See päikesepaiste, mis praegu on siin meie ümber tuleb suurtest akendest sisse. Teie meriväljal asuvas kodus on kuidagi rõõmustav ja elus on väga palju olnud niisugust päikesepaistet, millest on jätkunud teistele jagada. Ada elu, nagu ta on kõigi oma raskuste ja rõõmude ja kurvastuste kaotuste ja leidmisega. On niisugune kangas, millest ikkagi mõned tükid ja mõned kohad neid. Me peame katsuma siin ühisel jõul välja valida mõned, mis oleksid väärt meie kuulajatele. Täna rääkimist. Võtame mitte kõige uuema teie raamatu. See on väike luuletuskogu, kus on looduselüürika ja kus päris esimene pala on luuletus mis minuealiste sõja järel kasvanud inimeste lapsepõlve kuulub. Nimelt see hele päike paitab palgeid. See on kirjutatud 44. aastal Leningradis nii paar-kolm kuud enne evakuatsioonist kodumaale pöördumist. No kogu evakuatsiooni ajal said mõtetega ikka kodumaal viibitud ja selle matkamatkalaulu kirjutades oli ka koduma maastik kogu aeg silma ees. Tegelikult on see tekst hoopis kirjutatud kohe viisi alla, oli olemas Gustav Ernesaksa laul ühele teisele minu tekstile töö ja võitlus millele tegi ka viisi Eugen Kapp ja võitis läksis käibele Eugen Kapi muusikaga. Ja kuna Ernesaksal oli jäi siis ilus laul jäi ilma sõnadeta. Siis sepitasin sellele alla uued sõnad ise, matkalaul tekkis selle väikese kogukese mõtte algatus oli õieti kirjastuselt sest ise ma ei söandanud üldse ettepanekut teha heal juhul nimetada endiseks luuletajaks, sest ma ei ole aastaid ja aastaid enam uusi värsse kirjutanud ja õieti oligi kirjastuse soov niisuguse suvise matka ja, ja loodes laulude järgi ja, ja nii see väikene raamatukene. Teoks sai, alustasin sellepärast luuleraamatust, et meie põlvkonna ellu te tulite, kõigepealt kui luuletaja, teadsime ka teie noorsooraamatuid. Aga kui need oleksid kõik raamatud, mille küljes teie käsi mängus on siin meie ees üheskoos niimoodi riiulis, siis Nende köideti arv on küll mõõtmatult suurem kui, kui teie luuleraamatud. Ja siiski, siin on luuleraamatuid ka väga palju ja ma tahaksin just kuulajaile praegu meelde tuletada teie tööd eesti luule väljaandmisel ja kõige kopsakamad asjad seal on. Luule, antoloogia, Eesti luule ja venekeelne eesti luule ulatuslik valimik ja siis muidugi edasi üksikute meie luuletajate kogud, Anna Haava, Marie Under. Tärn ja luule vastu olen ma lapsest saadik sügavat kiindumust tundnud õieti selle kiindumuse tulemusena. Võib-olla hakkasin ka vahepeal ise proovima. Aga selle kõrval muidugi pean ütlema, et ma oma luulesse ja endasse armunud ei ole olnud ja olen katsunud niipalju kui võimalusi on olnud just meie eesti luule paremiku uustrükkides kättesaadavaks teha oma valikutega ja koostamistega. Mis puutub luule Antaloogiasse, siis õieti seda on meil nüüd sõjajärgsel perioodil kaks korda välja antud. 55. aastal ilmus kaheköiteline. Seal ma olin ühe köite toimetaja. Ja hiljem siis 67. aastal tuli siis suur eesti luule ligi 400 aasta vanuses näidetega. Antoloogia see töö oli muidugi küllalt aega, võtab ja suur ja läks selle väljaandmisega kirjas aega, nii et aegus ja kogu aeg Ljuusi luuletit peale kogu aeg tuli need täiendada ja kelle ruumi säästmiseks varasemaid kärpida ja nii edasi ja nii edasi. Aga sellest siiski asja sai. Aga muidugi on ta nüüd juba vananenud. Sest jälle on uus lülite põlvkond peale kasvanud, keda seal ei ole sees. Ja mul on paaril korral räägitud, et peaks nagu uuesti uue trükipeale mõtlema. Ma olen küll soovitanud. Parem oleks, kui mõni teine seda teeks, noorem mees, kellel naine, kellel