Ööülikool tüüpiline psühhopaat on Cheinspond, näiteks Don Juan või Don Giovanni, ükskõik kuidas teda nimetada. Täiesti tüüpiline psühhopaat. Psühhopaat, võib-olla nii pühak kui sarimõrvar. Nad on väga sihikindlad ja nad suudavad keskenduda ühele asjale ja tänu sellele nad saavutavadki midagi. Koole. Tere õhtust, mina olen siis Tallinna ülikoolist, Avo-Rein Tereping, õpetan seal psühholoogiat millest võiks rääkida, et võiks muidugi rääkida sellest, kui head on inimesed ja ja kuidas nad teineteise vastu ikkagi kenad on ja kuidas nad 11 armastavad ja muud taolised ilusad asjad. Aga kui nüüd vaadata, mis huvitab rohkem psühholooge ja, ja inimesi üldse siis kui kõik on hästi, siis pole üldse huvitav, see on selline asi, mis nagu pead nõnda olemagi. Aga vaatasi läheb huvitavaks siis, kui midagi on sellist, mis ärritab või teeb vihaseks. Ja noh, praegu on selline ilusama rõhtuse telk annab siin veidikese hämarust juurde ja siis ma mõtlesin, et võib-olla olekski mõistlik rääkida inimese tumedast poolest, sest see ei ole ju kellelegi uudis, et küllap igal asjal on nii hea pool kui ka halb pool. Küllap siis on inimesel ka ja eks seda halba poolt. Me oleme ju elus, kogenud siin ja seal, aga mis huvitab psühholoogia või just noh, teadlasi huvitab ikka see, kui me ütleme kellelegi kohta, et ta on halb inimene, siis see on selline isiklik kogemus, aga mis selle taga on, mis selle põhjused on, kas see on mingisugune üldine seaduspärasus vaat selleks, et seda teada saada, selleks on mõistlik teha erinevaid eksperimente. No siis on asi kindel eksperiment. Ta on alati see, mis kinnitab, et asjad on tõesti nii, nagu nad on. Ja siis ma mõtlesingi, et, et võtaks teemaks mõned sellised psühholoogias kõmu teinud katsed kus ongi siis püütud just seda inimese noh, nimetame seda tumedaks pooleks ehki, tegelikult kui asja üle järele mõelda ja veidikese vaadata laiemalt, siis selgub, et tume pool on midagi sellist, et ilma tumedapooleta poleks heledad ja paljudel juhtudel seesama niinimetatud tume pool on isegi midagi sellist, ilma milleta oleks elu täiesti võimatu. Ja üks huvitavaid eksperimente, mille korraldas 1963. aastal tuntud psühholoog Stanley Milgram, oli siis niisugune, et kõigepealt ma küsiksin teilt ka ja Milgram küsis alguses ka inimestelt, et mis te arvate, kas te oleksite valmis psühholoogilises eksperimendis andma teisele inimesele eluohtliku tugevusega elektrilööke. Kuidas teie teeksite? No see on veidi ehmatav küsimus, aga, aga tõepoolest eluohtlik ju, 220 volti iseenesest on juba eluohtlik, eks ole. Ja isegi madalamad pinged. Aga noh, mis Milgram sai siis tulemuseks umbes niimoodi, et et kusagil kolm, neli protsenti inimesi arvas, et jah, noh, kui on vaja, küll ma siis teeksin ka, aga ülejäänud ei, mitte mingil juhul, kuidas ma siis hakkan teist inimest niimoodi piinama ja teise ilma isegi võtma, sest elekter on tõepoolest ohtlik. Siis ta kutsus vabatahtlikud noh, pani välja kuulutuse korraldas eksperimendi sellisel viisil. Legend oli siis nii, et me teeme praegu ühe õppimiskatse, nagu te teate, õppimispuhul erinevad asjad, mis õppimist soodustavad, aga päris kindlasti on ka see, et olete isegi märganud, et kui laps ei viitsi pidanud, siis veidi karistama, eks ole, ehkki praegu enam lapsi karistada ei tohi, füüsiliselt eriti mitte. Aga no karistame ja vot siis ta hakkab veidi paremini käituma, tänasest õpid paremini osavõtjatele vabatahtlikele seletati ka niimoodi, et me teeme siis ühe sellise katse, korraga tuleb katsesse kaks inimest, noh, tõmbame liisku, kes on siis katseisiks, kelle pealse katse korraldatakse ja kes on eksperimentaatori ja katsekorraldus on siis niisugune, et te ütlete, sõnapaare, katseisik peab need meelde jätma ja pärast seda teete selle päris katse katseisikul teises ruumis Talon elektroodid käte külge kinnitatud ja kui ta ütleb valesti, siis annate talle ühe lõikese sahma. No siis vaatame, kuidas tulemused on, kas karistamine suurendab õppimisvõimet, parandab tulemusi või mitte. Aga seal oli veel üks selline lisatingimus, et iga järgmise katse puhul iga järgmise vale vastuse puhul oli see elektrilöök mõnevõrra kõrgem, alustati 40-st voldist. Ja noh siis need lülitid olid siin pilti näidata ei saa, aga aga selle kohta on internetis mõnevõrra ka materjali, nii et võite vaadata, kuidas see asi välja nägi. Iga järgmine kord 15 volti 15, null. Noh, iga kord, kui katseisik selle särtsu sai, siis ta veidikese niutsatas pärast veidi valjemini, siis veel valjemini, 150 voldi puhul palus katse lõpetada ja seal oli veel niimoodi tehtud. Et mõnes katses see, kes jäi sinna katseisikuks, vabatahtlik, sest see nagu möödaminnes ütles, et mul on süda veidikese ei ole eriti tugev, et kas nüüd see eksperiment ei võiks südant kahjustada, mille peale siis Milgram, kes oli katse korraldaja, ütles, et ei, see ei tee midagi. Medena katse, vaatame, kuidas see asi läheb nii edasi. 