Oma esimese juubelini on jõudnud eesti teatrilava üks teenekamaid naisnäitlejaid Siina Üksküla tänaõhtuses näitleja tunnis on põhjust heita pilk käidud teele mängitud rollidele. Mis on olnud edu põhjuseks üks. Milline on siis see pinnas, kuhu on kinnitanud sinu juure? Sa ütlesid nii lauseedu põhjus kui edukas on olnud minu loometöö. Selles päris nii ei nõustu sinuga, sest naisel emal näitlejana on väga raske ennast täielikult teostada, meestel on seevõrra teatris töötamine kergem, sest naine on kogu aeg nagu kaksikrollis ja vead seda elu taaka endaga kaasas. Ja minu jaoks on olnud pidev probleem selles elada ja luua kas luua või elada, sest noh, tõesti tahaks luua, eriti nüüd, kus ma tunnen, et aeg on nagu jäänud väheks luua, luua ometi elada tahaks ka. Ja meie ühiskonnas on naisel nii palju probleeme, neid sekeldusi ja askeldusi kulutab oma energiat kohutavalt palju tühiste asjade peale eriti loomingulised inimesed peaksid olema sellest olmest vabad, et saaks keskenduda. Mina pole küll sajaprotsendiliselt kunagi saanud oma kutsetööd teha, vaid alati on miski mind pigistanud. Ja ma tunnen, et noh, see on poole jõuga. Siis lõpptulemus on see, et kas siis tervis ütleb üles või ma, ma ei ole jõudnud täie jõuga mitte midagi teha, kui olla aus. Kui oleks mul olnud kõik sellised tingimused, nagu ma Stahlis näen. Näitlejatööd võib-olla ma oleks suutnud palju rohkem teha. Ja nüüd noh, tundub, et kuidagi nagu päevad on jäänud poole lühemaks ja ööd kipuvad ka lühemaks jääma, kõik kuivab kokku ja mitte midagi ei jõua. Pidev sagimine nagu kana takus. Aga jõudu on mulle siiski andnud minu loometöös. Võib-olla see rikas, minu jaoks rikas, elatud elu, emotsionaalne. Sündinud-kasvanud kõige paremad lapsepõlveaastad olen ma veetnud maal talutares, kus oli rehetare, seitse hoonet, oli ilus, suur laut, oli Kriguur, kus olid veel ma mäleta, Ta on sõiduvanker ja regisaal olid, oli küün, oli lepikus, väike suitsusaun kus kevadel ööbikud tõsid ja selles peres oli taluperenaine oma kahe tütrega, mina pean neid tütred nagu oma kasvuõdedeks Silvit ja virvet ja me oleme siiani väga lähedased. Kuigi me pole veresugulased, tunnen ma nendega siiski suurt sugulust. Ja see lapsepõlve maa, ma hakkan mõtlema tagasi, see oli ju sõja järgnes, oli kohutavalt raske aeg. Talus kaks naist, ainult minu ema ja nende kahe tütar deva. Nad ei olnud kunagi närvilised, kuigi nad olid väsinud rasket tööd tehes. Nad leidsid ikkagi aega oma laste jaoks. Suures peretoas õhtut koos tantsisime, minu ema õpetas seltskondlikke tantse. Ema oli üldse esimene, kes mulle esimese niisuguse oma loomingulise tantsu nii-öelda õpetasima koolipeol alustasin, nagu üldse oma lavad teed tantsuga. Ja kuidagi see nagu jäigi minu pärisosaks, tants. Ja emad olid väga kannatlikud. Nende jaoks oli elamine suur rõõm, vaatamata nendele muredele raskustele ja tänu sellele lapsepõlvemaale, nagu ma tunnetan loodust palju sügavalt ja mulle tundub, et maal kasvanud laps on palju tundlikum temas, ka eetika on palju kõrgem, sest maast madalast õpetatakse austama loodust. Ja see töö tegemine on iseenesest mõistetav. Ega sa, Ma näiteks lapsepõlves iialgi saanud nii palju mängida, kui ma tahtsin, ma pidin pidama karjasepõlve ja ikka tuli kodus midagi teha ja aidata. Ta, ja samas käis töö tegemine nagu läbi mängu ja, ja mängides tehti ka tööd. Sest ka isegi karjapõlves oli oma võlu. Ja väiksest peale ma juba tähendab, ma püüdsin fantaseerida ja ega ma mul ei olnud nagu mingit ettekujutust diaatristest tol ajal ju maal käis teater väga harva, siis ma olin kusagil neljandas klassis ist Me käisime 12 kilomeetrit, läksime mustesse minna etendust vaatama, sinna taarne mängis peaosas. Ja muidugi ma olin nii rabatud sellest ilust ja 12 kilomeetrit pärast etendusest tagasi tulles, aga see oli selle nimel. Oli oli see püsti seismine ja 12 kilomeetrit mineke tagasi tulid naljaasi suveõhtul. Kinogi oli ju haruldus ja sai muidugi filme vaadatud ja kaasaelatud ja kuidagi noh, ma ei tea märkamatult. See teatripisik kasvas minu verre. Ja kuna ma nagu ütlesin, et, et algklassis ma tantsuga esinesin laval sest ilmselt pidi midagi olema selles hetkes