Me peame su tukka lõikama, ütles ema. Ei, pea. Kõigil piltidel, mis ma sinust jaanipäeval tegin, on sul juuksed näo ees. Ei saagi üldse aru, mis nägu sa oled. Saju tead, mis nägu ma olen. Istusin põrandal ja puurisin sõrmed anštayni pehmesse kasukasse. Sügasin teda kõrva tagant ja nägin, kuidas ta naudingust silmad kinni pani ja pea tahapoole kallutas. Suur muss, nina otse ülespoole, otsekui oleks ta hunt, kes kavatseb ulguma hakata. Sinu silmi pole üldse näha, kurtis ema. Tehniliselt võttes täiksis. Ta oleks pidanud ütlema, su silma pole üldse näha. Minu teist silma nägi nimelt väga hästi, mul on viltune tukk ja see varjab ära ainult ühe silma. Ema kuivatas käed põlle sisse ja üritas lahkema häälega. Endale on sul nii ilusad silmad? Kas neid ei võiks siis näha? Nii et kui mul oleks koledad silmad, siis sa jätaksid mu rahule. Äkki avanes köögiuks ja vanaema tuli sisse, seljas hõbedane pükskostüüm, sigaret suunurgas ja kaenla all. Nirgi toppis. Ta vaatas ringi, otsekui otsiks midagi ja asetas siis nirgi kraanikausi kõrvale. Palun, palun, palun, Charlot, ütles ema vastikust väljendaval ilmel. Kas sa pead selle kärnase looma siia tooma, kui ma süüa teen? Es all in, ma tulin ainult õmblusasju võtma. Oled sa neid näinud? Pavlova on turja pealt natuke rebenenud, mul on vaja eriti tugevat niiti või midagi muud, äkki mingit traat, eriti? Vanaema kummardus otse alla nagu liigendnuga, avas ühe kapi ning hakkas sellest tuhnima. Ma ei usu, et ta üldse oskabki kükitada. Vähemalt mina pole seda iial näinud. Läksin Nirk Pavlovi juurde ja silitasin ettevaatlikult ta pead, kust piilus välja hallikasvalge õhuline täidis. Otsekui oleks ta ajuvatist tehtud. Ema hakkis lühikeste närviliste liigutustega sibulat ja ütles. Igatahes panin ma sulle homseks juuksuri aja kinni. Siis võid selle jälle ära öelda, ütlesin ma, sest mina oma juukseid lõigata ei lase. Anš tain müksis oma märja ninaga visalt, mu käsivart tahtis sel moel teada anda, et ma teda edasi sügaks. Miks ta juukseid peaks lõikama? Küsis vanaema. Sest tema nägu pole enam näha. Miks peaks keegi tahtma tema nägu näha? Vanaema naeratas ja näpistas mind põsest. See olin Alin Darling, sina, kes sa oled nii intelligentne, saad sellest ometi aru. Sinu nägu on tõeliselt võluv, see tuleks postmarkidele trükkida. Igatahes on sul aeg, homme kell kaks sikke keskuses ühes salongis. Ema, palun, kas sa saaksid temaga kaasa minna? Mulle endale on homme tööintervjuu. Ütles ema üsnagi pinges häälega. Saad sa temaga minna? Vanaema ei kannatanud, et teda emaks või vanaemaks kutsutakse. Ta ei tahtnud, et ta inimesena teisejärguliseks muutub, nagu ta ise selle kohta ütles. Talle oli see pähe tulnud paar kuud enne seda, kui me tema majja kolisime. Nii et keegi polnud veel harjunud. Ma polnud päris kindel, mida ta silmas peab, aga tema meelest on ema ja vanaema sellise kõlaga, et ta ei suuda ennast nende sõnadega samastada. Et neis on otsekui vaikimisi sees ootus, et ta peaks meie eest hoolitsema ja seda ta ei soovi. Asi polnud selles, nagu ta ei tahaks meie eest hoolitseda, väitis ta. Tahtis küll, mõnikord ta lihtsalt ei tahtnud, et see oleks kuidagi enesestmõistetav. Tema nime hääldatakse inglise aktsendiga. Charlot. Vanaema on pool inglane, veerand