Mina olen Peeter Tammearu ja loen teile, Andrus Kivirähki jutu rästik ja pesakast. Rästik ärkas kevadel talveunest roomas oma urust suure lapiku kivi peale, soojendas end natuke aega päikese käes ja märkas siis, et sealsamas lähedal seisab kena pesakast. Rästik imestas. Pesakastid olid tavaliselt ikka puu otsas ja nende sees elasid linnud. Aga see pesakast tuli hoopis puu all, toetus vastu tüve ja tundus, et tema sees ei ela kedagi. Rästik roomas kivi pealt alla ja vingerdas pesakasti juurde. Ta pistis pea ümmargusest avavusest sisse. Tõepoolest, pesakast oli tühi. Aga siis võin ma ju ise siin elama hakata, mõtles rästik ja puges läbi augu oma uude majja. Samas kuulis ta hääli. Need olid inimesed. Palun väga, ütles keegi naine. Ma ütlesin ammu, et see alla kukkunud pesa kass tuleb puu otsa tagasi tõsta. Aga nüüd on hilja. Ma nägin, kuidas just praegu üks uss sinna sisse roomas. Milline uss? Küsis teine hääl, mis kuulus lapsele. Rästik, vastas ema. Rästik kolis meie pesakasti. No ja mis siis sellest, arvas nüüd mehehääl, see oli ilmselt isa. Üks ema peab Ko kuskil elama, seda küll, aga pesakast on mõeldud lindudele vaidlasema. Linnud laulavad ja see on nii ilus, aga rästik laulda ei oska. Rohkem inimesed midagi rääkinud, vaid läksid omi asju ajama. Rästikud oli hirmus piinlik. Lauldada tõesti ei osanud, selles oli inimestel õigus. Ta mõistis ainult sisisedaja, natuke susiseb ka, aga seda polnud kuigi kena kuulata. Vahest peaksin välja kolima, mõtles ta, jätma pesakasti lindudele. Aga uus kodu oli talle juba kangesti meeldima hakanud, see oli nii puhas ja avar. Ümmargusest ukseavast paistis sisse päikesekiirhirmus, kahju oleks olnud seda uhket hööveldatud laudadest valmistatud tuba maha jätta ning jälle kuuse juure alla kolida. Meie nikegi siia otsustas rästik. Aga ma teen nii, et inimestel ka minust rõõmu on. Ta hakkas usinalt tööle päev otsa roomastanud, kui pesakastist välja ning seejärel jälle sisse iga kord väike oksake lõugade vahel. Mida rästik teeb, küsis laps, kes õue peal seisis ja mao askeldamist uudishimulikult jälgis. Ei tea, vist ehitab endale voodid, arvas isa. Rästik muigas. Ah, või voodit? Küll nad varsti näevad ja kuulevad, mis tal plaanis on. Kaks nädalat tassis ta oksi oma pesakasti, kuni neid juba piisavalt sai. Aga see oli alles algus, raskem ülesanne seisis alles ees. Rästik jäi mitmeks päevaks pesakasti aina töötas, nii et saba villis. Ta kuulis, kuidas inimesed väljas arutavad, kas uss on äkki haigeks jäänud, et enam oma nägu ei näita ja mõtles, et oleks viisakas pea korraks august välja pista. Aga tal polnud isegi selleks aega. Oodake veel natuke marstial valmis, otsustas ta. Ja siis see päev saabuski. Rästik oli kohutavalt väsinud, aga samal ajal ka uhke ja rõõmus. Sest ega see pole naljaasi ehitada ilma käteta ainult saba abil. Nüüd tuli kuulata, kuidas pill kõlab. Rästik tõmbas end rõngasse ja vajutas sabaotsaga klahvidele. Ta mängis algul ühe lõbusa loo ja seejärel ühe kurva. Kõik oli õige. Klaver oli välja tulnud, suurepärane, inimesed seisid õues ja kuulasid. Nii ilus muusika, rõõmustas laps, mängib nagu kontserdil, kiitis isa. Ja meil on väga andekas rästik, ütles ema. Palju parem kui lind. Kui muusika viimaks vaikis, siis inimesed plaksutasid, hüüdsid braavo, maestro. Ning rästik pistis pea pesakasti august välja. Jah, kummardas.