Tõusin püsti. Seda oli rulluiskudega päris raske teha. Põlv valutas, vaatasin alla ja lisaks sellele teksade põlved olid täiesti rohelised, olid teinud ka katki. Põlv oli pisut marraskil, aga Everitsenud. Ma ei suuda. Ema saab nii pahaseks, ta teeb küll näo, et ei pahanda, sest ma sain haiget, aga tegelikult pahandab küll. Need teksad olid peaaegu uued. Kui pilgu tõstsin, seisis seal üks tüdruk, otsekui oleks õhust sinna tekkinud. Tema juuksed olid türkiissinised ja ulatusid õlgadele peaaegu vööni ja tal oli seljas mingisuguste Jaapani või Hiina märkidega hommikumantel, mis ulatus maani. Ta tõstis oma telefoni ja tegi minust pilti. Mida sa teed? Küsisin ma pilti minust või? Ei, hoopis ühest tillukesest Šangleerivast ahvist, kes su selja taga seisab. Paistlikud, pöörasin end ringi. Muidugi polnud seal mingit ahvi. Sa ei tohi minust pilti teha. A ma juba tegin p tohingil, et see sa ei saanud takistada. Jäin vait, jahmunud tema ülbusest, tegin tema poole ühe koperdava sammu. Ära muretse, ütles ta ja astus sammu tagasi. Ma panen ilusa filtri peale. Mis asja, sa paned selle üles või? Kui ülemu hekki lendav rulluisutaja, keda tirib karvane koletis, siis ma tunnen, et minu kodanikukohus on sellest raporteerida. Ma kirjutan kõigest, mis plakas juhtub. Ma olen ajakirjanik taias lõua uhkelt, et astusin veel paar sammu tema poole. Tema muudkui taganes. Siis ta naeratas ja ütles. Mul on ainult 2000 jälgijat, nii et ära muretse. 2000. Minul oli 22 ja neistki seitse oli Maiken, kellel õnnestus pidevalt oma salasõna ära unustada ja ta pidi seetõttu uue konto tegema. Ma ei luba, ütlesin ma. Kas sa takistad sõltumatut ajakirjanikku, kas sa oled sõnavabaduse vastu? Kas sa oled demokraatia vastu? Ei novot plakaniusist võid lugeda head aega opakas. Tüdruk pööras ringi, astus terrassi poole, seal oli uks lahti ja ta kadus majja. Enne kui ma jõudsin otsustada, kas peaksin talle järele minema, langes terrassiuks pauguga kinni. Märkasin ta türkiissiniseid juukseid, klaasid aga vilksatas. Aga kuna just sealt klaasilt peegeldus päike, siis ma ta nägu ei näinud. Ometi olin täiesti kindel, et ta jälgib mind. Vihaserises mu peas nagu punane komeet kihutas oma tulise sabaga ajus ringi ja süütas põlema kõik, millega kokku puutus. Kuramuse lollakas. Tahtsin midagi lõhkuda, karjuda või teda karistada. Et ta oli nii nõme olnud. Surusin hambad kokku ja hakkasin liikuma kerakujuliseks lõigatud põõsaste poole, mis kasvasid sissesõidutee servas. Siis nägin silmanurgast äkki midagi punast. Vaatasin täpsemalt ning seal seisis aiapäkapikk oma päkapiku mütsi ja pika halli habemega asja üle pikemalt juurdlemata, korjasin päkapiku üles, päkapikk süles, astusin paar sammu asfaldini. Siis libistasin end ühel jalal, seejärel teisel ettevaatlikult pissin aiapäkapiku kaenla alla. Rulluisud libisesid kergelt mööda teed. Naersin kõva häälega oma kättemaksu üle valjusti ja pööraselt. Terve kodutee. Kell oli juba pool 11 õhtul, kui ma leidsin viimaks oma telefoni, mille keegi idioot oli sahvrisse pannud. Võimalik, et see olin mina ise. Põlv tuikas, mul oli seal suur lilla sinikas. Aiapäkapikk vahtis mind kirjutuslaualt. Jah, see polnud ehk päris läbimõeldud, ütlesin talle, aga peab ju olema mingi piir, kui nõme võib üldse