laval olemise hetkes imelist, et see hakkas mind köitma. Ja, ja nii palju, kui ma tagasi mäletan ma ei osanudki nagu muud ette kujutada, ma pidevalt tantsisin, unistasin tantsimisest ja oli ka hetk, kus ma noh, tüdrukul nagu ikka tüdrukud mõtlevad, kelleks saada ja, ja no lendamine oli ka midagi ilusat, sest ikka õhus olemine ja siis jooksid ka filmid lenduritest. Ja veel oli kolmandaks, noh, mis ma oleks võib-olla tahtnud, kui oleks elukutse valiku ees olnud tsirkus, dist, õhuakrobaat, asel jällegi õhus olemine ja siis meie talus need tütred Silvia virve haldjaga, musikaalsed, kuigi polnud kuskil muusikakoolis käinud, üks mängis kannelt kitarri. Võib-olla sellest ajast pärit on mu kitarri armastuse üldse keelpill, kannel mulle väga meeldib. Ja Me musitseerisime õhtul laulsime mitmel häälel pärast tööd ja kui oli see jõudehetk, siis väljas kuulasime lihtsalt ööbikulaulu ja emad ikka nagu juhtisid tähelepanu, et vaadake, kui ilus on, kuulake nüüd seda, lindude häälte pääsukesed on juba kohale jõudnud ja millal on see esimene hetk, millal võib juba paljajalu käia? Lapsed ju seda ootasid keegi astunud keelust üle, pääsukesed olid saabunud pääsukesed 1000 päeva. Sooja võib juba paljajalu käia, kui ööbik tuleb seal. Ööd on soojad, tähendab, suvi on käes. Kõik olid kuidagi loodusseadustega, noh, inimene käis käsikäes ja ja iseenesestmõistetavalt, kõike tehti. Alles veel mõni aasta tagasi, kui repertuaaris oli tunderevi õhtu siis ometi oli seal niivõrd rõhutatud üksinduse teemat. Kuidas nüüd seostada, kas sul oli raske seda teemat avada? Ei, ei, ei, kui on lavastusmaast ja maatööst inimestest, see on minu lapsepõlv, see mulle nii niivõrd mõistetav. Ja sellepärast, et linna noh, kuidas nüüd nimetada linnainimeseks seitsmendas klassis me kolisime nagu Viljandi lähedale maale, ma käisin koolis ja päris elama linnas, ma hakkasin nagu kaheksandast klassist, aga ma ei teagi, kas minust ongi kunagi saanud päris linnainimene, sest Pärnu on ju ka pooleldi maa, pooleldi linn. Aga ma ei tea, kas ma praegu tahaksin päris maal niiviisi elada, ima vist pikka aega ei saa. Mul peab olema valikuvõimalus, et ma saan iga hetk teatrisse minna või suhelda inimestega ja kuigi maal on ju samuti teater kättesaadav. Aga ma armastan väga maad. Aga ma ei tea, kas oleks olnud suuteline maatööd tegema. Ma tahtsin teha tööd, mis pakuks mulle rõõmu ja ilmselt on see töö, see loometöö, minu õigetööna, kui hästi ma olen seda suutnud teha. Ja ma olen vahetevahel isegi seda kirunud ja, ja neednud seda teatrit oma südames seda niga näitle teinud. Aga ilmselt ikka ilma teatrite olla ei saa. Aga millal nii esimest korda, professionaalse näitlejana ennast? Ma ei, ma ei tea seda professionaalse näitleja ei tea, sest alguses ma ikka väga pabistasin. Millised kogemused on need, et kas sellest hetkest ma enam nagu esietendusel ei tunne sellist närvi, mis mind segaks, ma ei ütle, lavanärv peab alati olema, see on selline hea erutus, mis mind aitab. Sest jumal hoidku selle eest, kui sul mitte midagi sees ei liigu. See, see tuimus on veel kõige hullem, kui on need hallid, niisugused udused magnet päevad, kui oled üleväsinud ja aju on tühi ja hing on tühi ja siis sa pead ennast kuidagi üles tema. Aga mul ei ole õnneks enam olnud sellist närvi, mis mind segas, mis mul oli varem on aegadele esietenduse puhul kõik on segamini võib-olla sellest hetkest tundul, professionaalsus, tähendab, kui näitleja laval on vaba, siis ta saab ju suhelda partneriga ja sa saad ennast maksma panna. Ja mul on üldse õnn olnud väga erinevate lavastajatega tööd teha ja mul on väga erinevad rollid olnud ja kuna just seal vereperiood, kus ma pärast kooli lõpetamist sain kohe proovida oma jõudu, sain teha suuri erinevaid rolle, mis andis mulle hea kogemuse. Ja peale selle me mängisime ju väga palju ringreisil väikestel laadel. See anti siis nagu väikese lavakogemuse. Oli mul kergem ka väikeses saalis nüüd mängida, kui me Pärnus hakkasime tegema väikse saali. Ja kui seda eelkogemust poleks olnud, ma ei tea, mismoodi oleks üle elanud selle tubateatrikogemuse, mis mul praegu nagu vaimude tunnis on ja mis seal andnud nelja aasta jooksul