ehk jaks, rohkemann. Olgu kuidas on, aga, aga oluline on see, et ikkagi nii objektiivne, kui sa olla ka ei taha. Jääb ju kõigile koostatavatele raamatute jääb siiski selle koostaja maitse domineerima. Ja ma olen kahelnud, kas see minu maitse kõige parem on. Et las las nüüd tuleb puusalt loogia mõne teise. Et siis saab, saavad lugejad objektiivse pildi meie luulest. Nojah, mis peale selle on jah, Sütiste suur kogumik või luule kogude koostamisest. Jutt on Jaan Liiv muidugi väga südamelähedane tervikuna, aga selle väljaannetest koostasin kunagi ühe pisikese minu jaoks kõige kallimate luuletuste kogu rukkivihud rehealgne 100.-ks sünniaastaks. Samuti samal aastal ilmus ka haavalt väikene valimik nõmmelill. Need on mõlemad niisugused iluväljaanded ja minu arvates nende luuleni ekstrakt nendes väikestes kogumikes. Need randatan kõigist luule alal koostamistest võib-olla kõige kallimad. Kui nüüd Antaloogiatest rääkida suur raamat, mis sisaldab paljude luuletajate asju, aga samas kõrval on teie käsi mängus olnud ka väikese luuleraamatu juures oli see teie idee? Ei, see oli kadunud August Sanga mõtter. Talle oli see mõte väga kallis ja ta propageeris seda visalt, kuni sellest asjast asja sai. Et peaks olema üks niisugune jaht, luuleekstraktide kogu sealt printsiip oli see saada mingi täiesti elutööst ammendavat valikut teha siis, et need kogud oleksid postuumselt. Aga paraku on pärast sanga lahkumist, et see asi soiku jäänud, olen mina katsumuste taidki pisut propageerida ja on ma tean nüüd teised seal kolleegiumi liikmed, Debora Vaarandi ja arve sellest tahtsin rääkida, aga meil ei ole sanga visadust andnud seda mõningat niiskust tõrjuvat hoiakut kirjastades murda. Õieti see tõrje ei ole mitte sisuliselt, vaid puhttehniline, nii imelik kui see ka on, et sarja formaat sai niisugune valik, mida, mida plekiga mitte kuidagi ei sallivad, sa oled väga raske teha, et on niisugune pisikene, kandiline on, see oli õieti mõtte algataja, saan ka mõte, et ta peaks olema tõesti üks taskuformaat, mida luule haige võiks alati ka reisidel kaasas kanda ja vahetevahel oma armastatud luuletusi. Keda teie teene on see, et sõjajärgsete põlvkondade lugejatel on käes Marie Underi üks luulevalimik, mis ilmus 1958. aastal ja nüüd olete kirjastusele juba ära andnud väga suureulatusliku Marie Underi luulekogu käsikirja. See on jah, nüüd ära antud, on illustreeritud Viive Tolli selle kallal töötas tükikene aega. Ja kui ta veel ei ole läinud, siis hakkab, hakkab üsna lähemail päivil minema ta juba trükkalite kätte selle umbes 8000 realise luulevalimikku, mis sisaldab seega siis umbes vähemalt kaks kolmandikku Marie Underi luulest. Selle kättesaamine eiras lugejatel jõudmine ei tohiks olla väga kaugel. Mitmete luulekogude koostamisel on teil olnud elu jooksul väga palju huvitavaid ja põnevaid kontakte kirjanikega. Võib-olla üks minu jaoks huvitavamaid kohtumisi ka just luulevalimikku koostamiseks oli Anna haavaga õietama, külastasin ta küll kolm korda juba enne sõda 75. aastal sünnipäeval siis noorsooajakirja esindajana ja aga siis konkreetselt selle tema luuletuskogu valimikaga seoses. Käisin ma nii selle kogutoimetajana kui ka kirjastuse esindaja tema juures. Seal oli muidugi väga liigutav liigutav jutuajamine Batesi ka, kes, kes siis küll voodis juba lamas, aga mina väga, kelle vaim oli küllaltki järk. Ja kes soovis väga korrektuuris selle naisega tutvuda. Milline võimalus talle muidugi ka anti. Kuigi ta ise ei saanud lugeda oma silmade tuttu talle. Ta nagu tema abiline luges selle talle sõna-sõnalt etta. Ja ka Marie Underiga olete kohtunud? Kahjuks mitte. Ma olen küll teda näinud teatris ja kohviku-is ja aga isiklikult ma temaga kokku puutunud ei ole, küll aga nüüd seoses mõningate uurimustega ja ka nüüd selle kõnesoleva luule valimikuga väikselt kirjavahetust pidanud. Teoses selle suure venekeelse eesti luule valimikuga on teil tulnud kirjutada ka põhjalik ülevaade eesti luulest selle raamatu saatesõnaks. 