Mina olen Peeter Tammearu ja loen teile, Markus Saksatamme, jutu ägedam kui Eiffeli torn. Talvevaheaeg oli läbi. Klassiruumi täitis rõõmus, kihin, kahin. Lapsed olid välja puhanud ja tahtsid nüüd oma seikluseid teistega jagada. Täna räägime sellest, kuidas keegi oma vaheaega veetis, kuulutas õpetaja Sirle. Otsemaid tõusis kätemeri. Lapsed lausa kibelesid oma vaheajast rääkima. Kõigil olid uhked ja rõõmsad näod ees. Igaühel oli, mida rääkida. Alusta sina, Allan lubas. Õpetaja, kus sa olid vaheajal. Allan tõusis, heitis kaaslastele kelmika pilgu ning hüüdis ise r-tähte põristades. Von suu. Class vakatas jahmunult Pevkur pois suusamäel kukkudes põrutada saanud ning räägib nüüd sodi-pudikeelt. Aga ei, õpetaja noogutas mõistvalt ja nentis. Sina, Allan, käisid vist Prantsusmaal Von suu tähendab prantsuse keeles, tere päevast. Nüüd said lapsed asjast aru. Klassiruumis kõlas naerulagin. Kuidas nad küll kohe ära ei arvanud, all olid, oli ju seljas Eiffeli torniga särk. Käisime perega Lõuna-Prantsusmaal suusatamas, teatas Allan uhkelt. Ta ei jõudnud veel õieti lõpetadagi, kui juba hüüdis Kaisa kudemmo ning tuli välja, et tema oli külastanud oma tädi pere, kes elas Londonis. Nüüd tuli teistelegi elu sisse. Jamba tervitas Kevin kaaslasi suahiili keeles, mida räägitakse Keenias. Nimelt tuli Kevin vanematega Aafrikas käinud näinud antiloope, kaelkirjakud ja isegi lõvi. Trast võite kõlas majja poolt, kes oli olnud oma vanaema juures Moskvas vaadanud punast väljakut ja söönud pliine pannkooke vene moodi. Sumin paisus klassiruumis suuremaks. Päiva hõikas juss puhtas soome keeles. Tema oli külastanud jõuluvana kodu, mis asub Rovaniemis. Ka EAS-i pinginaabril Joonasele oli selja taga pikk reis. Ta oli käinud tõusva päikese maal ehk Jaapanis. Kuidas selle kauge maakeeles tervitada, oli ta paraku unustanud. Enseest kummardas ta ehtsa jaapanlase moodi. Nüüd pöördusid kõigi pilgud Jaansale huvitud, mõtlesid lapsed, kus siis teemavaheaja veetis ning mis keeles teisi teretab. Jansa tõusiski mõõtis saladusliku pilguga kaaslasi, lehvitas siis käsi ja hüüdis Kikeriki Klasvagatas, mis see siis nüüd on? Kas Jansa teeb nalja? Ent poiss seletas, et see on hommikutervitus, mida ta kuulis igal hommikul vanaema juures maal. Seal õpetas vanaisa teda ka hobust saani rakendama ja ohje käes hoidma siis kui hobune kapas pikki metsateid lumijalaste all krudisemas. Ning üks asi veel, kassil sündisid pojad, sellised armsad, kohmakad karvapallid. Kogu klass vaatas ainsat kadeda pilguga näha Aafrikas. Lõvi ei ole muidugi paha. Aga silitada kassipoegi on ikka ülimalt lahe. Ja päris ise hobust juhtida. See juba on midagi.