Jaak tormab väravast sisse, vankriais pihus, nüüd on kurat Holmaas. Nüüd ta kondid on koos. Riivatu, sina reoseal õue peal. Joan on üks inimene hunnikus. Vaata, mis tal puudub. Peremees savist oled teinud, halva asja tõttab väravast välja. Lipud jaotama Mai Lepodyotama silmade ees läks kõik mustaks ja kui seletasin, oli üks eesmaa küljes kinni, kuidas ometi Bereni, seal sai ta potilaadale Fligaabas röövlikoobas, kust ma selle aisa korraga kätte sai. Juhani Ants tulevad ja veavad nähtavasti poolsurnud Jüri väravast sisse, asetades ta lava keskele maha. Nende järel tuigu kuludes ja käsi ringutades. Elts toetatud Maiest. Jüri on riietuselt kõvasti vatis ja suur kasakamüts sügavasti peas, et ainult ninaots paistab alt välja. Tappis Meyeri. Treieri vali oma isaga Malaisia ometi mõrtsukat näha, näost näkku, mõrtsukat, näha, raudu sa lähed raudu, sakaiin lähed, kust ometi see hais mulle pihku puutus? Laseb isal käest kukkuda, viluks või mehe, kurat, kas saab talle eluilmas mahvi sisse, kes seda ütleb? Ei saa, et kui sa oled ka häda, õppisime, ELO sai üüri elane elu ei ole see eale säranda. Elukeseltega ealeke häda on siin, ulupüksid ei ole läbi, reo. Oi jumal. Oi, ta elab, jumal ta ära seepärast poomalitsu ligunud. See on maailma oma jõmmkärakas härjeviine, kus Joosep, sa püha ristivärk elab, kurat elab. Kas sul pead otsesel hops mehel sellest peast, kui saab sabaotsagi liigutada? Ikka veel elad surmani välja saab mööbel Taisaga pähe. Aga elab, eks ehmatust olnud ikka Wakama viisi. Vaat kui lühikese puuga keerutakse, siis siis anna kandadele tuld. Aga tuleb pika puuga siis litsu ligi. Kui see hais mu üle tõusis, olin sull Joakio ammust ilusti kõhu all. Raasike riivas, pead see mul ka hästi vitud. Mardi kutsarid, tõmbab Jüril talimütsi peast, selle põhjas tuleb laast narts sõjaheinatutt lagedale. Kuule, sa võid kolkaid pealael soojendad. Kuklas oli sihuke kangestus, aasi selts, narr võttis kätte ja tegi kongressi pähe, et oleks vihasem. See kongress mu elukese peastis, moedu oleksid Searet sihtinud, Siioni poole. Mitte muhkugi põle peas, Juhanile Salakesi müksates nagu aisatuult tundsin, kohe lasin mahuli maha. Püsti sai, ikka seisad, jalle suled ka igalt poolt. Luud-liikmed näikse ikka kohati käivad. Aga vaim väriseb alles praegu ei tea, kuhu see eliti hing mulle nüüd lööb, läheb, süda valutab, et ikka veel see okast Roed alles tegemata. Täna-homme nüüd küll veel ei jõua, ses olekus. Pane pahaks, seee sõida, kes kõneleb sind raadist, käsk kõnelev, siin talus traadist kulla peremees ometi ise. Jese muidugi ise. Aga mis sina oma ninaga vagu vahel ajad, sa arvad, et kui vana jora maa lööb, et siis ei maksa kinni? Naama Supambu nüüd veel püsti panen? Sulle oli vähe, et said aisaga kuklasse ka näo peale, ai sõimama. Ah nii, sa mulle otsa Vaidki oma näljase ninaga Juhan võtab isamaast ja peidab aegsasti põõsasse. Jüri on kähku jälle kompressi pähe pannud ja valvab rusikatuul oma juma. Tapab jälle, töötab jälle Jürikese. Ah, sa nüüd arvad, et ma sulle geency peremees, ei sina kingi kellelegi Sohhaa haigengi, aga mina ei, Kendi. No vaatame, kes wind keelab, et külarahvas ümberkaudu, et kuulge