Jüri istub aidapakul piipu popsutades Juhan sealsamas aidalakka viival redelil jalgu alla kõlgutades. Öeldakse meil olevat vabariik aga miks siis inimesel peab okastraati ümber olema? Vabariik on, et kui valima lähed, siis pistad oma sedeli ühisesse mulku. Aga muidu kulla mees, oled ikka ei keegi muu kui Miku, Märdi Pops ja vana Joorm oma sõna ei söö. Kui on öeldud, et tehtagu popsi Jürile aed ette, no siis ka tehakse, tulgu pussnuge all. Mul sellest sõjast on magu täis. Munad veerevad pesas kokku, kuidas mitte inimesed. Aga miks siis tüli tühjess teha nagu meie juhaguga kopka eest asja rubla eest ära? Protsessi peale välja ei lähegi? Kohtuleib ja apteegirohi on kehvale kallis toit. Vaata, minu mõte on, et parem lahja rahu kui rasvanerii, ei rahu, tule, kui pole õieti riieldud. Nii ma siis pean tegema, pead kord ka mees olema, rinnad vana Jooramiga kokku panema, siis on õhk puhas, ühe ropsuga rinnad kokku, hulluke Joab teeb mu vaeseomaks sulaselget Soan pekkis peksa saab, pole tähtis, peasid kisutakse. Kui Mikumerdi oma viha ja viimase peal on peksnud, siis ripub ta sul kaelas ja kingib kas poole mõisat maha? Harva. Tõsi, seda ta teeks. Kui õite diskaks mehe moodi mate pealistiku peksa saada pole kunst. Kuidas ma selle riiu välja toon, seda ahistust kohe ei seleta, lõõgas puuga pähe. Sa kiida punast lippu, Tyota rohelist, siis on sul kindlasti karvus? Ütle prussakapulber, peremees on ka roheline. Ja kui kalal kõht valutab, siis teeb seda kõige paksemat põllumeeste värvi lasta, pistab oma lipu koera hänna kõrvale, küll nad siis kahekesi lepiksid. Rohkem pole tarvis, siis oled ammu surnud. Nii kui rusikatuult tunnen, kohe lasen maoli maha, üsna õige lamajat, Miku Märdile ei lööda. Jah, väljamõtlemist voi jah, väljamõtlemist küll lähevad ajad hulluks. Näe, ise tead enesele muretsema, kust selle keretäie Soad. Taevas, orjade tasuja jaga Popsile põmakaid sulasele summakuda. Nüüd õite lähen õhtule. Joaqu polegi veel linnas tagasi, kuidas ei ole? Loodepaiku peremees, tuli, köetakse teisele sauna. Me teised pesime järves, väravast vilksatab sisse mimm ja kihutab tulise kiiruga seelik üles keeratud jalasäärte välkudes rõdu kaudu majja. Ei mina neist nikku Märdi asjast enam mõika mitte Lill. Linnaprouad jooksevad, sabad kaelas, virtsa vöödid poolist Searist. Vazeeljoff istub talus, kui kukk, kaeva, soputab tiibu. Ja Elts kõneles üsna hullu asja, et sinule et sulgi olevat nii, nii kopp, kõne pungas, aga puud soolemates. Perutavales peretütar, vana joagu võsu hoiab kaela kõrgel seoka tüdruk Konguid, kaera kahe araline tera tahab tublisti kolki, kui kaksiti kõrre seljast maha kargab. Ega tüdruk rehi ole, peksuga tas tera välja tood. Ah, peksuga ei too, oled proovi teinud. Mehe rusikas on naisele, näe, lusikas. Ja kui sa just käsitsi ei taha peenema kombe pärast, siis virutas sõnaga sõimata, kord põrmu põhja maha ja kui pistab vastu kisendama röögi üle siis on vahekorrad eluajaks sirged. Ehkema Miku Märdi ees värisen, aga eide eest olen ma ikka üle olnud igal kellal. Jüri ja Juhan kaovad aeda, majast väljuv jaakviht kaenlas, tema järel mimm, kibu