Kella seitsme paiku hommikul tõusis koodonbutšer voodist ja lülitas lambi põlema. Ta kõndis paljajalu akna juurde, tõmbas kardinad eest ja vaatas välja. Oli jaanuarikuu. Ja väljas oli ikka veel pime. Kuid ta nägi, et öösel polnud lund sadanud. See tuul sõnas ta valjusti oma naisele. Sa ainult kuula seda tuult. Naine oli nüüd voodist tõusnud ja seisis mehe kõrval akna juures. Mõlemad vaikisid ja kuulatasid üle soode pühkiva jäise tuule vilinat. Et see on kirdetuul, ütles mees. Kindel, et veel enne õhtut hakkab lund sadama vastas naine. Ja ohtralt. Naine sai mehest kiiremini riidesse. Läks kõrvaltuppa, kummardus kuueaastase tütre aseme kohale ja suudles last. Ta hüüdis kolmandasse tuppa kahele suuremale lapsele tere hommikust. Ning läks siis alla korrusele hommikueinet valmistama. Kell kolmveerand kaheksa tõmbas koodon putšer mantli selga, pani mütsi pähe ja nahkkindad kätte ning astus tagauksest välja kibekülma talvisesse varahommikusse. Kui ta sammus au valguses läbi aiakuuri juurde, kus seisis tema jalgratas oleks tuuli justkui noaga tema põske lõiganud. Ta tõi rattakuurist välja, istus sadulasse ja asus mööda kitsast külateed minekule. Ning alles siis pääses raju talle tõeliselt kallale. Kooronbutšer oli 38 aastat vana. Ta ei olnud harilik talutööline. Tema ei pidanud kellegi käske täitma, kui ta just ise seda teha ei tahtnud. Tal oli oma traktor ning sellega kündis ta lepingu alusel teiste meeste põlde ja koristas teiste meeste viljasaaki. Ta mõtles ainult oma naisele pojale ja kahele tütrele. Tema varandus koosnes väikesest Telliskivimajast kahest lehmast. Traktorist ja künnimehe oskusest. Kood on putšeril, oli väga kummalise kujuga, pea. Kukal meenutas hiigelsuure muna teravamat tippu. Kõrvad hoidsid peast eemale ning tal puudus vasakpoolne ülemine esihammas. Ent ükski neist asjust ei paistnud mängivat kuigi suurt rolli, kui sa temaga lageda taeva all silmast silma kohtusid. Ta vaatas sind oma rahulike, siniste silmadega, milles polnud kübetki pahatahtlikkust, salakavalust ega ahnust. Ning tema suunurkades ei olnud neid peenikesi kibeduse kurdusid, mida näeb niivõrd sageli maal töötavate meeste puhul, kes veedavad oma päevi ilmaoludega võideldes. Tema ainus veidrus, mida ta ka rõõmsalt tunnistas, kui temalt selle kohta küsiti, oli üksinda viibides valjusti omaette rääkimine. Mehe enda sõnul kasvas harjumus välja asjaolust, et sedasorti töö, mida ta tegi, tähendas kuus päeva nädalas ja 10 tundi päevast täiesti ihuüksinda olemist. Aeg-ajalt omaenese hääle kuulamine pakub mulle seltsi, põhjendas ta. Koorem putšer sõitis mööda teed sõtkudes jõhkras vastutuules jõuliselt pedaale. Heakene küll, ütles ta. Heakene küll, no puhu siis natuke. Kas see on parim, mida sa suudad? Heldene aeg, sind on täna hommikul vaevu tunda. Tuul huilgas tema ümber, haaras tal mantlist, trügis raske villakiudude vahele läbi mantli all oleva jaki läbi särgi ja vesti ning puudutas jäise sõrmeotsaga mehe ihu. Sa oled täna hommikul lausa leige, sõnas mees. Pead küll rohkem pingutama, kui tahad mind külmast võdisema panna. Ja nüüd lahustus, pimedus kahkjas, hallis hommikuvalguses. Ning Vutšer nägi väga madalal pea kohal sombuse, taevavõlvi ja tuules kihutavaid pilvi. Nii kaugele kui silm seletas, moodustasid hallikassinised pilved, milles oli siin-seal näha mustavaid laike ühtse tuules liikuva massi, mis libises pea kohalt üle. Nagu lahti rullub hiiglaslik metallileht. Kõikjal tema ümber laius Satsoki maakonna kõle ja üksildane madalsoomiil miili järel kuni lõpmatuseni. Koorem. Putšer väntas edasi. Ta sõitis läbi väikese Milden, hooli linnakese äärealade, suundus vestrov külla, kus elas Foodi nimeline mees. Ta oli jätnud eelmisel päeval oma traktori foori juurde sest tema järgmine tööülesanne oli