Kas ma saan siin kuidagi abiks olla? Küsis valges ülikonnas mees, kes oli äsja hotellist randa tulnud. See, nagu kõik teadsid, oli härra Edwards hotelli juhataja. Ta oli pikka kasvu kongus, nina ja pika õhetava näoga inglane. Missugune erakordne vaatepilt, ütles ta silmitsedes poissi ja kilpkonna. Poisil veab, et tal ei ole pead otsast hammustatud. Poisile ütles ta. Parem tule sealt nüüd ära, poisu, see elukas on ohtlik. Ma tahan, et nad ta lahti laseksid. Hüüdis poiss ja hoidis endiselt kilpkonna, pead enda vastas. Öelge neile, et nad ta vabaks laseksid. Kas te saate aru, et loom võib ta iga hetk tappa? Küsis hotelli juhataja poisi isalt. Jätke ta rahule, vastaspoisi isa, rumal jutt, ütles juhataja. Minge ja tooge ta ära, aga tehke kähku ja olge ettevaatlik. Ei, ütles isa. Mis tähendab ei? Küsis juhataja. Need tegelased on eluohtlikud. Kas te siis aru ei saa? Saan küll, vastas isa, siis taeva päralt, tooge poiss sealt ometi ära. Hüüdis hotelli juhataja. Kui te seda ei tee, juhtub väga kole õnnetus. Kellele see loom kuulub, uuris isa, kellele kilpkonn kuulub. Meile vastasjuhataja hotell ostis ta endale. Sellisel juhul tehke mulle teene, ütles poisi isa. Lubage ma ostan ta teilt ära. Telli juhataja, vaatas isa poole, kuid ei lausunud sõnagi. Ei tunne mu poega, jätkas isa vaikselt. Ta läheb lolliks, kui kilpkonna hotelli viiakse ja tapetakse. Ta satub hüsteeriasse. Tooge ta sealt lihtsalt ära, kordas juhataja ja tehke kähku. Ta armastab loomi, ütles isa. Ta tõepoolest armastab neid. Ta kõneleb nendega. Pealtvaatajad olid vaikselt ja üritasid kuulatada, mida räägitakse. Keegi ei lahkunud, kõik seisid nagu hüpnotiseeritud. Kui medal minna laseme, ütles hotelli juhataja. Püütakse ta lihtsalt uuesti kinni. Võib-olla vastas isa. Aga nad oskavad ujuda. Ma tean, et nad oskavad ujuda, ütles hotelli juhataja. Ta püütakse sellegipoolest kinni. Tegu on väärtusliku kaubaartikliga. Te peate seda mõistma juba ainuüksi kilp on suurt summat väärt. Kuludest ma ei hooli, vastas isa. Ärge selle pärast muretsege. Ma soovin looma ära osta. Poiss põlvitas ikka veel liival kilpkonna kõrval ja silitas looma pead. Hotelli juhataja võttis rinnataskust taskurätiku ja hakkas sõrmi pühkima. Teda ei vaimustanud mõte, et peab kilpkonnast loobuma. Arvatavasti oli tal õhtusöögi menüü juba paika pandud. Teisalt jälle ei olnud tal mingit soovi, et tema erarannal sel hooajal järjekordne jube õnnetus juhtuks. Härra vassermanist ja kookospähklist piisab selleks aastaks küll, tänan väga. Ütles ta endale. Isa ütles, kui te lubaksite mul looma ära osta, härra Edwards siis peaksin ma seda isiklikult mulle osutatud suureks teeneks. Ja ma luban, et ei kahetse seda. Ma kannan selle eest hoolt. Juhataja kulmud kerkisid tollimurdosa võrra kõrgemale. Ta oli asja iva ära tabanud. Talle pakuti pistist, see oli teine asi. Mõne sekundi jooksul jätkas ta taskurätikuga kätepühkimist. Siis kehitas ta õlgu ja sõnas. Noh, ma arvan, et kui see poisi enesetunnet parandab. Tänan teid, ütles isa. Oh, tänan teid, hüüdis ema suur-suur, tänu teile. Vili ütles hotelli juhataja kutsus kaluri enda juurde. Kalur astus ette, ta tundus olevat suures segaduses. Ma ei ole midagi seesugust elu sees näinud, ütles ta. See vana kilpkonna, kõige sõjakam loom, kelle ma kunagi kinni olen püüdnud. Ta pani vastu nagu põrguline, kui medal randa tõime. Selleks oli vaja kuut meest ta kuivale maale tirida. See poiss on arust ära. Ja ma tean, vastas juhataja. Aga nüüd tahan ma, et te laseksite loomal minna. Laseksime tal minna, hüüdis kalur hämmeldunult. Seda elukat ei tohi