Wabariigi etnograafide peres on nii systena üsna väärikas juubel. Ajaloo kandidaat Aliis Moora nimi ütleb selle teadusharu esindajatele väga ja väga palju. Ta sai täna kaheksakümneseks ja üks meie juhtivaid etnograaf Ants Viires oli nõus tulema sel puhul meie stuudiosse natukene pajatamaks. Muljeid oma ammusest kolleegist tähistasid seda üsna pidulikult. Täna. Ja meil oli instituudi poolt organiseeritud pidulik istung alisemora juubeli tähistamiseks millest võttis osa külalisi ka väljastpoolt Eesti NSV-d, Moskva etnograafiainstituudist, Lätist ja samuti oli meil paar Soome külalist, kes andsid Soome kolleegide poolt talle üle väikese kingituse. Tema tagasihoidlikkuse juures võib-olla ei olnudki see lugupidamisavaldused kõige mõnusam talle. Ega need pidulikud juubelitel tähistamised juubilarile kunagi vist eriti mõnusad ei ole ja võib arvata, et alise murrale muidugi küllalt koormavaks osutus, aga paratamatuse on ja ta tegi selle vapralt kaasa. Ja oma auväärsetest aastatest hoolimata on ta veel väga elujõust, nagu pulbitseb otseselt. Ja kõik räägib sellest, et tema tööteaduse kee valdkonnas ei ole veel kaugeltki lõppenud, vaid ta jätkab seda. Ja kui juba juttu tema tagasihoidlikkusest tuli kasse paistab välja ka tema igapäevases suhtlemises oma kolleegidega. Ja on see hea või halb. Teie peaksite seda küll üsna hästi teadma. Ja peab ütlema, et ta kuulub inimeste hulka, kes kui tal tekivad lähemad kontaktid, lähem tutvus inimestega, siis nendega tekivad ka väga soojad ja head vahekorrad. Et neil omavahel etnograafide hulgas on temaga olnud nii väga kodune läbisaamine õieti ja ta on meile alati ka nõu ja jõuga abiks olnud, kui on mingeid teaduse küsimusi olnud lahendada. Muuseas tuleb rõhutada, et tema on üks neid inimesi, kes on just eriti sisendanud oma kolleegidesse lugupidamist oma uuritava aine vastu, lugupidamist selle paljude põlvkondade töö vastu, mida meie sellesse oma uurimisobjektis õieti käsitlemegi. Ja see on nagu üks väga oluline moment üldse, nõndanimetatud rahvuslike teaduste puhul, see aitab nagu enese identiteeti kindlamini tunnetada ja ja seda ka nii väärikalt hinnata. Et me ei saa siiski vaatamata sellele, et juubel on Aliis Moora, minna päris mööda tema abikaasast, kellega nad koos on etnograafia teadvuselegi palju andnud. Ja kahtlemata on aastakümneid kestnud elu kaaslus jätnud küllaltki tugeva pitseri ka alise moorateaduslikule loomingule. Ma ei hakka sellest rääkima, et alise ja Harri Moora avaldasid koostöös mitmeid väga olulisi artikleid, mis on metoodiliselt olnud nagu teenäitajaks Baltimaade etnograafilisel uurimisel üldse mitte ainult Eestis, vaid ma tahaksin rõhutada ka seda, et näiteks alise moora üks tähtsamaid teoseid Peipsimaa etnilisest ajaloost on oma metoodiliselt lähenemiselt õieti väga tugeval määral. Harri Moora. Metoodiliste ideede praktiline rakendus etnograafiavaldkonnas nendesamade ideede, mida Harri Moora väga edukalt viis ellu arheoloogias. See on õieti küsimus sellest, mis on määrava tähtsusega inimkultuuri kohalikude iseärasuste tekkimisel. Harri Moora tõesti väga tõsiselt esile seal looduslikku keskkonda ja sellega seotud majanduslikku tegevust selle väga olulist osa kultuurivormide kujunemisel paikkonnas. Ja just see külg on väga hästi esile tõstetud ka mainitud. Moora uurimuses nii ja suur tänu Hans vilasele ja nüüd kuuleme vast veidi, mida alis Moora ise oma teadustööst ja eludest arvab. Teaduslikku tööd hakkasin ma juba nii, ütleme ametlikult ja leiva teenimiseks väga hilja tegema alles pärast sõda, kui ma oma lapsed olid juba üles kasvatanud. Aga see huvi sellesama rahva teadvuse vastu, see on juba päris nooruses ärganud ja õieti päris sona austusest ja tänust oma vanemate vastu. Ja see esiteks ainult selle koha ja osa meie maarahvast ja selle koha vastu, kus minu juured on idapõlvest, põlve olid olnud minu vanemate juured. Äratust, selle töö ja iseloomu vastu sain ma juba väiksest lapsepõlvest lihtsalt isa ja ema juttudest, kui nad töölt koju tulid emma-kummal siis aega oli, oli enne magamaminekut Me kõikide palve, ema, räägi, kuidas sa karjas käisid. Isa, räägi, kuidas koolis käisid. Räägi ja räägi, aga nende juttude taga seisid karjamaal lepikud, kus säili tiha lepakihi kesid. Kust sai tiha torbikuid kõrval raiesmiku peal kasvavatele maasikatele, seal oli kõrgeid kuuski ja kaski, kus otsa sai ronida. Seal oli kevadel vett, täissooni ja loikusid, kust te alati pidid juba väiksest peast saadik oskama kivilt kivile hüpata, et hommikul lamba- või veisekarja minnes oma jalgu märjaks ei teinud. Aga nende juttude taga seisid ju palju rohkem veel neid vanu jutte, mis nemad