Ülikool. Mingis mõttes ei ole kaugel aeg, kus kogu eesti kultuur mahub taskusse kõik, mis iial on Eestis loodud kõik laulud, kõik filmindlik, luuletused, kõik maalid, graafilised lehed, kõik dokfilmid, fotod, kõik mahuvad ühte, väikesesse nutiseadmesse. Selles mõttes on alati ligi pääseda. Minule tundub see digimaailm kõige sümpaatsem sellisel juhul, kui ta suudab rahumeelselt koos eksisteerida mingite traditsioonilise mate olemise tegutsemisvormidega. Aga siiski loodan ja mulle tundub, et sina et jäävad kaks paralleelset võimalust, et tehakse edasi kivist või metallidest skulptuure. Mitte kohe ei alustata digiskulptuurist. Koole. Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk ja ajaloolane ja kultuuriteadlane Marek Tamm kõnelevad teemal digimaailm ja mõnda. Tere, mina olen Marek Tamm, ma olen ajaloolane ja tänava vestleme digikultuurist ja. Digimaailmast, ja võimalik, et seda vestlust käima lükata, saabki arutlusega meie tänase vestluse pealkirja nimelt digimaailm ja mõnda üle arutledes kõik tunnevad eraldi, selle pealkirja taga on Kreutzwaldi toimetatud populaarteaduslik ajakiri maailm ja mõnda, mis seal sees leida võib ja see ilmus 19. sajandi keskele, toona oli Kreutzwald võib-olla silmitsi samasuguste väljakutsete ees kui meie tänapäeval nimelt, kuidas seletada lihtsal arusaadaval moel maarahvale keerulist kauget maailma ja võimalik, et see digimaailm ongi see uus maailm, kus me elame, mida ma veel hästi ei tunne. Ja meie tänase vestluseks mõte ehk ongi pakkuda sellist harivat ajaviidet digimaailmas orienteerumiseks ja on selge, et me ei suuda siin pakkuda mingit ammendavat kaardistust sellest digimaailmas, pigem püüame ehk avada mõne huvitavama või olulisema aspekti. Ja tuua veel alustuseks üks selline analoog, mis on ajaloolastel kombeks, et millega seda digi digimaailma digirevolutsiooni võrrelda. Ja mulle tuleb esimesena pähe võrdlus trükirevolutsiooniga. See, mis juhtus 15. sajandi keskel ja sealt edasi mitmeski mõttes võrreldav sellega, mis seal juhtunud nüüd siin 21. sajandil. Sest ühest küljest juut, trükirevolutsioone digirevolutsioon on mõlemad nagu tehnilised muutused. Nad pakkusid välja uue tehnilise viisi eeskätt informatsiooni edastamiseks salvestamiseks. Aga me tagantjärgi teame, et selle trükitehnilise muutuse taga või sellele järgnesid väga paljud sotsiaalsed mentaalsed ka poliitilised muutused, et on täitsa selge, et ilma trükikunsti trükitööstuse leiutamise. Ta ei oleks sündinud, moodne ühiskond ei oleks sündinud tõenäoliselt reformatsiooni. Poleks toimunud prantsuse revolutsiooni poleks sündinud ühiskond, nagu me seda tänapäeval tunneme, et mingis mõttes trükirevolutsioon pani liikvele mingisugused hoovused. Jõud, mis kujundasid maailma, mida me praegu peame justkui enesestmõistetavaks ja ja loomulikuks. Ja nüüd küsimus ongi võib-olla meile kõigile, et kas digirevolutsioon digipööre paneb liikvele samasugused hoovused, samasugused jõud, kas me elame just nimelt uue maailma künnisel ja, ja mis maailmas on, mis on tema tunnusjooned, mis on tema olulisemad aspektid, see ongi võib-olla see mille üle ehk võiks täna arutleda. Tere siis minugi poolt, minu nimi on Jaan Undusk. Mina olen põhiametilt, literaat, võiks öelda. Ja kui Marek asetas entsin Kreutzwaldi rolli, siis mina võin maksimaalselt Faehlmanni poosi sisse võtta. Kreutzwald kirjutas eepose valimas, aga Felmanil olnud see peas, kui ta on kaotsi läinud. Jaa, Marek võrdles nüüd digimaailma algust raamatu trükkimise ajastu algusega. Me oleme praegu astunud digimaailma, nagu me võtame sellesama raamatu, eks ju, näiteks siis On olemas elektroonilised raamatut, digiraamatut meil, mida me kõik väga tihedalt kasutame, aga tavaline paberraamat on siiski jäänud. Ja mulle ikka meeldib meelde tuletada aega 20 aastat tagasi, siis oli Eesti raamatu aasta ja kaks akadeemikud akadeemia liiget kuskil vestlesid. Ja üks nendest ütles, et Ta arvab ja see oli selline. Positiivse loobumise avaldus, et 20 aasta pärast võime Tartus kirjandusmuuseumis vaadata vitriinis viimaseid eestikeelseid trükitud raamatuid. Aga niimoodi ei ole läinud trükiraamat, digiraamat on paralleelsed. Ning mulle tundubki, et sellise Digistumise positiivne aspekt võiks avaldada just nendes valdkondades, kus digi pakub teise paralleelse võimaluse olemasolevatele ja kus ta ei söö varasemaid võimalusi ära. Ja ma olen ühest küljest nõus, et üldse kultuuris väga harva, kui miski tuleb varasema asemele, pigem tuleb sinna kõrvale ja siis tekib mingi uus huvitav sünergia või mingid uued hübriidvormid, aga teiselt poolt muidugi tuleb silmas pidada ka ajalist mõõdet. Ega trükiraamatu läbilöök võttis pikalt aega. Kui me paneme selleks alguspunktiks 15-le sajandi keskpunkti, siis ju käsiraamat elas väga hästi ja suisa õitsvalt veel 16 sajandi alguses. Ja selles mõttes pikka aega oli selline hübriidajastu, kus korraga tarbiti ja toodeti nii käsikirjalise trükiraamatuid ja praegu on meil seda digiaastat olnud ju kaks-kolm kümnendit, kui sedagi. Ja selles mõttes võimalik, et veel on nagu vara öelda mis jääb prevaleerima ja mis ei jää, et muutused ka ei ole kunagi