Sellest pole palju möödas, kui otsustasin veeta mõned päevad Lääne-India saarestikus. Tahtsin seal lühikest aega puhata. Sõbrad olid jutustanud, kui imetore seal on. Nad väitsid, et saan seal päev läbi laiselda hõbeliivaga randadel päikesevanne võtta ja soojas rohelises meres ujuda. Otsustasin Jamaica kasuks ning lendasin Londonist otse kingistamisse. Autosõit Kingston lennujaamast põhjarannikul asuvasse hotelli kestis kaks tundi. Hotellitoal oli väike rõdu, kust pääses treppi mööda otse alla randa. Kõikjal ümberringi kasvasid kõrged kookospalmid ning aeg-ajalt 100. taevast alla mõni jalgpalli suurune hiiglaslik roheline pähkel ja kukkus tuhmi mütsatusega liivale. Kookospalmi all seismist peedi rumaluseks. Sest kui taoline pähkel sulle pähe kukub, purustab see su kolju. Jamaikatüdruk, kes käis mu tuba koristamas, jutustas mulle, et härra vassermanni nimeline jõukas ameeriklane oli kõigest kahe kuu eest just sel kombel hukka saanud. Te, teete nalja? Imestasin eide, hüüdis tüdruk, ei, ma nägin seda oma silmaga. Aga kas sellest suurt skandaali ei tõusnud? Küsisin, see vaikitakse maha, vastas tüdruk süngelt. Hotellirahvas vaikib selle maha. Ja ajalehe rahvas niisamuti, sest niisugused asjad on turismiärile väga kehv. Ja tõepoolest nägite, kuidas juhtus. Ma tõepoolest nägin, kuidas see juhtus, ütles tüdruk. Härrabassermann seisab just selle puu all seal rannal. Ta võtab kaamera välja, tahab päikeseloojangut pildistada. Sel õhtul on punane päikeseloojang väga ilus ning korraga sajab alla suur roheline pähkel ja kukub otse keset tema kiilakad, peanuppu, pauh. Ja see, lisas tüdruk, hääles kerget mõnutunnet. Reetes. Oli viimane päikeseloojang, mida härra Hermann nägi. Kas te tahate öelda, et ta sai otsekohe jalapealt surma? Ma ei tea, kas just otsekohe vastaste tüdruk, mäletan, et järgmise asjana kukub kaamera ta käest liivale siis vajuvad tema käed külgedele rippu, siis leta kõikuma. Ta kõigub mitu korda kergelt edasi-tagasi. Mina aga seisan seal ja jälgin teda ning ütlen endale, et vaesel mehikesel käid küllap pea ringi ja ta võib iga hetk ära minestada. Siis aga vajub ta väga aeglaselt kokku ja kukub siruli maha. Kas ta oli surnud? Surnud, mis surnud, vastas tüdruk. Taevane arm. Seda minagi, ütles ta. Tuulise ilmaga ei tasu kunagi kookospalmi all seista. Tänan teid, ütlesin pean seda meeles. Teise puhkusepäeva õhtul istusin oma väikesel rõdul raamatus üles ja kõrge klaas rummikokteili käes. Ma ei lugenud. Jälgisin hoopis väikest rohelist sisalikku, kes luuras umbes kuue jala kaugusel rõdu põrandal Teist väikest rohelist sisalikku. Luurav sisalik lähenes teisele selja tagant nihkus väga aeglaselt ja ettevaatlikult tema poole ning kui ta piisavalt lähedale jõudis, suskas oma pika keele välja. Ja puudutas teise sisaliku saba. Teine sisalik pööras võpatades ringi ja nad seisid liikumatult silmitsi, küsitasid justkui põranda külge, liimitud paigal ja vahtisid teineteist pingsalt. Siis äkitselt hakkasid mõlemad naljakalt, otsekui tantsides hüplema. Nad kargasid õhku, nad kargasid taha, nad kargasid ette, nad kargasid küljele. Nad tiirutasid teineteise ümber nagu kaks poksijat vahetpidamata hüpeldes ja kepseldes ja tantsiskledes. See oli pentsik vaatemäng ja minu arvates oli tegu mingit laadi paaritumisrituaaliga. Püsisin väga