mulle kohut tavalt suure kogemustepagasi. See vaimude tund seal muuseumis on andnud mulle suure plaani tunnetuse, mis on väga tähtis, mis tähendab näitleja suurt plaan laval seab näitleja jaoks hoopis erinõudmised. Sa pead olema kõigeks valmis. Jah, eks neid osi on ju palju, aga ometi tagantjärele meenutades on siiski teatud osad, mis, no mis ei unune. Ma mõtlen Rakvereperioodis ja väikese printsi lavastus kindlasti on kujundanud sinu loomingulist kreedot terve ja tööperioodid. Ja, ja see nagu avardas jällegi inimese mõistmist ja ja elu vaatlemis oskus, sest minu jaoks filosoofia ja maailm, see on minu jaoks väga lähedane ja mõistetav. Ja mina peaksin ekse prii inimeste maad, noh, tervet seda raamatut, see on nagu minu jaoks piibel, ma leian oma küsimustele seal väga sügavad sa vastuse. Ja see on raamat, mille juurde tulen aeg-ajalt, kui mul on raske või kui ma tahan lihtsalt üksi olla ja näiteks, kui tagasi minna nüüd selle lapsepõlvekodu juurde, mis nagu inimest viib läbi tema elu siis ma mõne sõnaga meenutaksin, eks hübriid töötab seda väga ilusasti. Kodumaja nõiduslikus pole selles, et ta annab sulle peavarju ja sooja. Mitte selles, et sul on maja seinad vaid selles, et ta on pikkamööda täitnud meid õrnuse tagavaradega. Ta on kujundanud su südame põhja saladusliku kihi, millest, nagu allika viid, sünnivad unistused. Ma mõtlen, kui ei oleks olnud seda imepärast, lapsepõlve tausta, kas minust oleks saanud näitleja, kas ma oleksin läinud nagu muusika ja selle ilu ja ja teatri juurde, sest see tekkis kõik spontaanselt. Ja see õrnus, mida ka lapsepõlves tunda sain, mida iga inimene vajab õrnust, mida mina olen püüdnud oma peres edasi anda oma pojale ja omale. Nüüd olles vanaema oma lastelastele ja ma tõesti kui ilusasti mu poeg suhtleb oma lastega, tähendab, ta oskab olla isa, aga see on tänu sellele, et ta kodus on olnud õrnust ja tema isa on tema eest hoolitsenud, teda mõistnud. Ma ei talusundi Sundja vägivalda, ma olen püüdnud oma poega kasvatada, ma olen teda noh, nagu soolanud. Aga ma olen andmetel aga väga palju vabadust, mul on andnud hirmu ja armu. Ja ma olen jäänud minuga oma nõudmistest kindlaks, oma ei ole olnud väiklane, ma olen püüdnud teda mõista ja me oleme tõesti praegu temaga väga suured sõbrad. Ta usaldab mind ja see on kõige tähtsam. Kui ma tahan ennast maandada, siis ma ikkagi maandan. Ja saan you just kodus olemisest, oma asjade, oma raamatute keskel olles mina ise just nii nagu ma tahan. Ma olen sündinud tiigritähtkujus ja tiiger on üldse suur risk ja aga surma nukkendinud minust mõne sammu kaugusel, kuid siiski mul mitu korda elu, kui pikaks mai tea. Tähendab mul on ja ma olen selle eest väga tänulik. Ja seepärast, kui on olnud mulle raskused, ma olen ikka mõtelnud sellele. Ma pean neist üle saama. Ja kusagil rasketes piirisituatsioonides, mul tekib mingi seesmine suur jõud. Ma olen võimeline minema läbi halli kivi. Aga ma ei talu pikka piina, tähendab, noh, üldse pikalda stressimaid alu. Mul ei ole sellist jõuda lühiajalist stressi küll väga hästi. Mõni läheb paanikasse piirisituatsioonis, aga mina, mina väga kiirelt reageerinud, ma muutun väga rahulikuks, külmaks. Teadmatus võib mind hulluks teha. Teadmatus on kõige piinavam. Mina armastan tõde, olgu see nii karm kuitahes julma tõde. Sest siis ma dial otsustada. Ja ma olen võimeline põletama ühe ööga läbi sillad, kõik sillad kanulasi, selge. Ei, ma tean, see on läbipõlenud. See on möödunud etapp, ma ei kahetse mitte midagi, mis on mu elus olnud. Ei, tähendab, ma ei taha neid raskuseid tagasi, seda, seda. Noh, seda kolhoosiaegsed elu ja seda vaesust. Ei, ei, ei, ei, aga ma ei kahetse, et see on olnud sellepärast, et see on mind rikastanud, ta on õpetanud mind elu mõistma, inimesi, vaesust, kuidas saab üldse tunnetada vaesust, nälga, kui sa seda ise ei ole läbi elanud. Kuidas saab inimene, kellel rahakott on täis raha mõista vaesust, taimestuma, seda? Aga kui sa tead, et sul on ainult mõned kopikad kotis, sest üliõpilaspõlv oli üldse meie kursusel küllaltki vaene, sest me olime ju sõjajärgsed lapsed. Ja mina elasin peaagu stipist. See tähendas seda, et ma sain hommikul ainult