käes. Väravast tuleb kiiruga, Maie nägu punetab peas. Tulen, tule, peremees, kerisin aiva eletab suure vimma, viskasin leeliga välja. Nüüd võtta aga värsket ole tärvemaie, sa tubli inimese tükk. Kas selja küürid Molga planguks ja kui veel vihtleksid mu mehe moodi läbi, küll oleks, tuli rummust väljas. Peremees, mina nüüd pruutis, naisterahvas kaob aeda. No seismite, mis saate ja tellid küll mina tulen, olen siin talus teise tee teinud, siis selle teen ka, et ometi kord selguks, kas olen paras naine, need nihkuvad püha tähistama ja ta Virtsoftid helistama sõnami. Ainus, kui sa just ise vaat sugulane siis aasta oligi jaak ja mimm väljuvad väravast. Majast astuvad aed on Maret ja seeljov. Kanakasvatus on suureks tuluallikaks, kui seda osata. Paaritatakse kogu aeg vanemaid lastega õdesid, vendadega verevärskendus on äärmiselt tarvilik, uus kukk tooks tallu kohe teise elustuse. Isiklikult soovitaksin Itaaliale Korni või Ameerika Plymontroc. Aga vanad kuked tapke maha. Muidu on riid lahti. Võitluses kaotab tingimata uus, sest miljöö on talle harjumata. Et kanad alul ei taha võõrast kuke vastu võtta, siis aset tagu uus peremees esimest korda kanade sekka õhtul õrrele öö jooksul võib ta siis vaikselt tutvust sobitada ning edaspidi muutub vahekord kiiremini loomulikuks. Olete väga kohusetruu inimene, härra seal ja me siin Mikko Märdil otse lõhkeme talu tulundusteadmistest. Jumaluke, kui igas talus ikka ühte ja seda sama viimaks tuleb kui Cramo Vonnist. Kõnelesite kord nii luuleliselt võõrast naisest ja muinasjutust. Nüüd näete, isegi kanatalul ei taha võõrast kuke on küll üks üldnaiselik joondiamehele sügavamalt hinges vaadata, võima, see on juba kana loomuses. Eda vajab rehitsemise võimalusi. Siblides on kana omas elemendis, need liigutused on talle muna loomiseks ja perekonna õnneks tarvilised. Ka naisel peab üks koht olema, kus ta saab siblida. Ja see koht on mehe hing. Kas kuked ei rehitsegi? Kukk lihtsalt otsib tera. Aga kanal on siblimine, üks müstiline toiming. Liiga koomiline, et võiks olla tõsi, imelik asi on minuga. Kui satun tõsisemalt kõnelema, siis inimesed hakkavad varsti muigama, võtab Mareti käe ja silitab seda innukalt. Kas ma teile ikka veel võõras olen? Aga ma pole leidnud seda punkti, millest vaadatuna tee olema. Oh jumal, kui ma ise seda punkti teaksin. Ärge arvake, et ma ei oska unistada. Et ma ei tunne, kui see suveöö oma lõhnadega mulle verre imbub. Teil on õigus, kardetav ööõhk on soe ja magus kui piim ja kuu viirastuslik valgustus, mis kõigele annab irreaalse paistuse, kuid mul on ka teine külg. Olen päris taluniku tütar. Ma sõidan oma hobusega ja lüpsan oma lehmi. Need on minu sead, keda ma söödan ja ma joodan oma vasikaid. Ja kord peab mul ka oma mees olema majas ja võõra käsi ei pea puutuma minu asju, see oli off, on oma käe Mareti piha ümber heitnud. Praegu kõigest kõneldes ei sega mind põrmugi, mis inimesed üldse teineteisele anda võivad, see on natuke soojust. Ihusoojus mõjustab ikas hingelist lähenemist ja hääled seovad inimesi samuti kui käed. Kas usute, et ainult need luuletajad on, kes salme teevad? Aadam, seeliofon, inimene