19. sajandi eesti luuletajad nii on selle pealkiri. See ilmus siis selles Maksim Gorki asutatud sarjas koostasin. Sellest ja teistest teepublitsistika kogumikust tulekski rääkida tingimata. Olite üks esimesi, kes oma ajakirjanduses avaldatud publitsistikat kaante vahele koondas raamatusse Turistina seitsmendast suurriigis ja see, nagu avas tee sellelaadsetele huvitavatele raamatutele mis hiljem hakkasid ilmuma mitmetelt autoritelt. Aga teie tegevuspublitsistika vallas, kuigi teise tookord seda nii turistisõitudega võrdlesite on olnud niivõrd pikaajaline ja viljakas. Aga kas sul on meeles päris esimene publitsistlik kirjutis, mis on trükki jõudnud? Noh, kui nüüd esimest publitsistlikku väljaastumist meenutada, siis oli kord maalin. Jah, 15 aastane imist aastat Tallinnas koolis ja elasin Pelgulinnas nägin ma kuskil Pelgulinnas kõrgepingetraatides rippuvat tuvi, millel Laalid. Eks köis jalga pandud ja sellega ei otsita ripuski. Ja see minu maapoisi nördimus sellist loomapiinamisest sundis mul siis. Ja see on kuidagi tunnuslik, sellepärast et te olete väga palju sõna võtnud just niisugustes asjades, mis puudutavad töös see suhtumist ja ümbrusse suhtumist, oma maasse, oma kodusse, suhtumist looduskaitse, linna hooldamise. Kõikide niisuguste asjade kohta olete te sõna võtnud, kui süda on käskinud. Järelikult teil peab olema usk, et kirjasõna suudab midagi korda saata. See usk on mind aastakümnega edasi aidanud ja ja mõnegi minu sulepruukimise peale on ka vastav puudutatud probleem lahendamist leidnud. Aga kuna viimastel päevadel on neid intervjuusid palju olnud, siis ma kardan, et mõnigi kuulaja või mõni lugeja haarab äkki minu enda sõnadest kinni, mida ma omal ajal värstrud dialoogi vormis. Kirja panin. Et kui lubatakse ennast tsiteerida. Et miks need kanad nii tüütavalt kisavad munaga, õnnestusid nad isamaad. See on ju ometi nende kohus kiidu visata. Kuulsus on ohus. Igale lugejale, kes neid publitsistikakogumikke on käes hoidnud ja nendesse süvenenud, on kindlasti hinge läinud ja aidanud kirjandust paremini mõista. Mitmed kirjanike loomingut avada aitavad kirjutised. Ma isiklikult tahaksin ikka ja jälle meenutada laulu ja luuletuse Mu isamaa on minu arm. Arengulugu, mille te olete seal sõnastanud. Ja niisuguseid on teisigi. Kas või Johannes Semperi luuletuse tuulemurrus. Huvitav käsitlus. Mis puutub uurimuslikku esseesse, nagu seda on nimetatud ühe laululugu luuletusest Koidula luuletusest ja selle ja selle alusel tehtud laulust Mu isamaa on minu arm siis selle uurimuse äratajaks oli õieti suur rahvahulkade, võiks öelda manikestatsioon, suur vaimustus selle laulu esitamise puhul ühel laulupeol ja selle järel ma tulin mõttele, et peaks õieti. Ja mõtlesin, et peaks õieti selle lauludega lugusid uurima peamiselt muidugi jah, Koidula. Ja hiljem härne saksa tööst selle laulu juures ja avastasin arhiividest ja ajakirjandusest väga palju huvitavat materjali, mida me siis katsusin seal kirja panna ka selle laulu levikust nii palju kui meil siis andmed olid ka väljaspool Eesti keelepiiri. Mis tunne on, kui tuhanded