Tuleks meenutada, et oli sõjaaeg. 1942. aasta. Kogu riik oli sukeldunud üle pea meeleheitlikku sõtta Hitleri ja Mussolini vastu. Saksamaa pommitas Inglismaad ja Inglismaa pommitas Saksamaad ning peaaegu igal ööl kuulis koorm Vutšer Milder hooli lähistel asuvast suurest õhubaasist lennukimootorite mürinat, kui pommitajad asusid teele Hamburgi, Berliini, Kiili, Wilhelm safrani või Frankfurdi poole. Teinekord ärkas ta varasel hommikutunnil ja kuulis lennukeid koju naasmas. Ja mõnikord lendasid sakslased kohale, et lennuvälja pommitada ning päris ligidal plahvatavad pommid panid putšerite maja värisema. Vutšer ise oli sõjaväeteenistusest vabastatud. Ta oli talunik, vilunud põllumees. Ning kui ta 1939. aastal end vabatahtlikuna üles andis, öeldi talle, et teda ei vajata. Saare toiduvarude eest tuli hoolt kanda ning oli ülitähtis, et temasugused mehed jätkaksid oma tööd ja hariksid maad. Samal alal tegutseb Food ei pidanud samuti sõtta minema. Ta oli poissmees, elas üksi ning võis seega elada salaelu ja tegeleda oma enese koduseinte vahel, salajaste asjadega. Ja nii siis tassis foor tol kohutaval lumisel pärastlõunal välja kaevatud aarde koju ja asetas kõik asjad tagatoas lauale. 34 erinevat eset. Need võtsid enda alla terve laua. Ja pealtnäha olid need suurepärases seisukorras. Hõbe ei roosteta roheline oksüdatsioonikiht võib all olevat metalli pinda koguni kaitsta. Ja ettevaatlikult tegutsedes saab selle täielikult eemaldada. Foor otsustas kasutada hariliku koduseks tarvitamiseks mõeldud Sylvo hõbeesemete poleerimise vahendit ning ostis seda suures koguses Milder hooli rauapoest. Siis võttis ta esimese suure, kahe jalase läbimõõduga taldriku, mis kaalus üle 18 naela. Ta töötas selle kallal, õhtuti ta kastist taldriku üleni Sylvo sisse. Ta hõõrus ja hõõrus. Ta töötas kannatlikult selle ühe ainsa taldriku kallal igal õhtul rohkem kui 16 nädalat. Viimaks ilmus ühel mälestusväärsel õhtul küürimise käigus nähtavale väike kiiskav, hõbeda laik ja taldrikupinnal võis näha pragmenti kaunist reljeefist, mis kujutas mehe pead. Foor jätkas tööd ning vähehaaval muutus väike läikiv metallilaik üha suuremaks. Sinakasroheline paatina taandus taldrikuservade poole, kuni viimaks lebas suure taldriku ülemine pool tema ees oma täies hiilguses. See oli üleni kaetud imetabase mustriga, mis kujutas loomi ja inimesi ning legendidest tuntud kummalisi olevusi. Foori jahmatas suure taldriku ilu. Taldrik oli tulvil elu ja liikumist. Seal oli sagris juustega raevunud inimnägu tantsiv inimpeaga kits, seal oli mehi ja naisi ning mitmesuguseid loomides kepslesid mööda taldriku serva jutustasid kahtlemata kõik oma lugu. Järgmiseks asus ta puhastama taldriku tagakülge. Selleks kulus nädalate kaupa aega ning kui töö oli lõpetatud ja terve taldrik säras kummaltki poolt nagu täht asetas pood selle ettevaatlikult suure tammepuust elutoa kummuti alumisse kappi ja keeras kapiukse lukku. Üksteise järel tegeles ta ülejäänud 33 esemega. Teda oli nüüdseks vallanud maania raevukas tung lüüa iga ese kogu oma hõbedases hiilguses särama. Ta tahtis näha kõiki 30 neljaeset suurel laual särava hõbedase väljapanekuna. Ta soovis seda rohkem kui midagi muud ning töötas meeleheitlikult oma unistuse täitumise nimel. Järgmisena tegi ta puhtaks kaks väiksemat taldrikut, seejärel suure lainetava servaga kausi siis viis pika käepidemega kulpi, karikad, veini, peekrid ja lusikad. Iga viimane kui ese sai ühtviisi hoolsalt puhastatud ja läikima löödud. Ning selleks ajaks, kui kõik asjad said puhtaks oli möödunud kaks aastat ja kätte jõudnud 1944. aasta. Ent ühelgi võõral ei lubatud varandust näha. Foor ei rääkinud sellest kellelegi ning aardeleiukoha, tisligriini põllu omanik Rolf ei teadnud