Ajal, kui arvatakse, et kõik on juhitav, kõlab tänane vanasena pisut teistmoodi, kui võiks arvata. Sandigi tee kerjakoti ja vangileiva eest ei ole keegi kaitstud. Tartu stuudios on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid. Kas pole kummaline vanasõna, millele ma arvan, et tänapäeval väga palju tähelepanu ei pöörata? Tõesti räägin ma täna õieti lausa mitmest sellisest vanasõnast, üks on seesama sandi keppi ja kerjakoti eest ei tea keegi ennast hoida. Millega tuletatakse siis meelde rahvalikku moraali, et pole tarvis naerda santi endast vaesemat väetima. Sest me ei või ju kunagi teada, millal ise võime ennast viletsusest leida. Ja üsna samasugust ideed väljendab teinegi selline rahvapärane ütlus, vangikoda ja sandikotti ei kesta naerda. Nii et sobilik ongi neid kahte vanasõna täna koos vaadata. Ja mõlemad vanasõnad leiame ka meie mahukast teaduslikust väljaandest Eesti vanasõnad kõrvuti, kus nad siis kannavad järjestikuseid tüübinumbreid 13647 ja 13649. Ja meenutame, et täna on kadripäev ja võis ka juhtuda vaatamata pingsale koroonaajale olid nii mõnelgi raadiokuulajal eile õhtul ikka jaa, kindlasti maskides kadrisandid ukse taga. Võib olla, aga käis keegi headest kuulajatest ka ise sanditamas. Eesti rahvakalendris on eri paikkondades tuntud septembrikuisest mihklipäevast kuni vastlapäevani välja mitmeid tähtpäevi mille eelõhtuga on kaasnenud küla noorte maskeeritud kujul ringi käimine, just niinimetatud sanditamine või sandiks käimine või sandiks jooksmine sandi jooksmine. Ja tänapäeval kohtame sandikesteks kehastanud tüüpe kindlasti mardi- ja kadripäeval. Sandid tuleb selles mängus ikka sisse lasta nad ära kuulata Nende soovitud vilja ja karjaõnn kenasti vastu võtta ja midagi ka tulekas antidele alati anda või kaasa panna. Vana maagilise uskumuse järgi on sellega tagatud, et tuleval aastal on ikka toidupoolis laual ja majapidamisel ka hästi läheb, et nagu siin viimase ajaaktsioonide loosungid on öelnud, mardisant on õnne pant ja kadrisant on õnne pant. Jällegi sellised vanasõnalised, aga tänased vanasõnad, sandi keppi ja kerjakoti eest ei tea keegi ennast hoida ja vangikoda ja sandikoti kesta, naerda tuletavadki meile tegelikult meelde. Et mitte kõigil ei lähe alati võrdselt hästi. Aga külakogukond on pidanud võimalusel oma vaeseid ikka kuidagi aitama. Saame seda tüüpi vanasõnu nimetada ka sellisteks distsiplineerivalt. Eks nendega on ikka kogukonnas korrale kutsutud neid, kel endal parasjagu väga hästi läheb ja kes seetõttu ka ennast nii mõnigi kord võib-olla teistest paremaks peavad. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanasõna kogus on mõlemad rahvatarkused esindatud umbes kümmekonna üleskirjutusega. Ja mõlema vanasõna kohta on üleskirjutusi juba 19. sajandi lõpust ehk siis ikka meie rahvaluule kogumise algusaegadest. Mõlemad vanasõna on ka rahvaluulekogujad saatjat ise selgitanud. Näiteks ühe varasema tera on 1894. aastal Jakob Hurdale saatnud Vastseliinas Jaan Sandra. Kes siis on öelnud, vangileib sandikoti, Neist ei või ükski suurustel. Aga selgitusi. Pigem hilisemast ajast. Näiteks 1940. aastal on Setumaalt kirjutanud Moora linna või, või Naarda, sandikotti ja vangiraudu Wanna võit Naarta hädalist nar kuist. Vanast lätt nõga üts. Või 1939. aastal on Tarbastust üleskirjutus, sandi, kark ja vangirauad ei ole naeruasjad. Samast aastast on ka näiteks Häädemeestelt kirja paneks antigi. Piia vangiraudu ei tohi naerda, see võib omal pea kätte tulla. Ja kes antigi ja vangitorni naerab. Sisa pisika vangi. Aga ka näiteks 1970.-test on kirjapanekuid näiteks Simunast kolme asja ei tohi naerda, vanainimest, sandi või kerja jakki, tyhja vangimaja ust. Jaga Lüganusel manitsus, sandikepp ja tuleoht võib igaühele osaks saada, sest ära naera vigast ja ära tunne rõõmu teise ristist. Niisiis kehtib see laiemalt kõiksugu õnnetuste kohta, mis, kui taas vanasõna kasutades ei hüüa tulles. Ja seda ideed, et nõrgemad pole kena pilgata jutlustavad meil muudki vanasõnad, näiteks kiusajal kibekoht, pilk ajal, pime paik. Või ega see isi nii hea ei ole, kes teist naerab? Või ahjuroop naerab, seni tuld, kui ta ise koguni põlenud on või kes vigast irvitab, Se pilkab jumalat. Või vana ei tohi pilgata. Ta ise saatka, vanaks, last ei tohi narrida või Tiugu ta ise oledki laps olnud. Igal juhul annavad need klišeed inimestele teada ümbritseva maailmaga suhtlemiseks. Vanasõna maailma pildile, tunnusliku, sellise põhipostulaadi. Kuidas sina teistega, nõnda teised sinuga. Kaugesse minevikku kulatuv vanasõnaaines on ju valdavalt ka varata taia võimuta inimeste tõekspidamiste peegeldus. Kuid sellised meeldetuletused on asjakohased igal ajal. Eriti tänavune koroonaaasta näitab, kui lihtne on jääda kasvõi töötuks. Paneme siis tähele, kes abi vajavad ja küll aidatakse siis ka raskes olukorras meidki. Aitäh, direktoreid.