olla. Läksin Instagrami ja otsisin plaka Newsi. Leidsin konto kohe üles. Selle all oli üks nimi. Inno. Avasin viimase postituse. Oo, ma ka, see oli terve pildiseeria. Ta nägi mind ilmselt ammu enne seda, kui mina teda märkasin. Üks pilt oli nimelt enne õnnetust tehtud. Kõige ees tuli grille besee hokikeppi ja vorstiga siis kappa ja metsiku pilguga ainstain ning viimasena mina rullikatel suu lahti. Ma nägin kirjeldamatult kole ja opakas välja. Miks ma päikeseprille ette ei pannud. Kahjuks on emal soengu suhtes õigus, minu juuksed olid liiga pikaks kasvanud ja turritasid igas suunas. Järgmisel pildil lendasin üle heki, kolmandal olin maas, pikali. Ta oli joonistanud väikesed linnud mu pea ümber lendama nagu koomiksis. Tal oli 2123 jälgijat. Kes niisiis võisid seda näha. See ajas mind kohutavalt marru. Lootsin jumala eest, tema kontot ei jälgi minu uued koolikaaslased. Ja kui nad seda ka tegema peaks, siis loodetavasti nad ei tunne mind ära, kui kool pihta hakkab. Sinnani on ju ikkagi 49 päeva aega. Aga oli midagi veel üks teine asi. Piltidelt paistis, et ma olen kõrsilmne ja ma vihkasin seda. Vihkasin kuidas ta võis kuramuse jüo mu kõige suurema nõrkuse niimoodi kõikidele vaatamiseks välja panna, minult luba küsimata rinnus, kuumas ja kõrvetas. Ma arvan, et see oli häbi. Kas te teate, kuidas näidatakse näiteks filmides sarjades, et mingi inimene on hull, poolearuline või rumal? Just ta tehakse kõrs ilmseks. Häbi puhus viha lõkkele, andis sellele hoogu. No pagan, see tähendab sõda. Tegin uue Instagrami konto ja see sai nimeks ränoway know, see tähendab umbkaudu põgenenud päkapikk. Siis läksin Bobo tuppa, mis uskumatu küll, oli veel rohkem segamini kui minu oma. Disco lamp töötas ja heitis seintele rohelisi, siniseid ja punaseid valguskiiri. Bobo magas enamasti ema toas, nii et ma võisin rahulikult häid rekvisiite otsida, ilma et mind oleks segatud. Leidsin väikese kõvast papist punase koti ja päikeseprillid, mis kuulusid lokkis heleda peaga nukule. Siis läksin oma leidudega aeda, panin päkapikuvaarikapõõsa alla seisma, prillid ette ja kottida kõrvale. Midagi oli puudu, vaatasin ringi, siis märkasin koni kuhjaga tuhatoosi. Vanaema polnud veel jõudnud seda tühjendada. Sorkisin kuhjas natuke, kuni leidsin sellise, mille küljes oli ka huulepulka. Tõin universaalliimi ja vajutasin sigaretist natuke sisu välja ning kinnitasin ülejäänud päkapikusuunurka. Jess. Päkapikul oli nüüd hoopis uus väljanägemine. Pisut vähem korralik. Tegin pilti, pidin välku kasutama, sest oli juba nii hämaraks läinud. Lisasin ilusa filtri ja kirjutasin. Tõmba nüüd uttu. Kõrini sellest urkast. Isiklik sõnum, ät, plakan jõus ja tema pere. Hüvasti, luuserid. Never. Naersin valju häälega, kui pildi üles panin. Kättemaks on magus, kättemaks oli magusa evast magusam. Tundus nagu kuuleksin väikesi prussakaid inglikese laulmas nii kaunilt, et see kõlas nagu hõbekellukest tilin samal ajal kui seitse sädelevat Ükssarvikut kapas üle kauni lilleaasa mängides kuldseid Harpe pastellvärvides Vikerkaar kaardumas, sügavsinise taeva taustal. Umbes selline tunne oli. Kuramus, ma peax luuletajaks hakkama. Oled valmis? Küsis vanaema. Sama valmis, kui surmamõistetu giljotiini ees. Vastasin. Ega meil pole muidugi kombeks üle