Tänane ülikooli unenägu Tuksam ja sõbrad on salvestatud Hopneri majas. Musitseerivad Jaak Tuksam ja Ain Agan. Jutuga alustab Jaak Johanson. Me saime jaaguga tuttavaks keskkooli lõpus. Et kuidagi on nii, et ma olen seda alati endast palju palju vanemaks pidanud võib-olla sadu aastaid ja ta on olnud mulle nagu tähtis õpetaja aga mitte niivõrd väliselt, mina ei ole suutnud kõiki neid koerustükke pöörases elus ette võtta, mida tema on teinud, aga kuidagi sealt sisemiselt sa kehastad midagi, aga midagi palju rohkemat kui lihtsalt laulude lauljat ja et sa ei oska seda õnneks ise sõnastada ega kipugi. Ega meilgi seda sõnastada vaja ei ole, aga sellest on väga paljudele olnud mingitel erinevatel aegadel, ma arvan, juba 70.-te lõpust abi su enda põlvkonnale. Et seal on mingisugune selline mõrane ja katkine asi, mis teistpidi on nagu tohutult terve ja selge. Ma ei teagi, Sa ise mäletad, et sul oli nagu niisugune pilt puru vanakest ja vot seda lugu ma küsiksin. Kõigepealt see on ju äärmiselt lihtne uueveskioja, paju ja lepaoksad üle pea sihuke tunnel. See oli olemine päris olemine. Laps tunneb seda. Sama oli vanaisa aias. Lilli ja igast muid asju oli väga seltsiv olnud, eriti lapsepõlves. Kui olin see lõpp tavaliselt higi lööma või asjad, et. See oli seal Viljandis allika tänava otsas, kus Jakobsoni mäe peal. See oli imeline aed, sellepärast et millestki ilmselt tänav oli ka nii visanud, seal oligi see allikas seal aias oli allikas voolab siiamaani. Olemise olin, vanaisal oli ju neli klassi haridusega, ta töötas ennast nii üles, et mina ei ole nii suurt raamatu kuhugile linna india ja rooside ja kaktusekogu ja tuli sealt armastust poksipojana ja töötas ennast nii hästi üles. Ehitas ikkagi Viljandisse, mujal. Ja ema ja isa olid seal mõlemad arstid. Jah. Isa vist tahtis ka psühhiaatriks saada, aga ma ei tea, seal tekkisid mingid lahkhelid, isa oli ei olnud ka kõige sihukese stabiilsema iseloomuga inimene, nüüd siis tuleks ilmselt Saarmaga tülli, ei saanud psühhiaatrit, oli sisehaiguste arst lõpuks mereväelasi kuidagi kindlam saanud. Väga pujäänid seda laevaarst oli. Ema psühhiaater, kuidas sa siis uuesti sinna Tarvastu poole tagasi satud, kuidas sa Harri Haameri juurde satud? No see oli üsna lihtne, et mul ei oleks selle unustada mesindust õppima, siis sealt see ühiselamu elu oli päris jäle. Et õhtu viimane buss tuli, Tallinna buss sõitis Tarvustusega sinna mustlase välja. Sharjuli lahkes oleksin, olin seal ööd tema juures hommikul linkooris tagasi ja siis lugesin seal National Geographicut, mida siis Eerik Haamer saatis talle reguraalselt paljuma inglise keelest aru sain, aga see oli meeletult huvitav ja teine asi Harryga juttu rääkida. Ma olen elustatud kahte asjade ja ma mõtlesin, et ma pean palkmaju ehitama. Need on kaks siukest kõige kindlamat soovin, ma tahaks mesilasi pidada. Ja siis oli, oli plaan astuda sinna, minna sisse astumuse mesinduskoolis, ma olin Kilingi-Nõmmes Elmar Sylvesteri aias, aitasin tal seal mingid tööde täna mesilastelt nõelata saan. Siis ma lähen ja sain. Ja siis, no kui jõuda laulude juurde, siis kas on ju vist nõnda, et selle kõige olulisema osa neid kirkaid, kumisemaid laule sa ju tegidki siis selle mesinikuks õppimise ajal või see tuul seal oli väga segane, vaat vahepeal oli ju see aeg, kui ma siin