Reedel, 13. novembril küllaltki hilja õhtul musitseerivad Tartu kultuuriklubis salong järgemööda kaks tuvat Kaisa kuslapuu ja Karl Laanekask ja tuua viik, see on Kadri Lepasoni, Ott Kaasik. Ja kaasas on neil pillid. Ja praegu on stuudios mõlemast duost üks inimene. Siin on Kaisa kuslapuu ja Kadri Lepasson. Tervitus, tere. Tere. Kõigepealt rääkige natukene, mida kujutab endast kultuuriklubi salong sellistele inimestele, kes nii palju väljas võib-olla ei ole käinud. Salong on nimelt siis Tartu Kirjanduse Maja keldris tegutsev selline kultuuriklubi seal toimuvad toimunud päris palju üritusi, seal on erinevad mälumängud, kirjanduslikud õhtud, mõnikord loengud, aga kontserdid hästi hubane paik, kus veeta mingit õhtut, seal on paar ja meile tundus ka, et see meie tuuade kontsert passib päris mõnusasti sinna sinna just salongi liku olemisse, siis selle paiga nimi juba ütlebki selle ära, et seal saab igati mõnusasti ennast tunda. Aga see on ikkagi eelkõige kontsert, mitte niimoodi, lihtsalt musitsiirite, see, mis edastaks, ei seal süüa. Tegelikult ei pakuta ka, et et on, on kontsert. Rääkige siis, palun, mis teil, mis teil plaanis on, kusjuures see jäigi mainimata, et enne enne seda, kui ma rääkima hakkasime, kuulasime tuuelt iik lugu, kas on kolm, seitse, kaks, m, kolm, seitse, kaks, lihtsalt kolm, seitse, kaks, mis see kolm, seitse, kaks on muidu suunakood ja väga õigesti arvasid ära. See on nagu natuke viktoriini küsimus, eks see on jah, suunakood ja see sellega on väga huvitav lugu. Sest see on tuua viike kõige esimene lugu. Meie ansambel sündis peaaegu poolteist aastat tagasi USA-s, tegelikult me olime tuuritamas ühe teise kollektiiviga seal. Ja kuidagi seal tekkis see mõte, et et me võiks koos mängima hakata. Ja see sellega seoses on üks nagu selline väike nali, ott rääkis, kuidas ühes kooris siis inimesed jätsid teineteise telefoninumbreid meelde, nõnda et nad, nad laulsid siis seda noh, numbreid nagu helireaastmetega. Ja see lihtsalt oli nii äge ja intrigeeriv, mõtle, mõtlesin Ooetega, kuidas minu telefoninumber kõlab ja kuidas sinu telefoninumber kõlab ja valime need nooti kirja. Ja niimoodi see lugu sündis, et tegelikult see kolm, seitse, kaks, see koosneb. Minu ja oti telefoninumbritest aga kolm, seitse, kaks sellepärast, et et, et see on jah, Eesti suunakood, et, et see suunakood ka kuidagi sinna panna kirja. Ja muuseas, see suunakood kõlab seal ka. Just et tulge kuulama, siis vaatame, kas leiate ülesse telefoninumbreid, saate meile pärast helistada. Tihti tekkis selline tunne, et paneks luu eesti käima, kuuleks, kas kuuleb välja. Meil läkski jutt praegu tuua iiki peale, kus siis Kadri, sina mängid 12 keelset kannelt ja Ott Kaasik mängib kitarri. Nii on. Et ja ma mängin tegelikult erinevaid andeid erineva keeltearvuga, aga põhiliselt ikkagi kaheteistkeelsed kümnekeelset kaasa siis sealt oleneb, et millist soundi ma tahan, mul on üks väga mõnus puu Virlidega kümnekeelne pilga, et mõni lugu kuidagi kõlab sellega sellega parem, mängin nende mõlemaga ja ott mängib siis kitarri või siis tal on sihuke huvitav pill. Et neid pilte või meie Facebooki lehe pealt vaadata ka ott kirjutas pikema loo oma pilli päritolust. Ta selle kohta võib öelda, et see on rootsilauto. See on sellise huvitava kujuga pill. Et üldsegi ta nagu ei näe nagu kitarr veel ja tõesti, tal on niisugune, ma ei tea, nagu suure mandoliinikuju või aga ta on kitarri häälestuses. Ja kui ott uuris selle selle pilli kohta täpsemalt, siis ta jõudis teadmiseni, et see on jah, see on Rootsis valmistatud ja siis