mingil juhul lahti lasta, härra Edwards, Don rekordipurustaja, ta on suurim kilpkonn, kes siin saarel eales kinni on püütud. Kahtlemata suurim. Ja kuidas jääb meie rahaga? Te saate oma raha? Ma pean ka ülejäänud viiele maksma, ütles kalur ja viipas käega ranna poole. Umbes 100 jardi kaugusel veepiiril seisid teise paadi kõrval viis mustanahalist peaaegu alasti meest. Tegime seda kuuekesi võrdses jaos, jätkas kalur. Ma ei saa lasta kilpkonnal minna enne, kui oleme oma raha kätte saanud. Ma kinnitan oma sõnaga, et te saate raha kätte, lubas juhataja. Kas teile sellest ei piisa? Ma panen sellele kinnitusele oma nimega alla, sõnas poisi isa ette astudes. Ja kõik kuus kalurit saavad ka lisaboonust. Kui teil asetada kohe lahti, ma mõtlen otsekohe silmapilk. Kalur silmitses poisi isa. Siis vaatas ta hotelli juhataja poole. Hea küll, lausus ta, kui te nõnda soovite. Siin on üks tingimus, ütles isa. Enne, kui te oma rahasaade peate lubama, et ei istu kohe paati ega ürita teda uuesti kinni püüda. Igatahes mitte täna õhtul. Kas saite aru? Muidugi, vastas kalur. Oleme kokku leppinud? Ta pööras ringi ja pistis mööda randa jooksu, hüüdes ülejäänud viit kalurit. Ta hüüdis neile midagi, mida me ei kuulnud. Ning minuti või paari pärast tulid kõik kuus üheskoos tagasi. Viiel mehel oli käes pikk ja jäme puidust teivas. Poiss põlvitas ikka veel kilpkonna pea kõrval. Teilid ütles isa talle leebelt. Nüüd on kõik hästi teenid. Nad lasevad tal minna. Poiss vaatas enda ümber ringi, kuid ei võtnud käsi kilpkonna kaela ümbert ära ega tõusnud püsti. Millal. Küsis ta. Nüüd, vastas isa. Kohe praegu. Tuleneb parem ära. Kas lubad? Küsis poiss. Jahteilid, ma luban. Poiss lasi käed lahti. Ta ajas end püsti ja astus mõne sammu tagasi. Hoidke kõik eemale, hüüdis Willi nimeline kalur. Hoidke kaugele eemale, palun. Seltskond liikus rannal mõne jardi võrra tagasi. Köievedajad lasksid köiest lahti ja taganesid koos teistega. Willi laskus käpuli ja hiilis väga ettevaatlikult kilpkonna ühele küljele. Seejärel hakkas ta köiesõlme lahti harutama. Selle käigus vaatas ta hoolikalt ette, et ei satuks suurte Loibade ulatusse. Kui köis oli lahti sõlmitud, roomas Willi tagasi. Siis astusid ülejäänud viis kalurit oma vaiadega ette. Vaiad olid umbes seitsme jala pikkused ja tohutult jämedad. Kalurid surusid vaiad kilpkonna kilbi alla ja hakkasid suurt loomaküljelt küljele kiigutama. Kilbil oli kõrge kuppel ja selle kuju sobis kiigutamiseks hästi. Üles ja alla laulsid kalurid kilpkonna, liigutades üles ja alla üles ja alla, üles ja alla. Vana kilpkonn viidi sellega päris viimase piirini endast välja. Ja kuidas saanukski seda talle pahaks panna. Suured loivad peksid paaniliselt õhku ning pea muudkui käis kilbi alla ja sealt uuesti välja. Keerake ta ümber, laulsid kalurid üles ja ümber, keerake ta ümber veel üks kord ja valmis. Kilpkonn vajus sügavalt ühele küljele ja prantsatas õigetpidi tagasi liivale. Kuid ta ei hakanud otsekohe minema. Suur pruun, pea tuli kilbi alt välja ning vaatas otsivalt ja ettevaatlikult ringi. Mine kilpkonn, mine. Püüdis väike poiss, mine tagasi merre. Kilpkonna kaks musta silma raskete laugude all vaatasid üles poisi poole. Silmad olid säravad ja elavad täis kõrgele eale omast tarkust. Poiss vastas kilpkonnapilgule ning nüüd, kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääl mahe ja sügav. Head aega vanataat, ütles ta. Mine seekord kaugele ära. Mustade silmade pilk püsis veel mõne sekundi jooksul, poisil. Keegi ei liigutanud. Seejärel pööras tohutu loom ülima väärikusega ringi ja hakkas ookeani piiri poole