kaks või saia, klaas teed. Sellega läksin ma tantsutundi. Ja lõuna oli noh, kalakotletid ja 30 kopikaline, mingi hakklihakaste ja õhtu tuli võtta külma unistused, mõnikord ka paar tükki suhkrut, kui nälg oli väga suur. Selline oli minu üliõpilaspõll. Aga ma lihtsalt pidasin vastu ja, ja seepärast ma olen ka püüdnud aidata. Nii palju, kui ma saan oma poega, oma poja peret, sest kes veel aitab mitte ema. Kas sa pedagoogi ameti peale ei ole mõelnudki? Ei, ja ma olen pidanud seda tantsupedagoogi ametit, mul oli väga tore õpetaja Viljandi pioneeride majas balletipedagoog, ta ise oli vana tantsija ja Vanemuises, ta oli väga huvitav inimene, oli väga karm õpetaja. Ta andis mulle väga tugeva aluse tantsus ja üldse suhtumises loomingusse. Ta jättis mind kui vanema kursuse õpilast asendama tunde. Ilmselt ta minus nägi mingit pedagoogiannet ja hiljem, kui ta suundus tagasi teatrisse, jälgima tema asemele pedagoogiks. Aga tants on muidugi mulle olnud ka väga lähedane ja ma mäletan esimesed aastad, kuna minu õpilased ja said sisse korreograafilise kooli. Anna ekston, väga kena inimene, lubas kogu aeg mul käia tunde vaatamas pealt. Ja eks mul ikka väga valus oli, kui ma kuulsin tähendab tuttavat meloodiat, treeningtunni, seda atmosfääri ja see oli niisugune isesugune, jälle kahestumine, panin juba otsuse teinud. Ja ma teadsin seda ka algusest peale, et ma ei saa elukutseliseks tantsijaks, kullatants tuli liiga hilja mu ellu 12 aastaselt. Aga laval on aastate jooksul palju saanud roosades natside laulad, mul on tulnud see kõik palju kasutamatele ja vaevalt, et mul ei olnud tänu selle ballett tee treeningupagasile, ma tegin siiski poole jõuga, ma olin teistest ees füüsiliselt ja seal võib-olla üldse mind aidanud vastu pidada, see füüsiline treening. Kas on niisuguseid rolle, mida sa ei ole mänginud, aga tahaks veel mängida? Praegu ei ole ohus, praegu ei ole, sest need rollid on olnud kõik nii ilusad, mis on tulnud ja millest ma isegi laosalud unistada. Aga nüüd oli aastaid tagasi nagu ma mõtlesin, et vaata, oleks tahtnud midagi antiiktragöödiast mängida. Ma ei tea, nüüd mul ei, ei ole, nüüd tahaks võib-olla tõesti rohkem kaasaega ja ja, ja ka sõjateemalisi tükke on siiski vähe ja on küll väheolulisi valusaid probleeme ja on praegu tekkinud, on nii palju just nimelt Est, nüüd sellest räägitakse nii palju ja jaole, kas siiski huvitav mängida kaasaega, mõtlen praegu siin juttu, ilmus hiljuti libulmani raamat muutumine. Ma olen alati austanud näitlejana nii vulmanit väga ja siis, kui ma lugesin läbi selle raamatu, too ta sai mul inimesena väga lähedaseks. Sest kusagil me oleme sama sünnilt sama aasta lapsed 38. sündinud ja midagi on nagu lapsepõlve mõtetes ja unistustes midagi ühist, ainult et ta on osanud seda väga ilusasti sõnastada. Ja ma olen mõelnud, et võib-olla kuidagi on võimalik seda teha väikeses saalis, aga ma, ma ei, praegu ei oska öelda, mismoodi monuna tähendab, see on hetke probleemia teema just naiseks olemise. See probleem, mis mind erutab kõige rohkem just ikka loomingu probleemi elada ja luua. Ja jääda iseendaks, sest seda on tõesti väga raske jääda iseendaks. Ma mäletan, oli kokto inimese hääl, kus on ja päris üksi olid. Ja see oli tõesti väga raske pähkel. Et ega ma ikka päris hästi ei taha monotükke teha, sest kui sul on kõrvalparter, sa toetud partnerile, olgu üks või kaks partnerit, see on ikka midagi mõõda päris üksinda laval olla, olgu see nüüd pool tundi või või 45 minutit. D keegi ei saa sind aidata. Viskame noor perenaises peetakse üheks lavastuse kulminatsiooniks Malviina ja Loviisa dialoogi ja Malvina rollis selle kuningas. Ta on ilmselt üks viimase aja parimaid partnereid. Ja just nimelt sellepärast, et ma just nagu siin võikski rääkida natuke pikemalt vaimude tunnist, et me meie kolm oleme saanud väga lähedasteks. Tähendab, olen Illega alati saanud väga hästi läbi, ma olen mõistnud teda ja me oleme väga paljust rääkinud üldse elust, inimestest ja tema mõistmine, niisugune sügav tee minemine, väga tõsine, tõsine suhe ellu, enim suhet desse. Aga vaimud on meid liitnud väga palju ja noh, me oleme nagu saanud sellise sügava tunnetuse ja