Tänane vanasõna kõlab nii, võlg on võõra oma ja räägib sellest lähemalt. Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist, vanemteadur Piret Voolaid. Vanasõna võlg on võõra oma, on vaieldamatult tumaid rahvalikke tarkuseteri mille tähendus on üldiselt ju meile teada. Iga laen, olgu see laenuraha, olgu see laenatud ese tuleb laenuandjale tagasi maksta või anda. Ja rahvalikus arusaamas on selle ütlusega rõhutatud pigem võla ja laenu võtmisega seonduvaid varjukülgi. Et siis võlg toob vaesust ja häda või laenata too ei kesta kaua. Võlgu orjastab. Ja sellised tähendused. Kuigi tänast vanasõna võlg on võõra oma, on ilmselt kõik raadiokuulajad kuulnud, ei pruugi samas mitte kõik teada seda fakti, et see rahvatarkus pärineb just Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Kalevipojast siis meie rahvuseeposest meenutuseks, et Kalevipoeg nägi siis rahvaväljaandena esimest korda trükivalgust 1862. aastal. Ja see tänapäevani võimas. Tüvitekst on tuntuks teinud mitmeid teisigi eesti vanasõnu näiteks tulevad kindlasti kohe ette või on tänapäeval kasutuses tänaseid toimetusi ära viska homse varna või ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada. Aga ka meest, sõnast, härga sarvest või ära hõiska enne õhtut või veri nõuab vere hinda. Ja Kalevipoja kuuendas laulus leiame siis vahetult kõrvuti kolm värssi. Võlg on vanast võõra oma laenust, eisaa sukalabapettust, kinda pöialt. Ja Soome sepp ütleb siis sedasi kalevipojale kes endale mõõka käis ostmas või kauplemas. Selle vanasõna päritolu kohta on arvamust avaldanud ka meie läbi aegade parim vanasõna uurija Arvo Krikmann. Ja tema sõnul näib küll esmapilgul kah kohtlane või veidi kummaline arvata, et folkloor laenas selle ütluse Kreutzwaldi-lt ja mitte vastupidi. Kuid varaseim üleskirjutus on just Kreutzwaldi-lt endalt ja juba siin veidi kahtlaselt sellises regivärsile omases värsivormis Troheiline ka sõna algus, kaashääliku kordus, täheldame siin, võlg on ikka võõra oma. Ja seega ei tohiks välistada võimalust, et see ilm tuntud ja väga sageli kasutatav klišee ongi laen kalevipojast. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi rikkalikus, vanasõna- salves või vanasõna kogus leidub seda ütlust võlg on võõra oma üle 100 arhiiviteksti ja teaduslikus väljaandes Eesti vanasõnad, mis siis 1900 kaheksakümnendatel aastatel ilmus ja milles on 15140 erinevat vanasõna tüüpi. Kannab see ütlus võlg on võõra oma tüübinumbrit 14325. Ja vaatame ka, mida siis rahvaluule kogujad ise on kirjutanud selle pealtnäha suhteliselt lihtsasti mõistetava ütluse kohta. Näiteks 1967. aastal on eesti asundustest Krasnodari Grayst Johannes olev kirja pannud, võlg on võõra oma. Nii üteldi sel korral, kui sa tahtsid teiselt midagi võlga võtta, ära mine millalgi teiselt laenama, sest et see tuleb ka teisele tagasi anda ja sina jääd lähedasse. Või 1972. aastal on tormast, üleskirjutusvõlg on võõra oma ära tei. Võlga, sest see tuleb ju tasuda. Parem püüa omaga läbi tulla, ema ei laenanud kunagi teistelt, temalt siiski laenati. Või Virumaalt kaadrinast on 1974. aastal folklorist Pille Kippar kogunud teate võlg on ikka võõra oma. Ja lisanud siis ka sellise konteksti või ümbruse kirjelduse. Jutustab kellestki töökaaslasest, keda ta on aidanud ja see on lubanud tasuda. Tulebki samal õhtul vorsti ja viinapudeliga lausudes. Võlg on ikka võõra oma. Või Saardest on 1988. aastal Eduard Leppik kirjutanud. Võlg on võõra oma võlast tuleb lahti saada, see on nagu võõra poolt mahaunustatud ese, mis tuleb omanikule esimesel võimalusel tagastada. Aga nüüd laenu ja pantimise mitmesuguste varjukülgede kohta on meil eesti keeles palju muidki vanasõnu, näiteks ette söödud leib on kibe. Kerge on kerjakott laastutuli ja laenuleib, ei kesta kaua, jälle üks hästi populaarne vanasõna või kes palju Lainas see palju leinas. Või võlg varanduseks ja nälg kokaks. Võlg teeb võõra orjaks. Söö veidi või palju kõhu täis, ikka võlas. Või pant toob võlakodu, kes pandi pse sandid. Nüüd tänapäeva majandus ja elukorralduse juures on laenamine, kohati elustiil ja suhteliselt loomulik tegevus ja seda ei saa kindlasti võtta ainult taunimisväärse nähtusena. Samas on ju selge, et tark inimene kaalub enne laenu võtmist oma elujärge ja laenu tagasimaksejõudu. Et ei satuks siis võlavangi. Niisiis on esivanemate tarkus, võlg on võõra oma, igal juhul päevakohane. Eriti kui rahahädas otsitakse kedagi, kes annaks laenu, olgu see siis paun kui mõni sõber. Ja juba laenu võtmise hetkel tuleb arvestada, et võlaga kaasnevad näiteks intressid. Aitäh, Piret Voolaid, tere.