üleöö. Aga ma olen nõus, et kindlasti me ei peaks seda ette, kujutame sellise lineaarse lihtsa arengu nad kogu aeg. Uus asi asendab vana, vaid pigem kogu aeg toimuvad, mingid huvitavad põimingute uued vormid, mis sünnivad nende uute vanade kohtumisest. Aga võimalik, et lits oleks paslik veel jutu alguses natuke seda digimõistet avada või mida me üldse mõistame digikultuuri digimaailma näol ja ega see ei olegi väga lihtne seda defineerida, et üks viisa muidugi öelda, et digitaalne, kõik see, mis on tagasiviidav arvandmetele, mis annab ühtede nullide keelde konverteeritav selles mõttes digikultuur on kõik see, mis on siis esitatav arvandmete kujul ja sellega seonduvalt ka siis nii-öelda masinate poolt loetav või kasutatav. Aga riigikultuure muidugi ka midagi enamat viitab ka mingit uut tüüpi b maailma toimimisele sellist selle maailma võrgustumisele viitev ja laiemalt ka sellisele internetikultuurile, kuidas tõepoolest, me oleme kõik omavahel kuidagi ühenduses siin maailmas ja moodustame siukse suure võrgu ja samuti see digikultuur viitab ka kuidagi uutele suhetele, mis tekivad inimeste ja mitte inimeste vahel, ehk et meie kooselu selliste robotite või tehisintellekti ja erinevad sihukeste kübervormidega. Mis saab olla ka selle uue digimaailma tunnus, et me peame üha rohkem harjuma, et meie keskel liiguvad pakirobotid, isesõitvad autod või varsti ka mingid sõber robotid ja ja natukene võib-olla ka ümber defineerima, arusaamist sellest, mis on inimene, mis on elu. Kas eetika põhimõtted laienevad ka mitte inimestele nagu näiteks, kas robotit tohib jalaga lüüa ja nii edasi, ühesõnaga need siirded, tehnoloogilised siirded, meie väärtussüsteemi, meie mõttemaailma, meie elukorraldus võivad olla väga ennustamatude, väga sügavad. Nagu ma püüdsin näidata selle trükirevolutsiooni näitel, et Gutenberg kindlasti ei plaaninud reformatsiooni või, või monarhia kukutamist, aga ometigi nii läks. Ja selge, et ega me praegu ei suudagi ette näha, mis siin kõik juhtuma hakkab, aga mulle tundub, et seda digikultuuri peaks siis käsitlema lihtsalt nagu mingi järjekordse tehnilise vidina või sellise tehnoloogilise vahendina vaid ikka mingisuguse fundamentaalse muutusena inimeksistentsist see digimaailma nagu uus inimolukord, mis muudab seda, kuidas, nagu öeldud, et me mõistame inimest, kuidas mõistame aega, kuidas mõistame ruuni, mida me peame tõeks, mida me peame iluks ilusaks ja sellised sõnastatuna Hansa nagu väga noh, oleks olulisem küsimus üldse. Meil ei ole tänapäeval mõelda. No mina olen digimaailma kasutaja, võiks öelda mitte selle entusiast ja olen kõiki neid uuendusi, mida pakutakse pigem vastu võtnud sellise distantsiga, seda, mida ma mida ma ise ei taha seda pakkumist, mida ma ise pole tellinud, mis minul see ole saanud nagu selliseks vajaduseks seda pakkumust, ma proovin mitte niisama lihtsalt vastu võtta, oodata selle selle vastuvõtmisega. Ja seetõttu ma arvan, et me ei pea elama stiilis, et aga nüüd on see digimaailm käes. Millised uued eetilised printsiibid siin võiksid kehtida, millised uued esteetilised printsiibid nagu rääkisid vaid ma arvan, et mingisugused põhilised väärtused on ikka needsamad ja kui sa küsid, et kas robotit võib jalaga lüüa, siis ma arvan, siin on. Siin on meil olemas ka varasemast eeskuju, et kas näiteks puud võib jalaga lüüa? Arvan, et siin ei olegi väga suurt vahet ja sellised käitumismallid, mis esialgu tunduvad, et on täiesti uudsed, on tegelikult olemas ka nendes varasemates kultuuritüüpides ja omamoodi peituvad sellise traditsioonilise seep ikka esteetika seksida mitte ilusaks pidada ainult iseennast, vaid ka teist ja kõik need sellised asjad muidugi välised vormid kuidagi teisenevad. Minule tundub see digimaailma kõige sümpaatsem sellisel juhul, kui ta suudab rahumeelselt koos eksisteerida mingite traditsioonilise mate olemise tegutsemisvormidega. Siit korjaks üles selle mõtte, et, et mis minu jaoks kõige hirmutavam tegi maailma juures on just nimelt koondumine konvergents või ka teisendades monopoliseerumine. Näeme, kuidas digimaailmas soosib seda, et kõik asjad koonduvad üksikutele suurtele platvormidele suurte ettevõtete kätte, et, et kõik, see esmapilgul äärmiselt kirev ja mitmeküllane ja peaaegu et kogu maailma hõlmav digimaailm on juhitav nelja-viie suure firma poolt. Ja just nimelt platvormistumine võiks olla see märksõna, mis on tänapäeva digimaailmale omane. Et kui me vaatame ka Ma enda käitumist, siis võimeline ühiskonna keskmes käitumist, siis väga märkimisväärne aeg oma elus peidetakse siis nelja, viie suure platvorme peale, olgu ta Facebook olgu ta Instagram, Auda Twitter, olgu ta Netflix, olgu ta Spotify ja enam-vähem need kõik katavad kõik inimese nagu pool päevast. Ja siis me mõtleme, et nendest need viis, kuus platvormi kuluvad kolmele neljale firmale, kes iga päevaga saab järjest rikkamaks, järjest jõukamaks ja mitte ainult rahalises mõttes, vaid ka selles mõttes, et nad saavad järjest rohkem meie kohta teada, Nad koguvad meie kohta andmeid ega andmed koonduvad ühtede samade ettevõtete kätte. Ja, ja see raha ja, ja andmete koondumine valdavalt siis Ameerika