keskkooliga põrusin, sellepärast et ma ei saanud matemaatikast, ei ole saanud kunagi jagus, on minu jaoks nagu numbrid ei jää meelde ja siis. Ja siis keskkool, Tallinna 47. keskkool jäi pooleli. Ja siis läksime ju metsa. Käru metsas töötasime koos trolliga kalju ammeriga, kes on selle hämmastava loo kirjutanud sellest ühele lapsele. Temalt ma õppisin, väga paljud oskas õpetada. Et kuidas seda ma ei oskagi öelda, mida ta oskas õpetada, aga ta oskas. Ja ta ju oskas ka pille teha, ta oskas pille teha ja ta oli seal legendaarse klimenkovi õpilane ja hea. See oligi üks, kes õpetas mind Ko pilli mängima ja nagu aru saama, kuidas sellesse suhtuda tuleb. Kalju Hammer on nagu silmatera kadunud. Siis kirjutanud Gustav Suitsu luuletusele ühele lapsele. Suhele. Murra tud krust puruks lõi. Kui r. Kaks Maaemmikut ja lohud keeli nulli. Kaks faili. Mõtisklusega jätkab Jaak Tuksam. Mind on kunagi juhatatud kogust imelike inimeste juurde. Kui mina siin Apra meelega noormees, kellel oli keskkool pooleli jäänud ja kõik siis vahepeal siin tuiasin siin Tallinnas ringi ja istusin seal külluse kohvikus ja kuulamisel ma ei tea, mida, ja siis kõik kuidagi. Siis ma sattusin sinna metodisti kirikusse. Ja seal ma kohtusin Erkki-Sven Tüüriga. Ja siis nii see kuidagi läks, see oli, see oli seotud selle kiriku asjaga. Et kas need hakkasime tegema bändi selle ergi ja Peeter prombatiga ja siis ma käisin bändiproovides, käisime seal muusikakoolis, mis on praegu otsa kool. Ja siis puhkpilliosakonna juhataja ütles, et nii sind kutsutaks praegusel kooli juhataja juurde, mõtlesin, et tuleb mingi ilge jama. Mingi võõras mees on seal, ta ütles, et mis pilli sa tahad õppida? Aga oli hilja juba sellepärast, et ma ei saanud solfedžo klaveriasjadega, ma ei saanud kuidagi hakkama see pooleli, aga ma õppisin fagoti mõned aastad. Siis üks selline põigemine, ma tahaksin küsida 70.-te seesugune Umbumine ja, ja nii-öelda, kus on kõik nagu umbe jooksis, et need olid just nagu meie keskkooli lõpp ja nii-öelda tuntumate laulikute ja luuletajatega kui vähemtuntumate noortega, kes olid kuidagi liiga otsast irvakil. Pandi ju kohe. Kas nüüd päris kohe, aga, aga pandi ravile. Et kuidas ma alles sellel kevadel sain teada sinu käest mööda minnes, kui põhjalik see ravijuhtu sinu puhul olema. Siis kui ma hakkasin nagu kirikuasjadega ja usuvärkidega, siis siis ma sattusin ikkagi professor Saarma küüsi, kes siis määras mulle 60 koomat? Ellu jäin. See on ikka päris tõsine selle religioosne luul, religioosne psühhoos, maid nulu võib kool, aga et kui su ema ja isa eelkõige ema, oli ka psühhiaater, et kas ema ei saanud kuidagi, nemad olid väga tõsiusklikud selles osas nemad sellele armule ei saanud kuidagi vastu hakata või nutnud? Noh, siin ongi see, et vaata, kui sa võid ju tahta head, aga kas sa tead, kas see on hea? Ma ei saa nagu ette köituna, inimesed tahtsid head, mõtlesin, et nüüd on ikkagi laps segi läinud. Nojah, ekskuma vanemad ju pelgasid ja emad, eriti et see, kui sa nagu seda rada pidi edasi läheb, et siis mis on hullem veel? Paremini nagu kuidagi see asi nagu ruttu ära korda teha, korda teha. Jah. Aga kui sa ennast oled vaadanud, et kas sa muutusid pärast 100 kuutekümmend koomat, oli see mingisugune teistmoodi mälule keerdub. Ainevaatus peaks korrast ära, aga meelemuutus? Ei