Ta tuleb otsustav, pingul motoorne nagu Iiefftušenkoika tuleb teadmisega, et tema esinemine on täistabamus. Et Galilei on hull, kordvaita, eks püüdnud usin piiskopkond kuid nagu ajalugu näitab, kes meeletu, see targem on. Ta halvemaks ei pidanud endast kolleegi oma koolivenda. Ekstovi teadis pöörlev maa, kuid perekond tal oli ka Kalessi viies naist, kes vääris, et leitud tõde oleks, väärmees uskus, et ta teeb karjääri. Kuid hoopis lõppes nii karjäär. Maailmaruumi tähistuba ei kaenud, Galilei käes. Rist Ta riskis, suuretsen, see juba on minu mõiste karjerist. Nii. Elagu karjäär, mis muutub karjääriks meeletustes, Lois, mil nimeks on past ja njuuton ja šveikspyron ja Lev Tolstoi. Hooguis neid neeti 100. patus, jääb geenius endaks. Nea kui sneak. Kõik mustajad on unustatud. Kuid mustatuid. Me teame peas kõik need, kes ratassfääri. Kõik arstid, keda murdis kat. Vaat nemad tegid ja karjääri. Ma tahan olla selle jätk. Mind nende püha tõde veenab, saab minu mehisuseks see. Ja endale karjääri teen ma nii, et karjääri Maide. Mäletan Jeeftušenkat 50.-te aastate Moskvast kaubajaamast, kus tudengid teenisid stipendiumi. Lisa juhtušenko oli juba siis silmapaistvalt elegantne ja üleni oma ajas. Kas ta ise tunnetab, kuidas ta ajaga koos muutub? Poeet oleks õnnelik, kui ta vastaks kätte võidetud tuleviku ideaalidele. Elu ja aas on kui lõõritab lõokese paar müüre pole siin üldse, kui pesa on, ta täht kummardub taevast, anna käsi, mu vend, kõik huuled siin pakuvad sooduseks end vaiksel, sosinal ruma, siin tohigi kõik. Nopi kohetab vastu resedagi õis, lehm ammudes, nõnda et kumiseb vain, mitte piima, vaid koort, pakub riivatavaid. Ja kui reisida tahad, ka see pole vaev jalamaid sinu päralt on lennuk või laev ning sosistab vesi siin kosutav maad ja, ja, ja, ja, ja, ja, ja, ja, ja ainult kahju on vahel, et vaevata saad nõnda palju sees rõõmsas ja värvikas ja aas. Parem jään kima käiku, kui rong, mille liin ja linnast ei linna ja tagasi viib. Olgu surmani, närvid nagu telefonitraat ja aga ühendavaid eiga ühendav jaod. Ma tahaksin küsida, kuidas tõlkija jõhtušenko luulet loeb ja mida peab tema loomingus kõige iseloomulikumaks. Ükski kunstiline tõlge ei saa olla kvaliteetne juba puhtalt selle tõttu, et kõik me mõtleme ja tunnetame juba oma emakeeltes. Ja juba see tunnetus ja mõtlemine on niivõrd erinevad, et ükski keel ei võimalda adekvaatset tõlget. Nüüd tekib lihtsalt küsimus, kuivõrd lähedale me siiski jõuame ühes või teises tõlkes originaalile ja minu arvates see sõltub nendest paarist asjast, mis me peame endale ühe või teise autori juures selgeks tegema, nimelt mis on tema loomingu, sellised iga luuletuse, sellised tehnilised komponendid. Ja mulle tundub niimoodi, et jahtušenko puhul on kõige tähtsam edasi anda tema kujundit. Sellepärast et tema detail, tema maailma nägemine on, on niivõrd terav ja niivõrd piltlik, et kui me tõlgime ära täpselt tema kujundi, siis me anname edasi sellega kindlasti kadamõte ja no nähtavasti üldse luules niimoodi, et kui me suudame edasi anda mõtte ja täpselt