vaikselt paigal ja ootasin, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Ent ma ei näinudki, mis edasi sai. Sest samal hetkel jõudis mu teadvusse vali lärm all rannal. Kiikasin alla ja märkasin salka inimesi, kes olid veepiiril millegi ümber summas koos. Läheduses oli liivale tõmmatud kitsas kanuud tüüpi kaluripaat ning ainus mõte, mis mulle pähe kargas, oli see, et mõni kalamees oli tulnud uhke kalasaagiga, mida rahvasumm nüüd uudistas. Kaldale toodud kalasaak on miski, mis on mind alati paelunud. Panin raamatu käest ja tõusin püsti. Hotelli verandalt kiirustas veel inimesi randa rahvasumma juurde. Veepiiril. Meestel olid jalas need hirmsad põlvini ulatuvad Bermuda püksid ning nende särgid kiiskasid roosades, oranžides ja kõikvõimalikes muudes mõeldavates omavahel sobimatute toonides. Naistel oli peenem maitse ning nad kandsid enamjaolt kenasid puuvillaseid kleite. Peaaegu kõigil oli käes joogiklaas. Võtsin enda klaasiga kaasa ja läksin rõdult alla rannale. Tegin väikese kõrvalepõike, et minna ümber kookospalmi, mille all härra Hermann oli väidetavalt oma otsa leidnud. Ning sammusin üle kauni hõbe ja liiva inimeste salga juurde. Ent see, mida nad uudistasid ei olnud kalasaak. See oli hoopis kilpkonn, sellili pööratud kilpkonn, kes lebas liival kilp allpool. Aga missugune kilpkonn see oli? See oli hiiglane. Mammut. Ma poleks eales arvanud, et üks kilpkonn saab olla nii suur nagu too seal, kuidas ma tema suurust kirjeldaksin. Kui kilpkonn olnuks jalgel, arvan ma, et mõni pikka kasvu mees võinuks tal seljas istuda, nii et jalad maapinda ei puutu. Loom oli umbes viis jalga pikk ja neli jalga lai. Imeilusa kõrge kumera seljakilbiga. Kilpkonna kinni püüdnud kalur oli lükanud looma selili, et ta põgenema ei pääseks. Ühtlasi oli kilbi keskosa ümber seotud jäme köis ning uhke kalur, sale, mustanahaline ja paljas, kui mitte arvestada väikest niudevööd. Seisis veidi eemal ja hoidis mõlema käega köie teist otsa. Suursugune loom lebas selja peal, neli jõulist Loiba paaniliselt õhus vehkimas ning pikk krimpsus kael kilbi alt kaugele välja sirutatud. Loibadel olid suured teravad küünised. Hoidke eemale, daamid ja härrad, palun. Hüüdis kalur. Hoidke kaugele eemale. Need küünised on ohtlikud. Need rebivad sul käe ühe ropsuga küljest. Hotellikülalistest koosnev rahvahulk jälgis vaatemängu põnevuse ja vaimustusega. Tosin fotokaamerat klõpsis pilte teha. Paljud naised kiljusid mõnust ja klammerdunud oma meeste külge. Mehed aga näitasid oma kartmatust ja mehelikkust, tehes valjul häälel tobedaid märkusi. Jälle sellest kilbist saad endale kenad sarvraamidega prillid. See neetud elukas kaalub kindlasti üle tonni. Kas tahate öelda, et ta suudab päriselt ka vee peal püsida? Muidugi suudab, võimas ujuja kahvel suudab kerge vaevaga paati järel vedada. See on Cayman kilpkonn, eks ole. See pole mingi Cayman, kilpkonn. Cayman kilpkonnad nii suureks ei kasva. Aga teate, mis ta hammustab teil nagu naksti käelaba otsast, kui talle liiga lähedale lähete. On see tõsi? Küsis üks naistest kalurilt, kas ta tõesti hammustaks inimesel käelaba otsast. Praegu teeks ta seda küll, vastas kalur ja naeratas säravvalgete hammaste välkudes. Ookeanis ei teeks ta teile mingit viga. Aga kui ta kinni püüda, kaldale tirida ja niimodi selili lükata, siis vaadake