künda fooli jaoks üles neli ja pool aakrit maad tisli kriini põllul. Tegu polnud foori enda maaga. Seda on oluline meeles pidada, kuid pood oli see, kes oli palunud teda tööd tegema. Tegelikult kuulusid need neli ja pool aakrit maad hoopis talunikule nimega Rolf. Rolf oli palunud fordil maa üles künda, sest pood nii nagu ka kood on Vutšer tegid teistele meestele künnitööd. Foori ja kood putšeri. Erinevus seisnes selles, et food oli mõnevõrra suurem tegija. Ta oli üsna heal järjel väikesekaliibriline põllumajandusinsener kellel oli kena maja ja suur aed, täis kuur, põllutööriistade ja masinatega. Koorem Vutšeril oli ainult üks traktor. Sel puhul, aga kui Rolf oli palunud fooril omatisligriinil asuvad neli ja pool aakrit üles künda oli foori liiga palju tegemist, et töö ise ette võtta. Niisiis palkas ta alltöövõtjana koodombudscheri. Kui putšer jalgrattal kohale jõudis, ei olnud foori aias kedagi. Ta pani jalgratta kõrvale, tankis oma traktorikütusega, soojendas mootori üles, kinnitas adra taha, ronis kõrgele juhiistmele ja sõitis tisligriinile. Põld polnud kaugemal kui pool miili. Ning kella poole üheksa paiku sõitis putšer traktoriga läbi värava põllu peale. Tisli kriin oli ühtekokku umbes 100 aakri suurune ning seda ümbritses madal hekk. Ning ehkki tegu oli tegelikult ühe ainsa suure põlluga, kuulusid selle eri osad erimeestele. Põlde oli kerge eristada, sest igaüht hariti omal viisil. Rolfi neli ja pool aakrit asusid teisel pool põllu lõunatara ääres. Vutšer teadis, kus põllulapp asub. Sõitis traktoriga ümber põlluserva ja suundus seejärel sissepoole, kuni jõudis õigesse kohta. See oli eelmisel sügisel koristatud odrapõld, mis oli kaetud lühikeste ja kõdunevate kollaste vilja kõrtega. Alles hiljuti oli seda kooritud, nii et nüüd oli põld kündis valmis. Sügavkündi oli foon putšerile eelmisel päeval öelnud. See on suhkrupeedi jaoks. Rolf külvab sinna suhkrupeeti. Odra jaoks küntakse ainult nelja tollisügavuselt suhkrupeedi jaoks aga tuleb künda sügavalt 10 või 12 tollisügavuselt. Hobuse veeta vader ei suuda nii sügavale maasse tungida. Alles sellest ajast saadik, kui kasutusele võeti mootoriga traktorid, on talunikud saanud teha korraliku sügavkündi. Rolfi maad olid suhkrupeedi jaoks sügav küntud ka mõni aasta varem. Kuid seda polnud teinud putšer. Ning kahtlemata oli töö olnud veidi hooletu ja künnimees polnud tunginud nii sügavale, kui oleks pidanud. Oleks ta seda teinud, oleks see, mis pidi juhtuma täna juhtunud juba tookord. Ning asjalood olnuksid hoopis teised. Kooriumbutšer asus kündma. Ta sõitis põllul edasi-tagasi, vajutas adra iga korraga üha sügavamale, kuni viimaks tungis 12 tolli sügavusele pinnasesse ning keeras edasi, liikudes üles pehme ja ühtlase musta mullavalli. Tuul puhus nüüd valjemini, tormas lõikav külmalt merelt üle lagedate Nofaki põldude üles Äkstoppi, Richthomi Õuningemi, svastami ja Laalingi ning üle piiri safakisse Milde nooli ja tisligriinile, kus koodembutšer istus sirgelt oma traktor istmel ning sõitis edasi-tagasi üle kollaste odra kõrtega kaetud põllumaa, mis kuulus Rolfile. Kooriumbutšer tundis läheduses lume teravate karged hõngu. Ta nägi madalat taevavõlvi, mis polnud enam mustatäpiline, vaid kahvatu ja valkjashall libisemas ühtse lahti rulluma metallilehena pea kohalt üle. Sõnasta ja tõstis häält, et see kostaks sulle traktorimürina. Sa oled täna kindlasti kellelegi peale pahane. Missugune võimas puhumine ja vilistamine ja külmetamine nagu mõni naine, lisas ta just nagu mõni naine teinekord õhtuti. Ning ta hoidis pilgu künnivaol ja naeratas. Keskpäeval jättis ta traktori seisma, ronis istmelt maha ja kaevus taskusse oma lõunasöögi järele. Ta leidis toidupakki ning istus ühe suure traktori ratta äärde tuulevarju. Ta sõi suuri leivakamakaid