dramatiseerida, ütles vanaema ja lülitas tööle trimmeri, mis hakkas valjusti ja kurjakuulutavalt surisema. Istusin aias toolil, jalas ainult ujumispüksid. Olin sunnitud juukselõikuse küsimuses järele andma. Ema õiendamine ja plakaniusi pilt oli lõpuks pannud mind pomisema jonnaka. No olgu. Kuigi päike siras sinises taevas ajas jahe tuul mulle kananaha ihule. Vanaema tõstis mu tukka punase plastklambri abil üles. Kas sa oled varem ka ägedaid soenguid lõiganud? Küsisin murelikult. Võim veel, ütles vanaema enesekindlalt. Ma lõikan iga kuu Kristeri juukseid. Seda küll, aga ma küsisin, kas sa oled varem ägedaid soenguid lõiganud? Grillebee see soeng oli kuuekümnese kohta suht okei, aga meie ettekujutus ilusas soengust ei ole vist päris üks ja sama. Vanaema surus trimmeri mu kuklale ja tõmbas mööda kukalt üles. Tundsin, kuidas esimene juuksesalk kõditades mööda selga alla langeb. Ära muretse, sikke peale Krister ja ainstayni olen ma trimminud nii mõndagi topist, tead küll, nende kasukad võivad vahel tunduda Pulstis ja elutud. Kargasin nii kiiresti püsti, et tool kukkus ümber. Sa oled kasutanud seda trimmerit surnud loomade peal. Elusloomad olid okei, Krister oli okei, aga surnud loomad. Darling rahuneb maha, muidugi olen ma sellepärast ära pesnud, kes ma sinu meelest olen lord of the piiks. Vanaema kallutas end alla põlvi kõverdamata, nagu tal kombeks oli. Tõstis tooli püsti-istu, ütles ta ja klõbistas oma pikkade siniste küüntega vastu seljatuge. Hakkasin äkitselt kõhklema. Tegelikult ma ei tea, kas ma ikka tahan seda, ise otsustad, ütles vanaema õlgu kehitades. Ega minu ema selle peale endast välja lähe. No laseme siis edasi, ütlesin tõrksalt ja istusin toolile, aga tukaga ole ettevaatlik. Trimmer hakkas jälle mürisema, juuksed langesid üle selja alla, salk salgu järel. Sealt, kus trimmer oli üle läinud, jäi nahk soojaks. Vana šarlot, ütlesin ma, jah, oled sa kunagi populaarne olnud? Mida sa silmas pead? Meeste hulgas hoo ja kui sa vaid teaks, kui palju oli võlaaustajaid näiteks Pariisis, rääkimata Hallstahammari-ist. Mehed olid nagu hullud, ma võisin nad ümber väikese sõrme keerata ka mõne naise, ausalt öeldes. Ehk oli seda infot vanaema armuelu kohta nüüd siiski pisut liiga palju? Ei, ei, ütlesin kähku, ma mõtlen sõprade hulgas, kas sul oli palju sõpru koolis ja nii tööl? Ikka jah, sõpru mul oli, aga paljud neist olid nii jube igavad, et isegi kellad jäid seisma. Sa vist ei kujuta ettegi, kui kohutavalt igavad mõned võivad olla. Paljud jagavad inimesi heaks ja halvaks, aga see on ju absurdne. Inimesed on kas sarmikad või tüütud, seal mu kindel veendumus. Ühes kohas, kus ma töötasin, räägiti vahetpidamata toidust. Toidust, mis sul täna toidukarbis kaasas on, šarlot. Et olin sunnitud sealt ära tulema, peaks ju ometi olema igati arusaadav. Aga kui sa koolis käisid? Jah, mul oli sõpru küll, aga ma ei tea, ma saan iseendaga hästi läbi, paljud inimesed on nii kleepuvad. Sa ei käi enam üldse külas, vinguvad nad täpselt siis, kui ma üle läve astun ja neile külla tulen. Ja siis nad hakkavad rääkima, kuidas nad kavatsevad oma köök, kes sisustada või et nad sõidavad Kreekasse. Ebahuvitav pläma mittemillestki. Kas sa sellepärast vanaisasse armusidki, sest ta oli nii vaikne? Vanaema puhkes naerma ja