Kui kogu rahvas Ööl vastu kuuendat juunit 1944 suundus Inglismaalt Prantsusmaa lääneranniku poole täpsemalt Normandia poolsaare kohale tohutu õhuarmaada, millesse kuulus 70 eskadrilli ühtekokku 1056 lennukiga. Püüdlikult pommitama, kuidas see kurjakuulutav tiivuline Parv lamansi väina idakallast, mis mattus tihedatesse suitsu ja tolmupilvedesse. Samal ajal läksid paljudest Inglismaa sadamatest teele tuhanded laevad ja praamid lastiks Ühendriikide, Inglise ja Kanada dessantväelased ja sõjavarustus. Laevakaravanid polnud jõudnud veel väina keskpaikkagi, kui Normandia rannikul maandusid esimesed õhu dessandid. Üks inglise ja kaks Ameerika õhudessantdiviisi pidid hõivama rannikul vägede maandamiseks sobiva maa-ala ja edasi seda tiibadelt kaitsma. Iga õhudessantdiviis oli jaotatud kolme ešeloni. Esimene neist maandus langevarjudega, teine plaaneritega. Kolmas Aga kuulusid diviiside staabid, tankitõrjerelvad insenerivarustus, kerge sõiduautod ja muud vahendid. Maandus kaks tundi pärast esimeste Esselonide päralejõudmist lennukitega. Alles siis, kui õhu dessandid olid ette nähtud territooriumi hõivanud, hakkasid randuma dessantlaevad, mille kohal kattena olid õhus loendamatud hävituslennukid. Niimoodi algas operatsioon over lord, millega pandi alus teisele rindele Lääne-Euroopas. Lõpuks ometi ütlesid sel päeval miljonid inimesed kogu maailmas sest seda sündmust oli pikisilmi oodatud mitu aastat. Ja nõukogude sõjamehed, kelle õlgadel lasus sõja pearaskus. Kuidas nemad hindasid liitlaste sissetungi Prantsusmaale? Küsin seda sõjateaduste doktorit, kindralmajor Vello Varelt. Või nõud, sõjamehed ootasime juba küllaltki kaua, sest juba 1000 942. aasta mais-juunis toimunud läbirääkimistel Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides, kus viibis meie delegatsioon, jõuti kokkuleppele teise rinde avamise kohta juba 1942. aastal. Ja selles raskes olukorras, mis meil tuli tollal rindel võidelda, muidugi teise rinde avamine läks tunduvalt abistanud meis aga järgides oma tavalist taktikat, oodata, oodata seda, et sõdivad pooled nõrgeneks sealt kasu lõigata. Ameerika Ühendriikide Inglismaa valitsevad ringkonnad lükkasid omapoolse otsustega selle teise rinde avamise edasi ja nemad on 943. aasta peale ja puks Teherani konverentsil 1943. aastal. Siis teatasid jällegi avalikult, et me avame teise rinde esimeseks maiks 1944. Kõik need lepingud, kõik need materjalid meilile teada jõudsid laiade rahvahulkade jõudsid ka meie sõjameeste nii ja seepärast valades verd leid meie rindel siin äärmiselt raskes olukorras, me lootsime seda, et selline kergendus tuleb. Aga ta tuli alles siis, kui oli möödas juba Moskva lahingud Stalingradi diisellahinglahingut Kurski all, kuid täiesti selge olid Nõukogude Liit juba iseenda jõududega saab hakkama. Ja seda enam, et 1944. aasta alguses oli terve rida neid lööke vastase vägede pissimise ajal. Kõik see lõi sellise pildi, et varem või hiljem aja küsimus on ainult meie võit siis juba meie tolleaegsed liitlased kiirustasid selle teise rinde avamisega. Sõjajärgsetel aastakümnetel on lääneriikide sõjakirjanduses operatsiooniower lord kujutatud paljudes eri värvides. Seda on üledramatiseeritud ja veelgi rohkem võiks öelda üle heroiseeritud. Nii et avalikkusel läänes on peaaegu et võimatu kõigesse 40 aasta tagant yi realistlikult suhtuda. Nii väites oleme me kaugel sellest, et alahinnata operatsiooni suurepärast ja läbimõeldud organisatsiooni ning liitlasväejuhatuste hiigeltööd. Overlordi kõigil etappidel polnud ju lihtsalt liitlasviisakus, kui kõrgem ülemjuhataja Jossif Stalin. 