sakslane, veerand norrakas ja täishull lisab ema tavaliselt. Kuigi vanaema väitel on segatõud nutikamad kui puhta tõulised. Minu seisukohast on see muidugi hea. Mina olen siis pool austraallane, veerand rootslane, kaheksandik, inglane, 16 kümnendik sakslane ja 16 kümnendik norrakas. Kuigi ausalt öeldes tunnen ainult kõige rohkem rootslasena. Ta võib ju ise ka juuksuri juurde minna, ta on juba 12, ütles vanaema. Ma tean, et ta võib ise minna, aga probleem on selles, et ta ei lähe ise, sest ta ei taha juukseid lõigata. Noaga, Hanna, siis ma tõesti ei saa aru, miks sa talle aja kinni panid. Ma ei usu, et talle on hea, kui ta oma nõrka silma ei treeni. Äkki helises telefon? Pika krussis juhtmega vana punasest plastist aparaat, mis rippus esiku seinal seif. Biden. Ütles vanaema ja pilgutas mulle silma, enne kui ametlikul häälel vastas. Oja grand kooldanhoutsel šarblaga. Šarlots Peking. Ta oli hetke vait, kuulas ja noogutas. Ei, kahju küll, mul on tõesti kahju, aga hotell on praegu täiesti täis terve suve kõik toad ja loodetavasti leiate midagi muud. Ta riputas toru hargile. Ema kergitas umbusklikult kulme. Rooja grand could haudsel šarblaga. Selline nimi ongi või? Just nimelt muutsin mõnda aega tagasi ära hotell šarblaga, kõlab jutt talumatult igavalt. Aga ütles ema Grand Golden õudsel, kas see pole natuke liiga suurejooneline? Peaaegu nagu vane. Minu meelest küll mitte, see on ju kõige suurem hotell Shark lakas. See on ju ainus hotell šarblakas. Täpselt teatas vanaema rahulolevalt. Ja seega ka kõige suurem ja suurejoonelisem. Ema pööritas silmi ja lükkas hakitud sibulalõikelaualt pannile. See hakkas kohe särisema. Muide, ütles vanaema, ma võin ise tal juukseid lõigata, kui see nüüd nii oluline on, hoiad natuke raha ka kokku? Jah, eks see ole ka üks võimalus, ütles ema, kes oli alati varmas raha kokku hoidma. Aga kas sa arvad, et sa oskad tal juukseid lõigata? Oo jaa, ma olen ju ainstayni iga suvi trimminud, see pole kuigi keeruline ja sina püsid paremini, paigaldas polesike. Pärast võid koerakrõbinaid ka saada, kui tahad. Palun sikke, ütles ema mulle paluvalt otsa vaadates. Buen hell, friisis over, ütlesin, ma olin 100 ühes filmis kuulnud. See tähendab, kui põrgu jäätub. Ehk siis mitte kunagi. Jah. Mul on nõrk silm, ma kööritan, see tähendab, et üks silm paistab alati nina poole vaatavat isegi kui ma seda ei taha. Kui ma väike olin, oli mul silma peal lapp. See oli tugeva silma ees, et nõrka silma harjutada. Ma vihkasin nägemisuuringuid ja ma vihkasin seda lappi ja iga kord, kui nad seda vahetasid, oli, tunned, nad rebivad mul kulmu ära. Lapoli nahavärvimees nagu plaaster. Õudselt nõme. Ühel nädalavahetusel, kui vanaema mind hoidis, palusin tal sinna silma joonistada. Lootsin, et tänu sellele ei paista lapp nii selgelt välja. Vanaema võttis ülesannet tõsiselt ja otsis üles vanaisa, väikesed värvipurgid. Need, mida vanaisa kasutas, kui värvis keldris oma armsa mudelraudteemajakeste ja plastinimeste detaile. Tuleb tunnistada, et vanaema võttis endale päris suuri kunstilisi vabadusi. Ta joonistas sinna zombi silma ümmarguse nagu pinksipall, mis oli silmakoopast välja kukkumas. Kui te saate aru, mida ma mõtlen paistis, et seda hoiab kinni üksainus õhuke lihariba. Värvis iirise sama