firmade kätte on kindlasti üks trend, mis paneb mõtlema ka digimaailmas sellistes distroopilistes kategooriates. Kas me lõpuks ongi niimoodi, et meie virtuaalne maailm taandub üksikutele platvormidele, kes teavad meist kõike? Isegi kes teavad meist rohkem, kui me iseendast teame, sest nad suudavad ka meie käitumist juba ennustada tuletades mustreid siis neile varasematest eelistustest, valikutest ja nii et et ma arvan, selle digimaailmaplatvorm istumine ja koondumine on kindlasti see nii-öelda pahupool ja millega ta läheb nagu teadlikult tegeleda ja millega sa tegeleda muul moel, kui riiklike regulatsioonidega, ehk me ei peaks jätma üksnes nii-öelda turu nähtamatu käe suunas ta seda, kuidas see digimaailm ennast üles ehitab ja, ja praegu me näeme, kuidas ka Euroopa Liidu katsed, näiteks suuri digihiide nagu Google või Apple kas maksustada või kuidagi piirata on väga abitud, et on juba natuke lastud käest välja kasvada nendel suurtel hiidudel, kelle eelarved on tihti suuremad kui erinevatel riikidel. Et see platvorm istumine on jah, mis võiks tõsta punase lipuna üles, kui digimaailma üks suuri probleeme. No ja see on asja tsentraliseerimise poliitiline aspekt aga kui me võtame sellise nii-öelda eksistentsiaalse aspekti, mida juba aastakümnete eest on sellise kujundiga esile toodud, et kogus oma tarkuses väiksuse võid mahutada või oma ütleme, loomingu toodang ühele kettale kogu raamatukogu ühele kettale paigutada ja siis see ketas pooleks murdes hetkega ühe sekundiga on see koguse väärtus hävinud. Ja minu meelest sääraste asjade üle arutlemine saigi alguse vähemalt minu teadvuses siis olulisel määral raamatukogude kataloogidest mingil ajal kas raamatukogudes siis digikataloogide juurdetulekuga jätkata ka sedelkataloogide pidamist paralleelselt või siis digitaliseerida kõik? Et mis siis, kui see kõik on digitaliseeritud, paralleelvariant ei ole, siis see läheb äkki rikki. Tol ajal muidugi oli veel vähem ka neid siirdeloomise võimalusi igasugustesse tagavarabaasidesse, kus siis ühe keskuse väljalangemise korral hakkaks tööle teine, mis on idanenud, on ta edasi. Aga noh, see ekskultuuri koondumine just sellistesse väikestesse mõttehulkadesse või vabandust, mälupulk igatahes, ja teistesse sarnastesse asjadesse toob ikkagi kaasa selle mõtted. Et mis siis juhtub, kui see krõps käib kuskil mingis suures serveris või selle serveri ka mingites varu mehhanismides. Me räägime rohkem jah, andmete lekkimise eest ja ja, ja siis või elektroonilisest spionaaži eest. Aga mis juhtub, kui mingid suured serverid võetakse ehki pommitatud lihtsalt puruks? Kukub pomm peale, ma ei tea, või lihtsalt lendab õhku mis võib olla selle tagajärg? Ega ei oskagi öelda, aga tagajärg võib olla täiesti ettearvamatult. Suur. Seda kindlasti juhib tähelepanu olulisele punktile nimetatigi kultuuriga haprusele. Et ühest küljest riigi kultuur tundub meil olevat kõikjal ja, ja kuidagi nii laiali nii hajevil ja nii võrgustunud, et temaga ei saagi midagi, justkui juhtuda. Ta pilves, võrgustan käega katsutamatu, aga teistpidi me teame, et Tiiu kultuure vägagi materiaalne asi, et tegelikult pilvi pole olemas, on olemas suured serveripargid, mis asuvad kas kõrbetes või vee all või mägedes või ükskõik kus üle maailma laiali ja võtavad palju ruumi, võtavad palju energiat ja teistpidi ka tõepoolest noh, haavatavad rünnatavad. Digimaailm on selles mõttes ka ju käsitletav sellise suurem iraažina, et ta Ta justkui on igal pool, aga tegelikult ikkagi lokaliseeritav konkreetsetes kohtades. Ma ei ole pädev arvama, kuivõrd tõenäoline on oht, et mingid tõeliselt olulised andmed saaksid otsa või kaoksid. Pommirünnaku tagajärjel. Usun, või eeldan, et selle peale mõeldud nende andmeid on kuidagi korduvalt dubleeritud ja hajutatud, detsentraliseeritud ja selles mõttes kaitstud. Aga muidugi laiemalt see küsimus jääb, sest et mingis mõttes ka internet ju kohati näeb välja nagu nagu heade mõtete kalmistu. Kui palju vägevaid internetiprojekte on algatatud, kui pole ägedaid kunstiteoseid, ägedaid arvutimänge, virtuaalreaalsuskeskkondi, kõikvõimalikke uurimisprojekte, mis on mõeldud online jaoks, mis enam ei tööta, sest et tarkvara on arenenud keegi enam ei halda veebilehti ja neid arvutimänge või neid virtuaalreaalsuse. Ehk siis me näeme, kuidas kultuur jätab ennast kogu aeg maha siukseid noh, kuidas öeldagi kummitusi või, või selliseid kummituslinnu kummituslinnu ja meil ei olegi nagu head retsepti, sest et noh, ma mõtlen, et omaenda mätta otsast sellise uurijana ja digihumanitaaria huvilisena siis maailmas iga aasta investeeritakse suuri summasid erinevatesse digihumanitaaria projektidesse, mis ehitavad kõik võimalik veebilehti, mis rekonstrueerivad seal renessansiaegset Firenze, et või loovad mingit Antiik-Rooma liit reaalsusi, siis viie aasta pärast nad enam ei tööta. Ja nüüd küsimus ongi, et kui sellesama energia selle sama raha oleks pandud mõnda raamatusse Antiik-Kreekast renessansiaegses Firenzes, siis seda raamatut Saksemblised lugeda ja kasutada, aga neid beebitooteid või veebiväljundeid enam kasutada ei saa. Noh, muidugi on ka positiivseid