asjast midagi. Välja arvatud seda, et food või siis kee, kelle food oli palganud, oli tema põllulappi ülimalt hästi ja väga sügavalt üles kündnud. Võib arvata, miks Food aaret peidus hoidis selle asemel, et aardeleiust politseile teatada. Kui ta oleks sellest teada andnud, oleks minema viidud ning koosnbutšerile, kui leidjale oleks makstud, leiutasu makstud terve hunnik raha. Niisiis jäi foosil üle ainult aarde külge klammerduda ja see ära peita. Eeldatavasti lootuses, et tal õnnestub see kunagi hiljem vaikselt mõnele vahendajale või kollektsionäärile maha müüa. Kui võtta leebem hoiak, võib muidugi oletada, et food hoidis aaret enda käes üksnes sellepärast, et ta armastas kauneid asju ja soovisin nendega ümbritseda. Tegelikku tõde ei saa me kunagi teada. Möödus veel üks aasta. Sõda Hitleri vastu oli võidetud. Ja siis 1946. aastal vahetult pärast lihavõtteid kõlast voodimaja uksele koputus. Terekest, härra fool. Kuidas teil kõigi nende aastate jooksul läinud on? Tervist, härra fosset ütles Ford. Olete kenasti vastu pidanud? Mul läheb hästi, tänan küsimast, vastas Foosed. On ikka aega mööda läinud, kas pole? Jah, nõustus Food. Selle neetud sõja tõttu saime kõik parajalt mahvi. Kas ma tohin sisse tulla? Küsis Foosed. Muidugi, vastas Food. Astuge edasi. Haldesson fosset oli innukas ja palju õppinud arheoloog, kes oli enne sõda külastanud poodi kord aastas, otsides vanu kive ja noolepäid. Food oli tavaliselt nende 12 kuu jooksul kogunud uue partii taolisi esemeid ja oli alati nõus neid Foossetile müüma. Need olid harva väärtuslikud, ent ikka ja jälle oli maapõuest välja ilmunud midagi üsna head. Nonii, sõnas Foosset kitsukeses esikus, mantlit seljast võttes. Nonii, nonii. Nonii. Sellest on ligi seitse aastat, kui ma viimati siin käisin? Jah, sellest on tükk aega, nentis Food. Food, juhatas külalise elutuppa ja näitas talle karbitäit ümbruskonnast kogutud ränikivist noolepäid. Mõned olid korralikud, teised mitte eriti. Foosset sõrmitseb need läbi sorteeris ära ning tehing sai tehtud. Midagi muud ei ole. Ei, ma ei usu. Food soovis palavalt, Foossed poleks üldse tulnud. Veelgi palavamalt soovis ta, et arheoloog lahkuks. Just sel hetkel Silmas Food midagi, mis pani ta higistama. Äkitselt märkas ta, et oli kaminasimsile lebama jätnud aardeleiu kaks kõige kaunimat rooma lusikat. Need lusikad olid teda kütkestanud, sest kummalegi oli graveeritud tüdruku nimi. Arvatavasti olid lusikad olnud kingitus ristimise puhul nende ristiusku pööranud roomlastest vanematelt. Ühel seisis nimi Pastsentsija ja teisel papiteedo. Nii kaunid nimed. Hirmust higisena üritas food sättida fosseti ja kamina vahele. Ta mõtles, et ehk õnnestub tal lusikad võimaluse avanedes koguni taskusse libistada. Seda võimalust aga ei avanenud. Vahest seetõttu, et food oli need nii hästi läikima löönud, peegeldas väike valguse helk hõbedaselt pinnalt arheoloogile silma, kes teab? Tõsi on, aga see Foosset märkas lusikaid. Selsamal hetkel, mil ta neid märkas, kargas ta õhku nagu tiiger. Taevane arm. Hüüatas ta, mis need on? Tina sulam, vastas Food nüüd veelgi hullemini higistades kõigest kaks vana tinalusikat. Tina sulam, hüüdis Foosset ja keerutas ühte lusikat sõrmede vahel. Tina sulam. Te nimetate seda tina sulaniks? Just nimelt, vastas Food. See on tina sulam. Kas teate, mission, küsis Foosset hääl elevusest kime, kas ma ütlen teile, mis see tegelikult on? Te ei pea mulle seda ütlema, vastas Ford jäigalt. Ma tean, mis see on, see on vana tina sulam. Ja üsna kenake pealegi. Poosset luges graveeritud rooma tähti, lusika seljal. Pappi teda, hüüdis ta. Mida see tähendab? Küsis pood. Foosset võttis teise lusika. Pastsentsija, ütles ta. Kaunis, need on rooma laste nimed ja need