150 voldi puhul katseisikud enamasti hakkasid juba kõva häälega õiendama seal seina taga ja enamasti oli niimoodi, et suurem osa neist palus katse lõpetada. Need, kes olid seal need elektrilöögiandjad, need vaatasid küsivalt nüüd millgrammi poole, see ütles, et jätkake, nad siis jätkasid, need karjed muutusid üha valjemaks ja siis mingil hetkel katseisik tagus käega vastu seina, et lõpetage, ma enam ei suuda, mul on valus, aga Milgrom ütles, jätkake, osa katseisikuid jätkas, mitte kõik. Ja noh, tulemus oli siis niisugune, et 450 vuldini läks välja kusagil 63 protsenti, tee katseisikuid 63 65 protsenti katset hiljem korrati mitu korda, see tulemus oli enam-vähem samasugune. No kui me nüüd vaatame, siis mida alguses eeldasid need inimesed, need vabatahtlikud, kes olid sinna katsesse tulnud, mida nad rääkisid kolm kuni neli protsenti, eks ole, oleks neid, kes oleksid valmis psühholoogilises eksperimendis andma eluohtlikke elektrilööke. No nagu te aru saate, keegi selles katses surma ei saanud, sest psühholoogilise eksperimendi eetika näeb üleüldse ette, et, et selliseid katseid näiteks tänapäeval ei õnnestuks neid tehagi, kuna need eetikanõuded on oluliselt karmimaks muutunud. Et katseisik ei tohi kannatada ei psüühiliselt ega füüsiliselt. See oli nüüd noh, selline kokkumäng, kui oli see loosi tõmbamine, kumb vabatahtlikest on patseisik, kumb on eksperimentaalne tore siis üks nendest vabatahtlikest oli noh, see kaasamängija või eks ole, see, kes oli millgrammi agent, eks ole, kes teadis, et tema ongi see, kes saab seal selleks katseisikuks. Ja tegelikult eksperimendi eesmärk ei olnud üldsegi mitte hinnata, kas elektrilöök mingil viisil mõjutab võimet vaid eksperimendi eesmärk oli teada saada, kuidas inimesed sellises suhteliselt stressitekitava olukorras käituvad. Sest tõepoolest, kujutage laseb ta jälle sähmaka ja seal läbi akna, näete, seal oli läbi klaasi, oli näha teises ruumis katseisikud seda püsti, hüppab ja karjatab ja siis taob vastu seina ja palub lõpetada. Aga teie ikka piinate teda edasi, mis te teete seda? Kas tõesti ühe hetkega saab täiesti normaalsest inimesest noh, jättis, kes on valmis piinama vaatamata sellele, et see, keda ta piinab, ta näeb, et see ju kannatab. Ja miks üldse Milgram Ilze idee tuli, et niisugune eksperiment korraldada? No põhjusi, Need olid kuuekümnendad aastad, mälestus sõjast oli veel üsna värske seda, mida tegid sakslased, see on üsna hästi dokumenteeritud, mida tehti teisel pool, mida te NKVD oma piinamiskambrites selle kohta eriti teada ei olnud ja ei ole praegusenigi võitja võtab kõik nagu te teate. Aga nüüd mikromeid huvitas see, et kuidas sai võimalikuks näiteks sõja lõpus niisugune olukord, kus täiesti korralikud pereisad siis kui oli juba noh, Berliin oli juba langemas nendes formeerid T noh, mitte siis rahva kaitsegrupid, vaid karistus, salklased, kes käisid mööda maju ja otsisid neid, kes püüdsid mobilisatsioonist kõrvale hoida, otsisid neid keldrites, kui kätte said, siis kes kohapeal lasti maha Kesonti gestaapo kätte kuidas inimesed, kes olid täiesti tavalised, pereisad, kuidas nad seda suutsid, miks nad tegid seda. Ja noh, meil on ju selline arvamused, julmalt saab käituda inimene, kes ongi julm ja ega neid julm inimesi ehk eriti palju ei ole, on ioni. Me oleme üldiselt kõik sellised head ja südamlikud ja, ja sellest tuleb ka see arvamus, et kusagil kolm kuni neli protsenti tee on võimelised teistele inimestele tekitama valu ka siis, kui ta teab, et see teise inimese jaoks on valus, aga nad ometi seda teevad. Ja see millgrammi katse tekitas üsna palju suminat. Mil krambid süüdistati eetika printsiipide rikkumises ja paljudes muudes asjades. Aga pärast muidugi, kui see eksperiment oli läbi, siis ta katseisikutele seletas päris täpselt, miks ta seda tegi, mida ta sealt teada sai. Ja mida ta siis teada sai, ta sai teada seda, et suurem osa inimesi juhul, kui neile antakse käsk, on suutelised tegema üsna julmi asju mitte kõik, jah, mitte kõik. Aga see ei tähenda seda, et, et siis suurem osa inimesi oleksid mingil viisil statistid või miks nad teevad seda tavatingimustes ju vaevalt et keegi hakkab, noh, kui tal ei ole just väga suur vihavaenlane, keda ta kohe niimoodi mõnuga piinakski, aga kui ta kuuleb selle karjeid, siis ta jätab tavaliselt selle asja järele. Tavaolukorras ju inimesed niimoodi ei käitu. Ja siin on muidugi üks põhjus on see, et need katseisikud, kes olid need elektrilöögiandjad