segu heast ja halvast, kõrgest ja madalast, mida ei või temast loota ja mida ei pea temast kartma. Laske mind, palun, kui meeled vastamisi särisevad, siis alles ollakse tõesti teineteise juures. Kui kaks ihu ja kaks ergu kava sobivad, siis alles tunneme, et meil on Cheng suudleb innukalt Maretiga kogu hingega anduda silmapilgule, see on igavik. Teaksite kui raskemeelne. Ma olen sisemuses imeväärselt, olen rusutud kaduriku tundest ja siiski ja siiski närunema ilm ometi nii ilus on see tühine elu, nii elamisväärt püüab suudelda, aeg on hiline. Me lahkume, Maret, kui ma ainult Maret oleksin, milleks tehakse üldse seesugused ööd? Need ööd muretumile, sant laagritele, kes pole peremehed ja perenaised selles maailmas? Loodus mässab inimesest, keda see puudutab, kaotab isaduse ja näo ei taha olla ainult mass ei ole suuremat õndsust täielikult usaldada emakese maa kätele. Mul ei jätku silmapilgust vajan kestvat õnne. Mind ei pea siduma nõrkuse juhtumus. Tahan teile vastuse anda, mida ootate. Selge pea ja heledapäevaga. Hea tööd. Kui te nüüd mu siia jätate seesuguses olekus, siis. Ma hukul ei ole ju midagi juhtunud, ei tea seda. Te lähedus ja soojus, mis kohiseb mu veres see õhk, mis hingame, kui mesi, see päikeses keedetud leitsak, mis nüüd niiskuses haub, ma ei saa. Ma ei saa täna öösi üksi jääda, tulge ometi märkusele, härrasseljav. Vaadake Teie ees seisab Miku Märdi perenaine. Mis te tahate, et ma kutsuksin poisse ehale, mis peab siis sündima, hüpake järve. Ja tulge jälle välja, kui meeled on jahtunud, jahitke magama, head ööd kaob majja. Hüpake järve. Ja tulge jälle välja. Langeb kui tormist murtud laevukene pingile jäädes sinna tükiks ajaks liikumata hunnikusse. Puude vahelt ilmub vilistades Ants tallanud nõu väravast väljuda. Tema järele hiilib Maie osa hulluke nii hilja küla peale kolama kallil laupäeva ööl. Ei, see ei lähe. Kuidas ei lähe ja kõik teised poisid, eided, poisid, teistega, meie antsu Maiega. Mis sa enam otsi, et sul on oma käe. Maie Moinud raasuke, anna kurjale küüs kisub kogu keha. Tule aga ilusti aita, peame väikese õhtupalve ja siis olgu rahu majas. Majja kaob aita Ants talle norus peaga järele. Väravast tuleb Eemsi laulu ümiseda ja ronib redelit mööda üles. Palavad päevad ja raske tööd ja õhk on nii rammusat, kohe pea käib ringi. Oleks linnas, läheks kinno, vaataks seda kõrgemat elu. Küll võib ilusaid armastuse olla lossides ja peenemates lokaalides. Vürstid jaja krahvid ja printsessid ja briljandid. Oi, okokke hinge kohe kinni mõeldes. Ja siin, mis Pi kriikantsus see on, kui poisid kaaberdavad küla vahel ja laulavad lorilaule. Seenior seeliuv on üks kena meesterahvas. Mis oleks, kui kõik, kui Eige kutsuks teise vahel nihklile. Haritud inimesed, ajaksime peenemat juttu. Loob laulu ümiseda Slaka Seewio otsekui kuutõbisena üles sirutades tõstab käed taevas ja maa taevas ja maa väravast tuleb Silvia pisut hiljem ta järele hiilides Juhan, taevas ja maa taevas ja maa ja tan seeljov selle sees ja ees ja ta on seal, jah, selle sees ja ees laseb kätel langeda, need satuvad ees seisvale Silviale õlgadele. Tunneb naist