tatsuma. Ta ei kiirustanud. Ta liikus hillitsetud sammul üle liivaranna suur kilp, liikudes kergelt küljelt küljele kõikumas. Seltskond vaatas vaikides pealt. Kilpkonna astus vette. Ta liikus üha edasi. Peagi ta juba ujus. Nüüd viibis ta omas elemendis. Ta ujus nõtkelt ja väga kiiresti pea kõrgele üles kergitatud. Meri oli tüüne ja ujumises tekkisid väikesed lained, mis kulgesid lehvikuna tema taga kummalgi pool nagu paadi kiilulained. Kulus mitu minutit, enne kui me ta silmist kaotasime. Ning selleks ajaks oli ta jõudnud poolele teele silmapiirini. Hotelli külalised hakkasid aeglaselt tagasi hotelli poole sammuma. Nad olid kummaliselt vaiksed. Keegi ei naljatanud ega Tüganud enam keegi ei naernud. Midagi oli juhtunud. Midagi veidrat oli pühkinud üle ranna. Läksin tagasi oma väikesele rõdule ja võtsin sigaret käes istet. Mind tegi rahutuks tunne, et sellega pole lugu veel lõppenud. Järgmisel hommikul kell kaheksa tõi Jamaika tüdruk, seesama, kes oli mulle rääkinud härra vassermaniste kookospähklist mulle tuppa klaasi apelsinimahla. Hotellis on täna hommikul suur segadus, sõnas ta, kui asetas klaasi lauale ja tõmbas kardinad eest. Kõik lasevad ringi nagu hullumeelsed. Mispärast, mis juhtus? See väike poiss 12.-st toast on kadunud, läks öösel kaduma. Te mõtlete seda kilpkonnapoissi? Just sedasama kinnitas toatüdruk. Tema vanemad teevad kohutavat lärmi ja juhataja on hullumas. Kui kaua ta on kadunud olnud? Umbes kaks tundi tagasi leidis isa poisi voodi tühjana. Aga ma arvan, et ta võis kaduda millal tahes öö jooksul. Ja ütlesin mina. Küllap võis. Kõik hotellis otsivad teda maa alt ja maa pealt, ütles tüdruk. Politseiauto jõudis just kohale. Vahest tõusis ta vara ja läks kaljudele turnima. Pakkusin toatüdruku suurte ja tumedate murest vaevatud ilmega silmade pilk püsis hetkeks mu näol ning liikus siis eemale. Ma ei usu, vastas ta ja astus toast välja. Tõmbasin riided selga ja tõttasime alla rannale. Seal seisid kaks rohelises mundris kohalikku politseinikku ja hotelli juhataja härra Edwards. Tema oli see, kes kõneles. Politseinikud kuulasid kannatlikult. Taamal ranna kummaski otsas silmasin väikese inimsalku nii hotelliteenijaid kui ka külalisi, kes Harnesid laiali ja suundusid kaljude poole. Oli kaunis hommik, taevas oli suitsu, sinine, kergelt kollaka varjundiga. Päike oli juba tõusnud ja külvas tüünele merele sillerdavaid briljante. Ning härra Edwards kõneles valjul häälel kahe kohaliku politseinikuga ja vehkis kätega. Soovisin abiks olla. Mida ma peaksin tegema, millises suunas liikuma? Oleks mõttetu lihtsalt teistele järgneda. Niisiis kõndisin lihtsalt härra Edwardsi suunas. Umbes sel hetkel märkasin kaluripaati, pikk puidust kanuud ühe ainsa masti ja lehviva pruuni purjega oli veel üsna kaugel merel, kuid tuli ranna poole kaks kohaliku pardal, kumbki paadi teises otsas aerutasid jõuliselt. Nad aerutasid väga jõuliselt. Aerud kerkisid ja langesid sellise kohutava kiirusega, just nagu osaleksid võidusõidul. Jäin seisma ja silmitsesid neid millest selline suur rutt kaldale jõuda. Ilmselgelt oli neil midagi rääkida. Hoidsin pilgu paagil. Endast vasakul kuulsin härra Edwotsid ütlemas kahele politseinikule. See on täiesti naeruväärne. Ma ei saa lubada olukorda, kus inimesed lihtsalt niisama hotellist kaovad. Otsige ta parem kiiresti üles, kas saate aru? Ta on kas üksinda kuhugi uitama läinud ja ära eksinud või siis röövitud. Mõlemal juhul on politsei kohustatud. Kalapaat libises üle merevee ja liugleb veepiiril liivale. Mõlemad mehed heitsid aerud käesti, hüppasid paadist välja, nad pistsid