parem ette. Ta Salvab kõike, mida ulatab. Ma arvan, et mul endal tekkis ka tema olukorrast tahtmine veidike solvata. Ning naine üks idiootlik mees oli leidnud liivalt aju puidulati ja sammus sellega kilpkonna poole. See oli päris korralik latt, umbes viis jalga pikk ja vahest ühe tolli jämedune. Mees hakkas lati otsaga kilpkonna peatsuskima. Mina seda ei teeks, ütles kalur. Teie ajate ta ainult veelgi vihasemaks. Kui lati ots puutus vastu kilpkonna kaela, pööras loom oma võimsat pead. Tegi suu laialt lahti, haaras latist kinni ja hammustas selle läbi, nagu olnuks tegu juustukangiga. Ohoo. Püüdsid inimesed, kas nägite? Mul on hea meel, et see minu käsivars polnud. Jätke ta rahule, ütles kalur. Ei ole mõtet teda vihale ajada. Üks laiade puusade ja väga lühikeste karvaste jalgadega matsakas mees astus kaluri juurde ja teatas. Kuule, semu, ma tahan seda kilpi endale. Ma ostan selle su käest ära. Oma trullakale naisele, ütles mees, aga kas tead, mis ma teen, Mildred? Ma võin selle kilbi koju ja lasen asjatundja läikima lüüa. Siis see on selle otse keset meie elutuba, see juba oleks midagi või mis? Fantastiline, lausus trullakas naine. Lase aga käia ja osta sära, kallis, ole mureta, vastas mees, see on juba sama hästi kui minu. Seejärel küsis ta kalurilt, palju kilp maksab. Müüsin looma juba maha, vastas kalur. Müüsin koos kilbi ja kogu täiega. Pea nüüd hoogu, semu, ütles matsakas mees. Ma pakun sulle kõrgemat hinda. Kuule nüüd, palju ta sulle pakkus? Ei mängi välja, vastas kalur. Müüsin looma juba maha. Kellele? Küsis matsakas mees juhatajale mis juhatajale hotelli juhatajale. Kuulsite, hüüdis üks teine mees. Ta müüs kilpkonna meie hotelli juhatajale. Ja kas teate, mida see tähendab? See tähendab kilpkonnasuppi. Vaat seda, see tähendab. Sul on õigus ja kilpkonnast, Eiki, oled sa kunagi kilpkonnast Eiki saanud Pill? Mitte kunagi check, aga ma ei jõua ära oodata. Kilpkonnasteik on parem kui veise oma, kui seda õigesti küpsetada. Liha on õrnem ja sellel on suurepärane maitse. Kuule, kõnetas matsakas mees uuesti kalurit. Ma ei ürita liha osta. Juhataja võib liha endale saada, ta võib saada kõik, mis jääb kilbi sisse, kaasa arvatud hambad ja küüned. Mina tahan ainult kilpi. Ja kui ma sind vähegi tunnen, kallis, ütles naine oma mehele säravalt naeratades, siis sa selle kilbiga saad. Seisin seal ja kuulasin nende inimeste vestlust. Nad arutasid selle üle, kuidas hävitada, kasutada ära süüa olevust kes isegi selili pööratuna nägi erakordselt väärikas välja. Üks oli kindel, ta oli neist kõigist vanema. Ta oli Lääne-India saarestikku rohelistes vetes ujunud juba arvatavasti 150 aastat. Ta oli olemas siis, kui George Washington oli Ameerika Ühendriikide president. Ning siis, kui Napoleon Woodsel uus klobida sai. Ta võis küll olla tollal kilpkonnapoeg, aga ta oli kindlasti olemas. Nüüd aga lebas ta selili rannal ning ootas oma teisendamist supiksia streigiks. Kahtlemata ajasid kogu ümbritsev müra ja karjumine teda ärevusse. Looma krimpsus, kael küünitas kilbi vahelt välja ning võimas pea pööras kord ühele, kord teisele küljele. Just nagu otsides kedagi, kes võiks selgitada kogu selle väärkohtlemise põhjust. Kuidas teda hotelli toimetate? Küsis matsakas mees. Veame köit pidi mööda randa üles, vastas kalur. Hotellitöötajad tulevad