Alles äsja jäi selja taha hästi seenerohke sügismargid, Miku demannid korjasid metsast seeni. Aga meie muusikamehed korjasime sügisel kokku tulles uut muusikat kokku. Ja meil, Voldemar Kuslap viga oli rõõmu pääseda hästi seenerikkale kohale. Meieni jõudis terve kari uusi toredaid lastelaule. Nii nagu need on mõne aja jooksul kirja pannud helilooja Hans Hindpere. Ja nõnda meiegi nagu äsjakuuldud laulus. Uurisime seenevart, tegime selle laulu endale selgeks, vaatasime ühte laulu, teist laulu, püüdsime need hoolsalt ära laulda, nii nagu laulusõnad ütlevad, et seened olgu puhtad, siis mu töö ei lähe luhta. Ja püüdsime olla ka hoolsad, sest luulesõna ütleb ka seda, et kui olen hoolas, Novid, memm nad sisse soolata. Fonoteegi tädi võtab laulud vastu ja nad hakkavad raadios edaspidigi kõlama. Kokku sai neid Hans Hindpere lastelaule meil linti tükki 17, see on päris suur hulk ja see tasus küll heliloojale vaeva ka stuudiosse tulla, samuti ka lauljad siia kutsuda, et natuke rääkida nendest lauludest lähemalt. Hans Hindpere, millest niisugune suur huvi lastelaulude vastu ja kas on ka varem olnud kontakte lastemuusikaga? Huvi tuli läbi lastenäidendite ja nii imelik, kui see ei ole, läks üks, seitse aastat, ma kirjutasin terve hulga laste näidendid, võiksin nüüd need lapsed enam ei mäleta, muidugi tsin ropsi seeriat ja lendavaid taldrikuid, Punamiskist on kolm tehtud draamateatrile nukuteatrile ja kolmas variant Mactoburgi nukuteatrile. Siis on kirjutatud veel lumivalguke ja aladini, imelamp ja Tuhkatriinu. Ja kõik need lastemuinasjutud, nagu oleks näidendi näol ära viisistatud. Ma ei oska isegi öelda, miks päris nii lastelaulu kallale läinud. Aga juba ikka ei julgenud teha, asi on see, et ega kirjutada väga lihtsalt ja hästi, see vist ei olegi üldse kerge. Ja seda räägitakse ka lasteraamatute kirjutamisest tegelikult kuigi see on huvitav tee. Tavaliselt ju on niimoodi, et helilooja kirjutab nagu loomingulises laboratooriumis väikseid vorme ja siis jõuab suuremateni. No siin on Hans Hindpere, just vastupidi, läinud. See nagu vähikäiguga kuidagi et enne sai nagu dramaturgiliselt lavale pandud ja kui oli usaldus selle vastu, siis hakkasin kirjutama lastelaulu ja peaks ütlema, et see oli siis 71. aastal ja, ja nüüd on pidevalt seda tehtud. Need need laulud on valminud mitmete aastate vältel. Need, mis nüüd on kirjutatud, need on viimastel aastatel meetril, mida Voldemar Kuslap lindistas, laulis. Voldemar Kuslap, bit, lapsedki ehk tunnevad kui paljude meeleolu laulude lauljad ja võib-olla teavad teda ka ooperi- ja operetisolistina Estonia teatrist. Kas need sul esimesed lastelaulud laulda või oled sinagi juba kaua aega tegelenud lastemuusikaga? Ei, see oli täitsa nagu esmakordne kokkupuude ehki. Niisugune loominguline kontakt Hans Hind perega on olnud üsna pikaaegne, põhiliselt küll aastaid tagasi leidis aset nagu estraadižanris, peale selle ta kirjutas üsna mitmeid selliseid laule ja Rowansse millest võiks nimetada näiteks kolm küünalt. Hoia mehe laul kammeljas. Et väga keerulise saatega tuulelipp, aga seekordne nagu kokkupuude lastelauludega oli küll esmakordne ja peab ütlema tõesti ääretult meeldiv, kuna siin on väga erineva ise loomudega lauludega tegemist. Ta on kirjutatud aga toredatele, muhedalt lastepärastele tekstidele ja internet üldse on iseloomustanud niisugune tore meloodia kujundamise oskus standaga meloodiliselt väga kergesti meelde jäävad väga lauldavad väga suupärased. Aga kas nad kerget ka laulda? Ei sugugi mitte, kuna siin on, nagu ma ütlesin, temaatika ring on üsna suur, võiks öelda isegi nagu kujundlikult