oma käte vahel, suudleb loomu sunniliselt, siis kui unenäost ärgates. Kes sa oled, Silvia alaneela ja sina hääleda, kui maailma alguses ja kestab lõpuni. Aadam ja Eeva ikka on see paradiis, kaovad üksteise ümbert kinni hoides aeda Juhan kuutõvestseeni pealt vaadanuna. Tahtsin Sylviat kiigele kutsuda. Aga hiljaks jäin. Seeliofis sunnik nabis tüdrukud nina alt. Peatub rõdu ees trepil. Maret jumal hoidku, Miku Märdi perenaine. Kuule, loll on niisugusel ööl üksi olla, teeb minekut, nagu tahaks väljuda väravast, kuid silmab redelit, aidaisikul. Karja emsi. Kõhkleb nõutult. Siis ronib üles. Emsi, emsi aeglasem, aga kas teie olete härra seenia? Kassa häälest ei tunne, et Juhan kas tulen üles, mul näitsik Kalijaga alla, saab olema päitsik, pooletseeljofon parem, kui sa ei kao, oled kõige redeliga all, mis sa lõugad, näed isegi, et lähen, tervis kaob, lakkab, kurat. Majast ilmub rõdule Maret valges riides Talon, ilmselt palav. Tuba on, kui saun. Und üldse ei tule. Aidaotsal Juhani kogu nähes. Selja. Härra seelia juba jälle seelio. Mina olen Juhan Juhan, mis sul seal Johviga? Niisama, kardinapuu kukkus kangelast välja ja ei saanud üksi üles. Mis võib, seda suudan mina ka. Sina. Ja muidugi võtab Juhaniga. Siis tule, aga ta kaovad mõlemad majja. On kuulda, kui külanoortejõuk lõõtspillilaulu ja Kilgete saatel möödub Miku Märdist. Aidast tormab välja Ants, tema järel. Maie, sa oled püsti põrunud. Kiigele minnakse, kuuled, kiigele minnakse. Las neil minna, mis neil maailmast ja selle kärast koledasti kisub, niuke südame käristused, tulen tants, ära ole narr. Teenesust ikka korraliku inimese olen ma su külge tilutud. Lugemaski pole veel käidud, aga juba Saka, kui lähed, on meie vahel kõik otsas. Lõhki hõiskama poisid, onson vaba läkijaga metsa möirates aia taha aurates i kilu, mari kilu vari said ja sa ei tea ja saed ja lehvitab Maiele käega Prançai teises ilmas nääre köisa põrgus põled ja katlas kõrbed ja vürtspoodnik, see jäta kana ilusti, jumalaga. Kaob aita vürtspoodnik jumalaga. Nüüd kaika kodarasse. Bobby täna läheb lahti. Kurat, see vürtspood on ka üks ilus asi. Minna või mitte minna. Podcast temp, kui minna küll seda lusti oleks laiali. Aga see ilus eluke on siis igavesti Prinstis. Külon, maailm hullusti tehtud. Nii kui ühest äärest hakkab hea olema, teisest äärest, kohe on halb. Oled vürtspoodnik, eisaa kiigele, leiad ilusa varakese, võtavad tüdruk. Elo, mina olen vaba mees, avab värava, peatub minna või jätta, minna või jätta, liigub tagasi aida poole. Mobennikulen plindris. Kargas tagumistele püsti. 1000 krooni. Kuradi raha astub kähku, aitab. Väravast ilmub jaak tema järel mimm sauna, kompsud käes. Eks neid kombeid ja viise maailmas ole mõndu, mis mul nüüd etiketist kord pealinnas olin, banketil, tegin kohe päris peened napsud ära ja oma paksud naljad sinna kõrva ja tuju läks kohe nii kõrgeks, et lusti pärast ühe ministriprouale tõukasin nukiga ribide vahele. Näost läheks küll üsna punaseks, aga mitte üks. See rahvas on kõigega harjunud. Eklenid jaak puhtast südamest. Kas saun oli hea, kas vehkleja oli virk ja viisakas? Lõvi huu Jaaval