13. juunil 1944 Pravda korrespondendi küsimustele vastates andis hinnangu. Tuleb tunnistada, et sõdade ajalugu ei tunne teist säärast üritust. Plaani ulatuse, mõõtmete, suurejoonelisus ja meisterliku sooritamise poolest. Teatavasti kukkus võitmatuna poole, on oma La Manche'i posseerimise ja briti saarte vallutamise kavaga omalajal häbiga läbi. Kristeerik Hitler, kes kaks aastat hooblaseta forsseeriblamanši ei riskinud oma ähvarduse täideviimiseks isegi katset teha. Ainult briti ja ameerika vägedel läks korda La Manche'i forsseerimise ja dessantvägede maandamise suurejoonelist plaani auga ellu viia. Ajalugu märgib selle ära, kui suursaavutuse. Niisiis, liitlasväed olid Normandias kogu maailma avalikkust huvitasid esmajoones muidugi kaks asja. Esiteks, kui tugevalt sakslased seal vastu panevad. Ja teiseks, kui kiiresti suudavad liitlasväed lähtepositsioonidelt lahingutega edasi liikuda. Oli eeldatud sakslaste tugevat vastupanu, sest Hitlerlik propaganda oli mitu aastat pidurdamatult kiidelnud Atlandi ehk Läänevallitugevusega. Kuid liitlased ei leidnud seda valli. Asjatult otsisid Ameerika sõdurid mõnda purustatud saksa klindaaživaid shoti et ennast selle rusude kõrvalkangelase poosis pildistada lasta. Nõukogude ajakirjanik Daniil graminov, kes teisel päeval pärast dessandi maandamist Normandiasse jõudis, kirjutab. Meie ees haljendasid hiljutisest sajust rohetama löönud aasad, taamal laiusid tumedate vöötidena kuulsad Normandia õunaaiad ning kauguses kumendasid kõrgendikud. Siin polnud ei saksa kindlustusi ega sõjaväge. Ainult teeäärsetest küladest tõusis tolmupilv, mida keerutasid üles maabunud armeede sõdurid. Sakslaste kaitsevall Normandias osutus puhtakujuliseks blufiks. Olgu märgitud, et liitlasvägede maandamist jälgis ka meie sõjaväemissioon, keda juhtis NSV Liidu atašee-Inglismaal kontradmiral Nikolai Harlamov. Aga edasi. Hea küll, Läänevalli polnud, kuid sakslastel olid läänes jalaväe ja tankidiviisid. Nad võisid õhku tõsta sajad lennukid või rünnata vetes oma laevastiku jõududega. Kuhu need jäid? Inglise ajaloolane Ellis Ann märkinud Vastase täielik tegevusetus merel ja õhus oli kõhklema panev. Kas ei ole selle taga mingi meie jaoks väga halb üllatus? Arusaadav, et see pani liitlasvägede staabid kõhklema, nii et esimestel päevadel isegi esimestel nädalatel ei võetud midagi oluliste Te oma tegevuspiirkonna laiendamiseks. Normandia oli vallutatud ühe hoobiga isegi tugeva Serbia kindluse, selle rohkete bastionide ja Kasemattidega olid ameeriklased käigu pealt hõivanud. Sakslased hakkasid tõsisemalt vastu panema alles siis, kui Inglise väed püüdsid edasi liikuda selliste ülitähtsate objektide suunas, nagu seda olid Khani ja sanlaolinn, mõlemad tähtsad teedesõlmed peal. Pealetung takerdus ja takerdus pikaks ajaks, sest inglise langevarjurite diviis ei suutnud hõivata kanist põhja pool asuvaid kõrgendike, mille valdajail oli kerge linna ennast ja kogu ümbrust peos hoida. Lahingud