justkui nemad olid eksperimentaatorid, eks ole, nad olid niisugustes tingimustes, kus nad ise ei vastutanud. Neile anti korraldus, nad olid kokku leppinud, nad olid andnud nõusoleku, et nad eksperimendis osalevad. Millest võib siis teha järelduse, et tegelikult inimest saab panna niisugustes tingimustes, kus ta ise ei vastuta, tegema üsna jõle toiduasju? Me ei ole inglid, see inimesed tumedam pool, nimetame seda siis nii ja selleks ei ole tarvis üldse olla eriline sadist taolisi asju teha, sest noh, sõja tingimustes olete ju lugenud, kuulnud filmides on üsna palju seda kujutatud, missugused on metsikused ja mida tehakse ennekõike sellepärast, et selleks on antud esiteks voli ja teiseks, selleks on antud korraldus, inimesel on tendents alluda ja kui ta on andnud ka nõusoleku sõjaväes on vandetõotuse, eks ole, ja tegelikult sõjaväelased on ju üks väheseid, et noh, siis ütleme nagu tööalasid, kus on õigus tappa. Aga seda ainult eritingimustes. Nii et see on üks selline huvitav eksperiment, mille Milgram omal ajal tegi. Ja seal eesmärk siis oligi nüüd uurida, et mis tingimustel see on võimalik ja need tingimused siis ongi niisugused, et kui inimene ei tegutse mitte iseendana, vaid ta tegutseb kellegi agendina sellisel juhul ta ei mõtle nagu ise vaid ta ongi kellegi käsutäitja ja kas see käsk on nii- või teistsugune, see ei ole oluline, ta ei vastuta, ta teeb seda, milles on kokku lepitud. Muidugi, selles eksperimendis olid ka paljud sellised teised tingimused, mis panid inimesi sellisel viisil käituma, nagu ma ütlesin, et mitte kõik ei läinud elektrilöökidega lõpuni, aga mõned, kes olid jõudnud 450 voldine, see oli viimane nupp, mida sai seal siis vajutada, vaatasid siis meil kraami poole, et noh, mis nüüd edasi, eks ole, vaatamata sellele, et mingil hetkel, kui need karjumised ja vastu seina tagumised olid lõppenud, siis see mängukatseisik ta ei olnud tegelikult katseisik ta saanud elektrit, aga see oli kõik niimoodi ette valmistatud, jäi pahaendeliselt vait. Võiks ju arvata, et ta on juba kas minestunud või surnud või mis iganes. Et ei olnud nagu selles mõttes mingisugust seost, et me nüüd oleme valinud välja spetsiaalsed inimesed, kes seda suudavad teha. Ühesõnaga, inimesed on valmis teatud tingimustel täitma ebaeetilisi korraldusi, väga ohtlikke korraldusi teiste inimeste jaoks ja nii edasi, see on nüüd seotud allumisega. Ei ole nüüd selle kohta küll mingisuguseid erilisi uuringuid, et, et kas nüüd, et mehed on rohkem allujad või naised on rohkem allujad või mõni rahvas on rohkem ja teine rahvas jälle vähem selle kohta andmed puuduvad ja, ja see ei olegi oluline. Aga see on üldine inimlik omadus, nii et noh, me võiksime siis peeglisse vaadates ka niimoodi endalt küsida, kas mina teeksin seda ja üsna tõenäoline on, et kui vaja, siis teeksime. Jätkab Avo-Rein Tereping. Nüüd teine eksperiment, küllap paljud on nendest eksperimentidest lugenud, Nende kohta on ka tehtud filme, kuna see teema iseenesest on väga põnev, eks ole. Teine selline huvitav eksperiment on mille viis läbi jällegi noh, ütleme maailmas väga tuntud psühholoog Philip sümbordo Stanfordi ülikoolis. Seda vahel nimetatakse Stanfordi eksperimendiks, vahel nimetatakse seda vangide valvurite katseks. See oli siis kusagil 71. aastal või 70.-te aastate alguses ja symbol tegi siis ühe sellise eksperimendi, et ta kutsus jällegi vabatahtlikud, kes soovisid eksperimendis osaleda. Valis nendest välja 24 inimest. Väike eelvalik selles mõttes, et nad pidid olema füüsiliselt terved, neil ei tohtinud olla mingisuguseid psüühilisi kõrvalekaldeid. Täiesti ausalt, ilma igasuguste isiksus testideta, jagati nad kaheks grupiks täiesti juhuslikult loosiga, eks ole. Nii et selles mõttes need grupid olid mõlemad võrdsed. Stanfordi ülikooli keldrikorrusele ehitati üks vangla, see ei olnud muidugi päris vangla, aga seal olid kõik vangla jaoks vajalikud tingimused, kongid, kartser, kuhu sai panna üksikvangistusse vangi. Üks grupp olid siis vangid ja teine grupolit vangivalvurid. Vangidel võeti riided ära, isegi aluspesu võtsid ära, meesvangid olid, Neile anti selline noh, põlvini ulatuv, üsna selline ebamugav kleidike pähe tõmmati sukas tehtud, et noh, sihuke müts, et juuksed oleksid kenasti kõik seal mütsi all, iga vang sai numbri. Eeldus oli siis Zimbardo üks selline tingimus oli siis, et vange kõnetatakse ainult numbri järgi, tähendab nad tee personaliseeritud. D nende poole ei pöördutud nende nimega, mis vangivalvuritel oli, vangivalvuritel olid khakivärvi ühesugused mundritaolised asjad, politsei, prillid, sellised, mis peegeldavad, mille taha ei ole näha inimese silmi, anti neile siis ka kumminuiad. Ja