võib vist nii öelda küll. Vanaisa lasi mul olla. See oli üks ta parimaid omadusi. Kui mu juuksed olid lõigatud, hoidis vanaema mu ees kuldraamiga peeglit. Keerasin end ühele ja teisele poole, et oma uut välimust uurida. Tukk oli märksa lühem, aga sai ikka veel mu silma varjata. Külgedelt olid juuksed vaid paari millimeetri pikkused. See oli lausa rõõmus üllatus, nägi hea välja. Olin palju kenam kui varem. Aa, ütlesin aitäh sarlat. Väga ilus, jäi. Lott Jaan, ütles vanaema, nüüd oled ehk isegi väheke tänulik, et ma olen eelnevalt rebase ja saarma peal harjutanud. Tõepoolest ütlesin, ta pani peegli käest ja võttis trimmeri, puhus sellest mõned pruunid juuksekarvad ära. Tema kuldne pluus sädeleb päikeses. Aga mida sinu meelest tuleks teha, kui tahad populaarseks saada? No kui mina noor olin, said populaarseks siis, kui pakkusid suitsu ja oskasid tantsida. Okei, aitäh, vanaema šarlot. Ehk polnud see nõuanne just kõige praktilisem, kuid otsustasin siiski selle oma bloki üles kirjutada. Kuigi see teistele meeldimine, mõtiskles vanaema, kas see pole pisut ülehinnatud, kui sa selle asemel hoopis iseendale meeldiksid? Sellest kujuneks küll eluaegne ilus suhe. Vanaema lõpetas tööl käimise, kui vanaisa suri. Tal oli veel paar aastat pensionini, aga tal polnud isu jätkata ja pealegi polnud tal seda enam vaja. Ta päris nimelt väikese rahasumma, mille vanaisa oli salaja endale hoidnud, sellest kellelegi rääkimata. Eks ole hullemaidki saladusi, nagu vanaema ütles. Tema Inglismaa sõbranna närviluul suriga mees ära, aga siis selgus, et mehel oli olnud lisaks terve teine perekond ühes teises linnas kaks last ja teine naine ja nii mees oli tööasjus palju reisinud ja sel moel saanud petta nii oma naist kui ka sõbrannad teises linnas. Seda arvestades polnud vanaema meelest kuigi skandaalne, et vanaisa polnud rääkinud sellest lisamiljonist pangas. See oli ometi hea uudis. Raha oli pärit ühest asjast, mille vanaisa oli välja mõelnud. Vanaisa oli nimelt leiutaja. Vähemalt vabal ajal päevasel ajal töötas vanaisa paberivabrikus tootes jah, nagu te ehk juba kahtlustasid, tegi paberit, kuid õhtuti ja nädalavahetustel sulgest ainult keldrisse leiutas või mängis oma mudelraudteega. Vanaisal leiutas igavese hulga mõttetuid asju, näiteks või pulga. See on selline või pakend, mida saab kasutada nagu liimipulka. Selle asemel, et määrida võid, noaga saab kasutada pulka. Jääb mulje nagu määriks leivale liimi. Tema leiutis on ka kaelakeepudelihoidja, mis täpselt nagu nimigi ütleb, on nahast kaelakee, mille külge saab panna limonaadi või õllepudeli, ilma, et peaks seda käes hoidma. Superpraktiline näiteks rull uisutades. Leiutis, mis mulle vist kõige rohkem meeldib, on lumepallikulp. See näeb välja nagu jäätisekulp, aga on pisut suurem ja sellega saab teha täiuslikult ümmargusi lumepalle. Vanaemal on keldris neid umbes 1000 tükki. Eriline müügihitt polnud. Inimestel pole vist kuigi raske ise lumepalle teha. Lisaks õlitootmine nii kallis, et üks kulp maksis 400 krooni. Aga igatahes leiutas vanaisaga legendaarse muna viilutaja. See on väike plastist vidin. Muna pannakse selle sisse munakujulisse õõnsustesse. Viilutamiseks vajutatakse siis alla raam, milles on kümmekond õhukest metalltraati. Muna jaotub ilusti