näiteid, asju, lehti, mänge, mida pidevalt nagu edasi hooldatakse ja tarkvara uuendatakse, aga see on pigem erand kui reegel, ehk siis tõepoolest see digimaailm on mitmes mõttes väga habras ja kuna meil on tema kogemusi vähe paar kümnendit, siis ega ma ei oskagi öelda kui habras ta tegelikult on, et kui palju me ikkagi suudame sellest, kuidas loodud digikultuuris ka järgmistele põlvedele edasi anda ja kui palju on lihtsalt nüüd ja praegu ja siis kaob. Mõelge, kui palju ajalooteadus põhineb, noh näiteks kas või erakirjadel, et filosoofid paar sajandit tagasi, mida ta on kirjutanud näiteks ka Eestis, kui palju avaldatakse raamatuid, mis põhinevad kirjadel, kus sa saad väga hea ülevaate selle kohta, et mida inimesed mõtlesid tol ajal, et see infovahetus, mis ju praegu e-kirjadega käib, et see sisaldab seda kõike sama. Aga see on see, mida me pahatihti ju vabatahtlikult ise ära kustuda, võtame, et minul on see hullus, et ma olen kõik oma kirjad kogu liikluse hoidnud alles viimased, no ma arvan, viis või kuus aastat kindlasti, et just mis saab tulevikuajaloost tähendab koondada katusmõiste alla digiarhiveerimine, mis on üks suuri ülesandeid tänapäeva, ütleme siis arenenud ühiskondades tõepoolest, kuidas tagada, et see digitaalselt sündinud informatsioon säiluks tulevikus ja see on nagu mitut laadi algatus, ühelt poolt meil ka Eesti vabariigis kehtib arhiiviseadus, mis nii-öelda käsib ametiasutustel säilitada elektroonilist kirjavahetust ja samuti on üha rohkem ka tõepoolest inimesi, kes iseteadlik, kuna siis ka kas siis Gazprindivad välja või salvestavad Engel infokandjale oma elektroonilisi kirju. Aga ma olen täiesti nõus, et see on veel jätkuvalt sellises kujunemisfaasis see traditsioon, et kuidas ikkagi tagada digikultuuri säilimine ja see näiteks seondub veel teistpidi, mis saab internetisisust, et neil ei ole maailmas ühtegi nagu rahvusvahelist organisatsiooni või riikliku algatus, mis tegelesid nende interneti arhiveerimisega, et meil on eraalgatuslikud projektid kõige suuremini internet Aagaaeff, mis tegeleb siis noh, 24, seitse erinevate algoritmide toel siis kogu maailma interneti talletamisega. Aga esiteks on selge, et, et seal on piirid, et nad ei jõuagi salvesta. Teiseks paljud lehed ei luba enda lehel erinevaid algoritme, mis seal nii-öelda liiga palju ringi nuusikside salvestaksid. Kolmandaks, me teame väga hästi, et selline staatiline, salvestatud internet lehte oli see, mis ta on tegelikult, kus enam lingid ei tööta ja videod ei toimi. Et see on üks mingis mõttes suur paradoks, kuidas ühest küljest mitte kunagi varem ei ole olnud nii palju andmeid kui tänapäeval mitte kunagi varem, pole inimsugu jätnud endast nii palju jälgi kui tänapäeval. Ja samas me ei ole vist kunagi olnud nii abitud nende andmete pikaajalisel säilitamisel ja arhiveerimisel. Nojaa, Marek räägib säilitamisest. Aga vot sellise materiaalse jäädvustamise eripära ongi see, et teda ei peagi alati just säilitama, ta säilib. Säilib ka kirjutatud paber, eks ju, teataval määral kuseda tõstajate viska ja nii edasi. Et see säilimise aspekt on endiselt digimaailmas suhteliselt nõrk just seetõttu, et sa pead teda kogu aeg seda informatsiooni, mis on digitaalne säilitama nagu ise looduslikult ilmselt ei säili. Nii nagu säilib ajalehte, eks ju, kuskil mingisuguses mis on pandud posti sisse. Ja selge on see, et suur osa kui Jaan siis siin kirjavahetuste kohta suur osa argikul tuurist mis just mitte formaalsetes tekstides on säilinud, läheb tuleviku jaoks meie ajas kaotsi, sellepärast et mõni võib ju välja trükkida oma kirju, n nõu trükib vist ka siiamaani kõik välja. Eesti Kirjanike Rootsis ja Eestis. Aga selge on see, et enamik inimesi seda ei tee. Maja hiljuti oli mul selline väike huvitav Lausakene jäi ühest heast prantsuse kirjanduse ajaloos silmad Wolt päev, kes on ju eksju sama prantslastele, mis inglastele šeik spiria sakslastele Göte et Voltari väärtuslikum osa tema pärandist peitub just nimelt tema kirjavahetustes, mitmete monarhidega ja teiste filosoofidega ja haritud daamidega. Ehkki ta on kirjutanud ka muidugi tuntud filosoofilisi jutustusi ja filosoofilise sõnaraamatu ja nii edasi. Aga selliseid Voltaire meie ajast ma ei tea, kas jääb või mitte. Üks esimene seos Volteeriga seoses, nimelt kui ma õieti mäletan, siis on teadaolevalt või arvatakse, et ta kirjutas kokku umbes 40000 kirja ja sellest on säilinud umbes pooled 20000. Aga mis on huvitav, et need mõned aastad tagasi Stanfordi ülikoolikirjad digiteeriti ja analüüsiti selliste võrgustiku mudelite põhjal tehti interaktiivsed võrgustikud, kus on siis võimalik jälgida Volteeri kirjavahetuse dünaamikat ja kuhu need kirjad üle Euroopa ulatuses võimalik panna kaardile. Ja selle projekti pealkiri oligi kirjasõna vabariigi kaardistamine, Teil on võimalik seda kirjasõna vabariik ehk siis nende literaate tavalist korrespondenti ruumiliselt kaardil kujutada ja, ja anda hoopis teine vaade selle kirjasõna vabariigiteele, mida me varem olime lugenud hoopis just nimelt tekstide varal. Ühesõnaga üks näide, kuidas sellised digitaalsed töövahendid võimaldavad meil mõista Volteeri