Foot teadis midagi, mida putšer ei teadnud. Ta teadis, et 1932. aastal oli üks lepp pritsi nimeline mees Cambridge'i ülikooli anglosaksi arheoloogia õppejõud selles piirkonnas väljakaevamised korraldanud ning toonud tegelikult otse Pisligriinil maa seest välja roomaaegse villa vundamendi fooril püsisse meeles. Teda kiirendas sammu. Vutšer kõndis sõnatult kõrval ning peagi jõudsid nad pärale. Nad läksid väravast sisse ja üle põlluadra juurde, mis lebas traktorist umbes 10 jardi kaugusele. Food laskus adra esiosa kõrvale põlvili ja vaatas sisse väikesesse auku, mille koolon putšer oli paljakäsi kaevanud. Toa puudutas kinnastatud käega rohekassinise metalliserva. Ta kraapis eest veel veidi mulda. Ta kummardas sügavamale ettepoole, nii et tema terav nina ulatus otse auku. Ta tõmbas sõrmedega üle koreda rohelise pinna. Siis ajas ta end püsti ja teatas. Tõmbame adra eest ja kaevame veidi. Ehkki tema peas paiskus parajasti õhku ilutulestik ja värinad jooksid üle kogu ta keha sundis pood oma hääle kõlama väga vaikselt ja igapäevaselt. Ühisel jõul sikutasid nad adra paar jardi tahapoole. Anna mulle labidas, ütles Food ning asus umbes kolmejalase läbimõõduga ringis juba nähtava metallitüki ümber ettevaatlikult mulda välja kaevama. Kui auk oli kaks jalga sügav, viskas ta labida käest ja kaevas paljakäsi edasi. Ta laskus põlvili ja kraapis mulda eest ning järk-järgult kasvas väike metallilaik üha suuremaks. Kuni viimaks lebas nende ees suure ümmarguse kettana hiiglaslik taldrik. Selle läbimõõt oli ühtekokku 24 tolli. Adra madalam osa oli puutunud kõigest taldriku serva keskosa, sest mõlk oli näha. Food tõstis taldriku ettevaatlikult august välja. Ta tõusis püsti, pühkis sellelt mulla maha ning keerutas siis mitu korda käes. Näha ei olnud suurt midagi, sest terve taldrikupind oli kaetud paksu ja kõva rohekassinise paati naga. Ent ta teadis, et see on hiiglaslik taldrik või nõu, mis kaalub palju ja on väga paksust metallist. See kaalus umbes 18 naela. Food seisis kollaste odra tüügastega kaetud põllul ja silmitses hiiglaslikku taldrikut. Tal hakkasid käed värisema. Tema sees lõi pulbitsema tohutu peaaegu talumatu elevus. Tal polnud lihtne seda varjata. Siiski andis ta endast parima. Mingisugune anum, nentis ta. Putšer põlvitas augu kohale. Tundub päris vana, ütles ta. Võib küll vana olla, nõustus Food. Aga see on üleni roostest näritud. Mulle ei tundu see rooste olevat, ütles putšer. See rohekaskiht ei ole rooste. See on midagi muud. See on roheline. Rooste teatas poodi üsna kõrgilt ja sellega oli arutelu lõppenud. IKKA VEEL põlvitades surkis. Putšer kindas käega nüüdseks kolme jala laiuses augus sihitult ringi. Siin all on veel üks, teatas ta. Otsekohe asetas fool suure taldriku maapinnale. Ta põlvitas Buzzeri kõrvale ning mõne minutiga olid nad kaevanud maa seest välja teise suure rohelise koorikuga kaetud taldriku. See oli esimesest veidi väiksem ja sügavam, pigem kauss kui taldrik. Food tõusis püsti ja hoidis uut leidu käte vahel. Järjekordne raske ise. Ja nüüd teadis ta kindlalt, et nad olid teinud tohutu avastuse. Nad olid leidnud Vana-Rooma aarde ning polnud peaaegu mingit kahtlust, et tegu oli puhta hõbedaga. Kaks asjaolu viitasid sellele, et tegu on hõbedaga. Esiteks esemete kaal ja teiseks see oksultatsioonist tekkinud iseäralik roheline paatina. Kui tihti leitakse maailmas mõni