Tere õhtust luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Valguse vaim on Pealkiri põimikule Henrik Visnapuu luulest. Luuletusi loeb Indrek Sammul aga 2020. aasta novembrikuus salvestatud lugemisse põimisime ka mõned Visnapuu luuletused, mida Indrek Sammul on lugenud 23 aastat varem. Suvel 1997 luulekavas valged ööd. Hääd kuulamist. Iga kord kui sa mulle vaid meenud langeb valguskiir mu sisemaailma. Ja kui ma sinust vaid mõtlen, avaldub mu mais olemise umbpiir. Ning kui ma lõpuks tajusin et armastan, iga kord, sai äkki selgus vaid meenud rahu, rõõm, valguskiir, mu sisemaailm. Ja kui ma sinust vaid mõtlen, avaldub mu maise olemise umbane piir. Ning kui ma lõpuks tajusin, et armastan, sai äkki selgus rahu ja rõõmu, mu hing. Nagu pimeduses võrsum, tai sirutab enda mu vaim sinu peale ja nagu janune maa, kõrbenud roosi või tühi jõesäng, kurda, bume sinu järele. Kui sina valad minusse oma südamesilmade kastega, oma südame ja silmade, minu südame varjutaks südame ühest tööst, tantsi tantsivad siis mu laulude rütmiliselt elavad sulle vastu sulgema, mõtlete sööst ja mutrite sööst. Ko haarab igavikku. Maailmaruumi pisipesi mu mõte haarata ei saa. Õhk taeva tuli sinivesi on olles olnud minuga. Hoovihma, sooja suve helgust, koi valu, päiksetõusuga ja sügist, taeva puhast selgust. Kuis võiksin unustada maa. Ööl oma karja ajab karjus luik lendab ülal linnuteel. Vee, tule õhu, mulla varjus. On rännul minu maine meel. Ma tean, et tulles Maidule et minnes minuga on taim maas vees ja õhus Väikse tules saad korra vabaks. Minu vaim. Nii pidulik valgus üleval läbi paistab kollane kuma. Ja videvik vaikne purje all. Püha õnnistet suvine suma. Põllumadalal orasen kõneleb rääk. Ainsat magusa armusõna. Nii igatsus tiine on üksi jääk. Valgen, hellusen taevasina. Hõbelõngaks on kedratud suvine tee vastu, põhjakaart mäkke läheb. Nüüd on nagu sillad üle v? Udus hammastel liiguvad vähe. Lahti hõõguma nagu hakkaks maast. Käed võtaks kui tuule alla. Minu süda, kui valgusest. Kel aast jalad käimise, tolmust valla Mina lendu tõusen säält mäe päält vastu põhjatut, avarust, suvi. Kuulen kutsumann sinu kuuma häält. Lendan vasta sulle, kui tuvi. Nägin und või oli ilmsi. Aga mäletan nii hästi, nagu juhatati, kästi, läksin maja juure silmsi. Oli õhtupoolik, soli. Põõsaste ja lillevahel, et siin on olla kahel, on siis sellest rääki vaja. Roosid mesilased, Roosel poosid, võisin vabalt sisse lahti. See on kõik, see on kõiguane, mis toa nägin keset keset tuba, kas väiksem toolil šokolaadide toolil, šokolaad pirnidega, sängi sirmi taga sängi kägim, siis läks segi, ma ei tea. Olin olidest sisse, vaatas seda, olin mudes sängi, olin maatus, kes tuli maandas. Kui hämarusega silm väsinud harjub järele, annab päeva töökas ping. Ning vaikib. Mis tänavatel karjub siis avardub mu enda sisering. Kui rohulible varemete varjus loob vargsi Kuurme lehti, minu hing. Olen nagu muistne Rohtla karjus, kel jalas kulunud kitsenahkne king. Hing vaikses võrsumises lahti puhkeb kui metsik kibuvits, mis karm ja uhke. Võin armastada sõpra vihameest veel enne, kui lööd leegitseva lambis. Et Helenda, siis ajan näidend trumbis. Arm, viha, surm käi mööda silmi eest. Küünalt süütan sulle kodumaa kaks valget, ühe sinisinise, Suberi küünla. Punasenise Mu käest tagasi sa täna saad. See veri, küünal, pane ära käest sel ööl, Saara, kõnni sellega. Salepi heitled, sina kellega ja oma silmad vabasta Gagaest. Kõik on vaid aastaiks kuudeks päevaks vööks kõik petlikud ja hukutavad tuled. Kõik enda petteks, värvilised suled ja sõnad