see on Mikko Märdi Joorami sõna algu Sandeil saun. Jäägu Käsmikule ta käki ja need maaräbalad seal ümber lõõtsaga vastu tahtmist. Jummala, puidu, masu, haisvaid kross ei kannata. Mäes viletsat veetsal pekstakse, aga näe, õnnis kassaadise, oi seda Mikko Märdi juuaakko maha panime Jürikese, aga tõesti tõstis goa kaskenkali kitsi kovi seda kurat alla, kui saad maiguta rähmaseid silmi ja pöörita suud. Häälekest sul tänavu enam ei tule kuskilt otsast. Eli telling, ah, saadad heli teinud ja Kütus eliting punetav nahalööve. Eli ting saadadelitenga, küll see nüüd sule lööb, mõne veere peale. Vähed riidlevad, mehed lepivad kuratse, päris tüli on veel tegemata. Mu sarvealused alles aiva veretavad Jüri sõber, paneme korraks veel tutid, vaheliti. Mägi ei saa mäega kokku, mees mehega saab peremehel suur pea, popsil suured jalad, vaatame, mis seda Eestimaad nüüd valitsus seal kipub Jüriga maadlema, tema peremehed sõpruse ja suure kingi eest, aga missa santi siputad varest vaest vingutad. Näe, Juhan, seal poiss kui porgand, las ta astub taadi eest välja. Kontsa Johann, sul on siin peremees, ahhaa oledki mees, kes mõõdu välja annab, Jaakob võitles Jumalaga, no siis sulane või peremehega võtab poksija asendi sisse. Samu käes juba kord mulda saanud nuusutada, mees, tule lagedale. Ants Sae. Ants, toome oinas siia. Juhanda poksida, tule kurrat ikka mehe moodi välja. Maa peale poisike, eks paneme rinnad ristati ja kõhukandid kalksati, tahad matsi moodi maadelda, kust ma sul kinni võtan? Veel pole oksa ega laenel latva, aga püksirihm, mehel on haarav Juhani värblist kõne, palun üürika jumalat meie juurde ka, et peremehele annaks pekiperse ja sulasele sitkust Sear, tule, Silvia. See seltskond ei ole meile paslik, kui elajad pusklevad, mis jumalal, sest mul loomad talitada. Memm ja Silvia väljuvad väravast nende järelmajja. Ma pean end pea alas, ma ütlen ühe sõna. Ah, sa hakkad lootsikute ehitama, vesipüks tühja tõukame, paneme välja ka sul kena välja panna terve poisi, panen kaardi, kelle naha ja karvadega, kui kukun. Olen eluaeg su sulane palgata. Aga sinu poolt on Mare. Tas satad varreti tütar ja talutütar ja talu. Parem kivinurgas paps, kaslaidiva tütre pärast värisema. Gioorm väriseb, no kurrat allu siis kihlaks, kus viljavihud puuduvad. Raamatakse andiski jumal rikkast rinnust, peab, kuni vaene järele jõuab. Näita nüüd ilusti kätte kah, kuhu su paned. Ühe mehe täna kütsin maoli, teine läheb veel lahedasti otsasi vao pika vaosse ja püül püks pausse. Kui on murru Moyle Buile tuleb katka kadakaile Oisus samm, kus vana lav valusammas lööb päkad püsti, pere meediat, mastan Ants sunnik oleka sulastega. Sorm soos ja kalm kaelas, nüüd on vurr Lälburina, nüüd Onbur, Lälvurina, torm, truuse kalm kaelas, Sharm sombuse kalm kaela. Annaks jumal häda küll, abi leiab isegi kukkudes keerab jaagu alla ja jääb ta peale lamama. Võitluse aegu on väravale ilmunud end ning jälgib tähele panemata asjade käiku. Aedku Jaak Mae. Johann säljas. Viltu tegi peremees puha kõverusega, jaak lamab rahulikult maas, hoiab Juhanit kinni. Mikko, Märdi peremees ja võin oma maa peal olla nagu tahan, ole nüüd, kallis mees ja lase