nende kõrgendike pärast kestsid juuli teise pooleni. Tegelikult panid sakslased seal vastu väikeste jõududega ja liitlased ei suutnud mitte kuidagi oma tohutut üleolekut realiseerida. See ülekaal kasvas iga päevaga. Sakslased said esimest täiendust alles seitse päeva pärast sissetungi algust ning hiljem said juurde ühe diviisi iga poolteise päeva jooksul samal ajal kui liitlased maandusid iga päev kaks diviisi. Sealjuures polnud sakslastel ühtki täiskoosseisuga üksust. Liitlasi toetas kaks taktikalist õhulaevastikku, mis basseerusid Normandias ja Lõuna-Inglismaal samuti võimas pommituslennuvägi Inglismaabaasides. Neil oli tohutu tankide ja suurtükkide ülekaal, lõpmatult hulgal lahingumoona ja muud vajalikku. Lõpuks oli liitlasvägede käsutuses 300000-st autost koosnev transpordipark. Kõike seda ei kasutatud maksimaalselt, nii et saksa 130. tankidiviisi komandör kindral laier oma ettekandes korpuse ülemale isegi märkis, et Inglise jalavägi võitleb selg rootult ja tema võitlusmoraal pole eriti kõrge. Ilma jäänud suurtüki ja lennuväetoetusest tammub ta paigal, hoidub lähivõitlusest, aga kui see talle peale sunnitakse, annab kohe alla. Liitlaste tankivägede kohta märkis Saksa kindral, et sellel on võitlusvaimu, ent tema materiaalne külg on kehv. Inglise rasketanki Churchill kartvat tiigreid nagu tulla. Nende soomus on küll paks, aga kehvast terasest, nii et saksa tankitõrjemürsk lööb sellest hõlpsasti läbi. Küllap vaenlase kindral rääkis oma ettekandes õigust, sest peatselt pärast liitlasvägede maandumist Normandias hakkas ajakirjandus Ühendriikides ja Inglismaal esitama liitlasvägede ülemjuhatusele järjest tõsisemaid süüdistusi passiivsuse pärast. Neid süüdistusi jätkus kahjuks sõja lõpuni. Fašistliku Saksamaa ladvik oli teadlik, et varem või hiljem liitlased Lääne-Euroopast sisse tungivad. 20. märtsil 1944 kohtus Hitler Lääne-Euroopas asunud saksa vägede eri väeliikide ülemjuhatajatega ja nõudis nendelt, et iga dessant tuleb purustada mõne tunni erakordsetel juhtudel vähemalt ühe päeva jooksul. Edasi olid oma nõudmist püüdnud ka põhjendada muidugi omal väga segasel viisil peaaegu et sonides. Kui dessantväed purustatakse, siis vaenlasel ei ole enam soodsaid tingimusi operatsiooni kordamiseks. Talle tekitatud kaotused nõuavad pikki kuid ettevalmistusi uue katse sooritamiseks. Vaevalt seda tulebki, sest sissetungija ebaõnnestumine annab talle tugeva moraalse löögi. Paremal juhul takistab see Ameerikas Roosevelti tagasivalimist, halvemal juhul aga lõpeb see tema vangi panemisega. Inglismaal annab ennast järjest rohkem tunda sõjaväsimus ja Churchill peab selle kasvu arvestama ja kaaluma, kas selles olukorras üldse on võimalik uutesse ant operatsiooni ette võtta. Jättes kõrvale füüreri muut argutused oli tal ühes asjas õigus sissetungi nurjata on kõige kergem tema algetapil. Miks siis seda ei püütud teha? Miks füürerile nii kuulekad väejuhid seekord tema käsu täitmata jätsid? Peapõhjus muidugi on selles, et sakslaste kaitse Prantsusmaal oli väga nõrk see asjaolu paniga kogenud väejuhid kõhklema ega lubanud langetada kiiret otsust. Veel 1942. aastal olid olemas üsnagi reaalsed plaanid Atlandi valli rajamiseks. See pidi olema võimas kindlustuste liin, Põhjamerest kuni Biskaia laheni. Betoon, teras, muld, kaevikud, klindaasid tulistus punkti. Nende töödega alustati aga kaugele jõutud, sest Nõukogude Saksa rinne neelas kõik ressursid suudeti rajada vaid kohalikud kindlustussüsteemid. 