ühtlaseks viiludeks. Muidugi võib, võtan noa ja sellega lõigata, kuid muna viiluta ja ei määri käsi ja kõik viilud tulevad täpselt ühepaksused. Selle pealt teenis vanaisa ikka päris palju raha. Vanaema teadis sellest küll, aga arvas, et vanaisa oli raha teiste leiutiste peale ära kulutanud. Päris kalliks läheb näiteks või pulgapudelikaelakee ja lumepalli Kulpide arendamine ja tootmine, rääkimata lamamisratastest, föön kübaratest ja ehituskiivrist, mille kuklas on iminapp tänu millele saab teel tööle seista ja magada metroos vaguni seina külge otsekui kinni kleebitud. Jaapanis on see osutunud väga menukaks. Seal on metroos nii kitsas, et peaaegu keegi ei istuda. Vanaisa salajas hoitud rahast piisas, et vanaema läheks otseteed tööle. Võtaks maha särava messingist nimesildi, mis tema uksel ilutses. Tagasi ei läinud ta enam kunagi. Nüüd on see silt vannitoas WC-poti kohal. Šarlot vaeld hääldatakse Ooeld, mitte piilde, nagu mõni arvab. Ema küsis alles mõne nädala eest, kas vanaema oma töö või töökaaslaste järele ei igatse. Vanaema vaatas teda nii, nagu oleks ema hulluks läinud. Umbes sama palju nagu ma igatsen konnasilma, mis mulle eelmisel suvel jala peal oli. Vanaema ja ema on nii erinevad, kui kaks inimest üldse olla saavad. Emale meeldib töötada. Ta ütleb sageli näiteks, mida naabrid küll arvavad. Ja talle meeldib tavaline elu. Vanaema ei taha olla seotud mingi töökohaga, ta ei paista kuigivõrd hoolivat sellest, mida teised arvavad ega saa aru, mis mõte on tavalisel elul. Ta tahab, et elu oleks loja grand and Gold on suurejooneline, eks ole. Mina tahan ka. Ma tunnen vanaisast puudust, tahaksin istuda keldris tema kõrval, kui ta kaustikusse jooniseid teeb. Kui ta arvutis asju disainib või väikesi leiutisi nikerdab. Selliseid, mida ei olnud vaja vabrikus toota. Ta oli jube hea joonistaja, tegi oma leiutistest eri nurkade all väga ilusaid vaateid. Kui ma kaheksaseks sain, andis ta mulle paksu kaustiku, kuhu ma saaksin oma mõtteid kirjutada. Ta ütles, et see peab tingimata olema joonteta, sest siis saab joonistada ka. Ma arvan, et siis ma hakkasingi tõsiselt joonistama. Varem polnud ma kuigi huvitatud. Aga mis puudutas omaenda ideede üles joonistamist, siis muutusse äkki lõbusaks. Ja ma muudkui harjutasin, et saada sama profiks kui vanaisa. Õppisin joonistama eri perspektiivist ülevalt alt külje pealt õppisin tegema varje nägema, mis vahe on valguse helkimisel, metallilt või plastilt? Mul on ikka veel sama kaustik kasutusel. Ma näitasin oma leiutisi alati vanaisale. Need olid toona lapsikud asjad, lihtsad näiteks plast kruusidest tehtud kõlarid või iminapp, mida sai vannitoa seinale kinnitada pesulõksu ja pika kummipaelaga, nii et selle külge võis koomiksiajakirja riputada. Siis sai vannis lugeda, ilma et ajakiri märjaks läheks. Vanaisa vaatas alati hoolega mu jooniseid vaates ja mõmises. Vahel näitas midagi, mida saaks parandada, kuid enamasti lihtsalt naeratas SAS'is mu pead ja ütles duubli. Oleksin nii väga tahtnud talle oma ärritus näidata. Minu esimene tõeline vanaisa klassi leiutis. Oleksin tahtnud arvamust teada. Vahel unustan, et vanaisa pole enam elus. Mul on tunne, nagu istuks ta seal keldris ja leiutaks midagi või mängiks mudelraudteega. Ma arvan, et ta teeb seda ka taevas.