vana-rooma hõbese enam peaaegu mitte kunagi. Ja kas nii suuri esemeid oli üleüldse varem maa seest leitud? Food polnud kindel. Aga ta kahtles selles väga. Need on arvatavasti väärt miljoneid sõna otseses mõttes miljoneid naelu. Tema kiire hingamine jättis külmuvasse õhku väikesi valgeid pilvekesi. Siin all on veel asju härra food, teatas putšer. Ma tunnen igal pooltükke. Meil on jälle labidat vaja. Kolmas ese, mille nad kätte said, oli järjekordne suur taldrik üsnagi sarnane esimesega. Food asetas selle kõrre tüügastele teise kahe kõrvale. Kui putšer tundis põsel esimest lume helvest, vaatas ta üles ja märkas põhja pool üle taeva tõmmatud suurt valget kardinat tuule tiivul edasi kanduvat tihedat lumemüüri. Seal ta tulebki, lausus ta. Food vaatas ringi, märkas lumekardinat nende poole liikumas ja ütles. Seal lumetorm seal neetud paganama lumetorm. Kaks meest silmitsesid üle soode, nende poole kihutavad lumepilve. Siis langes neile peale. Kõikjal ümberringi oli lumi ning lumehelbed tungisid silma ja kõrva ja suhu ja krae vahele ja igale poole. Ja kui putšer maha vaatas, oli maapind juba mõni sekund hiljem valge. See meil veel puudus, Torises pood, neetud paganama lumetorm. Ning ta värises õlgu ja mattis oma terava rebasenäo sügavale mantli krae varju ütles ta. Vaata, kas seal leidub veel midagi. Putšer laskus uuesti põlvili, sõbras mullas ringi ning tõmbas siis aeglaselt ja täiesti rahuliku liigutusega nagu mees, kes on harjunud loositünnist laste õnneloosi võitja välja tõmbama maa seest veel taldriku ja ulatas poolile. Pood võttis selle kätte ja asetas eelmise kolme juurde. Nüüd põlvitas ta ka ise putšeri kõrvale ja asus koos temaga mullas sobrama. Kaks meest jäid tervelt tunniks ajaks paigale ning kaevasid kraapisid seda kolme jala laiust mullalappi. Ning selle tunni jooksul leidsid ja asetasid nad enda kõrvale maapinnale tervelt 34 erinevat eset. Seal leidus taldrikuid, kausse, peekreid, lusikaid, kulte ja mitmeid teisigi asju, mis kõik olid paati naga kaetud kuid mille kõigi otstarve oli kuju järgi äratuntavad. Ja terve selle aja jooksul keerutas nende ümber lumetorm ning lumi kuhjus väikeste hunnikutena nende mütsidele õlgadele. Lumehelbed sulasid nende näol, niiet jäise veenire timmitsesid mööda kaela alla. Voodi terava nina otsas tolknes, pidevalt pooljäätunud veetilk, mis meenutas lumikellukest. Nad töötasid vaikuses, rääkimise jaoks oli liiga külm. Ja sedamööda, kuidas üks väärisese teise järel maa seest välja toodi asetas Foodned hoolikalt ridade kaupa maapinnale katkestades iga natukese aja tagant töö, et pühkida mõnelt taldrikult või lusikalt lund, mis ähvardas neid täielikult enda alla matta. Ma arvan, et nüüd sai kõik, sõnas pool viimaks. Jah. Foot tõusis püsti ja trampis jalgu. On sul traktoris kartulikoti? Küsis ta. Ning sellal kui putšer sammus koti tooma, pööras ta ringi ja silmitses 30 neljaeset, mis lebasid tema jalge ees lumes. Ta luges need uuesti üle, kui need olid hõbedast, mida nad peaaegu kindlasti ka olid. Ja kui need olid pärit Vana-Rooma ajast, mida nad kahtlemata olid siis pidise avastus vapustama maailma. Mul on ainult üks vana räpane kartulikott. Hüüdis putšerdale traktori juurest. Sobib küll. Vutšer tõi koti ja hoidis seda lahti. Sel ajal, kui foor ettevaatlikult esemed sisse tõstis. Kõik peale ühe mahtusid ära. Võimas, kahe jalase läbimõõduga taldrik