oska öelda, sest ma ei tea, seda on ise raske öelda, ma ei tea. Vaata, perekonnanimi Tuksam või Tuuksamise tähendab ju tugevamat saarest, ütleb, et nad ei saa nagu väga murda ka midagi siin vägisi. Et hinge sisse, siis senikaua oled seega suled. Nagu hinge ära võetakse, võib-olla oled ikka see, kes, Hõng mitte hing hinge vastu ei saa ära võtta. Kus elab dile kaug? Üks mingi täiesti hämmastav õhtu oli minu häält. See oli siis, kui ta Heiti Talvik oli mingi ümmargune sünnipäev, kas oli siis kaheksa 10. No ja siis me kuidagi nagu ka aitsih-aitsah vaimus seal Enke keldris, mis on põhimõtteliselt dominiiklaste kloostri söögisaal, sinna saab sealt Müürivahe sisse. Ja seal oli Peeter Volkonski, Merle Karusoo, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Juhan Viiding, Peep Ilmet oli ja siis tuli sisse ergi ja seal toimus midagi nii müstilist, mida ma ei ole elus näinud. Just Erki võttis sõrme üles. Ütles mingi noodi, kõik hakkasid laulma, sellest tuli välja niisugune asi, mida ma ei olegi rohkem kuulud. Pärast küsisin Erki, kus olid, aga ma ei tea. Keegi ei teagi, mis oli, aga oli. Ja see oli täiesti vapustav. Sinul oli ka mingi pöörane improvisatsioon, just nimelt, mis läks ikka üle ei mäleta, midagi ei saanud, ma arvan, sa ei mäletagi sellest mitte midagi. Neid on mõnigi kord olnud, siis mingitel kordadel kuskilt sai lokaalist tuldud. No see oli juba üheksakümnendatel ja isegi kahe tuhandete. Et ega seal linnas noh, selles mõttes väga hästi hakkama ei saanud. Tõenäoliselt ka tänu nendele suurepärastele kuumadele tõesti pelgasid tegelikult Tallinnasse tulla, ma ei saanud sellest kaua aru, et sa ei suuda Tallinnas kainena hakkama saada ja kõik olid muidugi abivalmid aitama. Et patsiendil oleks kergem, eks ole, siis patsient läks hoogu, muidugi mäletan ühte mingit helget improvisatsiooni marssides läbi terve vanalinna kuskilt sealt ülevalt poolt mingist lokaalist allapoole. See oli see, mis laulusse peale hakkas, aga see kõik seevastu tuli jõuluingel inglil peas oli suhkrukringel. Ja siis läks tohutu pilt, mis rull rullus lõputult kõva häälega, ühesõnaga sealt raekoja platsi, sealt sellelt kitsa tänava raekoja tagant ja siis mööda Viru tänavat alla ja ja vot sellised laulmised. Ja siis on alati jälle asi minema nagu kadesta, mida ma tahaks, aga et ma olen nagu liiga ratsionaalne, et sa suudad nagu mingeid seda hetke asja laulda. Ma saan aru, et seda ei saa niimoodi kontserdil teha ja niimoodi. Aga selle kõrval oled see nagu üks kõige niisuguse särisevamad tundeid, et sa tajud, et nüüd juhtub siin sinu juuresolekul, et nüüd tuleb midagi sellist. Või kogeda seal Setumaal, kui on Paababraasnikud, sellised tõsised laulmised, kus nad lasevad ennast lahti, lähevad ka, eks ole, nii-öelda nagu pilti ja võnkesse sisse ja siis sul kaob täielik mure ära ja siis nad laulavad, mis nad näevad ja mis nad mõtlevad ja aga muidu nii-öelda linnaruumis midagi sellist kogeda ei ole teist. Siin minu käe Nix. Kuidas taas üles? Õigust rändab. Turul Vereo. Loosid jäänud arul tarbeks. Naad lammuteetona. Soori. Hullama. Teine tohutu teema muidugi, terve Eestimaa on ikkagi suhteliselt nii ja naa kaetud sinu poolt käsitsi tehtud onu kuule, kui saunade Heino ikkagi väga paljudel sõpradel ja väga-väga oskuslikult tehtud. Ei no ma tegin nii, nagu