talle varsti järele. Selleks läheb tarvis kümmet meest, kes kõik korraga tirivad. Ei kuulge, küüdiseks lihaseline noormees, võiksime ta ju ise kohale tirida. Liha sellisel noormehel olid jalas lillakaspunase ja hernerohelisega per muudad ning ülakeha paljas. Tal oli erakordselt karvane rind, seega oli särgi puudumine ilmselgelt sihilik otsus. Mis te arvate, kui näeks õige oma õhtusöögi nimel veidike vaeva, hüüdis ta ja võdistas lihaseid. Semud, kes on valmis veidi sporti tegema. Hiilgav mõte, hüüdsid mehed. Suurepärane ideemehed andsid oma joogiklaasid naiste kätte ja kiirustasid köiest kinni haarama. Nad võtsid end piki köit trimmi just nagu valmistuksid köieveoks ja karvase rinnaga mees määrasen viimasele ja tähtsaimale positsioonile ning meeskonna kapteniks. Nonii, semud, hüüdis ta. Kui mina ütlen, tõmmake, siis me kõik tõmbame, üheskoos on selge. Kalurile ei olnud see eriti meeltmööda. Parem oleks, kui te selle töö hotelli hooleks jätaksite, ütles ta. Jama, hüüdis karva rind. Tõmmake poisid. Kõik mehed tõmbasid korraga, hiiglaslik kilpkonn lõi oma kilbil kõikuma ja tal oleks äärepealt õnnestunud end jalgele pöörata. Ärge kallutage teda, hüüdis kalur. Te tõukad teda õigetpidi, kui niiviisi teede. Ja niipea, kui ta uuesti jalad alla saab, pääseta kindla peale põgenema. Rahune maha, semu, ütles karva rind üleoleval toonil. Kuidas ta saaks põgeneda. Tal on köis ümber, kas pole? See vana kilpkonn veab kogu teie pundi korraga kaasa, kui talle võimalus antakse. Hüüdis kalur, ta peab teid ookeani iga viimase, kui ühe. Tõmmake ei leinud karva rind kalurit märkama. Tõmmake, poisid, tõmmake. Ja nüüd hakkas hiiglaslik kilpkonn aeglaselt mööda rannaliiva hotelli poole libisema. Köögipoolepaiga poole, kus hoiti suuri nuge. Naised ning eakamad priskemad ja mitte nii sportlikud mehed kõndisid kõrval ja ergutasid hüüetega. Tõmmake. Hüüdis karvase rinnaga. Peamees. Näidake, mis te suudate, poisid, te jaksate ka kõvemini tirida. Äkitselt kuulsin ma karjatusi. Kõik kuulsid? Karjatused olid nii kiledad, nii teravad ja paanilised üdini läbi lõikavad. Ei, kaikus karjatus. Ei, ei, ei, ei, ei. Seltskond kangestus köieveomehed jätsid tirimise, pealtvaatajad vakatasid ja iga viimane, kui kohalviibija pööras pea hääle suunas. Hotelli poolt lähenesid pooljoostes kolm kogu mees naine ja väike poiss. Nad tulid pooljoostes, sest poiss tiris meest kaasa. Mees hoidis poisil randmest kinni ja üritas teda tagasi hoida. Aga poiss muudkui sikutas, püüdes samal ajal hüpates tirides ja vääneldes isa haardest vabaneda. See oli poiss, kes karjus. Ärge tehke, kisendas ta, ärge tehke seda, laske ta lahti, palun laske tal minna. Naine, poisi ema üritas poisil teisest käest haarata, et aidata teda ohjeldada. Kuid poiss rabeles nii ägedalt, et see ei läinud tal korda. Laske ta lahti, karjuspoiss, see on kohutav, mis te teete, palun laske ta lahti. Lõpeta, David keelas ema ja üritas endiselt poisi teisest käest kinni haarata. Ära ole nii lapsik, sa teed ennast täiesti lolliks. Issi, ütle, et nad ta vabaks laseksid. Ma ei saa seda teha, diilid, vastas isa. See ei puutu meisse. Köievedajad püsisid liikumatult paigal ja hoidsid ikka veel käes köit, mille teises otsas oli hiiglaslik kilpkonn. Kõik seisid vaikselt ja üllatunult ning vahtisid poissi. Nüüd olid neil