oli kotisuu jaoks liiga suur. Nüüdseks oli meestel juba tõeliselt külm. Nad olid rohkem kui tund aega lagedal põllul põlvitades mulda kraapinud, ümberringi keerlemas lumetorm. Maapind oli kaetud juba ligi kuuetollise lumekihiga. Vutšer oli pooleldi läbikülmunud, tema põsed olid surnu kahvatud ja sinise laigulised jalalabad tuimad nagu puupakud. Ja kui ta neid liigutas, ei tundnud ta maapinda jalge all. Tal oli palju külmem kui Foodil. Tema mantel ja rõivad ei olnud nii paksud ning ta oli varahommikust saadik istunud kõrgel traktoriistmel lõikava tuule käes. Tema sinakasvalge nägu oli pinge, see liikumatu. Ainus, mida ta soovisk oli pääseda koju pere juurde tule äärde, mis kindlasti kaminas põles. Fool seevastu külmast ei mõelnud. Tema oli keskendunud ainult ühele, kuidas võrratu varandus endale saada. Tema positsioon, nagu ta väga hästi teadis, ei olnud kuigi tugev. Inglismaal kehtib mis tahes kuld või hõbeaarete leidmise kohta väga veider seadus. Selle ajalugu ulatub mitmesaja aasta taha ning seda rakendatakse rangelt veel tänapäevalgi. Seadus näeb ette, et kui keegi isik kaevab isegi omaeneseaias maa seest välja kullast või hõbedast metalleseme saab sellest automaatselt aardeleid ning see kuulub kroonile. Kroon ei tähenda tänapäeval enam kuningad või kuningannad, see tähendab riiki või valitsust. Samuti sätestab seadus, et sellise leiu varjamine on kriminaalkuritegu. Sa lihtsalt ei tohi neid asju peita ja endale hoida. Leiust tuleb otsekohe teada anda eelistatult politseile. Ja kui sa sellest kohe teada annad, on sinul kui leidjale õigus saada valitsuselt leiutasu, mis vastab eseme turuväärtusele. Muude metallide väljakaevamisest teatamine ei ole kohustuslik. Sa võid leida kuitahes palju väärtuslikku tina, sulamit, pronksi, vaske või koguni plaatinat ning kõik selle endale jätta. Aga kulla ja hõbedaga on teisiti. Teine kummaline osa sellest veidrast seadusest ütleb. Just aarde leidnud isik on see, kes saab valitsuselt vaevatasu. Maaomanik ei saa midagi välja arvatud muidugi juhul, kui leidja viibib avastuse tegemise ajal võõral maatükil ebaseaduslikult. Aga kui maaomanik on aarde leidja palganud oma maalapil tööd tegema siis saab vaevatasu leidja. Antud juhul oli leidja koodonbutšere. Pealegi ei viibinud ta maatükil ebaseaduslikult. Ta tegi tööd, mille jaoks ta oli palgatud. Seega kuulus varandus putšerile ja mitte kellelegi teisele. Ainus, mida ta tegema pidi, oli see kaasa võtta ja näidata seda asjatundjale, kes ütleks kohe, et tegu on hõbedaga ning asjad seejärel politseisse viia. Mõne aja pärast saaks ta valitsuselt 100 protsenti leiu väärtusest. Võib-olla miljon naela. Kõik see jättis poodi tühjade kätega ja food teadis seda. Tal ei olnud sellele varandusele mitte mingit seaduslikku õigust. Seega nii nagu ta arvatavasti tolla lendamisi arutles või seda kraami endale saada, ainult tänu asjaolule. Edebutšer oli harimatu mees, kes ei tundnud seadust ja kellel niikuinii polnud leiu väärtusest õrna aimugi. Võimalik, et mõne päeva pärast oleks Vutšeril kogu lugu meelest ära läinud. Ta oli liiga lihtsameelne sell, liiga naiivne, liiga usaldav, liiga isetu, et asja üle liialt pead vaevata. Lagedal lumisel põllul küünitas food nüüd alla ja võttis hiigelsuurest taldrikust ühe käega kinni. Ta kergitas taldrikut, kuid ei tõstnud seda maapinnalt üles. Taldriku alumine serv jäi lumme. Teise