on, nagu aastaringlauludes on kevade tulekust ja suvisest heinaniitmisest ja seente korjamise mõnust sügisest nääridest ja nii edasi, aga vahepeal siin on ka üsna üsnagi keerulisi laule, ma mõtlen just eriti saatefaktuur on üsna raske, nagu seal lindude laulust sel harakas varblane, samuti Krõllimatus. Et neid ei ole sugugi lihtne laulda, seal on üsna rasked intonatsiooniprobleemid ja nii edasi ja nii edasi, aga üldiselt üldkokkuvõttes on muidugi need aga lauldavad laulud ja ma usun, et mitmesugusele generatsioonile, et mul tuli isegi mõtet nendest lauludest võiks teha kohe täitsa niukse vaikse kontsertprogrammi. Tõepoolest, kui kuulata kasvõi juttu nendest varem kirjutatud täiskasvanutele määratud lauludest siis paljalt nelja nimetusega kohe hakkad aru saama, kui erinevalt helilooja kirjutab. No Hindpere üldiselt kirjutab, võime rääkida, kuigi ta istub samas ruumis, ega ta siis vihasta kirjutab kuidagi väga lahedasti ja kõlab hästi ja kas laul on rõõmus või kurb ikka ta loob mingisuguse tujutõstva Alg põhja sellele inimesele, kes esitab arvatavasti ka kuulajale. Aga laulud ise on erinevas stiilis natuke. No ma neid paari olen siin saatnud nagu näiteks väga tõsine, võib-olla ka natuke meeleolu laulu plaanis, aga, aga väga tõsine ja väga südamlik, väga südamlik, väga soe laul, kolmest küünlast sinna kõrvale hästi rahvalikud ohja, mehe laul, muhedad seal kammeljas. Nii et heliloojal nägu näpu otsast niimoodi võtta. Poeetilist tähendab luulelist hingestatud, sooja naljakat ulakat, noh kõike seda, mida elus on ja mida me muusikastki ootane. Näiteks kasvõi väga suure südamesoojusega kirjutatud laul meie toredatest vana memmedest. Selliseid südamlikke laule nagu ei kohtagi eriti tihti just eriti viimase muusikas. Vaat nende lastelaulude voorus ongi selles, et nad on küll tõepoolest kirjutatud lastest ja suurel määral ka lastele aga ma ei usu, et neid ei oleks armas kuulata ka lastevanematel ja võib-olla eriti laste vanavanematel ja selles mõttes need 17 laulu nagu omamoodi jaguneksidki, ega nad pole ju siis nii mõeldud, iga kord nüüd 17 laulu kohe reast ära laulda võib laulda üks ja kaks ja kolm ja neli nagu tarvis on. Aga siin on nagu ühelt poolt see, mida see suur inimene ütleb lastest, kuidas tema näeb last või oma lapsepõlve nagu mu vananeemes või kuidas tema jutustab lapsele muinasjuttu. Aga teiselt poolt ka on siin laps ise otse tegutsemas oma hambaid kasvatamas või uut pluusi imetlemas. Finantskas neid on nüüd juba lauldud ka ja on need kuskil ilmunud või on need laulud kõik päris uhiuued? Tähendab osa on nendest ilmunud küll vot nii kogumikku nagu eraldi meil välja antud ei ole, ka selle noodikirjastamisega ei ole asjad sugugi kerged. Nii ühe-kahekaupa aeg-ajalt nii repertuaari, lähese jupikaupa annad, ilmunud ja osa nendest tähendab lihtsamaid laule, mida lapsed ise võivad laulda. See on Eesti raadio, raadio, lapsed on need anederiga, neid ka lindistanud. Ja osa on käsil praegu Ellerheina nooremal kooril õppida. Tegelikult nad on nagu soololaulud, ma usun, et ka üksik laps võib täitsa võib-olla pooli nendest suure mõnuga ette kanda. Ja mõnigi kord võib-olla ka pianist, võib-olla laste koolilaps, sellest ei ole midagi, siin on mõned üsnagi käepärased ja peale selle on laste muusikakooli õpilased teatavasti laga virgat klaverit mängima, mõnikord võib-olla kirgemadki, kui nende vanemad kolleegid. Aga millest helilooja nüüd saab, nagu idee, kuidas hakkab peale nüüd ühe päris uue laulu loomine? No muidugi, ma usun, et see protsess ei ole alati ühesugune. No eelkõige muidugi tekst ise võtab teinekord kaua aega leida, ütleme