seal võib-olla see partneritunnetus ideaalis. Ja Rein, kes on väga tundlik part, treener. Sest me mängime ju praegu juba neli aastat seda ja on oht, et etendus muutub tuimaks, me peame hoidma seda etendust elusana värskena, sest inimesed on oodanud kaks ja kolm aastat järjekorras, et pääseda sellele etendusele. Aga Te ei ole situatsioon ju meile soodus, tihtipeale on päeval pikad peaproovid, aga õhtul on vaimude tund ja mängida seda etendus kuus korda järjest, olgu tavalt raske, füüsiliselt kurnav, lausa vahepeal pead endasse koguma, siiski jõudu kiudu endasse tundlikkust saama. Sest see elu, see argielu nii kohutavalt nüristab, sind muudab sind tuimaks kus ja sellele etendusele ei saa minna, väsinuna olmemured sul peas ja jalus, padja lähed lavale, tihtipeale meil isegi kolleegid ei mõista teatris, et see etendus kestab tund 40, oleneb kuidas, kuidas kunagi. Et mis see siis on. Aga tund 40 olla pidevalt laval ja kogu aeg see etendus kasvab, kasvab, kulminatsioon on lõpus. Ja seal eriti suures plaanis. Kõik eksimused ilmnevad ka suures plaanis. Seal on igasugune häire, kui su organismis on, kas sa oled nohu, sai ta ju inimeste ees, oled inimestele nii lähedal, nii kohutaval lähedale sai ta seal nuusata kõvasti, sai taha köhida. Tähendab, kõik sega segab sind kahekordselt ja kui me näeme, et üks partneritest on väga väsinud, 11 toetada, meil on välja kujunenud omad naljad ja omad märksõnad. Ja, ja tõesti partneritunnetus. Ma ei ütle, et need, see etendusel alad oma tundlikus astelt ühesugune ei ole, on need, et noh, niisugused kõrghetkedel muidugi harvemad sellest, see kõik oleneb ka publikust. Kui sa atmosfäär kui see õige atmosfääri tekki, ma ei ütleks, et oleks väga suur kõikumine seal etendustel. Me oleme ilmselt saavutanud siiski mingi sellise professionaalse taseme, püüame vähemalt hoida oma latti teatud kõrgusel, mida me oleme saavutanud, et mitte sellest alla mängida. Kuulame nüüd väikest katkendit lavastusest vaimude tund Jannseni tänaval. Osades Lydia Koidula, Helle kuningas, muuseumi valvur, Rein Laos, Aino Kallas, Siina Üksküla. Ma kardan mälestusi. Ma kardan mälestusi. Ainult rahu on Üksine ja kõige tõsisem õnn. Talanema õnne unustamine, kõige täiuslikum tundmus, mis meil. Oli see alles jääb. Aga kõik anded kutsus mind ikka Helsingi Verdid luba tuurja esietendustele ei saanud ega saanud minna. Ma mäletan veel, et ta kirjutas, et kui ma Kui ma kuulen põhjatuuli vastu minu akent vintsutavad, siis teadku ma. See tõud tervitasid emalt Soome vennat. Vastasin veel, et põhjatuul tuleb. Põhjatuul tuleb nüüd väga tihti minu akna taha koputama, jääb kõik mõtted sassi pääs. Kas ta tuli tuuletuule? Kas sa ei olnud teda kunagi varem näinud? Aga mina mäletan, kuidas ma nägin esmakordselt Oskar Kallast verandal Soomes Soomes verandal, eestlane, ma vaatasin teda salaja. Ta oli pikka kasvu, tugeva kehaehitusega, atleedi rühi žestidega. Umbes kolmekümneaastane juuksed hakkasid tal juba kuklas halliks minema. Tal olid imelised silmad. Esimesel pilgul olid need hallid siis sinised. Ja kui ripsmed poolenisti silmi varjasid, said need omapärase kirka sära. Ta rääkis soome keelt päris hästi. Väikese aktsendiga eesti ja saksa keel olid tema emakeeled. Mulle näis, et ta muutub mulle ohtlikuks. Temast hoovas mingit suurt ja tundmatut jõudu. Mul oli tunne, et ma olen kohanud meest, kes suudab mu tugevat loomust valitseda. Laulsin talle. Uksi. On kaasnurgaossa Ja nii ka nina kuis ta eksi ja Bahai, ta on. See davai, seda on Oit. Aga mina sõitsin Soome laevaga. Igatsuse sädemete eest, mis on üle lennanud, vetesseti kalliandrinud, siis kui päevas ära kustub, sööstab kontosse, mis mustub, tema kindlameelne rind lõhub merre, tee ta käsi, sihiks kallis rannaviir, kus tal kõrges torniaknast kutsumas üks hele kiir juba voo küll tumenema juba akna peale tema tunglal leegitseva seal. Sest et selle märgi najal raskelt tähistada. Ta rajal kallis rändur, suunda näeb. Seller. Õhtud. Ja seal olid Lelmann lönrud türje kaskinaanberg, Albwist. Bottas nelmann. Neeme pani mulle käe ümber piha ja vaadake, mis 65 aastane veel elult saada. Siis ta läks tagaruumidesse, naases hiigla ankru