mis tähendab, et see soe karaski mimm käib sul kõvasti kosjas, kõik saab põrguline, kohe taipad. Mis nõu sa mulle annad. Kui lahutusprotsessi alustada, siis tule mu juurde. Aga kokku panevad jumal ja perekonnaamet. Aga talu seisukohast talu tulunduste tõuparandus tunneb seeliuv paremini, aga vaevalt on erapooletu onu kui Minniku Märdile pesa teeb, ega siis teist kodu väid enam mahu. Vaat see on küll ja Maretilgi siis on tuul talla jumala tõsi. Kurrat jaburaks teevad Pealt need naised, kirjuta talu naljaviluks tütrele ära, vaata, kas Mimsustel hoolib, väljub väravast. Pirn Maret on majast väljunud. Soovin õnne, isa. Et seal selle Mimmi nii libedasti kätte sai libedasti kui litsub kõige prossidega sisse.