lahti. Koos kukkusime koos, tõuseme k. N jonn juureks. Tere, Enn küll emm lähemale astudes. Jõudude algule. Tere, isa. Seda joont olen Miku Märdil. Kuule, mis sa siin teed, vana? Lasime Sublasel maha panna. Nüüd ta ei jaksa tagasi tõsta. Kuram, see Rootsi õigus on veel maksmas, et kui maha lüüakse, siis oma loaga tohid üles tõusta. Mees jaoks mul sulased on, kui ise pean tõusma. Tule, Ants. Ame pere. Meristi. Juhan Anssija Enn tõstavad jaagu jalule. Oled enese püherdanud, kui hobune. Semu, oma muld küljes, Juhan ja sai kord ka mehega vatsa rüvetada. Kuule Elts, kust sa selle poisi ole, tõite kokku kraapinud. Popp zürii, tegu ja nägu, see mees ei ole. Heldeke, mis jutt, see reagi pole mulle võõras mees enam lõhnalegis vaan sulati kuiva Jüriga ise messi lõime Jaak Juhanile kätt andes väärikalt. Tare väimeespoeg. Ole terve, aga tõsi, tõeks ja nali naljaks, jätkus sellestki, panin pikali. Mareti, saad ilusti tagasi. Ja ei vaja su tütart ega talu. Oh sa kurat ei taha. Vaatame, kuidas lahti rabeleb mu käest, kui ma sulle Maret annan. Majast astub välja Maret. Taevas Enn, see on küll sündmus, kadunud poeg, isa majas. Selle jutiga küll. Kas tapame nüüd härja? Mulle jätkuks vasikast kib. Eksnaise võtmine, ole ikka sulav eneseasi ja kas Maret mind üldse tahab? Kellele mind siin nõnda kaubeldakse? Niisama, perenaine oli väike kihlvedu, et kui rabelen jaagu maha saan Mareti omale tütre ja talu, tetra ja talupea, sina, memm ja keeraski kuraskva juhagu segamini, viltu võttis puha kõverusega vara hõisata, kallis saunarahvas polema, peost panna ega varnast võtta. Kõrvetas lina kõrvetas nina, popsid siin jõlguvad kallil tööpäeval ja sina, Ants, kas robun rakkes? Sinutagi Veltjober Juhan isale sull maad ja majad käes, võtaitjaga olnud, segati minu asja. Jüri müksab Eltsule, mõlemad väljuvad väravast. Ansson vankri aisapõõsast välja toonud ja väljub väravast, AIS seljas. Oled sina mu lisa või mängib tütre sulasele maha, aga seelio tubasid mometiseeliofile ja nüüd selle paari päevaga oled nii palju targemaks läinud, et ei teagi, mis varem oli. Väravast tuleb seeviov, jääb kohmetult seisma. Tõesti, olen natuke lolliks rabelenud. Sealt see peigmees tulebki, palju Õnne, Maret aeda A säilub. Astu lähemale. Mardil on sulle midagi öelda? Tule tuppa ka, Jaak ja Enn kaovad majja. Istuge, härra seljas. Tänan. Meil oli kord omavaheline tõsine jutt, paljugi, mis, teinekord on aeg otsus langetada. Sellega ei oleks ruttu. Niisiis haraseliev. Ma võtan austava pakkumise vastu. Palun leppida sellega, mis ma olen ja mis mul on, pakub kätt. Tõesti suur õnn ja au. Ma rõõmustaksin väga, kui peidab käed selja taha. Ei võta minu kätt. Te pole seda vaest soovinud. Aga kes mind siis kosis? Palusin teie kätt. Palusin ta kätt kõige ausamad tagamõtetega, tol pilgul aga õnneks, aga kahjuks te võtsite aega mõtlemiseks, nii võisin ka mina veel mõelda. Mida te olete siis mõelnud, olen mõelnud ja ikka jälle mõelnud, et ma teid. Et ma teid vist mitte ei kosi püsiprojektiga otsa. Ah nii on lood härraseeljov, ei peaks mulle aeg antama, mõelda, siis on otsas. See on, see on habet lihtsalt võrratu. Ühesõnaga, kõik armud jahtunud armud