tõlkida kujundi, mis kannab juba tunnetust siis enam või vähem oleme säilitanud ka emotsioonid. Millega te seletate Jetušenko luule küllalt suurt populaarsust? Näib, et tema looming ei hooli ei keelega riigi piiridest. Üks asi on see, et ta on väga omapärane inimene ja omapärane inimene just selles mõttes, et ta vajab pidevat, vajab ja otsib pidevat kontakti inimestega. Iga iga uus, tõsi, ka uus kohtumine, kõik suhtlemised inimestega toimivad temasse umbes niimoodi, nagu, nagu vool tuleks akumulaatoris vastavalt sellele, tema ise muutub generaatoriks ja genereerib neid jälle omakorda tagasi. See on väga huvitav selline psühholoogiline protsess. Aga mitmes oma luuletuses ta on ise ise nagu seda deklareerinud, et Ta januneb lausa suhteid, suhteid inimestega ja see on tegelikult nii, see ei ole mingisugune fantaasiaid, on täiesti siiras avaldus. Ja kuivõrd tal tõesti selline vajadus on ja ta realiseerib selle vajaduse enda kui enda, kui luuletaja kaudu annab selle rahvale tagasi siis tavaliselt on ju ikkagi niimoodi, et selline kõige rahulikum luule on see, milles inimene tunneb ära enda enda soovid, emotsioonid. Ühesõnaga inimene, kellel ei ole luulaks näiteks annet ta on tunnetanud, samuti ta mõtelnud samuti ja ta tõepoolest suhtub vaimustusega teise inimesse, kes suudab tema eest väljendada öelda ära seda, mida tahab öelda kõigile samal ajal temale endale ka seda tagasi. Novot jahtušenko ongi selline poeg pluss isiklik selline isiklik võlu, sealjuures väga hea etlemis oskus. Ja see minu arvates mängib kaasa näitleja Anne ja esinemisoskus ja muidugi ka juba Nõukogude Liidu saavutatud kuulsus mängib kaasa väga suurel määral piiri taga. Ja lugeda luulet, see tähendabki jätušenko jaoks oma värsse avaldada. Nad on kirjutatud etlemiseks nagu järgnevadki salmid, meest. On seda tõlgitud eesti keelde eesti keeles ja selle tõlget ei ole. Ma tahaksin teile öelda, et see on üks luuletus mis tekitab minus negatiivsed emotsioonid. Jah, aga mõelge, kas see, millest seal räägitakse, ei ole julm. Kas antud juhul on viga autoris või elus? Kui kunsti võtame vastu, tunnetame tema mõju, võtame teda vastu kas negatiivselt või positiivselt, aga me ei saa öelda, et ta meile mõju ei avalda. Jaa, aga me tohime vahele öelda, et meile ei meeldi Kindlasti kindlasti, nii nagu elus meile palju ei meeldi, nii ei meeldi, mille paljuga kirjanduses peastame ka loomulikult. Olete te näinud, kuidas jõhtušenko kirjutab? Ma olen täiesti kindlalt veendunud, keda ta niimoodi kõrvalt jälginud, tema viibib sellises sisse lülitatuses poeetilises või loomingulisi sisselülitusi pidevalt ta ainult hetketi lülitab ennast välja. Ja, ja nagu ma ta jutust ka mõistsin, ta ei, tall tähendab, valmib, valmib luuletus peas ja siis ta alles fikseerib sellega nagu paberit. Paberit kasutab vähe ja põhiliselt ainult viimistlemiseks ja, ja ilmselt et tõepoolest ainult sellisel viisil pidevas loomingulises sisse lülituses olla saabki võibolla võibolla nii palju kirjutada. Tahan ja ise ka öelnud, et Ta püüab maksimaalselt välja selgitada