ajastut, et paremini, kui me seda enne suutsime. Aga et kuidagi tundub, et me sellest digimaailmast avame järjest rohkem siis kriitilisi tahke. Et ma tahaks olla välja ühele positiivse tahu, mida digikultuuri minesta meile juurde andnud, mida pole, ennem oli vähem, mida ta võimaldanud. Ja see märksõna võiks olla osaluskultuur ja koosloomekultuur, sest et on selge, et internet teatud mõttes nagu võimestab inimesi, ta toob nad kokku ühiste platvormide taha ta lubab näiteks inimestel osaleda erinevates aruteludes erinevates diskussioonides ja teema võtnud väga konkreetselt ka oma eriala peale, siis on ka Eestis algatatud mitmed sellised ajaloolise ühisloomeprojekte eeskätt rahvusarhiivi poolt kus siis näiteks rahvusarhiiv digiteerib mingisugused üht tüüpi dokumendid näiteks seal teises maailmasõjas ja esimeses maailmasõjas osalenud rekordite nimekirjad või vallakohtuprotokollides kutsutakse inimesi vabatahtlikkuse korras neid dokumente siis analüüsima, kirjutama seal välja inimeste nimesid, märgendama neid dokumente, muutma analüüsitavas, kontrollima mingeid fakte. Ja tihti need ajaloolise ühisloomeprojektid on toonud kokku tuhandeid inimesi ja tehtud ära kuu ajaga see töö, mis varem oleks tulnud ühelt uurijad 10 aastat ehk et digitaalne platvorm ka siis võimaldab teha selliseid ühisloomeaktsioone noh, mida ei ole võimalik päris maailmas kunagi teha, et iseenesest kuulub sellesse samasse heas mõttes talgute traditsiooni. Aga talgud ei saa kunagi, kui tuua 10000 100000 inimest, aga digiajastu seda võimaldab. Ja selles mõttes on selle näide, kuidas ka sünnivad mingi täiesti uued kultuurivormid, osaluskultuur ja ühisloomekultuur, mida enne digiajastut ei olnud võimalik. No seesama Vikipeediat, kui võiks ka võtta kui sellist entsüklopeedia kirjutamise talguid. Vikipeedia on üks ehedama, et koosloome ja osaluskultuuri näite, et, et just nimelt porteeri ajal entsüklopeediat koostasid džentelmenid, kes ta oli piiratud hulk ja kes siis mingis mõttes kehtestasid ühe teadmistüübi ja loomulikult väga pika aja jooksul prantsuse entsüklopeedia ilmus mitukümmend aastat. Vikipeedia, vastupidi, on kõigile avatud osalemiseks sinna panustamiseks ja järelkontroll käib sellisel kollektiivsuse põhimõttelt. Nüüd kui ma siin püüdsin meenutada, millal minu ellu tuli Vikipeedia, siis arvan, et kõige esimest korda kirjutas mulle sellisest nähtusest mu hea sõber Prantsusmaal eesti kirjanduse tõlkija ja uuri Antonshalven kes küsis, kas ma olen teadlik, et Vikipeedia selline asi olemas, et Prantsusmaale selle populaarseks ja ta oli imestanud, et puudub eestikeelne. Vikipeedia isegi vihjas, et kas ma oleksin huvitatud sellega tegelema. Ma ei võtnud väga vedu, aga tonni lasknud sellest heidutada ja kui ma ei eksi, siis kas pseudonüümi all igavesed hakkasid eestikeelsed artiklid ise kirjutama, nii et et võib suuresti öelda, et eestikeelsele Vikipeediale pani aluse prantslane. Ja, ja see naljakas digikultuuri paradokse, et sa istud Pariisis, kirjutad eesti entsüklopeediat, mida eestlased siis kodudes loevad, täiendada ja minu meelest on see Vikipeedia pigem näide sellisest digikultuurist, millel võiks olla tulevikku, et mis seal siis detsentraliseeritud, avatud ja mis ei ole siis selline monopoliseeritud, salastatud ja üksikute omanike kätte koondunud, nii nagu me rääkisime sellest platvormi näitel. Vikipeedia, nii üllatav kui, kui sa ei tundu, asutati juba 20 aastat tagasi, 15. jaanuaril 2001 ja kui ma praegu ülikoolis õpetan, siis minu meelest tudengite jaoks ikkagi Vikipeedia entsüklopeedia sünonüüm. Et kui tahetakse mingeid andmeid, siis esimesena avatakse Vikipeedia, mitte Eesti entsüklopeedia või minu poolest Laruss või mõni muu rahvusvaheline Brok Hausi entsüklopeedia. Muidugi on sellega seotud omad ohud ja õnneks sellega tegeletakse. Tihti on juba koolis saanud kaasa sellise teadmised, Vikipeediat ei tule pimesi usaldada, tuleb kontrollida aga ka omaenda argitegevuses. Ma näen, et ma väga tihti jõuan oma otsingutega Vikipeediasse, olen tänulik oma selle info sealt kätte saanud. Vikipeedia on selline koht, kuhu sa vaatad esimesena aga siiski ka veel. Praegu on soovitus, et kui on tegemist oluliste asjaoludega, siis kontrolli see üle ka mõnes spetsiaalsest käsiraamatust järele vaadates. Aga mulle tundub, et see suvalisuse osa On Vikipeedias üha üha väiksem. Kunagi sajandi algul oli see ikkagi üsna juhuslike faktide koguma, olenes ikkagi sellest, kes artiklit alustasele alusele panna ja teised tulid, siis hakkasid rehitsema ja nii edasi, aga aga praegu ta on küllaltki usaldatav. Aga kui meil aega on, siis ma veel tõstaks Veljo digimaailma tahu välja, millest me pole veel juttu olnud, aga mis tundub mulle väga oluline eriti jällegi ajaloolase rollis olles nimelt digiajastu digimaailm, tagab palju parema ja palju mitmekülgsema ligipääsetavuse kultuurile. Ja siin ma pean eeskätt siis silmas nähtust nimega kultuuripärandi digiteerimine. Ja Eesti on siin nagu huvitav näide just oma suuruse tõttu. Et meil on ka riiklike plaan, et noh, sisuliselt mõne aastaga digiteerida suurem osa Eesti kultuuripärandist, olgu ta siis