aprilli Joora me pole veel armastanud ja kus sa siis jahtus, armas inimene, mis neil siis puudub? Armastuseks ei puudu küll midagi, aga abielu on üks tehing. Te kauplete enesele meest ja peremeest ja mul on hirm selle selle suure ameti ees, mida pakute ja milleks ma justkui ei tunneks kutse. Tänan. Ja see etendus siin on teie meelest kõik väga aus. Otsekohesus on aususe esimene tingimus võtab aukartuses Maretiga, et kellele asi hakkab juba nalja tegema ja suudleb seda kõlantselt. Armas preili Jooram. Olen sõprusest teiega tundnud tugeva ja tahtliku naise erilisi hurme, aga mul on nii palju hinge ning mitte sugugi iseloomu, mis sünniks minu hingele, kui ta teie vaimu külge seotakse. Kooselu lühikese loaga. Kardad, et ma teid äras taevale tänu, nüüd hakkate mind mõistma. Mäletate, kuis kord mulle kõnelesite oma peretütre likult tugevast omandamist tuhinast, et peab sul olema oma hobune, oma lehma ja oma mees seal on teil õigus, oma? Ei jäta ja võõrast ei võta oma mees, see on kui üks koduloom rohkem. Teate isegi niuke, ma olen rändur hingelt ja ametilt, mis paiga mees must saaks? Üsna õige, minu mees ja Miku Märdi peremees, see peab tõesti midagi teistsugust, olema üsna vastupidist. Ja kuidas tahate kuulda, siis? Päris tõsiselt pole ma seda asja üldse võtnudki. Vaadake nüüd võime päris sõpradena lahkuda, lahkuda, kas te siis sõidate esimese rongiga, kui kahju? Te olite nii kena inimene, sööviov kätt suudeldes, täna on, aga nüüd, vabandage. Pean pisut oma asju. Käe suudlemise paiku on majast välja astunud Jaak ja Enn väravast sisse astunud mimm ja Silvia Juhane saabub aiast vähe hiljem jaagu nägu laial naerul. Ta müksab Ennule heakskiitvalt, Seewioff kaob kui tuul majja. Kuhu see väimeespoeg jooksis, läks suurest õnnest hulluks, üks Maretike. Kas sa tõesti kosis päris tõesti? Andsin talle hundipassi. Hundipassi memm, jaagu kaela langedes Rärjeniine siiani jaak. Oi laseb seal Enn, hüppab Ennule kaela, emm Sylviad keerutades sassi eetikas oled elus, proua, soe karask, vahest ehk vabastate mõisa. Mis õigusega? Ma võtan nüüd teise mehe, teise mehe kus sul see teine mees, Juhan, astu lähemale. Kärakas Juhan. Ah sina koristadki nüüd, mis teises meest üle jäi? Proua soe karask sulase mehele, söögi veel liiga hea ja sina jaak, annab tütre sulasele. Smee sulaseks. Silvia nüüd Me sõidame, sõidame, memm ja Enno, võtame kaasa. Ekmboiza ikka kaasa, kui muidu sai ja see siis läheb lilla. Ta on n ka. See on ju konjunktuur, Ennuge pidulikult ropsid rõdule. Linna või sõita aga raadiot tahad koju, mis rahadest sa räägid, isa jumaluke, ikka need rahad, mis seal seal Kongo Kongotas kokkumitasid, kuulen, ma aiman hullu asja. Pole mul kunagi rohkem raha olnud, kui parajasti kulub. Koju jõudsin ka päris karvapealt, näe, viis penni on veel voodri vahel. Üldine üllatus koduaias, et seda pointi ma tunnen ja kärakas Soome ise kirjutasid, et raha tuleb kui renni istet. Labidaga ajad, kopp labidaga, ajasin kokku, kühvliga, andsin jälle välja. Sa oled hull. Rahvas, tule, Silvia memm tõttab majja. Silvia ja Enn järgnevad talle naerdes. Kolm, mitte ei mõista mõelda see hulk raha, see hulk raha, seda Ennu rikkus pole