uued. Memm ja jaak kaovad majja. Tuul toob puhangu külakiigetralli, siis alustab aidas been, käriseb hääl koraali keerutama. Millele seltsi jämedam joru? Juhan parandab aidapakule istudes range väikest vilet lastes peatub ja kuulatab sellest majast kostab tülitsevaid hääli. Emsi majast joostes. Ei, siin talus elamule elu, käsi, jalgu jääb, see saab, mis seal juhtub. Kõik on üksteise peale lahti lastud ja seda viimasest laupäeva ööst saadik ööst, mis ööpäevaga tegu. Teen rumalaks pärast aiva räägiti, kes kellega olnud, ise tükkisid ka mu juurde, see pidi küll teine mees olema. Küll on kaabakas, kes sealt tuttipidi koos on. Maret kargas vanale habemesse ja siis vana kargas Mimile. Odo, see pidi ikka põhjus olema, mis mina nüüd mitme ukse tagant kuulsin, ainult et vaata mina. Ja siis teine jälle vastu, et no siis mina. Ja siis oldi jälle kõvasti vihased. Eks vanamehel ole romaan ja tütar ei lase, las kisuvad eneseselg, eks seda ütlen mina ka, las kisuvad, sa armuline. Majas tormab lõkendava näoga välja. Röövlikoobas röövlikoobas, ära siit majas esimese rongiga, jumal hoidku, proua, soe karask. Sina oled Juhan rakendamale hobunete, aga kähku. Mis sa üritad? Mina ei midagi. Mine siia, ütle Ansuled, proua, soe karask ja viskab, preili Silvia sõidavad õhtuse rongiga linna, et tal hobu õigeks ajaks rakkes oleks. Silmapilk väljub väravast. Mis on teile tehtud, proua soe karaski, ute tood? Vajub Juhani õlale. Ma õnnetu Ahma õnnetu tingimata tunnen teile kaasa. On teile ülekohut sündinud, võite minu abi peale kindel olla, aga selleks pean ma teadma, mis Nad on mind saanud hirmsasti tüssanud, kes nemad, Joaranid, maraton, õid, Jajaa konsuli vajas kõvasti öeldud, aga hästi mõeldud. Kas ei olnud nii, et eile anti sirmiku märgil lootus ootusi? Lootusi Mul on vana jaagu enesesõna, aga ta murdis selle, murdis, lubas võtta, aga ei võta ma õnnetu, ma. Lugemus veel ei käidud, kihlust pole kuuldud. Kirikumõisa isanud, aga laupäeval juba olime juba olime saunas. Talurahvas nüüd saunas käimisest midagi, vaadake mulle üks asi pole selge. Nikku Märdil on uhke ja äkiline rahvas kergesti sõidetakse naabriaken kõige prossidega sisse. Siin talus murtakse südameid ja sääreluid, aga sõna Miku Märdil ei murta. Kas joram teid tõesti lubas võtta? Igal juhul igal juhul, noh, no ainult noh, Andid Mare, et saaks mehele, Maret tõrjub naid. Oh jumal, seal on päris mehele minemise krambi, seda parem, ta ei lähe välja, ta võtab mehe tallu, siis on asi ants. Kes see mees on? Küll on vanapoisi nui. Kes seda ütleb, jaak ütles. Ja kui pärima läksin, Maret kinnitas, on veel kolmas isik, kellega asja kohta ütlemist herr inin, kolmas ikka seeliuv ei käi ja tütar pulmi saagu Väime sõide kaasa. Oh jumal, see mees teeb kõik, ka selgus peab olema. Seni, kui Maret pole avalikult kihlatud. Vanajuur on teie päde, sealt tulebki kui jumalast saadetud. See oli off, on aiast esile ilmunud. Teate, Juhan, katsuge mulle hobune aiste vahele saada. Ma kihutan õhtuse rongiga linna, nii tulise rutuga ja millal siis härrad jälle tagasi sel suvel küll enam mitte. Too tahk, mis siis juhtunud on juhtunud ei