oskasin, vaevalt väga oskas. Küll tükk aega pidasin siis kui see segane aeg oli, ma püüdsin mingites puutöökodades leiba teenida, ka sellel segasel ajal ei maksnud palkalt varastati tegelikult su töö vaev ära ja siis ma otsustasin, et õppida palgitööd hakata tegema sellepärast et seal oli vaja ainult kirvest ja puuri. Lõpuks oli ka see mootorsaag siis, kui juba rahadik. Kui sa ütlesid ka, et ema töötas Viljandi psühhiaatriahaiglas, et kas seal sellest ajast õrnast east ei ole mingisugust sellist pilti. Minul on õrnust ajast väga head pildid, mu ema õpetas, et need on haiged inimesed nendega suhelda. Ja teine kord oli niimoodi, et isa oli ei tea kus polnud kuskil olla. Minu suhtlesin nende inimestega väga toredad. No mul ei ole kunagi olnud sellest, kui keegi ütleb, keegi hull. Mõni õppealajuhataja oli palju hullem. Aga siis veel. Aga siis veel nõksuke edasi sealt, et kuigi Jüri Saarma hoolikalt püüdis jätta, et kas ta sellest religioossest luulust ravisin terveks või mitte. Kuidas sa seda ravinud? Ei ma sain aru, et probleemiks oli religioosne luule. Ei no aga siin ongi see asi, et nagu inimesed kogu aeg küsida seda, et kas ikka tegeleda nende usuasjadega, ma ei ole kunagi nendega tegelenud. Olen eluaeg uskunud. Ma ei tegele mitte mingisuguste usuasjadega. Leenul mul naise sõbranna lapsed küsisid, millal sa usklikuks hakkasid. Mina ütlesin, et ma olen kogu aeg uskunud. Olengi. See on nagu loomulik olekul. Oskand seda võib-olla väljendada, aga ma leidsin siis selle vormi, kuidas teoks teha või noh, kuidas see toimima sai. Ma ei tea küll mingit murdepunkti. Elmar Silvestes Haruma tuli, ütles jaak, jumalat ei eksisteeri. Miks teda eksisteeris nappufaatil, seal näed, läheb keeruliseks, me saa jumalat, Me saame määratleda ainult ehituseks kaudu. Me saame öelda, mis ei ole jumal ei saa öelda, mis on jumal, nagu me ütleme, mis on jumal. Nii me teeme endale ebajumala. Kuule, laulusõnad. Ras ilukeelest. Sõelale saaginud. Jumalat palus. Kersid, pillavad, mis. See on ning vaalu Tuleb meil seene ja ta jääb. Kui. Kaugel tavaunistus, rännust väsinud. Siinkohal jätkab Jaak Johanson ja nüüd sa oled mingis mõttes ringiga Mulgimaal tagasi, eks ole, tuhalaanes jäik asi hakkab juba talu moodi välja paistma. Väga uhke koht on see Sakala kõrgustiku otsas. Kuidas see oli see laulsed? Ma olen karjapoisike ja vaatan mäe pealt kaugele, Mihkel Veske. Ja mul tekkis see Kärstna mäe peale jõudsin esimest korda täpselt, laul tuli meil ja sealt näen mu palju talusid kirikute tornist. Võib-olla seda on ka nagu keeruline sõnasse panna, aga tulles veel selle peatüki juurde õpetajad, et Harri Haamer ja Elmar Salumaa et mida nad sulle õpetasid, et kas saab, õppisid lihtsalt noh, nii-öelda eeskuju läbi või mingisugune selge taipamine näiteks mingil korral. No aga seda, kuidas ikka oskad öelda, mida nad õpetasid õpetasid mind ellu jääma. Ja ellujäämine nagu elamise uskus. See hakkas pihta tegelikult sellest linnuõpetajast, kes õpetas lihtsalt märkama seda, et maailm on väärt elamist. Ja siis nii edasi ja nii edasi kogu aeg, kui tuli see ahk ja ahastus ja pettumuse tunne, siis leidus alati kuskil keegi, kes mulle, et see ei ole ju tiinu. Mäletan seda ükskord aitasid, oli mingi suur niuke remondi tegemine ja. No tegelikult oli väike remondi tegemine kütrokid lakke