tekstid, olgu ta filmid, olgu ta fotod, olgu need erinevad esemed ja noh, mingis mõttes ei ole kaugel aeg, kus kogu eesti kultuur mahub taskusse kõik, mis iial on Eestis loodud, kõik laulud, kõik filmid, luuletused, kõik maalid, graafilised lehed, kõik dokfilmid, lik fotod, kõik mahuvad ühte, väikesesse nutiseadmesse, selles mõttes on alati ligipääsetavad. Kas on nüüd täpselt nii läheb, seda ma veel ei oska öelda, aga selles suunas liigutakse, tahetakse ka, ma saan aru tulevikus pakkuda väljas on eesti kultuuri digiplatvorm, mis koondas kõiki erinevaid digiteeritud kultuuripärandi materjale ja see tekitab selles mõttes täiesti unikaalse olukorra, kus ühel inimesel on võimalik enda jaoks armal valikul aktiveerida reaktiveerida ükskõik milliseid kultuuri kihistusi. Et me oleme tavaliselt ikkagi alati piiratud oma kultuuri kättesaadavuses hetkel need raamatupidamise laenata või mis meile loetavad või mingid filmid, mida meil õnnestub ligi pääseda või, või mõni laul, mis õnnestub plaadilt kuulata. Aga nüüd, kus teoreetiliselt on võimalik situatsioon, kus ükskõik milline loomeakt on kellegi poolt alatu tee talle sobival hetkel kasutatav, jaga mingis mõttes töödelda või edasiarendatav Reimi eksitav et loob täiesti uue kultuurilise situatsiooni ja võimalik, et hakkab sünnitama tõelise kultuuriplahvatusega. Aga see on huvitav jälgida sinu arutluse loogikat sa lähtud sellest, et alati on olemas ees üks skulptuur juba olemas kultuuriliste objektide teoste kogum, mida me asume digitaliseerima. Ja sel juhul on tõesti võimalik noh, nii-öelda kõik panna mitte ainult Eesti kultuur või miks mitte ka prantsuse kultuur, eks natukese pikema aja jooksul ühe ketta peale või ma ei tea, mälupulka. Aga vaata just nimelt see sa lähtud sellest, mis on juba olemasolevat, on olemas mingid füüsilised saadused ja me digitaliseerimine neid. Kuid kui minna, eks ju, sammukene edasi siis hakataksegi juba looma. Mis see on siis digitaalseid kunstiteoseid, eks ju, mis luuaksegi sellesama plaadikese jaoks, et milliseid muutusi selline digitaliseerimine üldse kultuuriloomes võib põhjustada. See on ju sellest arutluskäigust, eks ju, välja jäänud praegu. See on väga õige ütlekski, et kui me räägime digikultuurist, siis me räägime nagu kahest eri asjast, me räägime ühelt poolt digiteeritud kultuurist ehk siis selles skulptuuris, mis on sündinud enne digiajastut, mis on tagantjärgi digiteeritud ja teiselt poolt räägime digitaalselt sündinud kultuurist ehk mille eksistentsi vorm või mille modaalsus ongi digitaalne. Ja selles mõttes need kokku moodustavadki ühe tervikliku digikultuuri. Analüütiliselt peaks selgelt eristama ja huvitav on muidugi see, mis juhtub nende põimumisel, et kui me suudame kogu varasema kultuuri digiteerida, siis milline on selle mõju siis digitaalselt sündinud kultuurile, kuidas sünnivad uued põimingute uued kultuurivormid ja tõepoolest digiajastu on toonud esile hoopis uusi kultuurivorme, mida me varem ei osanudki kultuuriks pidada. Et eks üks nähtus on arvutimängud, et siiamaani kindlasti inimesi, kelle jaoks on meelelahutus või kommertsaga, olgem ausad, paljud arvutimängud on tõelise kunstiteosed ja mingis mõttes ma imestan, et kultuuriministeeriumis ei ole arvutimängude osakonda näiteks naljaga pooleks härra, üsnagi, et meil tekivad uued kultuurivormid, mis puudusid varasemas kultuuris ja millega ma ei oskagi veel hästi toime tulla. Et need on sellised uued hübriid või teistsugused nähtused ja nad hästi sobi sellesse 19 sajandi kultuuride klassifikatsiooni. Muusikat teater, kino, kirjandus või noh, kino veel hilisem lisandus aga et kuidas nendega toime tulla. Jätkab Jaan Undusk Loodan ja mulle tundub, et ka sina. Et jäävad kaks paralleelset võimalust, et tehakse edasi kivist võimetallita skulptuure. Mitte kohe ei alustata digiskulptuurist, kujutad ette, järgmise aasta lõpuks, võib-olla heal juhul kerkib Tallinnas Harju tänaval Jaan Krossi monument, mälestusmärk, selle võiks ju püstitada puhtalt digitaalselt tekitada visuaalselt selline monumendi efekt sinna nurga peale ja neid juba tekib hologramm monumente. Just just, aga ma loodan, et need kivist kivist kamakad jäävad siiski ka. Et skulptorid ei hakkaks töötama ainult arvutites, see oleks ju kuidagi inimlikult arusaadavam, positiivsem tulemus. Loomulikult, ega me kõik ju ikkagi kultuuris väärtustame mitmekesisust ja erinevaid kultuurivorme ja, aga ma arvan ka tõesti ei näe nagu põhjust väga muretseda, sest tõesti pik kultuuriajalugu kinnitab, et väga vähe on neid kultuurivorme, mis on jäädavalt kadunud. Teevad muutuda, ebaolulisemaks taanduda, aga nad jäävad siiski alles. Ja tõsi, et ega tänapäeval ju ei tehta väga palju savist kruuse või vaase selle asemele on tulnud igasugused muud tehnoloogiad, aga nad ei ole tsiki kadunud. Samuti ma arvan, ei kao ka need pronksist või graniidist monumendid, aga nende kõrvale tulevad uued digitaalsed monumendid ja eriti huvitav on just nimelt see, kus nad siis omavahel kokku saavad, kus on sellised hübriid, tsed, füüsilist digitaalsed monumendid. DigitaalKruuse me veel ei kasuta vee joomiseks digitaalvee joomiseks. Aga meil