relvad. Ainult kirjuks vööks. Mis on nüüd sulle kisa meeste suust ja tuli risti löödud kirvestest. Mu süda mõtleb sust kui hirvest, sest kel kuul on lastud läbi lihast-luust. Kolm küünalt, süütan sulle kodumaa, kaks valget, ühe sinisinise, Su veri, küünlapuna, senise. Mu käest tagasi sa täna saad kaks valget all ja ülal siniükskõik, olgu valgus sinu silmadest. Sa tule koju võõraist ilmadest. Ja seisa seal, kus südamesse uks. Mina naeratan vaid ja kõnelen tuulele. Keegi mind ei kuule. Olen kui õitsev oks, aia õunapuul hoideid, lennukeid küll kihukaid kuu all lendlevaid hinge tappa lendva. Mida rohkem verd, seda raskem lend. Hoideid, tankekesi küll maadligi maoli rooma, vaid nagu täissöönud loomalt. Mida raskem loom, seda kaugem room. Ainult valguse vaim viljadel laseb valmida ja sõpruse sidemeid Palmib. Mida kuumem päev? Mis, mis see rahva hinges hõõgub algusest suveöös ja tuisus vinges, põhjavalgusest. Seeme mõtteseeme, luule lõpp ja algus südamesse pähe suule põhjavalgus. Meil vahel on alla kiustes kuid päikesepaiste üll. Meil vahel on nõnda kitsas. Kaks surma ristati küll. Siiski südamel elu pitser, seesugused oleme küll. Neid vahel ei olegi nagu muld mustal ja vesi üll. Kuid kevadel õitseb nagu seesugused olena küll. Käi Kõuedes kõmistaja. Vale lunastai ürbi tüll. Me kestame üle aja. Jah. Sellised oleme küll. Leegitsev liiv üle taeva tusas ja vaevas kõik ainult viiv. Särav maailm, kuhu randa rutuga rändad, kauguse silm, surelik maa, sina kestad. Ajalik sa maisest mu ööst ahtaks käks ees jääda läve, käib mõttesööst. Igavikuust ei Moriila hulluse tiibki kesk. Mina magan, voolab jõgi. Unelaas on must kui nõgi. Eks siin ühest kaldast teise. Mina magan, aeg ei puhka. Uneelamusi uhkab ühes teise teen mareise. Elu justkui uni, unen. Unenäo on elu, tunnen. Valvamine justkui uni. Vastu tuleb, mööda läheb. Nagu unen, jääb, sest vähe meele mulle hommikuni. Kunde käite mõtted meeled taeva alla, saatsin teele. Tulete kui mustast mullast? Lendama ma ütlen, tead vaata, Songivad, kui sead tõeteri toorest kullast. Südamesse ainsa nime panin nagu taeva unetruudus armastus ja voorus. Aga nüüd, kui võtma lähen vahet, et kõik teiste pähe taevaimest. Kui ma valvan, olen unen nagu unen, virgun, tunnen, valvamine justkui uni. Vastu tuleb, mööda läheb. Nagu unest, jääb, sest vähe neele mulle hommikuni. Kui magajad lamavad põhul ja uksed ning aknad suled võõrast hingust, ma tunnen õhus. Dean, sina samure, tuled, ülallagi all põrand, kui nõksuks kirbet karmu, kui levitaks keres. Hingeloomake, kuidas see põksub minu üles erutat veres. Eluründaja tallaja, lumbia, võõra elujõu, moonutatud kuju. Ma ei tunne sind, oled, kumb sa võimu, kulla või kire kuju? Kolme pisara musta vere järgi tulid kui muistne kurat. Leppe sõlmisin. Nälg oli peres. Elu. Kui magajad lamavat puhul ja uksed ning aknad sulet, võõrast Heingust ma tunnen õhus. Tahad võidelda. Murdja, tule. Kahe ääretuse vahel. Kõik on siia, kõik on, sinna. Kuhugi ei võima minna. Seob kinni, mängi ahel. Üks kord tõusen teist kord vaol näoga porri näoga mutta. Tõusta, ikka nutta. Nutta. Kuhu laon kes on sulgenud selle ringi, lasta mutta, lasta nutta? Ikka jälle rutta. Rutta. Kes on avanud ukselingi? Kahe ääretuse vahel kõik on siia, kõigun, sinna. Kuhugi ei saa, siit minna. Seob kinni mingi ahel. Mõttet tuhaks meeled rauaks noaga ajju, noaga kõhtu. Siis on nõnda. Seis, on õhtu. Ma olen sind kutsunud, ma enam ei jõua. Et tuleksid veel, ma seda ei nõua. Need õitsevad päevad on meeletult pikad ning lõhnavad ööd, nii ahastus, rikkad. Kord panin