kunagi tõsiselt uskunud. Ei vaja me võõrast raha. Meil on oma talu ja tulu. Ja mees on mehest väljas, eks sa kuule, meie Juhanil juba talu ja tulu. Kas sa arvad, et tegid nüüd ära oma suure Rahmaku, kui Rahmakuses Rahmaku nimi asja ei riku võtsid seda kõike viimaks tõsiselt ja sina mitte? Mina mitte, pidin ju midagi välja mõtlema, et millist lahti saada. Järsku ei tulnud paremat meelde. Aga Mimi jaoks on mul nüüd teine trump, teine trump ja sind ma rohkem ei vaja. Mikko Märdil sõna ei sööda. Maret. Kui Juhan ainult advokaat on ja iga nalja sõna tahab juriidiliselt võtta, siis võib ta meile kaela jääda. Me anname ka siis õigusega, kui kõverusega võetakse kaela jääda. Kõverusega võetakse korda need sõnad. Miks ma peaksin vihastama, kui sa mulle meheks ei kõlba? Sulane, sa oled eeskujulik, ei kõlba meheks, kus need mehed on? Väita mulle üks. Kärakas jaak või see hulgus Aafrikast, kui punased maale tungisid, siis oli üks vana ja väeti ja teine posserdas enesele valge passi, isa ja poeg, paras paar. Pane mööda kõrtse tühja tülitsema, siis on rusikas seljas. Aga kui tuli omaenesetalu vaenlase eest kaitsta, siis Miku Märdil ei olnud meest siis Pops, Jüri poeg pidi oma elu välja panema nende eest, kelle siin on nüüd nina püsti. Ja nüüd Maret mängib printsessi, nüüd vana Jooram istub oma troonil ja mõtleb riiklikult. Kas on maailmas olnud nii lolli kuningat, kes oma ainsa poja kasvatab võõrastele vurleks? Vanaisa jooksis parajasti püksata paruni kepi alt välja aga juba pojapojast meisterdati orjapealikud mõnele metsarahvale. Pikku Märdi ei ole ainuke talu ja Maret ainuke tüdruk maailmas. Apnegi sinu meelest soostis, hinga seda õhku, üht minutit teeb minekut Joan rajal kuulsat armad ja palka sul veel, see Eino näosud talu subtütart ega su haisvaid krosse põrkab maja trepil mimmiga kokku, kes välja astumas. Mim reisivalmis kaks kartongi käes, mis on Juhan viku määridele, hullumaja, ma lähen siit jala pealt, kaob majja. Memm laseb kartongil kukkuda. Harri emiine on lakub. Ja sa oled jälle minu Pole see jaak sol maast võtta, kui sa uudist teaksid, mimm talu on minu nimel. Ja hakk juba mitu päeva. Jaak, sa oled nikku märgi Maretile kirjutanud. Sõdama olen kallis memm, memm vaatab Jaagule otsa, siis Maretile läheb, sisekorjab oma kartongid üles. Jumalaga. Jumalaga ei tahagi sind, jõmmkärakat mul linnas on iga sõrme jaoks mees tormab väravast välja. Memm said põrgu. Aga Juhanist on kahju. Kui toredasti ta vihastus, mul suu ammuli. Teame teda ka veel paluma minema. Voisson paras haaksu hambasse. Väikeses tülis laseb ennast nöökida, aga kui riid suureks läheb, siis globiv läbi. See kuluks sulle ära. Marre Juhan, kui need vered segamini lasta küll saaks toreda sordikasvatuse Miku Märdil majast väljuvad Silvia ja Enn sumadonide kartongid käes. N sõidab kaasa. Terve Maret. Tänu kõige eest kõige paremat, Silvia Baby, torka paar lappi pihku, mul pole seda koduma, valuutat. Mine mõtle kaks aastat pole Sult krossigi saanud, mis sa veel tahad? Olgu, viimane kord seda ütlevad alati, et viimane kord ole terve. Mõtlesin sulle Detleks, aga ehk läheb viimaks mini Jõks, torkab Jaagule kartongi pihku. Enn ja