ja imeväikesi juustutükke. Tal polnud midagi joodavat kaasas, sest tema ainuke termos oli traktori raputamise tõttu kaks nädalat varem puruks kukkunud. Ning sõja ajal, sest tegu oli 1942. aasta jaanuarikuuga. Ei olnud uut Termust kusagilt saada. Umbes 15 minutit istus ta maapinnal ratta tuulevarjus ja lõunatas. Seejärel ajas ta end püsti ja uuris adrapulka. Erinevalt teistest kündjatest ühendas putšer oma adra alati puidust adrapulgaga traktori külge. Sel põhjusel, et kui ader peaks mõne juurika või suure kivi taha kinni jääma, murduks adrapulk lihtsalt kohe pooleks, nii et ader jääb maha ning adraterad ei saa tõsiseid kahjustusi. Madalsoode piirkonnas leidub igal pool kohe maapinna pealmise kihi all iidsete tammepuude hiiglaslikke tüvesid ning seal hoiab puidust adrapulk mitu korda nädalas adratera purunemise ära. Ehkki tisligriin oli põhjalikult haritud põllumaa, mitte madalsoo, polnud putšer nõus oma adraga riskima. Ta uuris puidust adrapulka. Veendus, et see on tugev. Ronis uuesti traktoriistmele ja jätkas kündmist. Traktor rühkis edasi-tagasi üle põllulappi, jättes endast maha sirge pruuni mullavalli. Ja kuigi tuul puhus üha külmemalt, ei olnud veel hakanud lund sadama. Kella kolme paiku see juhtuski. Võis tunda kerget raputust, puidust adrapulk murdus pooleks ja ader kukkus traktori küljest lahti. Vutšer peatas masina, ronis alla ja läks adra juurde, et näha, mille vastu see oli põrganud. Oli üllatav, et põllumaal midagi sellist juhtus. Siin ei tohiks maa sees ühtegi tamme tüve leiduda. Vutšerlaskus adra kõrvale põlvili ja asus adra hõlma ümbert mulda välja kaevama. Tera tipp oli 12 tollisügavusel tuli üles kühveldada palju mulda. Ta kaevus kinnastes sõrmedega maasse ja tõmbas kätega muldaugust välja. Kuus tolli kaheksa tolli 10 tolli 12. Vutšer libistas sõrmedega pikki adratera, kuni jõudis selle tipuni. Muld oli pehme ja sõmer ning muudkui vajus tagasi auku, mida ta kaebas. Seepärast ei näinud ta 12 tollisügavusel olevat adratera. Ta sai seda ainult käega katsuda. Ja nüüd sai ta käsikaudu aru, et adratera oli tõepoolest põrganud millegi kõva vastu. Ta kaevas veel mulda eest ja uuristas augu suuremaks. Oli vaja täpselt näha, mis laadi takistuse vastu tera oli põrganud. Kui tegu on üsna väikese asjaga, siis vahest õnnestuks tal see oma kätega välja kaevata ja tööd jätkata. Kui tegu on puutüvega, peaks ta minema tagasi voodi poole ja labida tooma ütles putšer valjusti. Külma su välja saan sa ennast varjav deemon saab vana kõdu. Ning äkitselt, kui tema kinnastes sõrmed kraapisid eest viimase peotäie musta mulda silmasta mingi lapiku eseme kaariat serva, mis meenutas mullast välja turvitava hiigelsuure paksu taldriku äärt. Koorem putšer hõõrus sõrmedega eseme serva ning siis veel korra. Äkitselt helgatas serv rohekalt ning ta kummardus üha lähemale puurides pilgu alla väikesesse auku, mille oli oma kätega kaevanud. Veel viimast korda hõõrus ta eseme serva sõrmedega puhtaks ning valguse käes nägi ta selgelt maasse maetud muistse metalli eksimatut sinakasrohelist paatinat. Ja ta süda jättis löögi vahele. Siinkohal tuleks selgitada, et Sophaki selles piirkonnas ja iseäranis Mildenhooli ümbruses on talunikud juba aastaid mullast üles kaevanud igasugu muistseid esemeid. Hulgaliselt on leitud igiammusest ajast pärinevaid ränikivist noolepäid. Kuid mis veelgi põnevam. Leitud on ka Vana-Rooma keraamikat ja tööriistu. Teadaolevalt eelistasid roomlased riigi seda piirkonda ajal, mil nad olid Britannia okupeerinud ning kõik kohalikud talunikud on seega vägagi teadlikud võimalusest leida päeva töö ajal midagi põnevat. Nõnda käisid Mildenhooli inimesed alati ringi teadmisega, et nende maapõues varjul aardeid koorem, putšeri vahetu reaktsioon selle hiigelsuure taldriku servanägemisele