Head kuulajad ja nüüd vanasõnade juurde. Tänaseks vanasõnaks on väiksed, vargad ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas ja Tartu stuudios on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi juhataja folklorist Risto Järv. Kuidas selle vanasõnaga on, peab see paika ja kui vana, kui kaua seda vanusena juba seda öeldud ja selle järgi siis juhinduda? Paika peab see kindlasti, seda näitab selle arvukas kasutamine nii inimeste seas kui meedias. Tõsi on see, et eesti vanasõnade akadeemilisest väljaandest leiame ainult 35 selle rahvaehtsaks nimetada tud varianti. Tegelikult niisiis, nagu öeldud, on neid nii enne kui pärast sõda määratult rohkem. Kuigi jõulupuu võiks ju juskui rõõmsamataks, teemadeks rääkida, siis vanasõna ikka ju räägib seda, mis elus oluline on. Ja see vanasõna on tõepoolest läbi mitme sajandi eesti kirjasõnas esinenud ikka rahvaluule arhiivi. Esimene teadaolev kirjapanek on 1891. aastal Võru linna kooliõpilaselt Joosep Tobreluts. Väiksed vargad ripuvad võllas, aga suured sõidavad tõllas pisut hiljem 1294 samalaadne Vigala kihelkonnast Tõnis puldilt. Tegelikult muidugi me võime eesti kirjasõnast samuti leida juba märksa varem ja selle üheks tunnismärgiks on see, et sel aastal saab 170 aastat, kui ilmus esimest korda trükisena Friedrich Reinhold Kreutzwaldi või, või Kreutzwaldi, kuidas keegi helistab eesti saksa pärast hääldust? Raamat Reinuvader Rebane ja seal kurdab Reinuvader Rebane, nii. Võtan mina, vaene mees, kuskil kalapoja kinni, siis tehakse sellest suurt kära. Ja sisendatakse pooge, varas, võlla, väiksed vargad, puuakse võlla, suured tõstetakse tõlda. Seda olen mina arma selle poeg igas kohas tähele pannud ja kui mul himu peale tuleb, siis teen niisamuti. Nii et muidugimõista Kreutzwald, kes enda Reinovatel rebast maakeelde tuues toetus suuresti tegelikult Johan Wolfgang Göte värsoonile, Raineke Fox. Ja tegelikult me leiamegi selle samm ka vanasõna paralleeli juba Rainike Phuks kaheksandast laulust. Kained iibe hänkt Mansoweekkes habemik Roosens Darken Porsbrung, nendes Landon dislögher Valtten ehk siis märksa väiksed vargad puuakse, aga suurtel lubatakse maid ja, ja lossivalitseja valitseda ja tõepoolest näeme, et nii nagu Eesti rahvapärimuses on palju ainest osalt paralleele siis peale naabritega näiteks saksa traditsiooniga, et tegelikult see, see ütlus, see vanasõna on tuntud nüüd selle selle jälgi edasi ajades selgub siin Lätinistide abiga tegelikult ka ka saksa keeles. See Göte viidatud tõde ütlus või, või vanasõna Klaine Tiide Heinkman krosselast, Lauphen väikseid vargaid, puuoksad riputatakse üles, suurtel lastakse ära joosta või joosta, et, et selle ajend on juba juba antiikajast natuke teises sõnastuses vastandatuna seal vareste ja huvidega näiteks ju Vene ajal oli see satiirist leiame selle niisiis algupära ja tagasimineku võimalus on sellel vanasõnal väga ammusesse aega ja tõepoolest see kujund ja vastandus on ju väga lihtne ja võimas ja suudab väga ilmekalt silme ette tuua selle igivana antiikse Jupiteri ja härjaprobleemi ühele on lubatud, teisel ei ole, folkloor ongi läbi aja olnud selline võimalus oma muuhulgas peale meelelahutuse kaubapinget välja elamiseks ja kuna rohkem pärimust folkloori kogutud just läbi aja alamkehtivalt loomulik. Selline ülemkihtide vastane ütlemine on olnud rahva rahva meelel ja see võib-olla on ka tinginud selle, et see vanasõna teatud väga on ja nii me tõepoolest leiame sellega Wiedemanni 1276. aasta koondkogust eestlaste sise- ja väliselust, kus ta siis koondab dikt, olla seks ajaks teadaolevad vanasõnad. Ja kuna see vanasõna on üsna selgesti kõigile mõistetav, siis tegelikult sellist kommentaari osa ei ole paljudel tekstidel, aga mõnedel siiski on, on lisatud siis sulgudesse seletus näiteks leili 1936. aastal Saarde kihelkonnast, temalt pärineb siis arhiivis selline kirjapanek pärast külgedest väikse vargani on võlla, on suure varga nii sõidav tõllaga sisse jälgitus sulgudes rikka, eks nii võisiv kihtita sti-i neilt geni kedagi armsast Rades murde. Või siis näiteks Paide kihelkonnast 1937 suuri vardaid kätte saada kinni ei panda, küll aga väikseid vargaid karistatakse. On hilisemaid kirjapanekut, kus on ka vastandatud, et nagu see oleks justkui justkui kadunud näiteks 70. aastal juba nõukogude ajal kirja pandud Tori kihelkonnast Sesteri võim rikastanud, võisid varastada riiki, rahvast seadus nendele ei hakanud, vaene varastas häda sunnil väikese süüteo Est karistati teda rangelt. Ehk noh, selline muidugi natukene potiseeritud rikaste ja vaeste vastandamine, mis jällegi kuulub selliste folkloori-le tavaliste kujundkõne juurde. See antagu rism, see, see vastandus on ikka nii või teisiti tavaline ja loomulikult me leiame ka toonasest ojast kirjapanekuid, kuidas kuidas väik, tähtsad mehed tööd valskust teha, neid ei puutu keegi. Kui harilik inimene võtab, siis kohe pannakse vangi. No ja see on ka vist põhjuseks, miks me tõepoolest, kui näiteks tõesti kasutada infootsinguabi, siis leiame arvukalt erinevatest väljaannetest erinevatest meediakanalitest. Sellest ajendanud nii pealkirjades kui küsimustes kui inimeste vastustes lugejakirjade, samal ajal. Et see probleem sellele tähelepanu juhtimine on ikka alati olnud, sellest annab tunnistust ka see, et sellele mõned sellised väiksemad väikse arvulisemad paralleelvariandid, väiksed vargad puuduks üles, suured vargad kantaks üles, on ilusasti Albert nalisandatakse, 14 teise vanasõna tüüpi kuuluv vanasõna kirja pannud või siis veel kaks tüüpi, kes põrsavaras on, ärgu mingu suure sea kallale või küli, mitu varast puuakse üles, aga vaka vargale ei tehta midagi? Jah, läbi aja tundub see aktuaalne on olnud ja kardetavasti on see mõnda aega veel aktuaalne, edasi. Aga loota tuleb, et vanadel on siiski mõjub ja oskame ikka elada ja ausalt ajada oma asjad, eks. Päkapikud juba piiluvad. Aitäh Kristo järvedena.