1943. aasta lõpuks oli Atlandi rannikul 2692 suurtükki ja 2354 tankitõrjekahurit. Ehitavalt oli 8449 soomustatud tulistus punkti. Kuid kõike seda oli liiga vähe mitme 1000 kilomeetri pikkuse rannajoone jaoks. Pikaajaliseks kaitseks olid kohandatud vanad prantsuse kindlused serboris ja tank Kirkis, samuti mujal. Muide, tank Kirkis pidas saksa garnison vastu kuni sõja lõpuni olles kauges tagalas lahinguvalmis veel siis, kui liitlasväed olid juba Elbeni jõudnud. 1944. aasta alguses oli sakslastel Lääne-Euroopas 60 diviisi umbes 1,7 miljoni mehega kuid vähemalt 10 neist diviisidest olid tegelikult alles formeerimisel. Enamik saksa jalaväe diviise läänes olid varustatud trofeed relvadega, mis olid endale ahmitud seostovakkia ja Prantsusmaa okupeerimisel. Et relvi oli mitut marki, tekkis raskusi laskemoona hankimisel. Parem oli olukord tanki diviisides, kuigi ka nende relvastus polnud ühtlane. Lääne õhuruumi kaitsval kolmandal-õhulaevastiku oli ainult 450 kuni 500 lennukit, millest piisas üksnes õhuluuleks. Napid olid Prantsusmaa ranniku kaitseks määratud merejõud. Kuid kõigest kõike oli saksa väejuhatusel ikkagi kasutada väed, mis võinuksid saavutada märgatavat operatiivset efekti siis, kui maandunud dessantjõud olid veel väikesearvulised. Neid saanuks edukalt rünnata tanki diviisidega, sest liitlaste raskerelvastus oli alles teel. Seda taotlaski saksa relvajõudude ülemjuhataja Lääne-Euroopas feldmarssal Runstet. Kuid tankidiviisid jäid paigale, sest Wehrmachti kõrgem ülemjuhatus ei pidanud seda sammu otstarbekaks. Nimelt kardeti seal, et Normandias on tegemist üksnes demonstratsiooniga. Liitlaste põhijõud aga maabuvad kusagil mujal. Kui tankid liikuma hakkasid, oli juba hilja. Liiga tugevasti olid liitlased oma kanna Normandias kinnitanud. Kuid nagu eespool öeldud, ei kasutanud liitlased oma olulisi eeliseid ära takerdudes pikaks ajaks Normandia poolsaarele. Siin on õigustatud küsimus, miks tsiteerigem inglise väejuhti dessantjõude juhtinud kindral Montgomery ütles dessandi esimestel päevadel peetud pressikonverentsilt avalikult välja. Aeg töötab lääneriikide kasuks. Hitlerliku Saksamaa peajõud purustatakse idarinde veristes lahingutes. Kuid inglise ajakirjanikke kitsas ringis oli see kindral veelgi avameelsem. Džentelmenid, mul on käsk säästa iga tilgakese inglise verd. Te teate, meid on ainult 48 miljonit, mitte 200 nagu venelasi, isegi mitte 150 nagu ameeriklasi. Me ei või sündmusi briti impeeriumi tuleviku hinnaga kiirendada. Sellest saab mõndagi selgeks, kuigi sõja edasises käigus, kui vägede juht timisel jäme ots läks lõplikult ameeriklaste kätte. Ta tuli just inglastel väga sageli ameeriklaste eest kastaneid tulest välja tuua. Kuid kõigist vastuoludest subjektiivsetest teguritest jaga sõjalistest möödalaskmisest hoolimata oli operatsioonilower lord erakordne tähtsus. Siit jätkab kindral Vello Vare. Poliitilisest küljest oli väga suur tähtsus teise rinde avamisel juba sellepärast, et esiteks, et maailma rahvad, kes olid ühinenud fašismivastase koalitsiooni, võisid rahuldusega märkida, et