noh, tingimus oli siis see, et valvurid pidid hoidma vanglas korda korrarikkumiste puhul vangivalvurit pidid vange karistama, karistusi oli erinevaid, võis panna neid tegema kätekõverdusi või kükke või siis öösel üles ajada ja tegema siis loendusi. Seal olid erinevad asjad, puht selliseid füüsilisi karistusi läbi peksta, no seda nüüd ei lubanud siin parduva küll teha. Mis siis juhtus mängokas peale üks pool, kes olid vangid, need võtsid endale vangi rolli, ega nad ju päris vangid ei olnud ja nende selja taga ei olnud mitte mingisugust süüd ja vangivalvuritel ei olnud ju ka mingisugust vangivalvurit kogemust. Aga nad olid kusagilt filmidest näinud, kusagilt olid lugenud, kuidas vangivalvurid peavad käituma. Kogu selle eksperimendi käigus juhtus üsna huvitavaid asju. Kuuendal päeval oli Zimbardo sunnitud eksperimendi katkestama, sellepärast et kui reaalses vanglas vangivalvurid oleksid käitunud vangidega sellisel viisil, nagu need mänguvangivalvurid siis oleks ilmselt vangide mäss tekkinud. Nad muutusid kuue päeva jooksul juba sedavõrd jõhkraks. Käitusid vangidega sedavõrd jõhkralt, et oli näha, et eksperiment tuleb lõpetada. Selle eksperimendi teemal on on tehtud paar filmi, võib-olla mõned olete isegi näinud seda Daša eksperiment, sõnakas, sakslaste tehtud film, seal kujutatakse loomulikult, et seda eksperimenti veidi teisiti, kes seal on ka lausa eksperimendi käigus kaks surma saanud, tegelikult eksperimendis muidugi sellist asja ei olnud. Eksperiment lõppes siiski nii, et kõik osalejad jäid ellu, aga seal oli üsna palju selliseid, üsna teravaid situatsioone. Miks Symbordo selle eksperimendi tegi? No tema huvi oli ju samasugune, et vaadata Ta, kas see, kui inimene võtab endale rolli, kus talle on kõik lubatud, peaaegu kõik on lubatud või siis kust ta võtab endale rolli, mis annab talle väga suure võimu, peaaegu piiramatu võimu. Kas sellise rullivõtmine kuidagimoodi inimese käitumist muudab nagu selgus, see muudab seda ja üsna kiiresti. Sümbordood huvitas ka see, et kas vangivalvurite suhtumine ka mingil viisil vangidesse selle aja jooksul muutunud ja selgub, et üsna alguses juba esimesel teisel päeval vangivalvuritel tekkis väga tugev üleoleku tunne ja otsene põlgus vangide suhtes, noh, et nad on mingid viletsad inimesed, kes väärivadki niisugust kohtlemist ja nii edasi kogu selle eksperimendi käigus selline suhtumine ja siis ka vastav käitumine, see eskaleerus. No siis me võime öelda seda, et kui inimesele anda võim ja sellel võimul ei ole piiri, siis on kalduvus, et inimene hakkab seda võimu liiga palju kasutama. Ja võib-olla selles mõttes on ju ka täiesti selge, miks autoritaarsetes ühiskondades juhtuvadki sellised asjad, kus need, kellel on võimu, kasutavad seda, mitte selle eesmärgi, milleks see võim on antud või siis võimu suurendamise eesmärgil. Noh, ja ütleme siis üsna jõhkralt, no see eksperiment ei olnud küll see kõik on ju autoritaarsete ühiskondade ja autoritaarsete gruppide käitumisest on ka varem teada, aga siin pardoot huvitas ka see, et kuidas inimesed võtavad rollid, mis neile on antud ja kas rolli mine kuidagiviisi mõjutab inimese käitumist või on selle käitumise põhjuseks hoopiski mingid isiksuseomadused. Kuna nüüd eksperimendi grupp oli jagatud pooleks nõndamoodi, et vangid ja vangivalvurid olid ju täiesti juhuslikult ei olnud nõnda, et mingite isiksuseomadustele põhjal oleks üks või teine grupp valitud, siis võiks öelda seda, et kui inimene võtab mingi rolli, siis ta võtab selle rolliga seotud hoiakud omaks, kellel on võim, sellel ongi tavaliselt nende suhtes, kelle üle neil on võim, üleolev suhtumine, roll muudab inimest. No eks täpselt samuti on ka teiste rollidega, eks kui inimene hakkab õpetajaks, küllap siis muutub ka igapäevane käitumine, eks ole. Kes siin õpetajad on või kes on õpetajatega koos elanud, näiteks on ju seda ka märganud, et et õpetaja on üks teatud kindel käitumistüüp, mitte ainult õpetaja, aga õpetaja tavaliselt peab ikkagi rohkem kui see, kes ta kõrval parajasti on, seda vahel juhtub ja nii noh, see on selline üsna süütu rolli muutus. Muidugi, huvitav on ka see, et on tehtud selliseid eksperimente, et mis asi siis veel inimese suhtumist teistesse inimestesse võiks muuta, Ta tegevus muudab, eks ole, kui me võtame rolli, siis me hakkame käituma vastavalt sellele rollile ja siis muutuvad ka meie hoiakud teiste inimeste suhtes. Päris kindlasti poliitikud on mõnevõrra kõrgima hoiakuga Nende valijate suhtes, eks ole seda veidikese ka uuritud. Aga üks selline eksperiment veel, mis on tehtud, antakse inimesele ette üks tekst, kus on ühe, teise inimese isikukirjeldust, ei tunne seda inimest, aga Ta loeb sellest tekstist midagi