panna. Ja siis vahepeal sa jõudsid veel mingis ehitusfirmas töötada meestega, oi, oi. Ja need olid mingid sinu tuttavad sümpaatsed ja siis nad siis sina tulid ka veel appisid, kübrakid, paneme siis ta iga korstnaga Küprockiles Jeesus elab siis paljusid ise mäletan ja siis sa võitsid ühtlasi väga lühidalt. Eks kristliku doktriini, mis mul siiamaani mul tuleks alati olulistel hetkedel meeles. Mis seal siis nii väga keerulist on? Ära ole põrsas. Sealsamas sama hooga nagu jõi, jõi ja oli täiesti arusaadav ja siiani. Seda on lihtne öelda, aga katsu teha. Siis võib-olla üks küsimus, mis mind ennast hästi painab, et mul on endal selline surmahirm, hirm selle tundmatu ees, et mis siis saab, kui see kolmemõõtmeline reaalsus nagu lõpeb ja avardab see mitmemõõtmelises. Aga kuidas sinu puhul on, et kas sa kardad surma? Surmava ilmselt ei karda, ma kardan, et mu väetiks hädiseks on hoopis teine teema. Surma ei ole mingit põhjust karta. Et minu arust on Alliksaar paremini kukutatud. Ei karda enam õudsat summa Saruda musti juhte, kurikavalaid. Seal pole midagi sellist. Seal surm. Selliseid piirsituatsioonid on alati ikkagi ju, ma mäletan ka, et hästi lohutavalt mõjus kui kunagi Evald Saag ütles, et noh, et mis see surm siis ikka ära ei ole, et, et see on nii, justkui astud ühe pilvelõhkuja katuselt teise peale. Aga just seesama, see kuristik seal vahepeal. Selge on see, et ega see lihtne ei saa olema noh, et aga mis meil siin elus ikka lihtne on. Kirjatehnikat pidid õppima selle endise sulepeaga poole, tegid plätserdas plekke ja asju. Ewaldites samas teinekord sellesama asja kohta, et ei ole vaja seda karta, et see on nii, nagu sa läheksid teise tuppa, et sa oled siinsamas. Aga no lihtsalt sind pole näha praegu. Minu jaoks on ta saladus, surm või sul on nagu see kindlus ja veendumus, et. Ma ütleksin niimoodi, et kui see minu niisugune täiesti kui sulle öeldakse, et sa pead nüüd minema meeletu suurde tule juurde. Ja su riided on kõik tõrvased ja tagused ja bensiinis, et neid ära ei võta ennast ära, ei kasi. Põled ära. See on küsimus, selleks peab kuidagi valmistuma. Aga kuidas sa selleks valmistud? Sina, mina ei leia muud lahendust kui jumala arm, noh mitte mingisugust muud lahendust. Ma leian. Sest nii palju kui mina olen ponnistanud Ja omadega rappa jooks. Kui antakse andeks, kui meeleparandus, ei ole mul välja tulnud, hästi. Mina leian, et see on ainus lahendus siis ei pea kartma surma. Kristlikust pildist võttes ei pea kartma kui suudad selleks hetkeks nagu korda teha ennast. Üksjagu võib ära põleda. Aga kui kõik ära põleb, siis on mage. Elu tuleb elada eluna, noh, ei ole vaja ennast kahjustada ja teistele kahju teha, sellepärast et see hetk, millal me oleme siin, on nii lühike, meile on antud meeletu õnn üldse tajuda, kogeda midagi. Ja kui me selle raiskama mingisuguste tülide ja totruste peale ära Maailm ikka asjalik ning karm. Tuli tal. Hääd möödakäija teid tülit tan. Tumedatest roosidest. Mis kinnitajatoone ju seenel? Ei. Siis otsing barri Nat. Roosidest mis keelitajatoone juustesse Ei. Lina kõõlub. Kes ise hinge Jaak rändudest unes ja ilmsi. Mõni mees käib kõige kõrgemal, kõige kaugemal, kõige sügavamal. Kas midagi on sinul meelde jäänud, kus sa juba käinud oled ja kas on midagi, mida sa ootaksid, et vaat sinna ma tahan