Tere õhtust, ma ikka Hiiu Maidki rääkimise soonitsin, üsna pikk vahe sisse jäänud. Aga ma usun siiski, et ei ole mind täitsa ununenud, mitte nüüd sügis ka, juba käeõhtud, pikad ja pimedad. Noh, just paras aeg hakata raamatu lugemise peale mõtlema. Meie ühest uuest draamandust plaanesingitena jutu Tehia. Me kaks päev süüdlast, Merike Heinsoo, Lili Käär, kes asja kogubanud, asi platsis. Tere. No tere, tere keekidele. Tere teilegi. Kaanel saab lugeda, et see on Hiiu lasteraamat. No siin on veel teisi nimesid ka ära liimitatud, viisi on, on kujundanud on Roberta Laas ja, ja siin on veel toimetajaks olnud Kadri Tüür, Paul Kokla ja siin projektijuht Aivar viidik, et siia mitu inimest veel seltsis olnud. Tei mõlemad olete õpetajad, kas see tähendab seda, et õpetamise jaoks oli raamatuid seimani vähevõitu või neil pole teitele passinud ja meele järele? On, et, et see on küll õige mõte, et natukene on puudu selle õpetamise koha pealt et meie arvasime, et see lünk tuleb täita, et kes siis seda ikku täidab, et võitsime selle oma pääle. Aga see on sedamoodi ka, et kui asja on hästi palju, siis see käik seal ikkagi puudus, see tuli ise teha. No kui palju te olete siini ise kirjutanud ja kui palju te olete kogu otsinud? Peamiselt vist ikka otsinud, aga oma lugusid on ikka täitsa pul ka sees, sellepärast et meie oleme selle aja lapsed. Me oleme selle elu ise elanud ja sellepärast ma arvan, et siin on vähemalt meie hing ja süda suuresti sees. Mis ajast see raamat siis Räägid see raamand räägib lugusid. Põhiliselt eelmisest sajandist me väga kaugele ei hakanud minema ja, ja jäime siis sinna kuskile oma oma lapsepõlvemaile pidama, see tähendab kuskile 70.-tesse aastatesse. Ja et eks seda materjali niimoodi siis kogunesko korjasime, karesime, panime ka järjest. Täht läheb taris. Lõpuks läkski kõikide aris. No ma panin tähele, et siin loba teid kõiki asju segamisi, et Siioni hiiu keelt ja eesti keelt ja pilti kuulsite uuemast ja vanemast ajast ja äraarvamisi ja mõistatusi ja õpetussõnu ja kas nii oligi plaanis või see, see läks sedaviisi? Esimene mõte oli küll sedasi, et panemike igast asjast matust, sellepärast et lapsed ju ka päeva jooksul teevad vigast kassast vaatust. No mu lapselaps, kuidas raamatuga ta sai, siis tuli mu juurde ja küsis, kas ma ikka täämisse jänese, Huukja ja Kaaga saa ja ma ütlesin, et jäneseuudist ei ole meil kodu suurt pette, mida te räägite, kohad küll. Aga kas see oli õige, tavaline sõna? Et mis teie arvate, kas need tänase päeva lapsed soust sõnu kasutavad täädvad või kas nad peaks neid asju teadma? Meie arvame ikka, et nad võiksid neid asju tääda pill. Et kuna meil nüüd koolis on ka Hiiumaa tund sees osadel klassidel, siis me plaanime küll neid sõnu vähe juurutada seal ja mõned sõnad on õige külge ka jäänud juba. Ma vaatasin veel, et küll hiiu, keele soo neid ühiseid sõnu Siion kirjas, Mac ja märkia läks ja kruuke trumm ja kiip ja köiki ja kõik need armilist asjad aniis sõnad, et kas see jääb lapsele ka parem, meeldib pisistanadon äkki tôesti. Aga ta on niisugune laisk inimene, ta ütleb ju, käin käinud ja läinud ja see, mis laiskusega ta teeb, täpselt nii palju, kui just parasjagu tarison. Aga see on küll nii tarnilisi õpetussõnu küll nõukogude aegsest koolist, kus lapsed on tilgad leheküljed kirjutanud, et et ma ei trambi lillepeenrale kalle huulil. Sid võimairib pude iiri tahvli pääle taas tänasest kooli suhteliselt köelda tulevad Vagarbadelt ei siis oleksin Badegu kriminarilinaalne ja aga see, see leid muuseumis nende seletuskirjadega, see oli nii suur üllatus. Pea neid oli seal suurtaks kaks suurt paksu kausta, et väike osa on välja valitud, aga tõesti, mina, koolipõlves kirjutatud lehekülgede viisi selliseid lugusid. Kas teie olete nüüd siis õige iseekaane kirja hiidlast, nii kui ennemini üteldi, et kes on kirjutama hakanud, et seal saab kirjahiiglase? Esiti oli see küll vallamajas, aga, aga nüüd nüüd olete teie raamatukogu, on see täitel esimene raamat? Välja ja jäi nii hästi, nüüd küll ei saa kohelda. Ma arvan, et see oli esimene realist ka viimane Ei seda me ei tea lubada, et kui me seda siin kokku panime, siis alguses eriti tundus, et me oleme lihtsalt kaks itud hiidlast, kes ei tea asjast mete. No see raamat on ikka mõeldud kodudes koos vanematega vanavanematega lugemiseks. Nüüd pole muud kui keik raamatut lugema ja suur tänu teitele veel selle tehtud töö eest.