veiniga, ütles päikese. See on nii kaunis. Oodake seda. See oli juunikuus. Me istusime koiduni Ja siis siis teis Albergsuller roos ja ta tegi seda punaseid roose. Ja siis ta käsitaanbergiga kahekesi ära ja Me imetlesime kalda peal Helsingi panoraami. Ja siis sa kutsusid tapulluma õe. Meie luuletajad luuletame oma armastused, meie elu, luule sünnib tühjast, mis sest, et kõik närtsip nagu rohi. Oi, Anti jalava Albers olid kõik soome naised armunud. Võluv, siiras külgetõmbav. Ei, ma mäletan, ta saatis meile Oscariga väikese luuletuse, sellist uueks aastaks ja kuueks aastaks. Tere, Oscar. Tere, Aino. Tere. Tere, Väike-virve. Virosoome venna veri, pühad, neil on pidemed. Olgu vahel maa ja meri ühte seotud sõdalased. Ta on olnud väga tore publik on estofiilid Soomest. Ükskord isegi Uulust, see on eriline atmosfäär, kaks kultuuri puutuvad kokku, sest selles lavastuses endas on ju on kaks kultuuri ja, ja see tajumine ja, ja see hakkab kuidagi see raha, etendus hakkab hoopis teistmoodi helisema. Ja siis need hetked näiteks esimene etendus Soomes, kui meil oli 100. etendus, kaks etendus järjest seda mängida oli väga väsitav. Etenduse vahele jäi umbes pool tundi, see oligi võib-olla head, ei jõudnud maha jahtuda. Jõime kohvi ja, ja, ja alustasime uuesti teist etendust. Ja tänu matile tänusele etendusele mee siis ei teadnud, kui me alustasime etendust. Et mida meie ellu kaasa toob see vaimude tund. Me nägime maailma. Me puutusime kokku nii huvitavate inimestega ja praegu mängides seda vaimude tundi. Ja sellega seonduvad ka need kokkupuuted nende inimestega, see on sama nagu eksepteri ütleb, et kõrbe teeb kauniks see, et ta varjab endas kusagil kaevu. Ja sama on meil praegu vähemalt minu jaoks küll soole ja vaimude tund. Selle taga on Eva Lille, kes on tõlkinud vaimude tunni soome keelde. See imepärane naine, soojade tarkade pruunide silmadega väga mõistev naine, kes on meile abiks olnud ja toeks Soome reisidel siis soome-eesti kultuuri vahendaja, Soome Ülikooli õppejõud Toivo Kuldsepp, kes oli nüüd viimasel reisil meil kaasas, tema oli, oli meile väga suureks toeks abi. Ja, ja see muutis selle reisi väga toredaks ja, ja need suhted, inimsuhted tähendab, on meil praegugi omavahel väga toredad siis Rootsi Rootsi reis, kohtumine, imont, rebasega, need mõned tunnid veedetud temaga koos. Mul on siiani meeles, kui me sõitsime autoga ja ma tahtsin teada, millises haiglas suri Oskar Kallas ja ta näitas mulle seal tsunfti hõõrani haigla. Ja kui ma seda kõike räägin. Tähendab, ma ei mõtle ainult sellele haiglale, mul ei teki see pilt, vaid kogu see autosõit. Kõik need hetked emont rebast ei ole enam, see oligi meie esimene viimane kohtumine, nii kurb kui see on. Aga võib-olla seepärast on, on Zeroostsereis veelgi. Imepärasem ja tal on nagu palju suurem tähendus meie jaoks. Ja meie kolm saime esimesest hetkest väga lähedase kontakti selle inimesega. Me oleksime olnud nagu juba kauaaegsed tuttavad. Ta oli väga poeetiline inimene. Ja tänu temale üldse toimus Rootsi soolereis. Annaks taevas, et meil õnnestuks veel maailma näha kohtuda uute, huvitavate inimestega, sest see rikastab näitleja ei saa olla ühes paigas, inimene peab liikuma, peab nägema, siis hakkad ka mõistma ka palju muud siin omal maapinnal ja juma inimesi, palju sügavamalt oma kodu, oma kodumaad ja neid, noh, neid plusse-miinuseid, mis meil on, ega see, sealne elu ei ole päris nii roosiline, kui arvatakse. Eriti nende inimeste suhtes on see elu nii väga ilus, kes pole üldse välismaal käinud, peab käima, peab liikuma, kui ma mõtlen, nüüd tulen tagasi Bulmani juurde, miks on selle naise eluni rikas sest tekitas kusagil isegi paksu verd see, et ta väikesest norra linnast äkki pääses suurde maailma Hollywoodi. Aga seep, kisu teda rikkamaks ja ta annab selle mitmekordselt tagasi oma rahvale, praegu minu jaoks naine on öelnud väga täpselt just näitlejatöö loomingu taotluste kohta, näiteks ma loeksin siit. Alles siis on tõeliselt huvitav teatrit teha ka filmi kui ükski situatsioon, ükski tegelane ei ole iseenesestmõistetavalt hea või halb. Nagu kõik suured lavastajad, öelnud ka Peeter valitsus kunagi, mida igal lavaelu