see koalitsioon, liit, see on veelgi tugevnenud ja see andis jällegi uut hoogu ja lootust, et fašismi lõplik purustada pole enam kaugel. Aga kui rääkida sõjalisest küljest, siis jah, tõepoolest operatsioon ise oli suur, hästi ette valmistatud, aga peab mainima. Peajõud olid siin meie vastas kuni 270 vaenlase diviisi olime vastasel kui Läänes, see arv kõikus 56-st kuni seitsme viie diviisini ja just meie operatsioonidel näiteks Valgevene operatsiooni ajal ei võetud siit rindelt ära ühtegi väekoondist. Vastupidi Lääne-Euroopast paisati jõudu veel siiani. Aga muidugi see raskes fašistliku bloki olukorda ja, ja selle tagajärjel siis võisid maailma rahvatooted sõja lõpp enam kaugel ei ole. Nüüd tulgem Eestimaale õige lähedale Nõukogude informbüroo sõjateates 11. juunil 1944 oli öeldud. Leningradi rinde väed läksid eile, 10. juunil Karjala maagitsusel põhja pool Leningradi üle pealetungile ning suurtükiväe ja õhujõudude kontsentreeritud löökide toetusel murdsid läbi soomlaste tugevasti kindlustatud ja sügavuti välja arendatud pikaajalise kaitseliini ning liikusid pealetungi lahingutega kahe päeva jooksul edasi kuni 24 kilomeetrit laiendades läbimurret rindel kuni 40 kilomeetrini. Seega oli järjekord jõudnud hitlerliku Saksamaa ustava liitlasena Põhja-Euroopas. Arvestades seda, et tegemist on meile lähedase naabermaaga tahaks ennesõjakaardi juurde asumist pakkuda kuulajale põgusa ülevaate Soome poliitilisest olukorrast kevadel 1944. Seda teeb ajaloo kandidaat Herbert Vainu. Kolmandal veebruaril 43 seega päev pärast Stalingradi langemist oli Soome poliitiline ja sõjaline juhtkond võtnud vastu otsuse esimesel võimalusel sõjast välja astuda. Sellest oli niisiis juba ligi poolteist aastat möödas. Aga Soome oli endiselt sõjas fašistliku Saksamaa liitlasena. Soome juhid kartsid Hitleri vastuaktsioone. Pooleteise aasta jooksul oli Saksamaa saanud ühe löögi teise järele ja nii siis kartused pidid vähenema. Saksa armee oli küll 44. aasta märtsis okupeerinud Ungari kui Berliinis teatavaks saanud, et Ungari juhid on inglastega kokku leppinud Briti dessantüksuste avasüli vastuvõtmisest ja suhete katkestamisest Saksamaaga. Kuid Ungari oli ju Euroopa südames igast küljest saksa vägedega ümbritsetud Soome, aga nii-öelda maailma lõpus, pealegi kõrvuti neutraalse, üha enam Hitlerile hambaid näitava Rootsiga. Mõned soome autorid, nende hulgas tollane peaminister Edvin Lingo, mees oma mälestuses väidavad et rahu sõlmimine oleks Soomele tähendanud kodusõda. Soome kimbrid oleksid nii need autorid väidavad, mässu tõstnud kui neid oleks sunnitud Nõukogude Karjala ilma ühegi püssipauguta ära. Kindralite ja teiste äärmisel parempoolsel tegelaste mässu oht muidugi oli olemas. Aga kus nad oleksid võtnud mässu jaoks mehi? Rahvas seda, kuidas sõdurid olid sõjast väsinud, enam sõdida ei tahtnud. Sellest oli korduvalt juttu olnud ka valitsuse istungit. Soome juhtkond oli 43. aastal võtnud ette terve hulga poliitilisi manöövreid et pääseda Ameerika ja Inglismaa patronaaži alla. Põhja-Soome oli seal asuva 200000 mehelise saksa vägede kontingendi asemele kutsutud Ameerika vägesid ja lubatud neil isegi abiks olla sakslaste väljakihutamisel, kui nad ise ei lähe. Peaminister Lingo mees verisimetel Ramsay olid 43. aasta lõpul