värvi, kui mu silmad on tumeroheliseks kuldselt pruuni rõngaga, kuid iirise ümber joonistas ta punaseid kriipse, nagu oleks silm verd täis valgunud. Mulle meeldis, kuigi see ei tulnud päris selline, nagu ma olin ette kujutanud. Põhjus, miks ma nii hästi mäletan, kuidas see välja nägi, oli see, et järgmisel päeval oli koolis pildistamine. Ema ei olnud kuigi rahul vanaema seest küll. Ta ostis igavese hunniku pilte ja lisaks kleepse ja külmkapimagneteid, mida jagas sõpradele ja sugulastele. Selle aasta jõulukink ütles ta ise. Neil oli eelmises Stockholmi korterisse magnet külmkapi uksel. Vanaemal oli siin šarblakas külmkapil kolm tükki ja suur raamitud foto elutoas. Tema meelest on see kõige parem pilt minust üldse. Ainult ühte asja vihkan ma veel rohkem kui lapi silma ees ja see on see, et ma ikka veel küüritan. Ma ei kõrita, kui mul on prillid ees või kui, siis väga vähe. Kuid minu prillidega on see probleem, et need on jube inetud prilliraamid on peesist plastist ja klaasid on paksud nagu pudelipõhjad suurendavad silmi ikka täiega. Ma näen nendega välja nagu minia. Vabandust, ma olen nalja nagu ikka oma küüditamisest rääkides. Aga tegelikult tahaksin mõnuta. Tahate, ma avaldan ühe saladuse? Ma tahaksin televisioonis töötada, ma tahaksin saada saatejuhiks näiteks loomakliiniku saates või mis veelgi parem mõnes leiutistest rääkivast saates võib-olla sellises, kus lapsed mõtlevad välja toredaid masinaid või äppe ja teevad need valmis. Aga olete te kunagi kõõrdsilmset saatejuhti näinud? Ei, ei ole, sest selliseid ei võeta telesse tööle ju nemad töötavad raadios või mingis pagana laos, kus neid näha pole. Seetõttu olengi lasknud tukal silma ette kasvada, et seda varjata. Löön endale ennem kirvekintsu, kui tuka ära lõikan. Vanaema võttis ikka eest käru testis Bobo sinna sisse. Bobo ei tahtnud kunagi istuda lapsele mõeldud istmel, vaid seal, kuhu kaup pannakse. Vanaema tegi paar jooksusammu vinnas end käruservale ja sõitis edasi, nii et jalad kerkisid maast lahti. Nii nad poodi veeresid. Povo naeris laginal, mina käisin paar sammu tagapool. Natuke piinlik oli, aga noh, ma ei tundnud siin kedagi. Vähemalt mitte veel vanaemaga, küll või vähemalt ta tervitas igaüht, kes mööda juhtus minema. Mõni tervitas vastu, teised lihtsalt jõllitasid. Nägin, kuidas nad omavahel sosistavad. Aga vanaema sihuke asi ei kõiguta. Maailmas on ainult üks asi hullem kui see, et inimesed sinust räägivad ja nimelt see, et nad sinust ei räägi, ütles vanaema ükskord. Kui vanaemaga korra kokku juhtud, siis jääb ta meelde. Ta ei näe välja päris tavaline 65 aastane tädike. Tol päeval olid tal jalas liibuvad mustad nahkpüksid kõrge kontsaga rohelised kingad ja seljas hõbedaste litritega lendurijakk. Pikad hallid juuksed vähemalt viis tilisevat kuldkaelakeed ja punane huulepulk. Nonii ütles vanaema, kui jalad jälle maha sai, mis meil vaja on? Mobo näitas maasikate, Poola maasikaid kahtlemata ütles vanaema. Bobo näitas tumerohelise arbuusi poole, mis oli peaaegu sama suur kui rannapall. Arbuusi tuleb kindlasti ka võtta, ütles vanaema ja tõstis selle kärusse. Zemaandus raske mütsuga Bobo jalgade vahel. Mulle väga meeldib vanaemaga poes käia. Meile kõigile meeldib Maikenile ja poole samuti. Seetõttu läksimegi alati