Silvia väljuvad väravast Jaak kartongidega järel. Majast astub aeda Juhan, summad on käes ja sammub kiiresti värava poole. Kas sa muga jumalaga jätta, Juhan. Tervist. Juhan mis veel? Kui ma teaksin, mispärast sa mulle kuri oled? On küll mõistatus. Ma ei võinud ju teada et sa mind et nad sind, et me teineteist nii väga kuni mehelt peksa pole saanud, kust sa tead, mis on armastus? Elasti Juhan lollist ideed, kui lähed lollisti nullist, asetab sumadoni aidapakule, olgu siis peletis, astub Mareti juurde, siin sammul oled, võtab Maretil kahe käega kõrvust ja suudleb. Maret kahesuudluse vahelt, kui varandused lahutama, siis sulle jätsid seljariided oma seljariideid oskan ma sinuta kanda, suudleb suudlemise paiku on väravast tulnud Jaak ja Ants. Meie Juhani hundipass, meie Juhanil on hundipass, näeb Maretid, Juhani kaenlas. Kurat. Ma ma ilmama jõmmkärakas, mis see on? Peremees Ädise, Juhangosib Maretit juhar Mareti. Sest sulasest saab peremees. Siis vea oma vurled ja mina siin üht minutit ei teeni. Aga miks siis ants, kulla poiss, ilma Gordon seoke, et sulane peab peremees teenima, aga siis olgu ka peremees. Sulasepoisiks ma ei hakka. Kuhu sa siis lähed? Nüüd kihutame Maiega linna ja TV1 virts, pood, mees pärast Lenla, kas Miku Märdil maad ja metsa vähe, lööme sulle logumi üles kauple, kui mees suure tee ääres elame, sulanss, pole põhjust Juhanit kadestada. See koduväiamet, eks ta üks armuleiva asi ole armuleeriva. Rias Me Juhanike Miku märgid palga eest. Nüüd hakkab orjama palgata, see on kõik minutit, ei, püsi peos. Naasisalts, kallis mees, pilliga saksad jaama, oleme rääkinud. Mul üx sõnnikuvedu puha. Pöördub minema. Joosep, kus seal ääre seljas seeli of majast väljudes sumadon käes, ma tulen, tulen juba, preili, soe karask. Silvia kaob värava taha. Ants ja Juhan paljuvad väravast. Miiko Märdil on täna suur jüripäev, härraseeljov. Planeedid liiguvad, miks mitte inimesed? Siit lõikab läbi ilmaruumi planeet Maret ja sealt tuleb puhisades planeetseeliad, ühe pilgu hingavad endasse, võõraid atmosfääre juba eemaldub kurv, see on tore vaatemäng. Härrasselja veel raasuke ja sõidaksin teiega kaasa, kuni jaamani preilioram, miks mitte? Siis elage hästi, teie Gaabrieli Oram, tõesti kahju, tõesti kahju. Tänan kõige lahkuse eest. Mulle meeldis siin väga, astub kiirel sammul väravast välja. On kuulda õuest vankrisõitu piitsa plaksumist, hüüdeid ja järelehüüdeid. Juhan ilmub väravast. Sa ikka tuled? Kas hakkas hirm, et sõitsin ära, hellitasin lootust. Teinekord tuleb seesugune hingeelu, et kõik mehed saadaks põrgu, aga need hirmsad sõidukulud, jaak tuleb väravast ja sammub kiirelt üle lava. Juba pöördusid välja, vahel suurele teele. Jumalale tänatud, see möll on möödas. See möll on möödas, kaob majja, ühele on möödas, teisel alles algab. Tule, Johan. Heldeke, pole veel lõunastanudki, tõesti, mul on hundiisu. Ütle mulle Juhan, miks peab tüdruk komöödias ikka mehele saama viimases vaatuses? Vaata seni, kui tüdruk meest pole leidnud. Publik lihtsalt ei usu, et seal kometil oleks lõpp. Aga siis ta usub kindlasti. Ta teab siis omast käest, et nüüd algab see abielu tragöödia. Ja see on hoopis teine lugu.