Ja nüüd vanasõnade juurde Tartu stuudios on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid ja vanasõna, millest täna juttu tuleb, kõlab järgmiselt. Omad koerad kisuvad omad koerad, lepivad Piret Voolaid, kuidas selle vanasõnaga lood on, kui tuntud see on ja millised on selle taga mad? Tänane vanasõna omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad, on tänapäeval meil küllaltki tuntud ja see käib tülitsemise kohta, mida inimeste vahel ikka ette tuleb kohati võib-olla isegi liiga palju. Ja Lust on kasutatud pigem ebameeldivas olukorras, kus siis sugulaste või lähedaste vahelist riidu pealt nähakse. Ja kõrvalseisja positsioonile jäädaksegi ega minda siis lepi, et oma, et küll oma inimesed siis tülitsevad ja künnad jälle ka lepivad. Ja parade või sugulaste viha sellisel juhul siis ei kesta kaua, öeldakse selliste omavaheliste lahkhelide kohta. Kui me nüüd vaatame Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanasõna kogu siis leiame selle ütluse kohta üle 100 rahvapärase üleskirjutuse, et taas päris palju ja ka teadusväljaandes Eesti vanasõnad on see ütlus olemas ja kannab siis omad koerad, kisuvad omad koerad, lepivad vanasõna meil tüübinumbrit 7880. Nüüd varasemad üleskirjutused selle ütluse kohta on teada juba 19. sajandi lõpust. Sel ajal esineb siis rohkelt Sõna kasutut, just omad koerad, purevad omad koerad lepivad. Ja kõnealune ütlus on ühtlasi ka rahvusvaheliselt küllaltki tuntud. Seda esineb siis ka meie naabritel soome-ugri rahvastel näiteks soome keeles on see olemas kese ja tabava riimiga koi rad, sodi, Koirat sobi. Ja ma meenutan ka seda, et koer on allegoorse kujundina vanasõnades ka meil kõige levinum loom. 20. sajandil on see ütlus olnud väga levinud, Lõuna-Eestist on näiteks teada ka sõnastus vorm oma peni pureleva, oma lita lepiva. Ja väga tähenduslikud on ka rahvaluulekogujate endi lisandused. Selgitused, mis on arhiivi üleskirjutustele lisatud. Näiteks folklorist Mall Hiiemäe on 50.-te aastate lõpus Iisakust kogunud seletused omavahelisse tülisse ärguse kaguvõõrad vahele. Või 1965. aastal on kullamaalt. Siis seletas, et omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad näe, teiste omi alles riidlesid, et karva patakad lendasid, aga täna nii ühes nõus ja meeles, oh omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad. Või 1900 kaheksakümnendatel aastatel Tudulinnast omad koerad riidlevad ja lepivad, tülid on mööduvad. Ja selle ütluse tähenduse muutusele ajas vihjab ka üks üleskirjutus 1970.-te aastate lõpust. Omad koerad kisuvad, omad lepivad, kui tühjast asjast tüli tuleb. Vanasti öeldi sedasi siis, kui mees, naine riidlesid, et noh, omad küll lepivad. Nüüd käib see sõna rohkem praeguse aja kohta, et noh, sõnu tehakse, aga kõik jääb sinnapaika. Ja 50.-test on ka näiteks Häädemeestelt Marta mäesalu üleskirjutus, omad koerad kisuvad oma koerad lepivad. Omaste riiu puhul ärgu teised vahele sega ega õiendagu. Eks see olukord ongi ju kõrval seisvatele tihti väga delikaatsed. Et kui näete naabrite pidevat tüli, siis on ju mõnikord Tarkenud mitte vahele segada, sest tüli võib hoopis suureks sõjaks paisuda ja vahekohtunikuna võib ise vihaaluseks saada. Küllap palaga mõistlik alati olukorda kaine mõistusega hinnata, sest on ju teada tõsiseid vägivalla juhtumeid, kus omaste riid ei saa jääda omavaheliseks ja tuleks vähemalt abi kutsuda. Ja selle ütluse puhul on ilmselt siiski ootuspärasem selline positiivne lõpp. Kui oma perest tülitsetakse ka siis oma perest saadakse ka sõpradeks. Ehk nagu on ka Hanilast üks kirjapanek, ühe pereinimesed diskuteerivad, aga oskavad alati leppida, ega oma pereinimesed pahases jää. Riidlevad ja arutavad, aga lepivad jälle ära ja 1970. aastal on ka salme Karult kirjapanek omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad, öeldakse praegugi õige. Eriti. Seda vanasõna tuntakse vist kogu meie maal, kui on juttu sugulaste omavahelistest sõnelemistest tülidest. Tõepoolest on lugu nii, et nagu lepivad ühe pere koerad ära pärast purelemist lepivad ka sugulased omaksed pärast pahuksis olemist. Et veri on paksem kui vesi oma inimene jääbik omaseks. Aga selle kohta, et kuigi ka lähedaste vahel tuleb erimeelsusi ehk siis hoiavad sugulased ikka kokku suhtlevad ja toetavad 11, on meil eesti keeles taas ka terve hulk muidki vanasõnu. Nii on tänase põhivanasõnaga üsna sarnase tähendusega väljendid, näiteks omad koerad ei hammusta oma koer on parem kui võõrakoer. Aga ka sellised vanad tuntud ütlused nagu veri on paksem kui vesi. Meride perele sooja. Üks sugu laulab ikka üht lugu. Või iga mees oma seltsiga. Aga ka iga lind hoiab oma seltsi. Või kälimehed söövad kälimehed, joovad kälimehed seltsis, külas käivad. Või tädi tuleb täis, Elias, onu tuleb oina seljas. Või parem halb oma kui hea, võõras või parem oma õde kui võrsi võõras. Niisiis väikest erimeelsust omade vahel ei peagi võib-olla alati pahaks panema. Ja kui teie lähedane leppima tuleb, siis võtke alati pakutud käsiga vastu. Aitäh Piret Voolaide tänase vanade naiste.