kellelegi kohta. Ja talle öeldakse siis niimoodi, jutusta see, mida sa lugesid nüüd edasi teisele inimesele. Aga pea silmas, et see teine inimene talle ei meeldi, see, kellest sa räägid. Siis inimene vastavalt räägib selle juttu edasi veidikese, teisel viisil. Eks ole veidikese negatiivsemalt, teises grupis öeldakse, et vot see, kellele sa nüüd räägid, et tegelikult see inimene talle väga meeldib ja siis see jutustus on vastavalt positiivsem. No see ei ole nüüd midagi, see on täiesti loomulik, kui me räägime kellestki inimesest, kelle kohta me teame, et ta on ebameeldiv, siis me paneme sinna veidi vürtsi juurde. Aga huvitav on see, et kui pärast seda eksperimenti palutakse või siis uuritakse nende edasi jutustavate hoiakuid selle suhtes, mida nad lugesid siis nende hoiate, kui ta on ainult sellest rääkimisest juba muutunud. Nii et kui te räägite kellegi kohta midagi head, siis paratamatult isegi kui ta seda inimest ei tunne, muutub teie hoiaks selle inimese suhtes kiusamaks. Kui te räägite aga midagi halba, siis muutub ka teie hoiak selle Simba eksperimendi juurde. Tasuks öelda veel ühe sellise nagu üldistava lause, et inimestel on tendents kahjustada neid, keda nad ei armasta ja mitte armastada neid, keda nad kahjustavad. Nii et see on mõlemapoolne. Kui te kellelegi teete halba, siis sellega koos hakata sellesse inimesse suhtuma halvasti, isegi kui te ei tunne teda või vastupidi. Nii et see inimeste hoiak teiste suhtes on mõjutatav üsna paljude asjade poolt. Kas nüüd see on inimese tumedam või heledam pool, aga tegelikult see viitab sellele, et see üleminek ühelt teisele ei ole niimoodi, et must ja valge. Ja nüüd me jõuaksime ühe sellise asja juurde. Meditsiinist ju olete kuulnud, eks ole. Et nartsiss, sistlik, isikuhäire või psühhopaatiline isikuhäire, eks ole. Nüüd aga selgub, et see, mida vahel nimetatakse isiksusehäireks ja mida sageli peetakse noh, selliseks nagu haiglaslikuks nähtuseks siis tegelikult siin on ju need üleminekud samamoodi sujuvad ja vot kolm sellist isiksuse omadust, mida nimetatakse mustaks triaadiks, on siis makkia, Vellism nartsiss, sism jaa, psühhopaatia. Et need tunduvad väga nagu meditsiiniliste diagnooside, noh, peaaegu, kuid nagu selgub, et nende kolme omaduse jooned on mingil määral meis peaaegu kõigis, mis on Maggie Vellism, see tuleneb siis sellest tuntud Itaalia poliitikust makkia Vellist, kes üsna palju kirjutas sellest, kuidas inimesi valitseda, missuguseid meetodeid kasutada. Mage, Velism on siis isiksuseomadus, mis väljendub selles või isiksusejoon, mis väljendub selles, kui inimene teiste suhtes on manipuleeriv, petab, püüab kasu saada valetamisega altvedamisega surveavaldustega ja tegelikult ju see on antiikfilosoofiast üldiselt on ju ka teada, et näiteks riigi juhtimisel peetakse ju ka täiesti lubatavaks mõnede moraalireeglite rikkumine, juhul kui see on ühiskonnale kasulik. Ja sellest siis makkia Velli arendas välja sellise nagu juhiks olemise teooria ja see ju esineb inimestel erineval määral. Ikkagi, eks ole, vahel me ikka manipuleerima, aga mõned on selles lihtsalt osavamad nartsiss, sism, see on sellest vanakreeka müüdist narkissosest, kes armus iseenese peegelpilti sellisel viisil, et ta midagi muud ei saanudki teha. Kui seda imetleda siis kusagil seal oja kaldal või allika kaldal ja sinna ta siis lõpuks surigi, sest ta muud ei saanudki teha. No et me endale meeldima, see on ju meile ju kõigile omane, eks ole, kui mõlemad peeglid ja siis me vaatame, et nojah, et täitsa täitsa tore tegelane sealt vaatab vastu. Me teame isegi näo, et endale rohkem meeldida, see on see nõndanimetatud peegli nägu tavaliselt, kui inimene astub peegli, et ta ei näe peeglis ennast tegelikult täpselt sellisena, nagu teised inimesed näevad, sest peegli ette astudes ta veidikese juba muud. See on täiesti loomulik, et Me endale meeldime, sest selleks, et teistele meeldida, noh, me peaksime kõigepealt endale meeldima sageli nimetatakse seda loomulikuks nartsiss, siis miks ja, ja see on meile kõigile omane. Aga see võib ka tasapisi minna niisuguse piirini, kus inimene enese imetluses muutub sedavõrd eneseimetlejaks, et kõik see, mida ta arvab, on õige kõik see, mida ta teeb, on just nii, nagu olema peabki ja kõik see, mis tema hoiakud või tema arvamust endast võiks muuta, see tekitab agressiooni, see tekitab viha, pahameelt. Ja noh, sellised äärmuslikud nartsissid üldiselt suhtlemises on teiste inimestega sageli agressiivsed just siis, kui mingil põhjusel nende seda enesehinnangut just nagu püütakse kahjustada. Ja kolmas tunnus on psühhopaat ja siis nagu ma ütlesin, et seda kolme nimetatakse mustaks triaadiks ja seda nakatuda uurima