oli kummaline. Ta tõmbus otsekohe eemale. Seejärel tõusis ta jalgele ja keeras avanenud vaatepildile selja. Ta jäi paigale vaid piisavalt kauaks, et lülitada traktori mootor välja ning kõndis siis kiirel sammul tee poole. Ta ei teadnud täpselt, milline impulss sundis teda kaevamist katkestama ja minema kõndima. Ta ütleb teile, et ainus asi, mida ta noist esimestest sekunditest mäletab oli ohuaimus, milles väike rohekassinine laik temast tekitas. Hetkel, mil ta seda sõrmedega puudutas, läbis tema keha justkui elektrilöök ning tal tekkis võimas eelaimus. Et selline asi, võid hävitada paljude inimeste rahu ja õnne. Alguses soovis ta esemest ainult eemale pääseda, jätta see sinnapaika ja sellega enam mitte kunagi kokku puutuda. Ent kui ta oli kõndinud umbes 100 jardi, aeglustas ta sammu. Tislik liinilt välja viiva värava juures jäi ta seisma. Mis sul ometi viga on, härra kooriumbutšer? Küsis ta, hull kõvas tuules valjusti. Kas sa kardad või mis? Ei, ma ei karda. Aga ma ütlen sulle ausalt. Ma pole vaimustuses, et pean sellega üksi tegelema. Samal hetkel meenus talle Food. Talle meenus kõigepealt Food, sest just foori ees ta seda tööd tegi. Teiseks meenustele Food sellepärast sest ta teadis Foodi olevat omamoodi vanakraamikoguja, kes hoidis alles kõiksugu vanu kive ja noolepäid, mida inimesed aeg-ajalt ikka selles kandis välja kaebasid. Ning siis foorile tõid. Ja food seadis need oma elutoas kaminasimsile üles. Usuti, et pood müüb asju edasi kuid keegi ei teadnud ega hoolinud, kuidas ta seda teeb. Koorem putšer võttis suuna foorimaja poole, sammus põlluväravast kiiresti välja kitsale teele ning kõndis mööda teed ümber põllu vasakpoolse terava nurga kuni foori majani. Ta leidis foori oma suures kuuris kummuli katkist äkked parandamas. Vutšer jäi ukse juurde seisma ja ütles. Härra Food. Food vaatas ringi, ilma et oleksin sirgu ajanud. Koorem. Vastas ta. Mis on? Pood oli keskealine või veidi vanem, kiilaspäine pika ninaga mees, kelle näol oli kaval rebase ilme. Tal oli kitsas ja pire suu ning kui ta sulle otsa vaatas ja sa nägid tema pingule tõmmatud suud ja huulte kitsast hõredat joont teadsid sa, et see suund ei naerata kunagi. Tal oli taanduv lõuajoon, väga pikk ja terav nina ning metsas elava kibestunud vana, kavala rebaseolek. Mis on? Küsis ta. Ja vaatas äke kohalt üles. Koodembutšer seisis ukse juures, põsed külmast sinised, hingeldas kergelt ja hõõrus aeglaselt käsi teineteise vastu. Ader murdus traktori küljest lahti lausus ta vaikselt. Maa sees on mingi metallist ese. Ma nägin seda. Food võpatas. Missugune metallist ese? Küsis ta järsult. Lapik. Üsnagi lapik, nagu mingisugune hiigelsuur taldrik. Sa ei kaevanud seda välja. Food oli end sirgu ajanud ning ta silmis välgatas midagi rööv linnuliku. Ei. Ma jätsin selle sinnapaika ja tulin otse siia, vastas putšer. Food läks kiiresti kuurinurka ja võttis naela otsast oma mantli. Ta leidis ka mütsi ja kindad, seejärel labida ning liikus ukse poole. Ta täheldas Vutšeri olekus midagi kummalist. Oled sa kindel, et tegu oli metalliga? Koorikuga kaetud, vastas putšer, aga igal juhul metall. Kui sügaval maapinnast 12 tolli. Vähemalt selle ülemine ots oli 12 tollisügavusel. Ülejäänu on sügavamal. Kust sa tead, et see oli taldrik? Ei teagi, vastas putšer. Ma nägin ainult väikest osa servast. Aga minu meelest nägi see välja nagu taldrik. Hiigelsuur taldrik. Foodi rebasenägu tõmbus elevuses päris valgeks. Tule nüüd, kutsus ta. Läheme tagasi ja vaatame järele. Kaks meest astusid kuurist välja, vinge, üha raevukamaks puhuva tuule kätte. Food vääristas õlgu. Neetud sant ilm, ütles ta. Olgu neetud see sante külm ilm. Ning ta peitis oma teravatipulised kavala näo sügavale mantli krae varju. Ja asus putšeri leiuvõimaluste üle järele mõtlema.