ole midagi, aga on niisugune saates, et kui kusagil pikemalt peatud, siis maa hakkab jalge all põlema. Teid nähti ju siin talus meelsast juba ametit, see viib teise kanti hariemiine. Kas te Maretid ei kosigi, võin ainult öelda, et midagi siduvat ei ole juhtunud. Jumal, kui tore mees, te olete, härra, see väga lahke proua, soe karask. Juhan riputab rongid aidaseinale vaia otsa. Kui te just sõitma peate, siis kõnelgi Antsuga talli ees, ta on juba ühe rakendus käsu saanud. Tubli, Ma tänan, sammub väravast välja. Mis te nüüd ütlete, proua, soe karask. Kust nad selle koduväi nüüd välja kraabi, seda tahan ma neile nüüd näkku küsida. Trumbid hoitakse lõpuks esialgu ainult nutke. Jaa, oluge ning olge petetud, naisterahvas. O sealt tulebki jaak. Ärgu olgu teie mure. Las nad ise söövad oma suppi. Rõdult astub alla Jaak. Mimm on aidapakule laskunud, hoiab käsi silmil ja Nuutsub. Sina, Joan d, ruun rakesse, Ahto rongiga sõidan Lenna. Näed ise, siin ei ole elamist, proua Zoega, raske ähvardab ka õhtusele rongile. Ähvardab, kuhu sina lähed, Jaak, sinna lähen kamina, siis sõidad küll üksi. Ometi kaob see ulgumine majas. Silvia vaeseke ei teagi veel korjamas ametit selga, aga enne pese saartel tirts maha. Ma ei taha, et mu sõnniku linna vead röövli kaasrävigavas jookseb majja. Mehele sõidavad aisaga kurku, aga missa seelikule teed? Üles ärritab küll, aga õigelt taprust ei tule. Kui mulle kurrat nüüd mõni mees vastu tuleks, sõna ütleks, siis oleks soga, tormab väravast välja. Maret tuleb ja istub Juhanile tähelepanu osutamata keskele, pingile. Sul täna suur pesupäev perenaine peab vahel tõmbetuult tegema majas. See, kuidas sa selle seeliufiniir risti ja ümber hästi ära kasutanud, vinni talust välja suitsetada? See on ikka toredasti mõeldud küll, aga vist tobedasti tehtud arved. Mimmist saad vahest lahti, aga ekseeliofie siis kaela? Kui näit on, siis keegi peab mu mees olema. Milleks sa seda kometit minu ees mängib? See on tragöödia. Ma lähen tõesti seeljohvile. Sel ööl? Mäletad, Maret, kui see kardinapuukonksust välja kukkus ja sa üksi ei saanud toime? Sai taha ometi salata, et see ö. Epase ö. Et me see öö ei salga? Ei salga, ainult kahetsen eksitust ja pöördun patust ja neist asjust nüüd ei ole midagi ei kohustusi, ei tagajärg armastusele, loomulik tagajärgi, need kohustavad. Aga kunstlikke me ei vaja. Olime sel ööl siis tõesti nii kunstlikud, öö oli väga loomulik. Aga kunstlik on, kui sa selle öö eest tahad saada, Mikko, Märdi peremehe, are abi, eludki lahutatakse, miks ei või lahku minna enne laulatust saajad, oma kiusu, Moretioorumite kangusinoega, Tomuskite kavalusega ka kaugele jõuta. Kardinapuu, et makske aga välja mu öö, kus on tüdruk ja talu miljoneid mehi ja naisi võivad ühel suveööl üksteisele sattuda lihtsalt atmosfääri listel tõugetel. Aga seks on inimestele aru antud, et nad selge päevaga välja ronivad, kuhu pimeduses kukkusid. Aga see ljov on ta sul peos. Kui see poiss kannud selged silmad saab ja välja ronib, seelio kosis ning päise päeva ajal. Ja praegu, kus teda tahan, on ilm ka üsna selge. Kaob aeda külmasele põikpea veel taltsutama.