suhteliselt hiljuti mõned kümned aastad tagasi. Ja psühhopaat on siis niisugune ütleme, isiksuse omadus või isiksusejoon, mis väljendub selles, et, et inimene ei tunne häbi ega piinlikkust. Tal on täiesti ükskõik, mida teised temast arvavad. Ta on väga sihikindel oma eesmärkide poole püüdlemisel. Teda absoluutselt ei huvita see, et ta kahjustab teisi. Inimene on valmis teisi kahjustama täiesti ilma igasuguse süümepiinata. Nad on impulsiivsed. Nad on väga seiklusjanulised. Neil ei ole püsivust. Ja nüüd on selgunud selline huvitav asi. Kõiki neid isiksuse omadusi on erinevate testidega võimalik ka hinnata. Selgub, et seal ongi selline üsna sujuv skaala. Erinevatel inimestel on nii mage, vallismi kui nartsiss. Sismi kui shopaatia. Skoorid on erinevad, mõnel on suuremad, mõnel väiksemad, kõige sagedamini esineb või on nii, et kolm isiksuse joont esinevad samal ajal. Psühhopaadid on väga võluvad inimesed. Nad meeldivad naistele. Tüüpiline psühhopaat on Seinspond, näiteks. Noh, kes teine võiks veel olla Don Juan või Don Giovanni, ükskõik kuidas teda nimetada, täiesti tüüpiline psühhopaat. Ta meeldib naistele, ta oskab naisi võluda. Aga ükski naine huvita teda eriti kaua, tuli läks ruttu minema, järgmine uued ja nii edasi. Ja nüüd huvitav on see, et vot seda psühhopaatide noh, tegevust või käitumist või need isiksusejooni on need üsna palju uuritud, selle kohta on eesti keeles üks päris kena raamat. Kevin toton on selle autor ja selle pealkiri on psühhopatide tarkus. Mille poolest siis psühhopaadid targad on? Aga nagu selgub, et psühhopaadid suudavad paljudel juhtudel väga palju saavutada psühhopaat ja see ei tähenda, et inimene on väga vastik väga kellegi suhtes kahjustav. Vaid psühhopaat, võib-olla nii pühak kui sarimõrvar. Psühhopatide, nagu põhilised omadused on see, et nad on väga sihikindlalt oma eesmärkide saavutamisel ja nad suudavad keskenduda ühele asjale ja tänu sellele nad saavutavadki midagi. Kujutage ette nüüd ühte sellist situatsiooni, et see on nüüd tõestisündinud lugu ja see oli kusagil 19. sajandi lõpupoole. Liverpoolist sõitis välja üks aurik. Ta pidi jõudma Ameerikasse kusagil sinna njuufaundlandi kanti. Sel ajal need reisid olid üsna pikad, nad olid vist kaks nädalat juba merel olnud, aga siis loal põrkas jäämäega kokku, see ei olnud mitte Titanicu lugu, aga selliseid kokkupõrkeid sel ajal juhtus ikka. Laev hakkas väga kiiresti uppuma, laeval oli 30 reisijat ja meeskonnaliikmed nüüd reisijad, et said siis ühte paati, seal oli siis üksainus paat, mille mahutavus oli tegelikult seitse inimest, aga kõik need 30 inimest ja mõned meeskonnaliikmed ka läksid sellesse paati ja seal oli üks väike paat veel, millega osa meeskonnaliikmeid sõudis, et minna siis need abi järele. Nüüd see paat 30 inimesega hulpis, seal siis merel, aga lainetus oli üsna tugev, vett hakkas üha rohkem paati tulema. Nüüd kapten ütles seal tüürimees ja paar madrust olid seal paadis ka. Ütlesin neile, et sa tead mida teha, aga annaks jumal, et sa ei pea seda tegema. Ja et eks ole, olukord selline vett tuleb üha juurde, aerutatakse nii tugevasti kui võimalik kõigest jõust, aga asi läheb üha hullemaks. Ja noh, täiesti selge, et kogu see poodi täis inimesi oleks uppunud. Mida teha nüüd nüüd sedasama? Tüürimees, kes oli seal paadis, ütles, et nii nüüd osa inimesi üle parda, muidu me upume kõik. Ja neil oli seal väike diskussioon, sest kes tohtis siis üle parda minna, aga siis ei jäänud muud üle kui tema ja siis üks teine madrus hakkasidki ükshaaval mehi üle parda viskama. Ookeani külmades vetes 14 inimest visati üle parda ja 14 meest. Kaks naist läksid, kaks õde läksid järele, kui ühe õdedest mees oli ka üle parda läinud, siis kaks läksid vabatahtlikult ja ülejäänud jõudsid kaldale. Nüüd, kes suudab seda teha, kujutage ennast, ütle sellises olukorras. Aga selleks ongi tarvis neid samu psühhopaatidele omaseid ratsionaalse mõtlemise jooni. Psühhopaadid on ratsionaalsed sihikindlad. Nad päästsid osa inimesi, muidu oleks terve see paat läinud põhja, eks ole. Kujutage nüüd ette, vot niisugust olukorda, et et on üks väga andekas kirurg, kes on andekas just elundite siirdamise alal ja tal on viis patsienti, igalühel neist on erinevat elundit tarvis, kui nad ei saa seda, siis nad surevad üsna varsti, kuna haigus on kõigil arenenud juba üsna kaugele. Aga siis tuleb tema vastuvõtule üks juhuslik noormees, kes ei ole mitte kohalik, vaid mingi juhuslik möödasõitja tuleb vastuvõtule lihtsalt oma tervist kontrollima. Ja nüüd on küsimus, et Teil on viis inimest, kes ootavad elundit. Ja sellel noormehel on just need elundid, mida on tarvis. Kas ei oleks ratsionaalne see noormees ära tappa, võtan