Tere õhtust, Maiuma jälgisi jälle platsis ja mu kõrvas on täna üks maailmatuma tore naisterahvas inimene. Kibuspuu, Aili mumeelest Aili teeb köitne inimest, kes ta ka eluilmas kogu saavad ikka rõõmsamaks ja tublimaks. Tere, Aili. Tere. Sa ei ole ka mete esimese nooruse sees enam, et aastaid juba omajagu, et palju neid tuleb, aastaid on juba 85 ja pidu sai peetud? No sa näed ikka tüki noorem välja ja kui ma tuli soola siia kodumajade siis külla, siis tuba on soe ja aias kõik tööd tehet, et sa tuled nende asjadega ise toime. Kuidagi ikka. Aga mu meelest need äärmised, asjad, mismoodi inimest sind meeles hoidvad on, on sinu suur ja soe süda, et ega kordus, kui sa tänava peal vastu tuled, ikka sul on koogikarp, et seltsis ja juba sa jooksed teise inimese juure aitama või abistama. Sa oled seguse töö peal ennemini ka olnud ja sotsiaalkindlustusolin tööl ja seal ma juba sain näha, kes on vaene. Ja siis sai seal tehtud. Neid avaldusi, hooldajatoetusavaldusi käisin peredes kodus ise tegemas, inimene ei osanud ise küsida. Ja siis nägin, kui tagasihoidlikud inimesed ja nüüd otsin ka neid, kellele just hädasti maja ja sinna ma lähen, Läksin ühele vanale suppi viima ja üks onu tuli vastu, küsis, kuhu sa lähed, maatses, lähen vanale suppi viima, aga kes sina siis enda meelest oled? Et sa teed supi valmis, viid teise peresse kõike, lasen ära. Nii et seekord jäin ise ilma ja kümneliitrine supivõtt. Aga kust sa tead, Genelse supipuudus nüüd on või? Noh, koogid saabki rõõmu pärast viia ponikov täitsa söömasi, aga ikka kooki ka vanade ideede kooki. Ma ma tean, kellel on sünnipemmin, koogi, aga supp tuleb südamesse. Aga sa ei ole mitte ametis selle asja peale, et see on su omaenese ettevõtmine oma oma edevusest. Sa oled ka neid? Küll siis noh, apteegid, mis, mis toolisid ja keppisid, abivahendid oled otsinud ja, ja seda kõike nüüd oma raha eest pensionipõlves oma raha eest karvu kumme ostan iga iga pilsipäeval seal mu jagad siis me kõik nii perede vahel ära, kus me abivajajad on, käivad ise küsimas. Haiglast saadetakse siia karke ja, aga üle 3000 inimese on abi saanud, mis mul kirjas on ja mõni on kaheksa korda käidmeni on käinud öösel kell kolm. See on ikka, see on ikka nii suur asi, mis sa oled siin kohalike inimestel teinud, on siis kõik Kärdla inimest või on ülesaaresoo juurest käin küsimas, enamusi ka on isegi maalt ja ja suvehiiglasi ja, aga ikka üle Hiiumaa, kus kohtas, sa oled nüüd seltsi saanud, et on su kodust tulnud selline teiste inimeste nägemine või oli sul suur pere, meil oli suur pere, meil oli ainult üheksa last ja need kõik olid sõbralikud üksteise vastu väga sõbralikud, aitasime 11, aga, aga gene, käästne, niisugused mõtted siis on tulnud, et ikka tuleb ka kodust väljapoole abikäsi ulatada. Aga minu ema oli selline, ütles alati, et kui tuleb keegi ja nagu tänases annab täna, ütleme, puuetega inimene siis mitte kunagi ära lubadeta, ära ilma söömata ja pane alati midagi kaasa. See on vist niisugune vana ja komme, et mu ema ütles ka, et kui Hiiumaal keegi külla tuleb, siis peab teda vaatama nagu mere Edalist, et teda on tarvis vähe toita ja, ja vähe soojas hoida, et see ehk on saare peal olnud surne komme ka. Ma lugesin lehest ka, et sind on lausa emade Reesaks kutsutud. Tunned sa siis sedamoodi ennast hiiu model, aga helistiks vahest vetan telefonitoru öödekas, ema Teresa kuuleb aga vastuse jätan igaks juhuks võlgu. Aga oletan, et sul oli niisugune tore komme, et sa oled teinud ka munadepühade korvisid, et on, see, pole sul jaksu veel neid Tehie jaak, sall, see ongi mu elu suurim rõõm, mismoodi need välja näevad, mis seal korvis on või mis sa teed, kõigepealt teen korvid varem valmis ja siis lähen ostma šokolaadimune vähemalt 100 muna ja 100 jänest ja ja kui ma neid korve täidan, siis ma olen nagu viieaastane, nii rõõmus. No kõik see, mis asi aastatega teinud oled, see on ema Teresa moodi ja, ja töö poolest, et ega vist ema Teresa geneid tänusõnu palju ei saanud, aga ma loodan, et need inimesed ikka mõtlevad küll, aga tänu eest midagi ei teegi, kui tänu pärast tegema hakata, siis jääb tegemata. Et see kõik tuleb ikka omas suurest südamest, suurest südamest ja kui ma olin mikrofoni kinni panud, siis me jäime veel istuma ja juttu ajama. Ja sellest jutuajamist jäi mul kõrva üks lause. Aili ütles, et tänapäeva inimest on tänusõnade unundanud. Et neid tuleb õige harva ette, kes aitäh ütlevad. Ja see pani mind küll mõtlema, selline inimene on meite hulkas ja ja nüüd siinkohal ma tahan küll need tänusõnad veel valju häälega välja ütelda, aitäh sulle, Aili.