Mina olen Peeter Tammearu ja loen teile, Jaan Rannapi jutu jõulusokid. Häi sõbrad, andise Rebane mööda künka metsa uudist laiali. Jõulud on käes. No vähemalt kohe tulemas, päkapikud juba liikvel. Kas teie sokid on aknale panekuks valmis? Künka metsaloomad ei saanud rebase uudisest aru. Mis sokid? Kes need päkapikud on? Rebane oli lahke seletama. Päkapikud on väikeselt punase tuttmütsiga mehikesed. Jõulude ajal panevad lapsed aknalauale oma saki. Öösel hiilivad päkapikud ringi ja pistavad heade laste soki sisse maiustusi. Kas sina oled päkapikke läinud? Uuris Kährik. Vanaema on päriselt juhtunud nägema, mina olen nende krabinad kuulnud. Vanaema arvab, et kui head lapsed kommi saavad, miks siis mitte head metsloomad? Rebane limpsus keelt, muudkui saab kaklale hommikul memm, vana elutark, mäger raputas pead. Aga kui aken ei ole? Mul ei ole. Ja siis paned sokikoopasuhu. See on sul ju akna eest. Sokiga ei ole terve elu ilma läbi aetud, sakib, tuleb muretseda. Asus Rebane kavandama jänes, kus õed-vennad kokku, kohe sokke kuduma. Teil käivad käpad kärmesti? Jänesele kohustusi ei meeldinud, aga vastu hakata ka ei julgenud. Mul ei ole sokikudumiseks lõnga, teistele jänestel ka ei ole. Jutt või asi, sai rebane kurjaks, aga karvad kõhu all, neist keerutate lõnga. Rebane tegi minekut, jänes jõudis veel järele hüüda, kuhu meie oma sokid paneme, jänestel ju koopaid ei ole. Riputati oksale, millal magade? Hõikas Rebane nõuandelõnga hankijate töö käis täie hooga, kui karu nende juurde jõudis. Mürsujutud sokist koopasuul võib kasu olla mooduli mõõtu andma, muidu vusserdades. Mul on nii väikesed, ei mahu varba otsagi. Jänesed kihistasid. Ega sokk polnud jalga panemiseks. Karu tahtis suurt šokki, et pöialpoiste maiust rohkem mahuks. Me teeme selle nii suure soki, et saak kaks käpa sisse torgata lubas vanajänes. Karu haigutas ja sörkis pooleli jäänud und jätkama. Pimeduse tulekuks olid kärmetel jänestel tellitud sokid valmis. Rebane korraldas, et nad õigesti paika saaks. Künka metsa loomadele andis hommikut oodata. Deeparroloogis oleksid head, sosistas vana mäger oma kaasale. Mesikäpa kommid on üle kõige arvati kähriku kodus. Hommikul oli loomapere esimese valgega päkapikkude kinke uudistamas aga polnud midagi uudistada. Toomise asemel olid päkapikud sokid ära viinud. Johis. Päkapikud toovad maiust ainult lastele, vabandas Rebane. Vanaema arvas valesti. Aga sokid? No need nad võtsid nende laste jaoks, kellel pole soki aknale panna. Jõulud möödas rohke lumega, uus aasta käes. Rebane läks naabermetsa tuisu laande talve mööda saatma. Tal oli ka seal kodukünkal. Ühel päeval juhtus kerge koorikuga lumel hiiri jahtinud rebane põdrapulliga vastamisi. Too imestas põder rebase väljanägemist. Rebasel oli iga jala otsas sokk. Üks pealegi nii suur, et ei tahtnud jala otsas püsida. Tere. Ütles Rebane. Näe, lasksin vanamoorile jalakaitsed kududa. Ikka teine asi läbi terava lume vajumisel.