laulavad laulu, mille sõnad olete loonud teie? Olete laulupeo kantaatidele sõnu laulnud, vaat siin ja takka kiitma. Tunne on muidugi päris liigutab ja, ja teinekord ka võimas. Mis puutub kontaatides, siis on mul nii salamahti hea meel, et kantaadi mille teksti ma kirjutasin kapil ja rahva võim. Et selle kantaadi muusika avataktid on saanud Eesti raadio kutsungiks. Olete õnneliku käega uurija, teil on õnnestunud väga palju leida ja lugeja ette tuua meie kultuuri- ja kirjandusinimeste kirjavahetusi Nende teoste tekkelugusid. Üks huvitavamaid on teil praegu käsil? See on Johannes Vares-Barbaruse ja Johannes Semperi kirjavahetus. Minu kui selle kirjavahetuse kokkupanija koostaja ja kommenteerija töö põhiliselt on juba lõpetatud ja kirjastusele üle antud töö jätkub kirjastuses ja küllap mul tuleb ka veel täpsustada neid kommentaare ja valida ka illustreeriv materjal arhiividest, ma mõtlen fotode näol epress ja Barbara sellest ajavahemikust 1911 kuni 1900 nelikümmend-selt lõppega. Kui ta ükskord kandval jõuab. Tõotab tulla väga suur raamat, sest käsikiri üksi on juba üle 2000 masinakirja leheküljel suur. Mida te peate oma kõige huvitavamaks kirjandus uurimuslikuks leiuks? Võib-olla Eduard Vilde kirjade peetas Peegile kättesaamine nende publitseerimine selle tõttu, et kõigepealt see on sisuliselt väga rikas, ilmusid mõni aasta tagasi Keeles ja Kirjanduses tervikuna. Sisult väga rikas ja teiseks võib-olla tegi huvitavaks, see tuli tükk aega enne vaeva näha ja kirjavahetusi pidada üle ookeani et saada neid autentseid koopiaid Eduard Vilde kirjadest. See oli aasta kestel umbes väga põnev tegevus minu jaoks, et ta lõppes päris hästi, siis tegi rõõmu. Kas praegu on silmapiiril midagi, mida te väga tahaksite uurida, järgmiseks ette võtta? Ei ole julgenud järgmiste tööde peale mõtelda. Õieti tunnen ma suure võlglasena kogutud materjali mitte veel avalikkuse ette toomise alal hella voolu eest, nagu põleks tahaks midagi. Juba nimetasite Vildet. See viib mõtteklassika juurde, mida te toimetajana olete rahva kätte toonud. Ka see on Belgia soliidne arv, köiteid vist. Siin hiljuti kokku lugesin lihtsalt ära mitu raamatut, siis nii-öelda minu käe alt on välja tulnud nii autorina koostajana kõige toimetajana. Ja neid kogunes 108. Jah, selle Eesti klassika, nii mõnevõrra süstematiseeritud tuut väljaandmine. Selle väljaandmise juures oli mul õnn üsna lähedalt olla ja sellega oma oskusi mööda sellele kaasa töötada. Jutuga oli nii, et see nende teoste sarjade, millest nüüd on kogunenud hulk raamatuid, Eduard Vilde ja Oskar Luts ja Tammsaare Tammsaare Ja veel mõned üksikteoste nende väljaandmise algas nii-öelda hoogtööna 1000 952. aastal. Ma olin siis tookord Eesti riikliku kirjastuse ilukirjanduse toimetuse juhataja. Nendega tuli väga palju töötada ja see oli üks rõõmus töö. Tõsi küll, eks loogilise etteheiteid ja õigustatud etteheited on nendele sarjadele õigustatud tehtud. Aga siiski sai nad pääsid nii kaua aastaid tagant, nii nagu paisu alt rahva kätte, neid loeti väga innukalt. Mis puutub Vildesse Vilde 12 10.