kaasa. Maiken, kes võiks kerge vaevaga võita võistluse rootsi kõige energilisem oli juba ees poodi jooksnud. Ju ta seisis juba kaalukommide juures ja sõi põrandale kukkunud komme. Seda ta tavaliselt tegi. Nüüd visatakse ju niikuinii ära, ütles ta ikka. Ema läks marru, kui Maiken nii käitus, aga vanaema ei teinud märkamagi. Üks põhjus, miks meile meeldib vanaemaga poes käia, on see, et ta ei tee kunagi enne nimekirja. Ta ostab lihtsalt seda, mille järele isu on. Emal on alati väga täpne nimekiri. Need kaubad, milleta saab hakkama, kui liiga kalliks peaks minema, on sulgudes. Ema on võimatu veenda ostma midagi sellist, mida nimekirjas pole. Eriti praegu, kui tal tööd ei ole. Vanaema käest ei pea isegi küsima, tuleb lihtsalt kärusse panna kõik, mida soovid. Ja kui neis asjades pole imelikke lisaaineid nagu näiteks E 314 siis ostab ta need ära. Ma olin selles poes varemgi käinud, aga ainult siis, kui me vanaema juures külas olime. Nüüd pidime siia elama jääma ja edaspidi hakkamegi siin poes käima. Mul hakkas peaaegu suu vett jooksma, mõtlesin kõigele heale, mida võiks süüa. Lisasin selle oma nimekirja asjadest, mis kolimise juures head olid. Esiteks oma tuba. Teiseks ostas söögiks, mida tahad. Kuid kõige olulisem punkt oli kolmas uus algus. See, et me säärblakasse kolisime, tähendas nimelt, et mul on võimalus endale restart teha uueks inimeseks saada. Mul oli plaan populaarseks saada. Tohutult populaarseks. Ma tahtsin, et inimesed kisendaksid, minestaksid, kui ma mööda lähen, tahtsin autogramme kirjutada, tahtsin, et inimesed teeksid minuga, selfisid jookseksid intsitades minema. Tahtsin saada selliseks nagu Khani õuest või Beyonce. Okei, see oli ehk pisut liiga optimistlik variant. Realistlikum soov oli see, et ma tahtsin inimestega rääkida, ilma et nad vahiksid mind nagu imelikku. Ma tahtsin, et mind valitaks kehalise tunnis meeskonda. Ma tahtsin, et teised kuulaksid, kui ma räägin, tahaksid sööklas minu kõrvale istuda. Stockholmis päris nii ei olnud. Mul oli iseenesest küll üks sõber Valter aga ta ei viitsinud väga kuulata, mida ma räägin. Me läksime teine kord koos koolist koju. Saatsime vahel sõnumeid. Kohtusime paar korda nädalavahetusel. Aga kui päris aus olla, siis ma tegelikult arvan, et ta oli minuga ainult sellepärast, et tal polnud kellegi teisega olla. Mitte sellepärast, et ta oleks arvanud, et ma olen nii jube äge. Mul on täpselt 60 päeva aega, et uueks inimeseks saada või noh, nüüd juba 57 siis saab suvepuhkus läbi ja ma pean hakkama uues koolis käima. 57 päevaga oma elu muuta pole kindlasti lihtne, aga päris võimatu see vast ka ei ole. Kui inimene suudab kuu peale lennata, siis on ju ometi võimalik populaarseks saada. Või mis? Me polnud veel aedvilja letist möödagi jõudnud ja Bobo juba uppus kõigi nende arbuuside, salatipeade, maisitõlvikut ja maasikakarpide vahel, mis vanaema oli kärusse ladunud. Hõikas Bobo ja näitas elevusega suurt kurgikuhja. Bobo armastab kurki ja see on ka üks väheseid sõnu, mida ta tõepoolest oskab öelda. Tüdruku kohta, kes saab detsembris neli, ei ole see ehk just väga hea näitaja. Aga meid rõõmustab iga sõna, mida ta ütleb. Bobo armastab kurki üle kõige maailmas. Või tegelikult armastab ta muidugi ema ja Maikenit Eminud. Aga siis tuleb küll