lusikad, mu sõber on valmistatud puhtast hõbedast, puhtast rooma hõbedast. Ei ole võimalik, vastas Food. Need on imelised, püüdis Foosset õnnest juba vastavalt. Need on täiuslikud, need on uskumatud. Kust te need ometi leidsite? On ülimalt tähtis teada, kust te need leidsite. Kas seal oli veel midagi? Foosset hüplen mööda tuba ringi. Noh, alustas poodia, niisutas kuivaks tõmbunud huuli. Te, peate neist otsekohe teada andma. Püüdis koos, et tegu on aardeleiuga. Briti muuseum tahab neid endale kindel, mis kindel? Kui kaua on teil need olnud? Ainult natuke aega, vastas Food ja kes need leidis, päris Fooset ja vaatas talle otse silma. Kas teie leidsite need või saite need kelleltki teiselt? See on ülimalt oluline. Leidja võib meile jutustada kogu loo. Foot tundis, kuidas toa seinad tema ümber koomale tõmbuvad ega teadnud, mida ette võtta. Kuulge mees, Te teate ju kindlasti, kust te need saite. Iga üksikasi peab ilmsiks tulema, kui te need üle annate. Tõotage Mulled viitanud otsekohe politseisse. Noh, mühatas Food, kuid ei vii. Siis olen ma kahjuks sunnitud sellest ise teatama, ütles Foosset talle. See on mu kohus. Nüüd oli mäng läbi ja food teadis seda. Esitatakse 1000 küsimust. Kuidas te selle leidsite, millal te selle leidsite, mida te parajasti tegite, kus see täpselt juhtus, kelle Maate kündsite. Ning varem või hiljem tuleks paratamatult mängu koolon, putšeri nimi? See on vältimatu. Ja siis, kui putšerit küsitletakse, meenuks talle noosi suurus ja ta räägiks kõik ära. Niisiis oli mäng läbi ja ainus asi, mida antud punktist teha sai oli keerata suure kummuti uksed lukust lahti ja näidata Foossetele terved aardeleidu. Poodi vabandus kogu kraami endale hoidmiseks ja mitte politseisse viimiseks oleks see, et tema arvates oli tegu tinasulamist esemetega. Ta kinnitas endale, et kuni ta selle jutu juurde kindlaks jääb ei saa talle midagi teha. Fooset saab arvatavasti südamerabanduse, kui näed kõike seda, mis seal kapis varjul oli. Tegelikult on asju veel üksjagu, sõnas Food, KUS küüdis Foosed järsult ringi keerates, kus kohas mees, kuskohas? Näidake mulle, kus. Ma tõepoolest arvasin, et tegu on tina sulamiga, ütles pool ning liikus aeglaselt ja väga vastumeelselt tammepuust kummuti poole. Muidu oleksin sellest loomulikult otsekohe teada andnud. Ta kummardus ja keeras kummuti alumised uksed lukust lahti, taas uksed. Ja siis oleks juua Ollesson posset tõepoolest äärepealt südamerabanduse saanud. Ta viskus põlvili, ta ahmis õhku, nagu oleks lämbumas. Ta hakkas Puhkima nagu vana teegan. Ta sirutas käe suure hõbetaldriku poole ja võttis selle kätte. Ta hoidis seda värisevate käte vahel ning tema nägu tõmbus lubivalgeks. Ta ei lausunud sõnagi. Ta ei suutnud rääkida. Aardenägemine võttis ta sõna tõsises mõttes nii füüsiliselt kui vaimselt läbi. Jutustuse huvitav osa saab sellega läbi. Järgnesid rutiinsed, toimingud. Food läks Milton hooli politseijaoskonda ja tegi avalduse. Politsei tuli otsekohe ja viis 34 jäset minema ning need saadeti valve all Briti muuseumisse uurimisele. Seejärel saabus muuseumist Mildel hooli politseile pakiline teade. Tegu oli sinnamaani vaieldamatult suurima Vana-Rooma hõbeda leiuga Briti saartel. Selle väärtus oli tohutu. Muuseum, mis on tegelikult avalik valitsusasutus soovis aaret endale. Tegelikult nad lausa nõudsid seda endale. Seaduseratas oli veerema lükatud. Lähimas suures linnas mürisenud tendentsis korraldati ametlik eeluurimine ja ülekuulamine. Hõbe viidi sinna erilise politsei valve all. Food kutsuti koroneri 14 liikmelise vandekohtu ette ning koorem Vutšeril. Sellel lahkel ja vaiksel mehel kästi samuti ütluste andmiseks kohale ilmuda. Esmaspäeval, esimesel juulil 1946 toimus kuulamine ning koroner ristküsitles