-sse köitesse? Need siis ilmusid nii-öelda minu vastutaval toimetusel ja mis puutus jutustus, neli köidet minu koostamisel? Olete enda töö suhtes nii kriitiline, aga samas tunnevad kõik Kirjanduses tegelejad teid kui väga mõistvat väga heasoovliku inimest, kes noorte kõiki algatusi olgu kui tuisupäised tahes. Alati on mõista, püüdnud kaitsta püüdnud Delanud eriliselt palju tahet ja mõistmist meie kultuuris nii uute järelpõlvede suhtes. Kas siin on äkki mingisugune osa ka sellel, et oma nooruses oma tee alguses olite õpetaja? Võimalik, et seda on aga ju see noh, olen, olen püüdnud pedagoogiliselt suhtuda kõigisse küsimustesse. Aga võib-olla on ka Iseloomust midagi sellest ja, ja aga ja peaks muidugi palju-palju rohkem olema. Õpetlik kutsele tulek oli nii-öelda perekondlik. Pärimus. Mul oli vanem vend ja kaks õde said pedagoogilise hariduse ja olid palju kauem õpetad kui mina seda ametit pidasin. Ja see omakorda tekkis ka seetõttu, et kodanlikul ajal kehvemates peredes edasiõppimine üsna raske kallite kooli maksude pärast. Õpetajate seminarid olid teatavasti maksuvabad, aga küllap oli ka mingisugune mingisugune kutsumus selleks pedagoogiliseks tegevuseks ja ka kõik hilisemad ametit on kuidagi mingil määral ikkagi sellesama firmaga seotud olnud. Põgusaks mu eluteel seitse aastat siiski ma töötasin, siis läksid huvid ja ka mõned muud asjaolud. Ma mõtlen, õpetad sunnita, kandes kaitseliit astuma, kuhu ma ei tahtnud, siis ma loobusin sellest. Ja läksin teisele tööle. Eesti Noorte Punase Risti on mõni aasta enne nõukogude korra taaskehtestamist. Kas te saaksite üles lugeda või meelde tuletada oma ametposte? Eesti kultuuripõllul neid on jah küll suur hulk olnud. Noh, kus ma siis olin, õpetajanna siin-seal tagar õpetajana esialgu ja siis pärast Viljandis, siis töötasin punases ristis. Siis nõukogude korra ajal juunipöörde järgi, algul olin haridusministeeriumis noorsoojava paarisosakonna direktoriks siis pandi minu ülesandeks riikliku kinokeskuse loomine ja olin selle juhiks. Pisut aega. Siis olin Estonia direktor, siis olin juba sõja ajal kunstiansamblite juures Jaroslavlis dramaturgi ülesannetes, sealt kunst valitsusse, siis kirjastuses, sealt laieti, esialgu. Läksin nii-öelda vabakutselise peale. Aga hiljem olin mõne aasta Kirjanike liidus esimehe Dakotaliseks Juhan Smuul asetäitja. Ja veel mõni aeg hiljem õige mitu aastat olin siis Kirjanike Liidu luulekonsultant. Sellesse aega kuulub ka teie suur töö ja energia ja küllap ideegi oli teilt. Kui kirjanike uus maja valmis sai, hakkasid seal saalis aset leidma luuleõhtud. Jah, see kirjanduslikud kolmapäevad mõte tekkis sellest jahus, saal oli valmis ja sõnama. Luulekonsultandina tundsin, et see töö mis ma sel alal tegin, et see nagu minu palka ei vääri siis mõtlesin endale Pütsin ühe lisakoormuse päris vabatahtlikult kaela hakkasin toimetama ja korraldama neid kirjanduslike kolmapäevi. Nad läksid jah, mõni aasta ootamatu menukusega, küllap oli botali uus ja aeg oli väga luulelembene. Sattus ka kokku just selle 60.-te aastate eesti luule tugev noorenemisega, aga muidugi Antega luulet ainult ei olnud, seal oli ka proosat palju. Aga nagu ikka, kui värskus läheb üle, siis muidugi huvi vaibub ja ja ma loodan, et, et mõni mõni uus võtab selle uuesti käsile võtta, et need jällegi lahti läheksid. Kas teil on lemmikluuletaja? Neid on muidugi palju. Aga kui küsida üht, siis ütleksin seal Juhan Liiv, kas te võite öelda, et teil on ka vaba aega? Teoreetiliselt peaks pensionäril vaba aega palju olema aga mina ei oska isiklikult selle vaba ajaga midagi peale hakata. Alati otsin mingit tegevust. Kas siis laua taga ja tellimusi on palju selleks või siis eriti viimastel aastatel nokitsen palju aias, mis on ekskosutav tegevus. Ma arvan ka nii vaimu kui ka keha tervisele, aga siis heidad pilgu kella peale ja näed, et aeg ruttab tellitud tööd või enda soovid. Ootavad täitmist, jätad aiatöö ja lähed laua taha istuma, et sealseid seal tekkinud mõtteid kirja panna.