nimetatakse ka Rootsi lahutaks seda kust teie lood pärinevad. Me valdavalt mängime oma lugusid, oma loomingut, täpselt need lood, mis kas on kunagi sündinud, aga ei ole olnud ühtegi koosseisu, millega neid mängida, või tjah omad lood. Et me ei ole nagu püüdnud. Et noh, et me kindlasti tahaks ennast sätitada sellesse või sellesse žanri. Ta lihtsalt see muusika, mis, mis enda sees tuleb, et oleme seadnud neid oma ansambliga, aga kuna me mõlemad oleme tegelikult väga läbi imbunud rahvamuusikast. Me oleme mõlemad praktiseerivad rahvamuusikud ja õpetajad, siis eks see mõjutab ka ju meie loomingut päris palju. Ja mõned lood tegelikult on ka Eesti rahvamuusikalood lihtsalt kui on midagi niimoodi kõrva jäänud, et see noh, inspireerib nii kõvasti, et selle loo peab ära mängima, siis me siis me oleme mänginud ka Eesti rahvamuusikapalasid. Ja see oli siis jutt tuuest viik, mis alustab reedel kell 21, aga kaisa teie tuua alustab kell 10 õhtul koos Karl Laanekasega teiega veel lisaks laulate ja kas seal on klaver ka olemas vä? Mõtlen digiklaveri kaasa, et on täiesti tehtav ja Karl Laanekask on siis tantsu. Meie teeme sellist samuti tugevasti pärimusmuusikast läbi imbunud asja kindlasti. Et meie kohtumine Karliga on siis olnud suuresti natuke juhuslik, samas ka tänu sellele, et Karl oma magistriõpingud pärimusmuusika vallas soovis teha ja seal tuli tal läbida ansambli aine ja pidi endale ansamblikaaslased leidma. Ja siis ta lihtsalt ühel päeval helistas mulle ja kutsus mind endaga siis bändi. Siis meil oli seal tria selga Sille Ilves ja, ja siis ja kuidagi väga hea klapp oli, oli meil kõigil kolmel koos mängida aga hiljem siis tuledki mängisin selles trios torupillivillasid karmoškad, no selliseid kaasavõetavaid meeldivaid pille. Aga siis, kuna minu enda isiklik huvi on selline kergelt, et nagu klaverilülitamine või natuke lükkamine eesti pärimusmuusikasse, et kuna see ei ole, ei ole paraku veel tavaline nähtus. Siin aga, aga näiteks hästi paljudes Suurbritannia ja ja ka Euroopa muudes tantsubändides on klaver täitsa tavalise harmoonia, pillidel on nagu oleks mingi jäädi, funktsioon on nagu harmoonia mängimine, noh nagu on kitarrid ja, ja mingid lõõtsalised, et klaver on hästi tavaline tegelikult mujal ja siis ma olen kuulanud hästi palju selliseid klaveriga, pärimusmuusika koosseise, mis on mind inspireerinud ja natuke siis nagu ühes keeles hakanud neid jäljendama, samas ka nagu pane sinna juurde seda, mida mina olen pärimusmuusikas kuidagi varem õppinud või teinud. Ja siis siis me hakkasime proovima kuidagi, et kuidas bandžo klaver sest kaks natuke natuke sihukest sissetungivat instrumenti eesti pärimusmuusikasse ja kuidas nad võiksid omavahel kõlada ja tulemus oli tegelikult väga värskendav, et, et väga hästi passib kokku ja, ja me esinesime hiljuti ka pärimusmuusika lõikuspeol, mis oligi nagu meie üks esimesi selliseid suuremaid esinemisi ja, ja tegelikult ka see vastukaja oli nagu, nagu väga positiivne, et tegelikult noh, et tantsulugu kõlab nagu loomulikuna ükskõik millise pilli peal, kui ta on nagu mängitud sellise sooviga, et et need muusikud ise kuidagi ka nagu mõttes natuke tantsivad. Et ja meie repertuaar on ka selline. Me oleme küllalt palju mänginud, näiteks nii mina kui Karl siis kas eraldi või koos kuidagi lihtsalt Tartu tantsuklubis mis on siis selline selline koht, kus käiakse kord kuus tantsimas selliseid pärimustantse, seltskonnatantse 19. 