minna, sest et. Ma ei taha pinna kusagile. Siinsamas olemas. See on võib-olla laiskus, aga aga see tunne on mul küll selline, et mul ei ole vaja kusagile minna. Miks ma peaksin? Sest kui ma tahan saavutada mingit Meeleolu asja mul on võimalik teha ise lugeda mingit asja või, või ei ole vaja mul minna kusagil. Jumal on jumal igal pool. Ja maailm on maailm igal pool. Inimesed on inimesed igal pool. Loomulikult mõni asi on huvitav, aga nüüd juba selles eas enam ei olegi huvitav. Mingil õigel õnnelikul hetkel said ikka päris vahvaid reise ka tehtud. Iirimaal oli tükk aega suur legend, et Eestis on üks selline mees, kes näeb välja täpselt nagu liugkelli, laulab nagu liug Kelly ja müüs maha oma hobuse, et ta saaks tulla Iirimaale. Kestis pikalt siiamaani. Seltskond eestipoolne seltskond sai ka väga paljude nii-öelda väga-väga heade tuntud mängijatega kokku, nii et see legend levis ikka niimoodi võttis ikka järjest tuure juurde. Iirimaal juhtus muga juhuks väga jabur lugu. Kõigepealt oli see, et kui bussiga sõitsime sealt sellest sõnumist kuskile sinna ida poole siis oli. Noh, mina olen lehvivate punaste juustega mees ja siis üks väike poiss oli visatud. Suuremad olid viskand, soni laternaposti otsa. Onu, tule aita, ta võttis mind nagu võibki teha Smoroysigi üles posti otsast endale, mütsi alla. Aga siis järgmine lugu oli see, kui sinna Yougreintši mindi. Yougrentsi väravest. Tuleb punarind. Tulin nokkis mu jalga, eestlus jala peal. Nagu oleks tuttav kuskilt siit eestimaalt. Linnukene. See ongi igavik ju. Kas me oleme kunagi igavikust väljas olnud? Kunagi igavik on siinsamas. Väike-pornoodi tänavale tervitusi. Räätsi kõnnib metsas ringi, käi pilisama. Jalutanud räätsi, kõnnib metsas ringi, äärskutun, pea tab räätsa, kõnnib metsas ringi, järsk Kutoon, pea. Teha pane aga peatupp. Kiige omi koodi, mille peal on ta meil on noor ja Vaata, kuidas kargab turri, Jaanualdab. Nurja lahke hommikuti võimleb kõige pääl Bella pusi. Kõigepealt. Kõnnib metsas ringi, järsku tul käib niisama jalutab jänes käib metsas ringi, järsku tunneb ja mõtleb. Et siin pole teha muud pane peaga. Siin on nii palju ornitoloogia tutvunud lindudest, et kas väikekullitaluvust elate, kas see on sinu pandud või oli see varem olemas. Nimi? Väike pandi siis, kui nad seal maid jagasid talikulli talu. Ja siis ma ostsin sealt mingit maad juurde, siis sellel oli ka vaja nimi panna maamõõtja põnelisele öökulli talu. Aga seal ongi kakud elavad. Seal on see händkakk, kes istub oksa peal ja kui läheb ütleb ohoh. Nagu mingi vanaliseks puu otsas ohoh. Ta ütleb muidugi seda madalam. Ja need kodukakud teevad seal siukest vilinat kärinat vähe, ei ole. Kassi nimi on kur, tuleb öelda kur. Ja siis on koerad. Vaata, seesama, mis sealt küsiti, et mis on, et et see oleks väga ilus laulu, mida on Tätte laulnud koos Jaan diates koos Markoga on üks mingi prantsuse sellel teel on kindel olla, kui pliidi ees miisu ja polla. See on nii meeletult ilus lugu. Õppi. Ülikooli unenägu tuks, samm ja sõbrad vestlesid muusikud Jaak Tuksam, Jaak Johanson kaasa musitseeris. Ain Agan salvestas Rain orgus. Ülikool tänab Ave Oit ja Tõnis Mägi. Unenäo panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2020. Meil on elu keset Kuid seda, et ja sinita siis laula, kuld, päiks. Kuid seda, et jaa et siniseks ta.