põlvile Linnutee kanga ning suudlesin mõttes käokinga. Kord viisin siin enda südameaeda mu õunapuurikkust raskust kaema. Ma olen sind kutsunud, avanud ma enam ei jõua. Nüüd aeg, et tuleksid veel laulma, seda ei nõua kogu majanduse, need õitsevad päevad on meeletult pikad. Ning lõhnavad ööd. Nii ahastus, rikkad. Kord panin su põlvile Linnutee kanga ning suudlesin mõttes su käokinga. Kord viisin sind enda südameaeda mu õunapuurikkust ja raskust kaema. Maaema on avanud helde süle. Nüüd aedade, lindude laulude üle, Kuu kumendus heidab puiele vihu, kuldkollaseid, kiiri kiirega vast pihust. Mis minule täna hingesse langeb on vägevam valust, mis surma kange mu silmakilesse. Kiirgab veega. Ah, mida teen selle üksiku teega? Taiwan kurakätt käib päike. Merest tuleb merre. Läheb rada ahtamaks, meil jääb, ära vaata alla, väike. Ära vaata alla, väike taevas tuline kui raud. Hüval kuristik kui haud. Päeval kurakätt käib, päike. Päeval kurakätt käib päike, kurakätt käib öösi, kuu. Kalda servalt langeb puu. Ära vaata alla. Ära vaata alla. Väike otsatu on meie retk. Hingehind on iga hetk. Kurakätt käib päeval, päike. Kurakätt käib Taivalt päike. Öösi kurakätt käib kuu. Kaldaserval. Teele, kui läksid edasi sammu. Ära end kiusa jäära, küsi. Tõelised maha jäänud ammu sinu päevade ajal saatuse käsi. Silmisse tõuseb jäine pisar. Pakasest see või hingevalu. Lootusetuse enam küll kisa kui on külma ja tuulehalu. Tuisu, soola lööb sulle silma teele, kui läksid lõpuni sammu. Mehine tegu lunastab ilma süda seejuures las lõhkeb. Ja lammub. Vihaga pure peretuid, huuli. Kuradki tule ei hinge nõudma. Kummarda maani vastutuuli. Sa pead endan lõpuni jõudma. Tuul puhub, puhub ülevee. Tuul puhub taga tuule tee. Tuul puhub, puhub üle maa. Tuult pöörda tapriga ei saa. Tuul puhub teravalt, kui nõel. Mu lapse meelen. Tuulesõel. Ei lapsemeel? Ei ainult usk. Mind ärata mu peale, pane käsi. Ning õnnista sa seda võid. Ma olen kurvaks jäänud, väsinud ja ülen üksi enesega. Nüüd kui tulid varem Kui vahisõdur väljal vahetuseta ja kaevikun, üks rakmen, reamees ööd-päevad, ootan, millal tuleb vahe. Kõik kannan vaikselt ilma tuusata. Aga midagi ei taha enesel, sest ei võidetega kaotada maailmast. Kõik võit ja vaev ja rõõm on tuhk. Palun vaiksest väsinud südamest ühte, ainult unustust ja puhkust. Sa loed selle palve minu silmast. Mind õnnista käsi, pane tähele, su sülle, panen üheks hetkeks pähe. Siis jälle valvan. Siis on jälle. Tule pühitsema koda oma hingeõhuga. Minu kambri laed ja seinad, rõngaste mind rõhuvad. Tule istu, ime vaibaks, minu kalk ja kõva tool. Pilkudega kuldseks käeks ketra minu mõte, pool. Tule õnnista mu lauda uuteks lauludeks ja tööks. Pane minu padja alla, magus uni pikaks ööks. Võta minu kuumalt kulmult. Mure, rõske higirätt. Mina suudlen nagu usklik. Kõik mu ümber lauluks muutub, mida vaatan, mida puutun nagu heliseksin ise helendus, imelisem. Ning see talenduse Kumiin pühalik ja kas lumi langeb üle mullalätte inimeste südamete? Õndsan sellenindusel tõuseb inimsüda imejõusse ning maailma vaev ja mure ses Valendusse surevad. Kõik mu ümber lauluks muutub, mida vaatan, mida puutun. Nagu heliseksin ise. Helendus on imelisem. Ning see Valendus ja kumin. Pühalike harras sumin langeb üle mullavete inimeste. Südamete õnson, helendus on, tõuseb inimsüda Ena jõusse. Ning maailma vaev ja muresesse Valendusse sureb. Henrik Visnapuu luuletusi luges Indrek Sammul sügistalvel 2020 ja heliarhiivist suvel 1997. Luulekava koostas Pille-Riin Purje helikujundaja ja helirežissöör Külliki Valdma. Luuleruum 2020.