olid oma vanaisadelt ja emadelt kuulnud, kuidas võis karja hoides isegi oma tehtud püssi loksust hirmutada, hunti karja juurest ära või näituses, kuda taga arus soode tagantrikas kandla Mölder ei saanud muidu kiriku sõita suvel kui rakendas härjapaadi ree ette, aga nendel ärgadel oli jalgade all hõbedased rauad. Ja nii need jutud ergutasid, soojendasid ja pärast, kui tuli juba plikapõlv, siis linna neli seina näis väga kitsas ja esimestel võimalustel sai tervet suve läbi olla maal ja ikka jälle uuesti vanainimeste käest midagi veel varemat ja midagi veel toredamad oma meelest kuuldud. Kui juba tuli ülikooli minek ja oli vaja siis valida, siis ei olnudki muud valikut kui seda, et laiendada oma teadmisi kogu meie rahvatööde ja tegemiste üle. Kas te mäletate, millal esimesed kirjaread kirja panite, ma mõtlen niimoodi, mitte nüüd koduste juttu, vaid, vaid juba väljaspool kodu. No see oli, mina hakkasin kas siis õppima, kuna need vanemad asjad, minul peaaegu huvitasid Põhjamaade ajalugu, etnograafiat, arheoloogiat ja kuna ma olin eesti keelt väga vähe õppinud, sest sel ajal oli ju veel vene keel koolis ainult kaks viimast tass, olin eesti keelt õppinud, arvasin, et ma tean ülikoolis ka eesti keelt võtta ja sellest tekkiski niisugune komplekt suur siis mis anti, nagu aluseks ka pärast tööde käigus mulle vajalik oli meile ja hakkas siis just kõigepealt algasse kinnismuististe uurimine ja kõiki üliõpilased käisid mööda maad ja mina olen kuues kihelkonnas niiviisi käinud külast külla ja üles ei kirjutanud, siis mis rahva käest koguti teateid vanade kinnismuististe üle ja neid registreeriti kanti kaartidele. See oli professor Talgreni juhendusel ja siis, kui me olime näiteks Saaremaa ära kirjeldanud, siis Harri Moora juhendusel oli tema oli siis toimetajaks ja esimene raamat, kus sai kirjutada, oli siis Saaremaa kinnismustised. No ja ega neid kirjaridu ei jõuaks küll mitte mingil juhul ilma ravita välja arvestada, mis on eluajal kirja pandud. Ja aga kõige põhilisem on ikka siis, nagu ma aru sain, seesama rahvateaduslik kandidaaditöö. No see üks jah, oli see kandidaaditöö, aga ma olen nüüd ka selle, mis ma kirjutasin neid Eesti vanarahvatoidust, selle töö jaoks olen ma veel üks kord, kõik need kirjavara, mis ma lugesin kirjasõnas kõik need arhiiviandmed, olen ma siiski üks kord veel nende vanade töötegijate enda käest veel kord kõik küsimused ülegi küsinud ja need mitmete ja mitmete kümnete inimestega jutuajamine nii meie külades kui naaberrahvaste juures külades on minu meelest ikka kõige selgemaks asja teinud ja nendest jutuajamistest ilmneb ja nende elust ja tegevusest kõik seosed, mis teatud materiaalsel kultuuril on olemas, mida me teadvuses majanduslikus ühiskondlikudes vahekordadeks nimetame, need ilmnevad kõik rahvajutus. Kui neid tähele panna nende põhjusi ja seletusi, siis meie saame üsna hea materjali kokku nende kõlavate sõnade jaoks, mida me nüüd ütleme, traditsiooniks, eetiliseks, ajalooks, etnogeneesi need ongi ainult noh, peab oskama ise järeldusi teha. Ja minu meelest ka üldise rahva teadvuse kirjelduses peakski andma ruumi. Neid on meil väga palju kogutud ja tehtud rohkem selle elavale rahvasõnale oma töö ja tegemise kirjelduseks. Rahvatoidust esimene osa on mul nüüd ilmunud ja selle üle, kes on saanud lugeda, peaks Igalühel kui oma arvamine juba olema, kuidas ma olen seda jaksanud selles mõttes, mis ma nüüd ütlesin, teha? Teine osa on ka valmis, aga seda vist võetakse tuleval aastal. Nii toimetamisele. Öelge mulle, palun. Millal te viimati ekspeditsioonil käisite, ise? Ja ma käisin kuuekümnendates aastates ja 71 poeg viis mu veel vepsa maale. Nüüd on siis mõnda aastat juba niimoodi, et parasjagu aega kõike kogutud veel siis nagu jutuks oli, üle vaadata ja viimistleda ja vormistada ja ja jõudu ja jaksu, nagu tundub, jätkub sellest. Küllap tahtmist on ikka inimesel, aga see oleneb ju kõik. Lõpuks nagu sai 80 aastatki ikka inimese õnnest ära. Nii ja õnne on teil olnud? Mulle tundub ka ja veel, ma tahtsin küsida seda. See seostub nüüd teie perekonnaga vahetult. Te olete oma lastest ka teadlased teinud üsna mitmest mehestki, see on ikka kodune mõju mingil. Ma arvan, et mina jälle ootan, arvan seda, et ja on ainult teiste inimeste kõrval nii elada, õieti, aga mis seal testis teed, see on nende omas. Seda ei saa mitte nii, ütle ta, kuid lihtsalt öelda nii, kas ütleme pähe panna või, või kohe kulbi kanda? Seda teeb ikka igaüks ise, aga mõningat no niisuguste äratust või poolehoidu või eeskuju tuttavat teed nad selles näevad. Head laste ja lastelaste juhendamist sama rada pidi, mida te ise olete käinud. Suur tänu.