näiteks niisugusel puhul noh nagu kulli puhul vaat leida seda iseloomustavad, nagu ma kujutan ette seda aeglust kõik ja tähendab, mitte noot ei ole tähtis, vaid ikka selle karakteri leidmine või või seal haraka puhul faktuuri leidmine, rütmi leidmine, haiged rütmid, kas siis segarütmid, uurid need ära ja ja teine kordse leid, mis nood paberile läheb, tuleb ruttu. Teinekord läheb kaua. No mis siit on nii hästi kergesti ja kohe hooga tulnud, andsime meeles, vanamemm jääd ikka südamest, kohe, see tuli küll kusagil pooleteise tunni jooksul oli ta mustalt peaaegu valmis, tuli impulsiivselt ja ise ei oska öelda, kust või kuidas. Aga mis oli hästi raske luua, millega pusisid või, või mis siis pärast suurt rõõmu tegi, kui välja tuli? No siin nende lindudega harakavarastega, neid sai ikka päris palju variante kirjutatud, tähendab mitte variante, põhivarianti ikka otsitud leidudel, kas teinekord natuke palju oli poli rütmikat või lihtsustab töö käigus läheb liiga hasarti ja lähed siis vahest liiga keeruliseks. Leiad variante ja lõpuks kustutad, ära leiad ikka, see esimene on jälle otsa, naljakas, tihti juur selle juurde tagasi. Mina olen ise Hans Hind perega koos konservatooriumis õppinud ja ma mäletan teda kui väga toimekad meest. Kui ma nüüd hakkasin õppima Voldemar Kuslap piga neid laule ja siis me õppisime siin öökull ja veel mõnda ja vot seal on seesugune lõpmata rahulik ja hea, tiki alused soe ja siis on helilooja sinna sisse kirjutanud need haigused muutused ja ja kui sisse Kuslap minu kõrval haigutama hakkas, temal need tulidki uskumata hästi välja, sest tema on ka väga töökas mees siis mitte ühtegi proovi ei õnnestunud mul niimoodi ära mängida, et ma poleks ise ka südamest haigutanud, sinna kohe ei olnud midagi teha. Nii et ma tahtsin su käest küsida, et kas sa magad, palju oled, ütles üks unine mees või vastupidi, seal nii palju tööd, et sa just nimelt unistad magamisest. Ma üldiselt pean tunnistama, et ma magan vähe. No vot ja siis nüüd kirjutabki sellepärast laule saksa haigutamised lauluses ära haigutada. Kui nüüd seda noodi väikest kuhja siin lehitseda, siis hakkab silma, et tõepoolest on siin õige mitut sorti laule. Ja üks omaette pisike tsükkel isegi kujuneb siit välja, millele võiks pealkirjaks panna kasvõi lapsepäev. Milline siis see on? Ma ei usu, et helilooja seda nüüd nii meelega mõelnud, lihtsalt tekstid on kukkunud igast päeva ajasti olukorrast. Sul on väga toimekas lapski, siin. Kõigepealt kõigi uniselt tärkab ja väga on voodi sooja küljes kinni. Laulus päevatooja, kui päikesekiir tema silma hakkab sügama. See päikesekiir, mis kõike saadab, kõike toidab ja kasvatab nii lilli lapse ümber kui last ennastki. Vaat kuidagi laulud on kõik hästi viisi rikkad aga mõnes laulus on klaverisaade lihtsalt noh, annab harmooniat, annab mingit põhirütmi, aga mõnes laulus on klaveri saadi väga meeleolu loov. Vaat niimoodi ka selles päeva toojas, mulle tundub see see vaikus, millest see muusika peale hakkab ja tasane soojus, mis last hakkab äratama. Vot seal on niimoodi, et noodid on üsna lihtsad, aga meeleolu kujuneb väga selge. Hambalaul näiteks Väikevend üha hambaid kasvatab ja kui, siis koos võib-olla suuremad lapsed juba poodi mängivad või seesama väikevend juba uue pluusi saab ja oskab need kokku lugeda. Üks uhkemaid laule sellest lapsed, taevas võiks olla grillimatus. Seda ma usun, nii, mõlemad laululoojad tähendab komponist, hind, pere ja laulja tähendab interpreet siis Kuslap tegid erilise mõnuga, sest mõlemad on ju laste isad. Ega ei ole juhtunud, et lapsed oleksid ka kuulda saanud seda laulu. Kodus