need elundid ja siirdada nendele abivajajatele, päästetud saaks viis inimest ühe elu hinnaga, eks ole. Kõrge psühhopaatilise skooriga inimesed suudavad sellisel viisil küsimusele vastata. Jah, see on ratsionaalne. No vot, siin ongi seesama eetiline dilemma tegelikult elus on ju sageli niimoodi, et meil ei ole valikuid hea ja halva vahel, vaid meil on valikut kahe halva vahel ja siis tuleb valida see halb, mis on vähem halb. Okei, räägime korraks kuu reisidest seal esimesed inimesed, kes kuule jõudsid siis Tseemsoldrin ja Neil Armstrong ja neil oli selline situatsioon, et kuule, laskumise ajal kütus tuli teatud hulk ette nähtud ja nad pidid selle maandumiskoha leidma üsna kiiresti, aga see kuu pinnas oli selles kohas, kus nad parajasti otsisid seda maandumiskohta, oli, oli väga vilets ja oldrin oli mures, ütles nii, me peame nüüd ruttu tegema, muidu kütus saab otsa, aga Armstrong oli kas siis mõnevõrra flegmaatilisem või mõnevõrra kõrgema psühhophootilises kooriga. Ta ütles, et okei, arvestada nüüd sekunditeks kütus ja oldrin, siis hakkaski lugema 50 sekundit, 49 ja nii edasi ja nii edasi ja Arfrong pidevalt jälgis seda pinnast. Ja 10 sekundit enne seda, kui kütus oleks benud selle Voldrini lugemise järgi leidis ta sellise välja, kus oligi noh, umbes nagu õpikunäitena toimus see maandumine täiesti ideaalselt. Vaat see on nüüd üks selline kõrgema flopaatilises kooriga inimese positiivne omadus, et ta suudab keskenduda ühele asjale ja ta ei karda seda, äkki nüüd juhtub, ta läheb lõpuni välja, eks. Väga võimalik, et see laskumine oleks lõppenud katastroofiga, tähendab psühhopaat suudab väga täpselt keskenduda ja näha ainult seda, mis on hetkel oluline. Et mis inimesi sageli ohtlikes olukordades tapab. Mitte reaalne vägivald, vaid mõte sellest vägivallast, mis võib juhtuda. Ja noh, ütleme sellistes nagu eriüksustes ja sellistes kriitilistes kohtades tähendab eriüksustesse inimeste valimisel tehakse nendega spetsiaalset katseid. Kas nad suudavad olla üle selles mõttes hirmust, et nad keskenduvad antud hetkele, mitte aga ei mõtle sellele, mis võib juhtuda ja noh, tehakse siis näiteks niisugused katsed, et see kandidaat tahan, kott peost on kinni seotud ja eemal seisab siis üks selline põrisev veoauto. Ja noh, siis talle öeldakse, et nii, nüüd see auto tuleb sulle lähedale, aga sa ole rahulik, ega ta sinust üle ei sõida. Aga me kontrollime, kuidas sul, kuidas sul närvid on ja siis ta kuuleb, et see auto läheneb ja läheneb ja läheneb ja ja siis jääb seisma ja autojuht tuleb kabiinist välja, teenoikab kuule, kas sa ikka käsipiduri peale panid? Ja siis ta kuuleb, et mingisugune liikumine on ja siis veeretatakse sealt niimoodi peast mööda ratast, mitte päris auto ei sõida temast üle, vaid sedasama ratas ja nüüd siis jälgitakse, kuidas inimene reageerib. See on täitsa õudne olukord, eks ole. Aga see on see, see külmaverelise usk ja keskendumine antud kelle mitte sellele, mis võib juhtuda hetkel ma olen ju elus. See on nüüd see, mis sageli määrab ära, kas inimene kriitilises olukorras suudab. Noh, me nimetame seda külma verelisuseks, vahel vahel ka julguseks, kas ta suudab sellisel viisil käituda, nagu oleks mõistlik. Psühhopaadid on valmis riskima, nad võtavad väga tõsiseid riske, nad ei mõtle selle üle, mis võib toimuda, sest alati mis tahes sündmuse puhul on tõenäosus, et asi läheb hästi, aga on tõenäosus ka, et asi ei lähe hästi. See on nüüd nende psühhopaatidele omaste isiksusejoonte, noh, ütleme positiivne pool, meil kõigil on kuigivõrd seda, mõnel on seda rohkem, mõnel on vähem. Aga pidage silmas, et sellised psühhopaadi tüüpi mehed on väga võluvad ja noh, see ei tähenda muidugi seda, et need korralikud mehed, need peaksid päris naistest ilma jääma. Ei jää pikaajalisi suhteid, tavaliselt luuakse just nendega, kes on nõndanimetatud korralikud, aga psühhopaadi või kõrgebsopaatiaskooriga. Meeste suhted on tavaliselt üsna lühikesed. Aga inimesed on erinevad, me kõik oleme erinevad. Ma ei tea, kuidas teil selle musta triaadi ka on, aga tõenäoliselt teil on ikka tilga ka seda olemas ja kui seda üldse ei oleks, siis võib-olla oleks elu väga igav ja siis paljud asjad võib-olla jääksid ka tegemata. Aga jah, inimesed on erinevad. Ja miks seda nimetatakse mustaks triaadiks just sellepärast, et kui need omadused on väga tugevad sellisel juhul nende inimestega on sellises noh, ütleme rahulikus ja sulnis olukorras päris raske. Aga kriitilises olukorras nad veavad välja. Nii, et see oleks siis nüüd see, mida võiks inimese selle tumedama poole kohta öelda. Neid tumedaid jooni on muidugi teisigi, aga need, millest ma rääkisin, need on sellised nagu tähelepanuväärsed. Kuidas