fooli põhjalikult. Te arvasite, et tegu on tina sulamiga? Jah. Isegi pärast esemete puhastamist. Jah, te ei astunud ühtegi sammu, et teavitada leiust mõnda asjatundjat? Ei. Mida te kavatsesite esemetega teha? Mitte midagi, need lihtsalt endale jätta. Ja kui ta oli oma ütlustega ühele poole saanud, küsis Food luba minna välja värsket õhku hingama, sest ta väitis, et talle tuli nõrkus peale. Keegi polnud üllatunud. Siis kutsuti ette putšer, kes rääkis paari lihtsa sõnaga oma osast selles juhtumis. Foosset andis oma ütlused nii nagu ka mitu teist arheoloogi, kes kõik tunnistasid, et tegu on ülimalt haruldase haardega. Nende sõnul oli see pärit neljandast sajandist ning tegu oli jõuka Rooma perekonna lauahõbedaga. Arvatavasti oli esemed maasse kaevanud omaniku mõisavalitseja. Ta neid diktide ja šotlaste eest, kes tuiskasid põhja poolt kohale umbes aastatel 365 kuni 367 ja purustasid mitu Rooma asundust. Esemed matnud mees langes arvatavasti mõne pikti või šotlase käe läbi ning sellest ajast peale püsis aare ühe jala sügavusel maa all varjul. Esemete teostus oli asjatundjate sõnul erakordselt meisterlik. Osa esemest võis olla valmistatud Inglismaal, ent tõenäolisemalt olid need tehtud Itaalias või Egiptuses. Kõige uhkem ese oli loomulikult suur taldrik. Mehe pea taldriku keskel oli merejumal Neptun delfiinidega juustes ja vetikatega habemes kõikjal tema ümber mänglesid mere nümfidia koletised. Taldriku serval kujutati pakkust koos saatjaskonnaga. Seal oli veini pillerkaari. Seal oli ka üsna purjakil Heracles lõvi nahk õlgadelt maha libisenud. Teda toetasid kaks saatorit. Seal oli ka Paan, kes tantsis oma kitsejalgadel käes paaniflööt. Ja kõikjal olid pakkuse üsnagi joobnud naissoost kummardajad ehk menaadid. Kohtule öeldi ka, et mitu lusikat kandsid Kristuse monogrammi hii Roo ning kaks eset, millele olid graveeritud nimed. Pastsentsija ja papiteedo. Olid kahtlemata ristimiskingitused. Asjatundjad said oma ütlustega ühele poole ja kohus kuulutas välja vaheaja. Peagi tuli vandekohus tagasi ning nende otsus oli hämmastav. Kellelegi ei esitatud mitte millegi eest mitte mingit süüdistust, ehkki varanduse leidja polnud enam õigust saada kroonilt täit leiutasu, sest leiust polnud koheselt teada antud. Siiski makstakse arvatavasti teatavat hüvitist ning seda silmas pidades kuulutati ühisteks leidjateks Food ja putšer. Mittembutšer Food ja putšer. Rohkem polegi sellest asjast muud rääkida kui ainult seda, et Briti muuseum sai aarde enda valdusse ning seda esitletakse nüüd uhkusega suures klaasvitriinis, kus kõik võivad seda näha. Ja juba ongi pikki vahemaid maha reisitud, et tulla vaatama neid kauneid esemeid, mille kood on. Vutšer leidis oma adra alt tol külmal ja tuulisel talve pärastlõunal. Ühel päeval pannakse neist kokku raamat või mitu, mis on täis oletusi ja segaseid järeldusi. Ning arheoloogide ringkondades räägitakse miljon hooli aardest kuni aegade lõpuni. Lahke žestina andis muuseum kummalegi kaasleidjale 1000 naela. Tegelik leidja putšer oli nii suure summa üle rõõmus ja üllatunud. Ta ei taibanud kunagi, et kui algselt oleks tal lasknud viie aare koju oleks ta selle olemasolust peaaegu kindlasti ta andnud ja seega olnuks tal õigus saada 100 protsenti selle väärtusest, mis jäi arvatavasti kuhugi poole miljoni ja miljoni naela vahele. Keegi ei tea, mida arvas sellest kõigest Food. Küllap tundis ta kergendust ja oli võib-olla koguni veidi üllatunud, kuuldes, et kohus oli tema tinasulami lugu uskuma jäänud. Ent ennekõike ei suutnud ta ilmselt toibuda hoobist, et oli kaotanud oma suure varanduse. Kogu ülejäänud elu siunas ta end arvatavasti selle eest, et oli jätnud nood kaks lusikat oma kaminasimsile, nii et fosset neid nägi.