ja 40. aasta algul Eduskonnas teatanud, et lääneriikide toetusele ei maksa loota. Nõukogude Liiduga oli juba kontakte võetud. Pärast seda, kui Nõukogude väed olid 44. aasta algul harva alla välja jõudnud oli Soome valitsus saatnud oma esindajad algul veebruaril Stockholmi ja hiljem märtsis Moskvasse täpsemaid teateid saama Nõukogude Liidu rahutingimustest mis olid muide Rootsi kaudu Soomele ehitatud juba 43. aasta novembrikuus. Ja kuigi nõukogude pool oli oma esialgseid rahutingimusi mõnevõrra pehmendanud, olin nende arutamisel vastuvõtmise poolt mõlematest läbirääkimisosalenud Juho Kusti paasikivi ainukesena paasikivi, kes hiljem oli 100 presidenti ja uue poliitilise kursile alusepanija. Same valitsevad ringkonnad olid aga need tingimused tagasi lükanud, kujutades asja niimoodi, nagu oleksid need sedavõrd vastuvõetamatut Soomele, et parem on juba võideldes surra. Muidugi tollal näisid nad soomejuhtidele ebameeldivamad aga kui arvestada, et need olid tunduvalt pehmemad kui Nõukogude Liidu, USA ja Inglismaa välisministrite konverentsil Moskvas 43. aasta oktoobris fašistliku Saksamaa satelliitide suhtes välja kulutatud tingimusteta kapituleerumisele nõue ja Soome vägede ülemjuhataja marssal Mannerheim ise tunnistas, et sõjas pole kaotajaid riigilt kunagi saanud paremaid tingimusi. Kui olid enne sõda, siis soome tollaste juhtide kurssi kuidagi realistlikuks pidada ei saa. Niisiis tõepoolest paradoksaalne situatsioon sõjast välja, milleks on kõik eeldused olemas, jätkamisel pole mingit mõtet, aga rahu ei tehta. Soome juhtidel oli aga siiski olemas teatud kalkulatsioonid, mille paikapidamatust oli vaja näidata. Arvestades seda, et Soome on põhilisest sõjad andist kõrval ja nõukogude liit pingutades kogu jõudu Saksamaa löömiseks ei hakkama vägesid sellele tandrile eraldama. Arvati ka, et Nõukogude armee rünnakuhoog Saksamaa vastu väheneb suurte kaotuste tõttu ja muudel põhjustel. Sakslased kutsusid Soome luureohvitserid Narva rindele ning need jäid uskuma seda, mida sakslased neile siseneda püüdsid ja mida Soome luure ja kogu riigi juhtkond ise uskuda tahtis. Nimelt pärast kaotusi Leningradi blokaadi läbimurdmisel on nõukogude armee vähemalt põhjarindel võimetu edasi tungida. Sõjalistel kaalutlustel lisandusid poliitilised. Arvati, et teine maailmasõda lõpeb nagu esimene Saksamaa ja Venemaa on mõlemad verest tühjaks jooksnud. Inglased, ameeriklased tulevad balti mere piirkonda korda looma. Küllap nende antikommunistlikud veendumused tulevad Nõukogude armee nõrgenemisel paremini välja. Ning nad aitavad sõjajärgsel rahukonverentsil Soome juhtidel saavutada neile meelepäraseid tingimusi. Pealegi, kui Soomel oli trumbiks käes 41. aasta lõpus peaaegu tegevuste seisnud ja suhteliselt puhanud armee ning suurepärased strateegilised positsioonid ja kindlustused. Neist kalkulatsioonides Nõukogude diplomaat ja jagu ei saanud seda pidi tegema punaarmee. Ja nõukogude armee asus seda ülesannet täitma temale omase hoo ja oskusega tehes ettevalmistusi nii varjatult, et vastane ei võinud pealetungi algusest undki näha. Nüüd mõni sõna selgituseks. Jaanuarist 1944 olid sakslased Leningradi alt minema kihutatud kuid kangelaslinast põhjas ja loodes püsis rinne seal, kuhu ta oli 1941. aasta lõpuks peatuma