sekundile peab mõtlema või tegema. Ta tegi paluse näitleja taasiale ja musikaalsusele ainult võimeteta, lavastaja tahab kõikides rollides näha iseennast. Taabet tõlgendatakse tema enda mõtet, mõtteid ja tundeid, ainult andetu laseb omaenda piiratusest saadaga näitleja piiratus. Ja minu meelest on see väga ilusasti öeldud. Siin võiks tuua võrdluseks matid Mati, kes annab tõesti vabad käed näitlejale, me, meie analüüs oli küllalt põhjalik, tähendab, ta usaldas näitlejad vähemalt vaimude tunni põhjal. Ta andis meile väga palju lisamaterjali lugemiseks, sest oli olemas lugemismaterjali. Ja, ja ta on lavastaja, kes annab näitlejale impulsi ja ta usaldab näitlejat. Ta laseb sul teadal, ta laseb sind katsetada ja temaga ei ole nagu hirm ka halvasti teha ja eksida. Ta ütleb siis ausalt välja, et see oli kohutav ja kole. Aga mulle lavastaja puhul olla tekib paratamatult ütle see tunne ja selline seesmine häbi, et kuidas me nüüd, et ma ei taha välja näida loll, lollim kui ma olen ja mitte halvasti teha. Aga noh, tema puhul see ei ole, ta kuidagi oskab näitleja suurepäraselt maandada. Inimene elab ju puutumises, me ei ole ju enam aastatega inimene nagunii muutub. Aastatega muutub ka inimese mõtlemine, see, mis oli nooruses, oli kohutavalt tähtis minu jaoks nüüd enam ei ole, see enam ei oma enam seda tähtsust kes kehas on hoopis nagu teised probleemid on, on midagi muud minu jaoks tähtsat, võib-olla vanaduses tuleb veel mingi muu periood, aga nii on ka täpselt rollidega, algul noorena meeldisid mulle teistsugused rollid, kesk- ja teised, aga vanadus toob, kui ma olen veel teatris võib-olla hoopis hoopis uusi elukäsitlusi, uusi probleeme, sest ma ju veel ei tea. Ja vanadusest Jaama mängisin õhtust õhtus, vanainimest, see on mingi lapsepõlvekogemus, aga seda ma ei ole veel ise kogenud, et see on kujutlus vanadusest. Aga praegu mängides tähendab mängides noort naist, olles ise noore, mängides noort naist, see on paratamatult ma saan mängida vaid seda, mida ma olen ise kogenud. Ei saa mängida armastust, kui sa ei armastanud, ei saa mängida. Noh, ütleme valu, kui sa seda pole tundnud, see on vaid kujutlus. Muidugi, neid peab olema suuteline kujutlema kõike. Aga kui sa seda ise oled sügavalt tunnetanud, sa leiad palju rikkamaid varjundeid ja hoopis teisi tundekeeli. Kui sa ainult kujutled seda. Ja ja praegu olles nüüd nii-öelda ja naisena keskjas. Ma olen kusagil selle piiri peal. Mu selja taga on lapsepõlv, noorus. Ma olen samas siiski ema, olen vanaema, olen tütar. Ma olen naine, mul on, tähendab kanda. Väga palju, ma olen palju rikkam, kui ma olin 20 aastasena. Ja, ja on rolle, mida ei saagi mängida 20 aastasena, kuigi on kirjutatud roll 20 aastasele näiteks minu, minu, minu meelest ma ei tea, kui õige see on, on selline rull libahundi Tiina, mis kätkeb endas mingit teatud elukogemuste pagasit, kuigi peaks mängima seda noor näitleja, miks ma seda räägin, latiino on üks roll, millest on mul kohutavalt kahju, et elu on minust mööda läinud. Sellepärast et kunagi Leida Laius proovis ka mind Tiina rulli peale, aga filmis on see julm tõde. Et sa oled juba 25 aastaselt vana. Väliselt oled vana, aga mängides 20 aastaselt, sul pole seda elupagasit? Tiina on oma hingelt kuidagi kirjutatud, nii et tal peab olema mingi elupagas. Kuidas sellesse suhtuda? Aitab sind ei aita. Ma võtan kuulda siis, kui see tõesti on tark kriitika ja, ja ma igasugust kriitikat nüüd küll kuulda ei võta, sest ma olen küllaltki enesekriitiline ja suur kiidulaul ning mind nina püsti panema ei aja. Aga kui mulle labidaga päris pähe lüüakse, siis ja see ikka lööb hetkeks rööpast välja küll. Kui sa näed, et kriitik on teinud endale Bizuenna ja, ja siis ühesõnaga noh, käib kogu see tantsele pisu alla ümber. Aga ma võtan alati kulda, oma kolleegide nõuannet, see ei tähenda seda, et ma seda kindlasti nüüd rakendasin, ma kuulan ära, sest igalt igalt näitlejad saab midagi tarka ja, ja teinekord näitlejannad isegi oma näitleja silmane läbine tehtud. Niisuguse hea mõte selle kasutad ära. Aga selge on see, et, et kui ma olen midagi ikkagi juba lavastajaga konkreetselt kokku leppinud, ma ei saa ju seda