õppides tüdruk kuulis küll seda lugu, nii et grill on ju nendele niisugune meeliskangelane ja väga populaarne. Just tänu Ellen Niidu lasteraamatutele. Ja see lugu jäi talle kohe nii kõrva, nii et seda ta üritas ümiseda küll. Vaat kui te seda lugu kuulate, siis pange nagu silmad kinni või hoidke nad lahti, ükskõik, aga kujutage ette, see on nagu üks väikene näitemäng päris kohe kõik see rongkäik, kes hakkab liikuma siis noh, just nagu oleks väga kurb, ikkagi matused, aga teised pidi pange tähele, et ikka ei ole ka päris kurb, et kõik aeg on tunda, et üks rõõmus naer on seal taga ikka päris tõsised ja kurvad matused ei ole. Ja vanemate hurjutamist on selles muusikas päris tublisti sees, noh natuke võib-olla nägutamist ka, eks need lapsed ole kohati üsnagi tüütud. Ja siis on sellel näitan nagu väga vahvale. Sest pikapeale me hakkame juba ise ka uskuma, et viimaks surigi grill ära juba hakkab natuke kahju ka, kui need lapsed nüüd kõik nii väga vaikseks ja korralikuks jäävad ja igal elada ja, ja siis on seal väga vahva niuke vemp visatud muusikas. Me katsusime seda ka niimoodi teile näidata väikese pausiga ja tempomuutusega ja eks see lõbus lõpplahendus meilegi meeldis. Et grill loppis sabaga niimoodi korraks lüüa kadus, tembutab loodetavasti teie-meie keskel ikka. Edasi. Tuli niisugune mõte, kui me neid laule lindistasime ja kui meie endigi üllatuseks selgus, et helilooja annab lisaks klaverile võimaluse mängida ka kellamängul. Et tegelikult neid laule võiks ju hoopis kid saata, aga veel mingisuguste teiste pillidega, tähendab, no teil võib olla kodus või koolis või, või minu pärast ka lasteaias ükskõik mis, Pille nurgas löökpilli või mõnigi laul on niisugune, kus saab löökpillil kaasa mängida või teha improviseeritud kellamängu lõppude lõpuks kui mitte väga kõvasti lüüa lusikaga klaasi peale ja siis on ju see ka üks niisugune käepärane kellamäng ja nii et kui teil tuleb ideid, kuidas kaasa mängida nii-öelda isegi siis, kui tuleb muusika raadiost, siis kui te seda mitte väga suure hooga ei tee, siis ma usun, et see peaks päris vahva välja tulema. Kuulates tuleb kohe niisugune mõte, et kuna siin on väga palju eriilmeliste paladega tegemist, siis võiks seda täitsa nii muusika propaganda mõttes ära kasutada ja kas või koolides kontserte korraldada, sellepärast et see peaks olema vastuvõetav väga erinevatele vanuseastmetele. Ja lisaks muidugi oleks võimalik, hakkan mina praegu niimoodi lausa improviseerima, et kas Janax mõnda lavastada, mis helilooja arvab näiteks alates sellest, et võib tulla kostüümis esitada, noh, siin on ju paljugi tegelasi, kes ei tarvitse sugugi mitte ainult esineda tavalises kuues või kleidis. Aga peale selle võib-olla annab siin isegi pisikest stseeni või mingit niisugust noh, natuke laiendatud kompositsiooni välja pakkuda, eriti veel, kui helilooja näiteks ise järsku ka nõu annab. Sel juhul võib tulla muidugi niisugune vajadused teinekord mõnda laulu kas või pikendada siin instrumentaal sealt, et saaks liikuda ja ja leida paras niisugune bukett, neid jaksab üksikuid, näiteks millega. Väikeste üleminekutega see on täiesti mõeldav, nii et kui mõnel algkoolil tuleb niisugune idee, et koolipeole leida uut repertuaari või kasvõi lasteaia kooli minevad lapsed näiteks, kes on juba harjunud natuke suuremaid laule laulma ei oleks sugugi mitte paha mõte teha lõpupeoks näiteks selline tillukene lavastus. Ta peaks saama teha küll lavastaja fantaasiast, muusikasse tungiks ja sel juhul muidugi mingil moel peaks neid nüüd üle käima neid lugusid siis selliseid lava vahel. Lähevad siis võtke ühendust Hans Hindperega.