20. sajandivahetusest põhiliselt, mida on siinmail tantsitud ja siis olemegi oma repertuaari võtnud Karliga lemmikumaid, tantsulugusid siis mõningaid asju, mida Karl on oma magistriõpingutes pärimusmuusikas noh, nagu kõrva taha pannud. Ja, ja mõned ka lauluga lood on sellised. Minu meelest just hästi hästi huvitavad. Et sellised noh, üks laul, mis on mida Carli ema on nagu laulnud kunagi noh, et see on täiesti otsene selline nagu lapsena kuuldud pärimus, et samamoodi, et ega me ei ole väga kuulnud, et keegi nagu keegi teine oleks seda laulnud kuskil või oleks selline laul, mida näiteks kõik mingit pärimusmuusika tudengid nagu teavad või või on laulnud, et just selliste siit ja sealt nurgast jah, leitud pärimuslugusid. Ma tahtsin siia kommentaariks tegelikult seda öelda, et mulle hirmsasti meeldib. Ka see, et et just noh, kaisa ja Carli puhul on see säärased pillid koos, et klaver ja bänd, Joe'd, seda sa kindlasti ootaja eesti rahvamuusika puhul. Aga no bandžol nii või teisiti eksootiline Eestis klaver, mitte teistes žanrites ja seda mängitakse palju. Aga kui, nagu Kaisagi ütles, et kui neid pille mängivad inimesed, kes on teemaga kodus, et Kaisa on nii läbi imbunud rahuusike, et ta võtab ükstapuha millise Billie mängib seda nagunii veenvalt, et selles rahvamuusikastiilis, et, et mind nii võlubki see just et kaisa selles tuues mängib klaverit mängiv Eesti rahvamuusikat ja mängib seda nii ägedasti ja maitsekalt. Et selles mõttes tasub tulla seda kuulama. See on väga, väga, väga äge. Ja teisest küljest jällegi ma mõtlesin, et meie võib-olla tuues viike mängime rahva maskilt vähe. Aga jällegi minu pill on ju pill, mis põhimõtteliselt enamasti sa kuuledki seda ainult rahvamuusikas. Et noh, väikekandleartiste tegelikult üleüldse meil Eestis ei ole palju, väikekandlemängijaid on hästi palju, aga laval sa näed neid harva. Et võib olla, kes on teadaandeks mari, kalkun kasutab oma loomingus väikekannelt, aga tema temaga tõepoolest ei mängi. Seda siis rahvamuusikapäraselt, et meil samamoodi. Et mulle meeldib nagu seda et ühest küljest ma väga armastan mängida väikekannelt rahvamuusikapäraselt, mängida seda repertuaari, aga mul veelgi sellest pildistada, mõelda kui instrumendist. Et ma mängin seda, mida mulle meeldib mängida selle pilli peal. Et ja teil on just ebatraditsioonilise pillid, mis mängivad rahvamuusikat ja meil võib olla teistpidi, et oma loomingu just ja päris lõpetuseks kuulame veel üht lugu, tuult, viik. Mis lugu see on? Selle loo nimi on üle v? Mul on tavaliselt väga raske, see on minu lugu, väga raske leida lugudele pealkirju, aga sellele loole tuli see kuidagi nii loomulikult, et see sündis ka suhteliselt siis, kui meie ansambelgi oli alles sündinud, et nagu pühendusega sellele ansambli sünnile. Meie ansambel sündis ju kaugel üle vee USA-s. Teisest küljest see lugu ise sündis Helsingis, kui ma olin oma teise ansambliga kontsertreisil et selles mõttes üle vee Eestist ära. Ja kolmandas mõttes veel, et aasta aega tagasi tuli minu juurde üks pruutpaar, kes tahtis, et ma nende pulmas mängiksin sellel tseremoonial ja, ja seal oli selline väga ilus hetk, kuidas pruudi vend üle rabajärve sõudis siis sinna rabasaarele reisis oma õe niimoodi üle v ja kui see pruutpaar, nad kui ma mängisin neile erinevaid lugusid endast, valisid muusikat, et mis võiks seal nende tseremoonial kõlada ja ma mängisin seda lugu neile ka. See võiks olla see lugu, et kui pruut tuleb sealt üle selle järve ja siis ma mõtlesin, et no selle loo nimi ei saa muud olla kui üle v. Üleni. Aitäh stuudios olid külas Kaisa kuslapuu ja Kadri Lepasson. Rääkisime reede õhtul toimuvast kontserdist Tartu kultuuriklubis. Salong.