muutnud on psühholoogi rull, teid ennast? Päris hea küsimus, vaata mida teevad teadmised inimesega. No väga hea, et inimene midagi rohkem teab, kui ta midagi rohkem teada saab, aga üks asi on veel, et teadmised muudavad elu vähem hirmsaks. Sellepärast et kui ma tean, miks asjad toimuvad isegi kui need asjad on hirmsad, siis nad ei ole enam nii hirmsad, sest ma tean seda põhjust. Kui ma tean toimuva põhjusi, ma oskan seda seletada ja sellisel juhul see ei aja mind närvi, isegi poliitikud mitte. Mind intrigeerib sissejuhatuses see ütlus, et, et ilma tumedama pooleta ei saa tegelikult ju tumedat, võiks alati olla vähem heledat, rohkem see osa tõhusas tumedast, ma saan aru, et on, on nagu lubatud, aga aga mida te mõtlesite, kui te ütlesite, et ilma tumedat ta, see heledam on nagu ühe jalaga tinasõdur või ma kuidagi niimoodi mõistsin? No seda võiks mõista kas või sellisel viisil, et sellel tumedamalt poolel on üllataval kombel midagi sellist, mis on väga vajalik. Kujutage ette nüüd poliitikud, kes iga üksiku valija pretensiooni puhul hakkaks kohe oma suunda muutma, sest ta tunneb talle kaasa, eks ole. Aga ta vastutab ju oluliselt suurema grupi eest, järelikult ta ei saa olla väga empaatiline, et noh, niimoodi empaatiliselt käies ühe vaese inimesega, rääkides teise vaese inimesega kolmandaga oi jumal, see on nii hirmus ja nüüd siis ei saagi enam midagi teha, eks ole. Tegelikult see sõltub olukorrast ja psühhoportide puhul on ju ka, kui ma räägin psühhopaat, siis see tundub nagu meditsiinilise, no ma mõtlen neid šopata ja omadusi, eks ole. Et kõrge sellise skooriga inimeste puhul on ju samuti, et see sõltub situatsioonist, teatud olukorras on need omadused väga vajalik. Teatud olukorras võivad need osutuda noh, ütleme teiste inimeste jaoks halvaks on ilmselt tsoon, kus need omadused on parajasti optimaalse suurusega. Kõik see, mis on äärmuslik inimeste puhul, kipub olema paljudel juhtudel segav ja häiriv. Ja kui nüüd vaadata, kuidas on ajaloos asjad muutunud tulnud, siis mitmed uurijad on märganud, need on tõsised uurimistööd, et vägivaldmaailmas on üldiselt vähenenud ja selle põhjus on pigem kultuuriline, oli kunagi augul tuur, kus iga au haavamine kutsus esile duelli või teisele verise vastusse selle asemele on tulnud väärikuse kultuur, kus oluline on oma emotsioonide ohjamine, eks ole, ja selles mõttes vägivalda on jäänud vähemaks. Aga psühhopaatilist käitumist võib soo batilisi jooni on just nagu rohkem ja sel lihtsal põhjusel, et maailm on muutunud väga mina keskseks. Mina olen oluline, minu eesmärgid on olulised, indiviid on oluline mittegrupp, eks ole, see on nüüd erinevates kultuurides mõnevõrra erinev küll aga noh, sellised muutused on olnud. Ja noh, kui nüüd vaadata veel teisi tööalasid, kus need sopaatilised jooned on olulised, siis näiteks kirurg peab olema üsna kõrge psühhiaatilise skooriga, sest ta teeb inimesele haiget. Ta ei saa mõelda selle üle, kui valusse võib-olla, aga ta peab keskenduma sellele, mida ta teeb. Börsimaaklerid, kaardimäng, pokkerimängijat, see on ju täiesti tüüpiline psühhopaat ja omaduste positiivne väljendus. Sa pead bluffima, sa pead olema täiesti läbitungimatu empaatia selles mõttes on psühhopaatidel olemas, et nad ilmeksimatult leiavad ohvri kõnnaku järgi juba leiavad. Ja noh, ka siis sellisel Donsooni tüüpi psühhopaatidel nad leiavad neid naisi väga lihtsalt, kes saavadki nende saagiks. Veel kord mõtlesin, et seesama väga põnev raamat, seal kirjeldatakse just sarimõrvareid, nende omadusi, nende käitumist ja samas ka enam-vähem samade omadustega suurmehi. Muide, päris huvitav on see, et Ameerika president on näiteks nende isiksust on päris palju uuritud ja selgub, et Nende psühhopaatiline skoor on üsna kõrge. No ei ole mingit põhjust arvata, et näiteks meie riigijuhid oleksid kuidagiviisi teised. Noh, selleks, et olla kõrgel positsioonil, paratamatult eelistus on siis või sa satud sinna kergemini ja sa suudad ka paremaid otsuseid teha, kui sul seda psühhopaatia jooni on veidikese rohkem. Ja tegelikult see sõltub valikutest. No kui te nüüd mäletate Harry Potterit, siis sedasama professor Tamblatooriu seal mitu korda räägib Harryle, et see sõltub ju sellest, mida sa valid. Sa võid olla väga andekas, aga sa võid seal andekusega teha nii head kui halba. Nii et see on kõigi inimese omaduste puhul kõik see sõltub kontekstist, kõik see sõltub sellest, missuguseid valikuid inimene teeb. Inimese tumedast poolest kõnelejast psühholoog Avo-Rein Tereping, muusika Maimu Jõgeda. Loeng on salvestatud Võrumaal paganamaapäevadel. Ööülikool tänab Aive aadlerit ja teisi korraldajaid. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2020.