kohe kurk. Vahel tundub mulle lausa, et armastab kurki rohkem kui oma isa. Bobolja Maikenile on teine isa kui minul. Tal ongi selline nimi selle peale kõik, alati sa ütlesid Fredrik või ei Swedrik. Ja kuigi ta on nende elus osalenud võrreldamatult rohkem kui minu isa minu elus. Kuna mina olen oma isa näinud täpselt null korda siis aasta isaks teda just ei hääletataks. Swedricon lahke ja rõõmus ja kallistab soojalt. Aga ta pole eriline tegude mees. Näiteks tööotsimine tundus talle jube raske, samuti nõude pesemine, koristamine ka ja söögitegemine ja poes käimine ja Bobol mähkmete vahetamine, isegi diivanilt püsti tõusmine Maikenile, kooli või Bobole lasteaeda järele minna. Lõpuks emal mõõt täis, siis ta pidi kõik ise ära tegema, ta ütles, et ta oleks nagu neli last, ainult et üks on habemega, joob õlut. Nii et ta otsustas lahku minna, mis oli minu meelest hea. Aga korter oli nagu Swedriku omaja emal polnud just võimalik uut soetada. Kui oled haiglaõde ja sul on kolm last, hiigelsuur ühe munandiga koer, kaks merisiga Tarzan ja frasse ning kilpkonn ei taha Pankjust lahkel käel laenu anda. Kuigi ma olen eluaeg kõik arved õigel ajal ära maksnud, nagu emad pettunult karjus. Nii et me kolisime ära vanaema suurde kollasesse puumajja siin kolkas, mille nimi on šarblaka. Kui me maiustuste osakonda jõudsime, seisiski Maiken seal. Aga ta ei söönud kommi. Nägime hoopis, kuidas ta valas väikesest karbist midagi otse ühte läbipaistvasse kommikasti. Mida sa teed? Küsisin ma. Maiken pööras end meie poole, tema tedretähnilise nägu säras rõõmust. Ta üritas sosistada, aga ta nagu ei oskaks. Tema hääl pole sosistamiseks mõeldud. Maden pättust. Ahah, ütles vanaema huvitatult. Mis Pätusse siis on, ka? Maikenitsites sirutas karbi meie poole, nii et võisime lugeda. Töötimbots Evrif lei Võrbiins. Kuule, Maiken, ütlesin mina. Valasin need kummikommide kasti. Mis asjad need on, küsis vanaema ja sirutas käe kommikarbi järele. Need on Harry Potteris, neid on maailmas kõikide maitsetega roheline, võib-olla dati või õuna maitsega, sõltub, milline sulle satub. Seda ei tea kunagi ette, need on ühesugused. Mõnikord on neil vihmaussid kõrvavaigu oksemaitse, aga vahel veab ja siis on sidruni maitse. Ma sained ühelt sõbralt Stockholmis, ta ostis need Londonist Harry Potteri muuseumist. Uudiseer kõrvavaik ja oks ei tundu just isuäratav, ütles vanaema ja ulatas karbi tagasi. Ju ma tean, sellepärast paned siia paningi. Sa oleksid võinud need mulle anda, ütlesin ma ju armastan kummikomme. Kui need on vastikud, võib ju lihtsalt välja sülitada. Ma võin oma kommi kammidega teha, mida ise tahan. Aga ikkagi ütlesin pahaselt. See on täiesti mõttetut tüli, ütles vanaema. Ma võin sulle uued osta, sige silmitsesid läbipaistvalt kommikasti, mis oli ääreni täis vikerkaarevärvilisi kummikomme. Astusin ligi, avasin kaane, segasin natuke plastkühvliga. Kuidagi polnud võimalik aru saada, millised Maiken oli sinna valanud. Äkki ma võin mingit teist tüüpi kommid valida? Küsisin lootusrikkalt vanaema poole vaadates. Anna aga minna alli, ütles vanaema ja noogutas julgustavalt kommiriiuli poole. Kuigi polnud isegi laupäev. Me läksime Maikeniga puhta pööraseks, kumbki võttis vist mingi pool kilo. Bobo oli aga igati rahul oma Kuigiga.