jäänud. Soomlased olid Karjala maagitsusele rajanud tugevad kaitseliinid sügavusega kuni 100 kilomeetrit. Seal oli loendamatult Totte Tshote soomuskukleid, tankitõkkeid, palju realisi, traattõkkeid ja miinivälju. Kogu Viiburi ümbrus oli muudetud tugevaks kindlustatud rajooniks. Ka Lõuna-Karjalas oli soomlastel loodud tugev kaitse. Selle sügavus Laadoga ja unega järve vahel ulatus 200 kilomeetrini. Karjala maagitsusel asus soomlastel kuus diviisi ja neli brigaadi Laadoga joonega järve vahel viis diviisi ja kolm brigaadi. Need väekoondised olid hästi relvastatud ja varustatud lahingutehnikaga. Nõukogude väejuhatuse plaan nägi ette kahte operatsiooni. Esiteks Viiburi operatsioon, mille pidid teoks tegema Leningradi rinde väed armee kindral koorovi juhatusel. Ning teiseks sviiri pettuse votski operatsioon Karjala rinde vägedega armee kindral Meretzkovi juhatusel. Vägede koondumine ja ettevalmistused lõppesid juuni alguseks. Üheksandal juunil anti armee ja laevastiku suurtükiväe ning lennuväe ühine tulelöök soomlaste kindlustuste eelnevaks purustamiseks. Sellega paisati vastase kaitse oluliselt segi. Üheksanda juuni õhtul korraldati soomlaste kaitse kontrollimiseks lahingluure. Vaenlane võttis neid meetmeid meie pealetungi algusena ja arvas, et tal õnnestus see tagasi lüüa. Kuid võta näpust, järgmise päeva, see on 10. juuni hommikul. Algas see päris Go. Kaks tundi ja 20 minutit kestis suurtüki tule ettevalmistus ja seejärel läksid 21. armee võitlejad pealetungile. See oli vastasele ootamatu ning tema vastupanust polnud, et asja. Soomlaste esimene kaitseliin vallutati käigud. Teist kaitseliini asuti ründama 14 10. juunil ning pärast ägedaid lahinguid jõudsid meie väed seitsmeteistkümnendal juunil soomlaste kolmanda kaitse liinini. Vastane paiskas lahingusse kõik oma reservid, kuid ta polnud enam selline midagi korda saatma. Kaheksateistkümnendal juunil murdsid 21. armee üksused läbi vastase tugevasti kindlustatud positsioonid ja hõivasid Koivisto linna edasi aga vabastasid 20. juunil Viiburi. Tänu Nõukogude armee edule Karjala maagitsusel nihkus rinne Leningradi stid rohkem kui 150 kilomeetri kaugusele. Edukalt kulges ka sviri Petrus avatski operatsioon, kus pealetung algas 21. juunil 25. juunil vabastati rajooni keskus Olonets. 29. juunil tungisid hoonega flotilli meremehed Petro Zavodskisse. Soomlaste ponnistused meie pealetungi nurjata ei kandnud vilja. Nende taganemine oli paratamatu ja sellega koos varises põrmu ka Soome reaktsionääride suur Soome idee. Lõplikult tuli Nõukogude Karjala kodumaa rüppe tagasi, kui meie väed juunis ka põhja pool on ega järve jõudsid riigipiirini. Seejärel Rinne stabiliseerus ja püsis peaaegu muutumatuna kuni Soome sõjast välja astumiseni septembris 1944. See lühiekskursi lahingute käiku Nõukogude Soome rindel ei peegelda neid tohutuid raskusi, mis tuli meie vägedel ületada äärmiselt rasketes maastikutingimustes vaenlase tugevaid kindlustusi rünnates. Nagu igal pool mujal, jäi ka siin peale Nõukogude inimeste mehisus ja võidutahe. Nüüd aga juttu mehega, kes 40 aastat tagasi oli Karjalas toimunud sündmuste tunnistaja. See mees on kirjanik Herman Sergo. Karjala rindel sattusin mina õige iseäralikku viisil. See oli, kui meie taga valgustasiti marsi loodud Narva