on kolm printerit, kes prindipead välja arvutiekraanilt suurepäraselt kruuseumide, ükski skulptor ei suuda oma kätega voolia oma kätega teha. Ja võib-olla veel üks hoiatav noot minu enda jaoks sellest digimaailmast, et mis ma näen jällegi siukse murettekitava arengujoonena, see digikultuur mingis mõttes paneb meid olukorda, kus me üha rohkem oma otsuseid ja oma tegevusi toimetusi delegeerime masinatele või algoritmi, tele või tehisintellektil, et me elu tundub meile lihtsam, kui me saame mingid asjad nagu ära anda. Ja noh, mis on mureallikas, on see, et sellega ma loomulikult loovutama äraga kontrolli, neid asju ei tule vähemalt suurel määral. Ja selles mõttes see digimaailm jällegi ühes negatiivses stsenaariumis lõpeb olukorraga, kus ta ei kuulu enam meile, kus meie oleme seal asukad ära seda maailma kontrollivad teised ehk siis üliintelligentsed, masinad, erinevad tehisintellekti arendused ja ühel hetkel võivad nad vaadata, milleks meil neid inimesi vajan võib-olla nende vaja selleks, et sealt saab äkki mingit soojust või mingit energiat. Ühesõnaga ma räägin ka sellistest pikas perspektiivis tehisintellekti eksistentsiaalsete riskidest mida ei taha ka ei tohiks ka nagu päris kõrvale lükata, kui ma sellest heast uuest digimaailmast räägime. Aga well, tulles selle digimaailma sellise positiivse poole peale, et ma ise mäletan siis eelmise sajandi 90.-te keskel noh, nii-öelda värskelt võrsunud internet ja seesama teadasaamise mõnu, eks need otsingusüsteemid, ma räägin isegi enne Google'i aega Cohnelt, siis sai proovida, et huvitav, et kas selle märksõna peale juba midagi tuleb. Et mis on selline hetk, kus te olete tundnud nagu joovastust või vaimustust saades ligi andmebaasile, mille puhul noh, 20 30 aastat tagasi eluski ei oleks uskunud, et see on võimalik. No ma mõtlengi, et sellise raamatu inimesena kõige suuremad elamused ongi seotud sellega korraga pääsed ligi suurte kirjastustele, suurte ajakirjade kirjastust andmebaasidele ja korraga kõik see teadmine, mille nimel sa pidid sõitma välismaa raamatukokku, otsime üles riiulist selle ajakirja paljendamisele, artikli kotis, koju viima, alla joonima, kuhugi neid koopiaid pole panna. Ja kõik see, mis võttis väga palju aega ja mis on tihti ka väga praktiline selles mõttes, et kõik need koplid kuhjusid ja neid ei leidnud enam üles ja nüüd korraga on kõik see teadmiste varamu nagu elektroonilisel kujul kas mu enda arvutis või siis käeulatuses mõnes rahvusvahelises andmebaasis. Ühesõnaga, teadmistele ligipääs on nagu tehtud võrratult lihtsamaks ja ma väidan, et sellele on ka teatav, kuidas öelda tähtsust teadmiste geopoliitikas selles mõttes, et ta oli vanasti suur vahe, kas sa said hariduse Londonis, Pariisis ja Berliinis, kus sul oli ligipääs kõikidele teadmistele või saalid kusagil Tartus või Pärnus võime pooles Kasahstanis kusagil seal ei olnudki füüsiliselt võimalik nendele teadmistele ligi pääseda. Tänapäeval ei ole enam nii oluline, kus sa füüsilised paikned, sest et vähemalt põhimõtteliselt kui sul on mingi institutsionaalne ligipääsu, mingi muu nutikam lahendus sulle võimalik neid teadmisi hankida ja seda joovastust ma olen ikka korduvalt kogenud, kuidas mingeid raamatuid, mida ma olen eluaeg otsinud, pole saanud mingeid artiklit, mingeid autorid ja nüüd lihtsalt korraga nad kõik mul käes ja, ja igal sobival ajal. No ja ma ei tea, kas joovastust olen tundnud, kuid heameelt küll. Ja vaata, siin on jälle see, kuidas digitaalsus ja koroonalaud toetavad 11, et viimase aasta jooksul me oleme õppinud sellest paremini aru saama sellest samast tarkusest, et maailmas olla ja maailma tuuris olla võib ka kodus püsides. See, mida õpetab digimaailm, seda nüüd rõhutab veel see koroonamaailm tõepoolest raamatute juurdepääs ja siin on selline kummaline. Ma arvan, et sellest võib ju rääkida selline kummaline seisukord. Et meie oleks kõige suuremaks paremaks raamatutega varustajaks meie harjaks siis seetõttu on saanud mingisugused suured piraat, kuidas nimetada platvormid vä? Veebilehed, veebilehed, ma eriti vene omad, mis varustavad meid kogu värske teadusalase maailmakirjandusega vähemalt selle parima osaga. Ma ei tea, kas ametlikult seal kasutada tohib ja mitte kõik seda kasutavad ja kõik on sellele väga tänulikud. Ja just selliste raamatu lehekülgede leidmine sul on tõesti midagi hädapärast vaja. Siis selgub, et sa ei pea isegi mu toast väljuma, et sa saad kohe sedasama asja. Raamat on sinu ees PDF formaadis, mõnes teises formaadis. Ja sa võid seda lugeda, on muidugi selline väga väärt asi on sõnaotsing vanades ajakirjanduse andmebaasides. Mäletan mõne aasta eest ma märkasin, et prantslastel on selline asi, et sa võid seal 100 50 aastat tagasi ilmunud ajalehes üht sõna otsinguga, otsida nimesid ja nii edasi, nüüd on see olemas ka meie Tigaris, et me saame Eesti ajaleht vanu ajalehti sõna otsinguga läbi lehitseda. Noh, see on selline suur hõlp ja see muidugi muudab meid kindlasti mugavamaks, mingis mõttes. See on huvitav, kuidas digikultuur muudab meid üha enam lähilugejatest kauglugejataks, et me üha rohkem mitte loe tekste, vaid otsime tekste ja