käega haaras ta kotisuust. Ta ei tõstnud ka seda üles. Ta lihtsalt hoidis seda. Seal ta siis küürutas keset keerlevaid lumehelbeid, mõlemad käed haaramas varandust, kuid seda mitte päriselt võtmas. Tegu oli osava ja kavala žestiga. Mingil moel andis märku omandiõigusest, enne kui omandiõigusest veel üldse juttugi oli tehtud. Laps mängib samasugust mängu kui sirutab käe, haarab kandikul pihku kõige suurema šokolaadi Egleri ning küsib alles siis kas ma tohin selle võtaime? See on juba tema oma. Sõnas food ja liikus küürakil lähemale, hoides kinnastatud sõrmedega kartulikoti ja suurt taldrikut. Sa ei taha seda vana kola ju endale. See polnud küsimus. See oli küsilause vormis edastatud fakt. Lumetorm möllas ikka veel edasi. Lund 100. nii tihedalt, et kaks meest vaevu teineteistki nägid. Sa peaksid koju minema ja end üles soojendama, jätkas Food samet täiesti läbikülmunud välja. Ma tunnen ka ennast täiesti läbi külmununa, vastas putšer. Roni siis ruttu traktorisse ja kiirusta koju. Ärgitas hoolitsev ja lahke südamega Food. Jäta ader siia ja jalgratas minu poole. Tähtis on koju jõuda ja ainult üles soojendada, enne kui jääd kopsupõletikku. Ma arvan, et just nõnda oma teengi, härrafood ütles putšer. Kas saate selle kotiga ise hakkama? See on jube raske. Ma võib-olla ei hakka isegi sellega täna jändama. Vastasfoor justkui muuseas, võib-olla jätan selle siia ja tulen mõni teinekord järele. Roostes vana kola. Nägemiseni siis, härra foor. Head aega, kodan koorem Vutšerronistraktorisse ja sõitis läbi lumetormi minema. Foor vinnas kartulikoti õlale ning tõstis siis võimsad taldriku ilma igasuguse raskusega teise käega maast ja torkas selle kaenla alla. Ma kannan, ütles ta endale läbi lume rühkides. Ma kannan praegu arvatavasti suurimat varandust, mis kogu Inglismaa ajaloos eales välja on kaevatud. Kui koorem Vutšer tol pärastlõunal jalgu trumpides ja sõrmedele puhudes oma väikese telliskivimaja tagauksest sisse, astus trikist tema naine parajasti kamina ääres pesu. Ta vaatas üles ning nägi mehe sinakasvalget nägu ja lumekooriku alla mattunud riideid. Heldene aeg, koorem, sa oled täiesti külmavõetud välja. Hüüatas ta. Seda ma olengi, vastas mees. Aita mul need riided seljast, kallis. Mu sõrmed ei liigu peaaegu üldse. Naine sikutas mehel kindad käest ning aitas tal mantli ja jaki ja märjavesti seljast. Ta tõmbas mehel saapad ja sokid jalast, siis tõi ta käterätiku ning hõõrus jõuliselt mehe rinda ja õlguvad veri taas kiiremini voolama. Hakkaks. Ta hõõrus ka mehe jalgu. Istu sinna tule äärde, käskis ta. Ma toon sulle tassitäie kuuma teed. Pärastpoole, kui putšeroli end kuivades riietes ja teetassiga mugavasti sisse seadnud jutustas ta naisele, mis tol pärastlõunal oli juhtunud. See härra foor on üks kaval sell, ütles naine ilma, et oleks triikimislaualt pilku tõstnud. Ta pole mulle kunagi meeldinud. Ta läks selle kõige peale päris elevile. Seda ma sulle ütlen, ütles koorembutšer. Ta eksis ärevusest ringi nagu jänes. See võis küll olla, möönis naine. Aga sinul peaks olema rohkem mõistust peas, kui neljakäpukil kibe külmas lumetormis ringi roomata. Lihtsalt sellepärast, et härraspool seda tahtis. Minuga on kõik kombes, vastas kooriumbutšer. Ma soojenenud nüüd kenasti üles. Ja see uskuge või mitte, oli põhimõtteliselt viimane kord, kui Aare Mutšerite majas mitme aasta jooksul üldse jutuks tuli.