poole ja meie olime Tuuderd kohvi külas, peatus oli meil. Ja see oli just esimese mail, kui meestele anti natukene liine ja nii-ütelda, jutud läksid rohkem lahti kui tavaliselt. Ja siis hakkasid sealt mõned. Meie ja mehed hakkasid omavahel nii-ütelda kemplema, kes oskab rohkem keeli. No ja siis igaveseks pani muidugi välja, mis ta oskas ja et ennast üle trumbata. Minagi ei suutnud vastu panna olinga merel ühtegi Est õppinud ja aga järgmisel päeval ei tea, kus see asi nii kiiresti välja imbus. Mind kutsuti otsekohe polgu staapi. Seal oli üks must kräsupäine major ja hakkas vinti eksamineerima, kui ta siis avastas. Ja kindlasti nisu, milliseid keeli ma oskan? Ütles, et minge kohe oma päevadesse tagasi. Ja sealt saatekorralduse, mis teha. Ja mind saadeti otsemaid kiires korras läbi Leningradi Karjala rindele. Ja minust sai raadioluure divisjoni tõlk. Ja siis tulid pealetungipäevad. Meie liikusime rindega koos eesliinist nii kilumeeter või kaks tagapool. Meie ülesanded oli avastada vaenlase tanki. Milliseid Twitterid ultralühilainel otsesidemega stsena side oli neil samuti lennukeid. Pealetung algas muidugi väga suure raginaga ja kahurituli ettevalmistus oli niivõrd äge, et üksikut pauk enam ei kõrv või eraldanud. Ja siis lennukid, tankid ja lõbus jalavägi, niigusi alati käib. Meie jõudsime viiburini välja ja seal meie divisjon peatus. Teada on, et soomlased taganedes võtsid kaasa kogu tsiviilelanikkonna. Soomlased evokatsioon, rahu käis väga-väga-väga, kuidas ütelda, ette planeeritult ja hästi korraldatud ja sujuvalt. Kõikides majades, kus läksid teed, mõõda olid majakraam ja põllutööriistad kõik ja toiduained ja vili ja kantud tee äärde ühte hunnikusse. Igavesel igal pakil, igal kotil, igal kohvri sildid juures, kellede omad on, tulid sõja taliviu autod purjetanud ära, aga Mayotan teadsid, kõik jääksid terveks. Ja ka inimesi ei olnud. Aga juhtus siiski ka seda, et kui uksi avasid, käid kusagilt pauk ja pomm lõhkes, ehk lahkusite ahju tuld tegema, siis ahi lendas õhku ja nii hull see asi oli muidugi ja hoiatati igat, ärge neid toitaineid söögemistest maha on jäänud, et et seal võib olla mürki. Kuigi raadioluure oli liikumine pealetungivate vägede kannul, polnud see töö sugugi ohutu. Karjale rindelt on üks lugu, oli eriti meelde jäänud, see oli ühel õhtul enne päikeseloojat natukene. Kui veel saadeti juurde Soome Karjala Karjala päritolu oluge naisleitnant Hirmo oli Iierrznevil saudide aerus taadi küljes avastama. Tähendab soomlasi, lennukeid, ütlased ultralühilainel, jõuatsesidel, aga mina olin oma ultralühilaine vastu võeti, oli seal kõrval kuusi otsas olin. Ja samuti kruttisin ja otsisin, tähendab, kas midagi kuulda? Aga aerustavate oli üleval ja ka mina kuulsin, kuidas üks Soome kyljest rääkis nilised. Kuule, Pekka, kas sa näed ühte musta täppi seal horisondil, lähme vaatame, see on. Ja, ja mina otse oma telefoniga teadele, staapiat. Soomlased avastasid meie aerustaadi tema kiiresti alla. Aga siis enne kui jõudsime alla tõmmata, Jubanud olid kohol, said võlangu, sai aerustad pihta ja kukkus raginal. Sammas kuuskedega ikka maha. Ja Irma muidugi enam elus ei olnud. Ja mõtlesin ta järgmisel päeval maha. Kolmas juuni 1944 oli suure isamaasõja 1078. päev. Sõja lõpuni jäi veel 340 päeva.