tihti enam seda konteksti tajugi. Et huvitab see konkreetne sõna või lause või see nimi või seal mingi fakt. Ja sellel on omad ohud, et inimesed, kellel on see varasem lähilugemise kogemus nemad on selle võrra kaitstumat, tulevad uued põlvkonnad, kes juba võtavadki kui tekste, kui mingit suurt korpust, kus sa teha otsingut mitte individuaalset taiest, mida tuleks lugeda kaanest, kaaneni ja mille sellist sisemist tuuri kompositsiooni mõista. Ja see võib olla üks oluline üleminek, mis tegi maailma, iseloomustab siis üleminek lähilugemised kauglugemisele. Võib-olla teine sellega seonduv üleminek on üleminek allikate andmetele jällegi, et me oleme ajaloos humanitaarteadustes laiemalt käsitlenud kõiki tekste, esemeid kui allikaid, on olemas allikad kriitikutele osad allikaid lugeda, aga nüüd rohkem käsitlema allikaid, kui andmeid, andmebaase andmekogusid, mida saab siis jällegi nutikat algoritmidega kiiresti läbi otsida, süstematiseerida, uurida ja taas ühest küljest me saame uurida asju, mis varem polnud võimalikud, nõudsid pikki aastakümneid läbi lugeda, näiteks ma ei tea, kõik mingi sajandi ajalehed või läbi lugeda patroloogia latiino kõik köited keskaja kirikuisade tekstidega. Nüüd sa saad läbi, otsisid nad millisekundi jooksul ja saad oma andmed kätte. Aga seda allikatunnetust seda allikakriitilist ajus enam ei saa. Ja need on kõik, niisugused huvitavad nihked, mis on noh, esmapilgul süütud, aga võivad pikas perspektiivis olla väga suurte ja tähtsate Tagajärgedega nojah, kuna just selle, ütleme, esteetilise taju eeldus on tervik taju siis tõepoolest kui ilukirjandusteoseid näiteks hakatakse lugema otsinguprintsiibile, sa otsingu on tõesti selline märksõnana digitaal kultuuris siis esteetiline mõõde jääb üldse kõrvale ja see võib-olla ongi selle digitaalsuse üks selliseid ohte, et selline esteetiline taju maailma tajumisel võib nagu nõrgeneda või see jääb nagu kõrvale. Sest kõik hea küll, ühte pilti saab haarata väga lühikese aja jooksul, kuid teksti pikemat teksti natukenegi pikemalt ja mitte selleks tuleb ikkagi kulutada. Ennast. Olen mõelnud ka selle üle, et kas need digitaalsed platvormid ka kuidagi mingisugused esteetilisi vorme toetavad siis mul tuleb meelde Twitter, mida ma ise küll ei kasuta, aga kui suur ühe säutsu maht seal olla 40 140, et tähemärki Niblistusega pikem, 260, sisuliselt on saju aforistliku eneseväljenduse arendamise keskus. Ma niimoodi, et sa pead kirjutama tinglikult öeldes, kui sa midagi tahad maailmale öelda, ühe soneti proosas Ja ma võiks sekundeerida samas võtmiseks käsitada instagrammi kui visuaalse eneseväljenduse kasvu, et sa pead mõtlema visuaalselt läbi kaadrikompositsiooni, et ta mahuks täpselt sellesse ruudu sisse ja annaks edasi mingi sõnumi, mingi emotsiooni ning informatsiooni ja sellega seonduvalt ju digimaailm laiemalt. On ka mingis mõttes skulptuuri visualiseerimine üha rohkem informatsiooni liigub mööda visuaalseid kanaleid instagrami nihukesele näide ja mis tegelikult huvitav areng, kui me rääkisime siin otsingust, siis praegu väga edukalt ju arendatakse välja visuaalse infootsingusüsteeme, et nii liikumatult tegu liikuvate piltide otsinguid mis tähendab seda, et sul on võimalik näiteks mõnda isikut otsida ka kõikidest maailma digiteeritud piltidest, filmidest algoritmid on järjest peenemad, järjest täpsemad, mis tuvastavad pildil olevaid inimesi, isikuid, loomi, linde, esemeid sellisena kui ka visuaalne maailm, mis on meie käsitluses, on selline pidev maailm, erinevalt tekstist, mis on diskreetne. Kui ka see muutub otsitavaks, siis meie võimalused maailma muuta analüüsitavaks kasvavad ikkagi eksponentsiaalselt. Mulle tundub Digimaailm, kui me võtame inimlikud meeled ette, siis vahendab kõige paremini kuuldelist maailma, noh, võtame näiteks kui loengupidamises. Hea küll, ta näitab ka sinu pilti, aga ta ikkagi muudab kolmemõõtmelise objekti kahemõõtmeliseks. Aga mis sa arvad, kas siia kõrvale võivad veel tulla teised meile näiteks lõhn? Kas digikultuur võib ka sellesse tungida? Ja ma arvan, et võib ja ma arvan, et, et isegi võib-olla millega tegeletakse minu teada väga intensiivselt, on siis sellise puutemeele või taktilise mõõtme toomine digimaailma, et sa saaksid ka vahetu füüsilise kokkupuuteillusiooni vähemalt ka ekraani tagant lahkumata. Ja loomulikult on sellel palju võimalikke arendusi, kui me mõtleme sellele, et väga suur osa inimesi otsib internetist hoopis erootilisi elamusi, siis atraktiivse mõõtme lisamine muidugi suurendab turuosa. Aga et igal juhul me ei peaks selle digimaailmast mõtlema tigemate kui sellisest kuulmise ja nägemise meelesüsteemist, et mina kujutan küll ette, et ka muid meil võimalik sinna nutikate lahenduste korral kaasata. Huvitav, kuidas arvutideks paige? Ma loodan, et me jõuame seda veel kogeda. Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk ja ajaloolane ja kultuuriteadlane Marek Tamm kõnelesid teemal digimaailm ja mõnda muusika Juss Roosipuu heinaloom. Ülikool tänab koostöö eest Vikipeedia ja digikultuuri teema-aasta 2020. Toimkonda. Saate panid kokku Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2021.