mööda randa jooksu. Tundsin eespool jooksja säravilli. Kui ta märkas hotellijuhatajat ja kahte politseinikku, võttis ta suuna otse nende poole. Hey, härra Edwards. Hüüdis Willi. Me nägime äsja täiesti pöörast asja. Hotelli juhataja kangestus ja ta kael tegi nõksatuse taha. Kaks politseinikku jäid endiselt häirimatuks. Nadolid erutatud, inimestega harjunud, nad puutusid sellistega iga päev kokku. Vili jäi kolmiku ette seisma, rind hingeldamisest tõusmas vajumas. Teine kalur jõudis talle järele. Mõlemad mehed olid alasti, kui mitte arvestada tibatillukest niudevööd ning nende must nahk läikis higist. Aerutasime täiel kiirusel Pikaree, ütles Willi oma hingetu oleku vabanduseks. Arvasime, et peaksime tagasi tulema ja rääkima teile nii kiiresti kui võimalik. Rääkima mida? Küsis hotelli juhataja. Mida te nägite? See oli pöörane, täiesti pöörane. Asu ometi asja juurde. Willi, taeva päralt, te ei usu seda, ütles võlli. Keegi ei usuks seda ealeski, eks ole mul õigust, homme on küll, kinnitas teine kalur hoogsalt noogutades. Kui Willi poleks olnud koos minuga, et seda kinnitada, poleks ma seda isegi uskunud. Uskunud mida? Küsis härra Edwards. Öelge meile lihtsalt, mida te nägite. Olime varakult välja sõitnud, alustas Willi umbes kell neli täna hommikul ja arvatavasti olime jõudnud rannast paari miili kaugusele, enne kui läks piisavalt valgeks, et midagi korralikult näha. Äkitselt tõuseb päike ja me näeme enda ees mitte rohkem kui 50 jardi kaugusel midagi, mida me ei suuda uskuda. Ehkki me seda oma silmaga näeme. Mida nähvas härra Edwards, taeva päralt, asuge ometi asja juurde. Me näeme seal ujumas. Seda vana hiigelkilpkonna. Seda, kes oli eile rannal. Ja me näeme poissi istumas kõrgel kilpkonna kilbil. Ratsutab temaga nagu hobusel üle mere. Te, peate seda uskuma, hüüdis teine kalur, mina nägin seda ka, nii et te peate seda uskuma. Härra Edwards vaatas kahe politseiniku poole. Politseinikud silmitsesid kalureid. Ei lollitaks meid ega küsis üks politseinik, Ma vannun, hüüdis Willi. See on püha tõde. Väike poiss ratsutab seal kõrgel vana kilpkonna kilbi peal ning tema jalad ei ulatu isegi vett puudutama. Ta on täiesti kuiv ja istub seal nii mugavalt ja lahedalt, nagu veel olla saab. Niisiis purjetame neile järele, loomulikult asume neid jälitama. Alguses üritame väga vaikselt neile järele hiilida, nagu me ikka teeme, kui kilpkonna püüame. Kuid poiss märkab meid. Me ei ole sel hetkel neist kuigi kaugel, mõistate, mitte rohkem maad kui siit veepiirini. Ja kui poiss meid märkab kummarduda ettepoole ja ütleb midagi vanale kilpkonnale. Ning kilpkonna ajab pea püsti ja hakkab ujuma, nagu oleks tal tuli takus. Küll see kilpkonnale pani meie Tomiga suudame soovi korral üsna kiiresti aerutada. Aga selle eluka kannul püsimiseks polnud meil vähimatki võimalust mitte vähimatki. Ta liikus meist vähemalt kaks korda kiiremini, vabalt, kaks korda kiiremini, eks ole, Tom, ma ütleksin, et ta liikus kolm korda kiiremini, pakkus Tom. Ja ma ütlen teile, mispärast umbes 10 või 15 minuti pärast olid nad meist miili kaugusel. Miks te taeva päralt ometi poissi ei hüüdnud? Küsis juhataja. Miks te temaga varem rääkima ei hakanud, kui lähemal olite? Me hüüdsime vahetpidamata küüdis võlli, niipea kui poiss meid näed. Ja meie ei ürita enam neile vaikselt järele hiilida, hakkame hüüdma. Me proovime kõiki mõeldavaid asju, et teda paati meelitada. Ei, poiss, karjun talle. Tule koos meiega tagasi, Me viime su tagasi koju. Sellest, mida sa seal teed, ei tule midagi. Head poiss, hüppa vette. Uju, kuni sul veel võimalus on ja me võtame