oma andeid ja võimalusi üldse kunsti teha. Luule on noh, üks on üks võimalus, aga selle kõrval siis kuivõrd ta tõepoolest ei oska joonistada, seda näitab hüppada käekiri, mis on ka minu arvates oma sellisel hüplevusenaarilikkused üks ainulaadse maid maailmas. Tõesti ei oska joonistada, seda tahab mingil määral on siin ka jällegi vene kirjanduse traditsioonid mängus, sest kõik suured poeedid ju on osanud ikkagi joonistada. Ja siis ta võttiski fotoaparaadi. Ja kui ütleme foto ei tule välja, siis ta lülitab ümber jälle jälle millegile muule ja ütleme, et tõepoolest, kui tal ei õnnestu otseselt nüüd loominguga tegeleda, siis ta on ikkagi selline isiksus, kes oskab juba oma aega ära kasutada teda ja ta siis siis kas esineb või või lihtsalt loeb, loeb ta ju ka väga palju ja samal ajal kirjutab ise kriitikat ja ühesõnaga minu arvates tema elupäev on 20, kuus-seitse tundi. Ta on inimene, kes tunnetab oma ande suurust. Küllap jah, sest teisiti teisiti vist ei saaks ka selliseid enesekriitilisi avaldusi teha. Tähendab, inimene, kes ei tunneta oma ande suurust või, või on üldse kumbki isiksusena kaheldava väärtusega, see ei saaks ka öelda tõepoolest, et on olnud ka halbu värsse ja üsnagi palju ja igatahes enda väärtust ja enda võimalused ja tunnetab küll hästi ja ja küllap sellepärast ta otsib ka kõikvõimalikke muid teid, nagu, nagu on seda Paetlemisest lähtunud. Filminäitlejad. Karjäär ja nii edasi. Läbikäidav see hoob, mu noorpõlvemaal oli ühtaegu aed ja ka õllesaal. Sealme kaltsudest pallil polnud närune hing, taha pandavad jalad julmalt, Õppasid mind. Seeläbikäigu hoov oli suur nagu maa takja ordeneid rinda, meile kinnitas ta armulikult, ent õhtuti varjudoltsaid kõikes musitsi pusima, vaevusid vaid teadmust lugu või jäi, öös käis kui refrään. Olme Nataga naisi end jooksutas päev. Terve pealinn, sest hoovist läbi käis vist vaikne ooper ja ooperis nõelgav solist, kordlaks koguni mees seljas, riietekapp. Varjukujusid hiilis näost Halleid, kui sapp. Kõndis, kuulus tsirkusesse kustunud atleet, kes sõiduautogi tõstamis teelt. Ja tankist, kelle pihku, kus sõjastril mõhn. Huulepulgaga aadressi maalis üks õhk pronks, püstina, jalutu invaliid, seal veeres kuullaagril laut pjedestaali peal. Hõikas mustlaseidele kangi all ta mulle jala pealt ennusta. Ahhaa. Tuli aeg tuli hoovis seal lahkuda, mul tuli aeg, tulid tõketa värsside tulv, kuni märkasin nii oma nooruse maa ise varastanud ära. Oma tagant olin ma kadunud pojana seisandas tolmuga koos minu värsid kõik kokku on läbikäigu hoov. Pole viga. Las rahvas mus voorima jääb. Olmenataga naisi, las käib kogu päev. Lasmus tunglevad tõuklevad põrgu, lei Lüll. Eeliskaart tema mingeid ei kehtesta küll. Ja ei karda, et endagi Mahani käiks ega pelga, kui kangi all varitseks väits. Selles hoovis saini klaariks, mida elu on väärt. Mina läbikäigu hoovi õue laulikuks jäär. Kui tohib, ma küsiksin, kuidas poeet suhtub inimestesse üldse. Kas näiteks on poeete, keda te ei armasta? Tuttav ja sõber pole üks ja sama. Sellest saame me kõik aru. Nii maas nuusk kolis.