rollijoonist muuta, ma ei saa arvestada iga kriitikat, et ma täna mängin nii nagu mulle öeldi ja järgmine õhtuni seedib absoluutselt segadusse ja sellepärast minu ei pea õigeks, kui on kaks lavastajat. Võib-olla tõesti näitejuht ja lavastaja lavastaja, kes paneb paika ka ja näitejuht peaks olema sel juhul nii nagu balleti, sul repetiitor kes abistab näitlejad ja viia viia siis režissööri, lavastaja tahtel, aga mitte nii, et näitejuht tuleb ja hakkab omamoodi lavastama. Ja lavastaja, teine lavastaja, järgmine päev lavastab voodi ja siis on nii, et ühel päeval ühed misatseenid, teisel päeval teise lavastaja, mis on stseenid ja lõpuks näitlejaid ja mida tema peab mängima. Millest igapäevases teatritöös nagu puudust tunned? Ma arvan, et meie näitleja võimalused meil on jah, teatrimaja suhteliselt uus, 20 aastat vana. Ja nüüd tänu nendele reisidele ma olen näinud Rootsis kahte teatrimaja sisemust. Olles seal laval mänginud, saan võrrelda akustikaprobleeme ja ma olen üldse teatrid siiski küllaltki palju külastanud oma reisidel. Ma olen näinud Saksamaal häid etendusi siis Bulgaarias kohtunud hiljem näitlejatega ja kui on tulnud nagu juttu sellest näitleja köögipoolsest tööst, et millised mured on neil seal siis üks probleem, mis mind kogu aeg vaevanud on õhuprobleem laval, tähendab, meil ei ole ventilatsiooni, meie teatrite ventilatsioon on tuuletõmme või lämbumine, tähendab kui ei ole luugid lahti, kui ei ole laval do siis ei ole kui laval. Aga näitleja mängides vajab õhku. Esiteks meie meie lavad on tolmused, lavad on räpased. Tähendab see köögipool, mida publik ei näe, kõik ringreisidel, need kultuurimajad ehitatakse üles, ilusad suured lossid. Kas või see viimane kultuurihoone paides väga ilus kultuurimaja, palavaga kohtumalt pala, umbne, viimane filomeena etendus, ma ei tea, siis oli luugid lahti tehtud, õhk oli laval, kuid tuul viib öösärgi seljast ära, see ei ole normaalne, et näitleja on seal kaks tundi higise kehaga tuuletõmbes, mis me siis imestame, tervised on läbi ja kusagil oli, kurtsid Bulgaaria näitlejad täpselt samuti nende ventilatsiooniga midagi korrast ära seal illustrusse teatris. Ossa teatris oli meil kohtumine ja mind hämmastas see, et, et nagu igal pool teatris on eraldi suitsetamise ruum. Ja kui me istusime tähendab pärast vaheaega saalis siis kandusse, suits, suitsetamise ruumist. Saali sinisinine vine oli peaaegu laval. Et seal on asjad veel hullemini korrast ära. Nüüd olles käinud Soomes ja Rootsis Ma ei tea, kuidas proovisaalis on, aga mujal küll suitsetada ei tohi, kui ainult suitsetamise kohas. Ja igal pool on konditsioneeritud õhk. Mind mind hämmastas just ja liigutas see, millise hoole ja armastusega Soome rahvusteatris kunstiline juht hoolitseb näitleja, tervise ja näitlejatöö või meest. Seal on proovisaalis spetsiaalsed akustilised seadmed. Sa võid proovi teha väikse saali jooksja suure saali jaoks, et näitleja asjatult ei kulutaks. Sega Täsitaks oma häält, et ta hoiaks oma häält õhtuse etenduse jaoks. Aga meie proovisaalid on suitsused, külmad täis tuuletõmmet, poolpimedad. Seal oli absoluutselt isoleeritud kõik põrand ja lagi, mingeid kõrvalhelisid ei tulnud. Aga meil tihtipeale režissööri ei arvesta üldse selle prooviajaga proovid lähevad pikemaks, aga näitlejal algab Ringreis. Ta peab sõitma välja, tema lõunavaheaeg jääb nii lühikeseks, teinekord on nii, et vaevalt tassi kohvi, see ju väsitab näitlejad. Ja selle tõttu etendus kannab. Me elame terve päeva selleks, sest meie põhiline töö on õhtul kell seitse, kui avaneb Iisri. Ja, ja antud situatsioonis liit selles perestroika ja uutmise situatsioonis, kus näitlejad võivad töötada rohkem töö kõrvalt. See on tänuväärne, sest leiva kõrvale leiva peale on ka midagi vaja. Sest muidu lihtsalt ei tule toime, aga ma ei pea seda õigeks. See killustapse väsitab kohutavalt palju näitlejad, kui näitlejad jooksevad, siiani tegelevad nii mitme asjaga mitme töökohaga. Sest õige olla, kas siiski see näitlejale makstakse väärilist tasu tema töö eest ja ta võiks tegeleda ainult oma loominguga? Tänaõhtune näitleja tund hakkab lõppema. Stuudios oli Siina Üksküla. Küsitleja rollis oli Tanel Lään.