su peale. Lase käia, poiss, hüppa. Su ema. Arvatavasti ootab sind kodus poiss, nii et tule parem meiega. Ja ükskord hüüdsin talle nii. Kuule poiss, Me anname sulle lubaduse. Me lubame, et ei püüa seda vana kilpkonna kinni, kui sa meiega kaasa tuled. Kas ta teile üleüldse vastas? Küsis hotelli juhataja. Ta ei vaadanud isegi kordagi selja taha, ütles võlli, istus seal kõrgel kilbil ning kiigutas ennast edasi-tagasi, just nagu kannustades, vana kilpkonna, üha kiiremini ujuma. Te jääte sellest väikesest poisist ilma, härra Edwards, kui keegi kibekiiresti välja ei sõida ja teda kinni nabida. Hotelli juhataja tavapäraselt roosa nägu oli tõmbunud valgeks nagu paber. Kuhu poole nad läksid? Küsis ta järsult põhja, vastasvõlli, peaaegu otse põhja poole. Selge, sõnas juhataja. Me võtame kiirpaadi, ma tahan, et sa meiega kaasa tuleksid. Võlli ja sina ka Tom. Hotelli juhataja, kaks politseinikku ja kaks kalurit jooksid liival lebava paadi juurde, mida kasutati veesuusatamisel. Nad tõukasid paadi vette ning isegi juhataja aitas kaasa astudes oma hoolikalt pressitud valgete pükstega põlvist saadik merre. Seejärel ronisid nad paati. Jälgisin, kuidas nad minema tuiskasid. Kaks tundi hiljem nägin ma neid tagasi tulemas. Nad ei olnud midagi leidnud. Terve ülejäänud päeva kammisid teiste rannaäärsete hotellide kiirpaadid ja jahtlaevade ookeani läbi. Pärastlõunal palkas poisi isa helikopteri. Ta läks ise pardale ja nad viibisid kolm tundi õhus. Nad ei leidnud jälgegi ei kilpkonnast ega ka poisist. Nädal aega jätkati otsinguid, kuid tulutult. Ja nüüd on juhtumist möödas peaaegu aasta. Selle aja jooksul on asja kohta olulist uudist olnud ainult üks kord. Üks ameeriklaste seltskond oli Bahama saartel sõitnud massaust Lutheri nimelise suure saare lähistele avamerele kalastama. Selles piirkonnas asub sõna otseses mõttes tuhandeid korallrahusid ja väikesi asustamata saari. Ning ühel neist tillukeste saartest silmas jahi kapten binokliga vaadates väikest inimkogu. Saarel oli liivarand ja see väike kogu jalutas rannal. Binokkel käis käest kätte ja kõik, kes sellega vaatasid, olid sama meelt, et tegu on mingisuguse lapsega. Pardal tekkis muidugi suur elevus ja õngeridvad eriti kiiresti kokku. Kapten suunas jahi otse saare poole. Kui nad olid jõudnud poole miili kaugusele, nägid nad läbi binokli selgelt inimkogu rannal on poisslaps. Ning ehkki ta oli kõvasti päikest saanud, oli peaaegu kindlasti tegu valgenahalise lapse mittepõlisasukaga. Sel hetkel jäi jahilt vaatlejatele silmapoisi lähedal liival midagi, mis nägi välja nagu hiigelsuur kilpkonn. Edasi toimus kõik väga kiiresti. Poiss, kes oli arvatavasti märganud lähenevat jahti, kargas kilpkonna selga ning hiiglaslik olend läks vette ja ujus väga kiiresti ümber saare vaateulatusest välja. Jahtlaev otsis kaks tundi. Kuid enam ei nähtud ei poissi ega kilpkonna. Pole põhjust kahelda selle juhtumi tõele vastavuses. Jahtlaeval viibis viis inimest. Neist neli olid ameeriklased ning kapten olinas Saust pärit Bahamalane. Nad kõik nägid järgemööda läbi binokli poissi ja kilpkonna. Ja maikalt meritsi luustera. Saarele jõudmiseks tuleb kõigepealt rännata 250 miili kirdesse ning läbida Kuuba ja Haiti vahele jääv tuulepealse väin. Siis tuleb liikuda veel vähemalt 300 miili põhja-kirde suunas. See tähendab, et teekond on kokku 550 miili ühe väikese poisi jaoks väga pikk retk, mida läbida hiidkilpkonna kilbil. Kes teab, mida sellest kõigest arvata? Ühel päeval tuleta ehk tagasi. Ehkki mina isiklikult kahtlen selles Mulle tundub, et ta on üsna õnnelik seal, kus parajasti viibida.