jalad väheke alt ära löödud. Nad paistsid kergelt kohmetunud nagu inimesed, kes olid tabatud mitte just kõigiti lugupidamist vääriva tegevuse juurest. Tule nüüd iilid, ütles isa ja sikutas poissi. Läheme tagasi hotelli ja jätame need inimesed rahule. Ma ei lähe tagasi, hüüdis poiss, ma ei taha tagasi minna, ma tahan, et nata lahti, laseksid. Otsekohe David, sõnas ema. Lase jalga, jõmpsikas, ütles karvase rinnaga mees poisile. Te, olete kohutav ja julm inimene, hüüdis poiss. Te kõik olete kohutavad ja julmad. Ta paiskas need sõnad kõrge ja kile ta häälega nelja või viiekümnetäiskasvanu poole, kes seisid seal rannal ning mitte keegi, isegi mitte karvase rinnaga. Mees ei vastanud selle peale midagi. Miks te ei lase teda tagasi merre? Hüüdis poiss. Ta ei ole teile midagi teinud, laske ta lahti. Poisi isale valmistas poja käitumine küll piinlikkust aga ta ei häbenenud oma poega. Ta on loomade järele hull, ütles ta kogu seltskonda kõnetades. Kodus on tal kõiksugu loomi, keda siin päikse all leidub. Ta kõneleb nendega. Ta armastab neid, lisas ema. Mitu inimest hakkas üht jalga enda ees liivas, ühest kohast teise liigutama. Siin-seal inimeste seas võis tajuda kerget meeleolu, muutust, teatavat ebamugavustunnet, isegi häbivirvendust. Poiss, kes ei olnud arvatavasti rohkem kui kaheksa või üheksaaastane oli nüüd lõpetanud isale vastu punnimise. Isa hoidis tal endiselt randmest kinni kuid ei takistanud poissi Annale. Noh, hüüdis poiss. Laske ta lahti. Siduge köis lahti ja laske tal minna. Ta seisis väga väikese ja sirgena rahvasummaga silmitsi silmad hiilgamas nagu kaks tähte ning tuul juukseid sasimas. Ta paistis suursugune. Me ei saa midagi teha, teedid, lausus isa leebelt. Lähme nüüd, tagasiEi, hüüdis poiss. Ning samal hetkel rapsas ta äkitselt randme isa haardest lahti. Välgukiirusel sööstis ta eemale, jooksis üle liiva hiiglaslikku selili keeratud kilpkonna juurde. David, karjatas isa ja tormas talle järele ja seisma. Tule tagasi. Poiss trügis põigelda läbi rahvasumma nagu palli kätte saanud ragbimängija. Ning ainus inimene, kes viskus teda takistama, oli kalur. Ära selle kilpkonna ligi, mine, poiss. Hüüdis ta ja hüppas kärmelt liikuva kogu suunas. Kuid poiss põikas ta eest kõrvale ja liikus edasi. Ta hammustab su tükkideks, karjus kalur. Jää seisma, poiss, jää seisma. Ent nüüd oli liiga hilja poissi peatada. Ning kui ta jooksis otse kilpkonna suunas, märkas loom last. Ning suuralaspidi pea pööraselt kiiresti tema poole. Poisi ema hääl, ema rabatud ja piinatud huile tõusis üles õhtutaevasse David hüüdisse. Oh David. Hetk hiljem viskus poiss põlvili liivale, heitis käed ümber vana kortsulise kaela ja tõmbas looma vastu oma rinda. Poiss surus põse tugevasti vastu, kilpkonnapead ning tema huuled liikusid sosistades vaikseid sõnu, mida keegi teine ei kuulnud. Kilpkonn jäi täiesti liikumatuks. Isegi hiiglaslikud loivad lakkasid õhus sitlemast. Rahva hulgas tõusis sügav ohe pikk ja vaikne kergendusohe. Paljud astusid sammu või kaks tagasi, just nagu tahaksid nad pääseda veidi kaugemale millestki sellisest, mida nad ei suutnud mõista. Ent isa ja ema astusid koos ette. Jäid seisma pojast umbes 10 jala kaugusel. Issi, hüüdis poiss, kasutades endiselt vana pruuni pead. Palun tee midagi, issi. Palun tee nii, et nad tal minna laseksid.