Tartu stuudios on meil nüüd Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi juhataja folklorist Risto Järv ja vanasõna, millest juttu tuleb kohe kõlab nii, kes suvel pilli löönud, see talvel tantsigu põhise tantsigu talvel. Risto järv, kuidas selle vanasõnaga lood on, kui kaugele selle juures ulatuvad? Sellelegi valasena juured ulatuvad väga kaugele, aga huvitav on see, et Ma oletan, et jällegi kõigile on see või enamikul, on see vanasõna tuttav. Aga huvitav on see, et Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis leiame me kirjapanekuid suhteliselt vähe ja akadeemilises vanasõnaraamatus on rahvapäraseks loetud ainult kaks kuni neli varianti. Sellest varasemast vanasõna tüüp 10973 aga üks varasemaid, mis siis seal on neist kahest kuni neljast on siis Kaarma kihelkonna kooliõpetajalt kirja pandud, kes suvel pilli löönud tantsigu talvel ta on saatnud sellesama asja Jakob Hurda kogusse hiljem uuesti 1889. Sellest vanasõnast on mitmekirjapanekuid Saaremaalt, aga on ka mujalt. 1889. aastal on Joosep Treiman talupoeg põllutööline Ambla kihelkonnast kirja pannud samamoodi, kes suvel mängib see talvel tantsigu? Jaa, mõni aeg hiljem, siin on mitmed teated kartoteegi siia vanasõnaraamatus, mille puhul on siis just küsitlikus, need pärinevad trükisest, aga isegi siis, kui nad pärinevad, on selge, et tuntud neid on. Aga põnev. Näiteks on 1960.-test aastatest Lüganuse kihelkonnast Aino, kellelt kirja pandud rohutirtsu viisil suvel laulab, sihedalvel tantsib. Ja loomulikult mõista viitavad kõik need varasemad meile kõigile ilmselt kooliajast hästi tundma valmile, mille ajalugu on tõepoolest pikk. Teame, et AIS uppus, on valmi sipelgas ja rohutirts tõesti kirja pannud hästi ammusel ajal, see on tuntud, seda hiljem oma kogumikus kasutanud. Fantaan samamoodi ka Ivan glov, need variandid on siis edasi levinud erinevate maade trükistes ja avaldanud oma mõju, muuhulgas siis lisaks sellele kujundile, mis on hästi sage armastatud kujund tekst nii poliitikute kui majandusteadlaste kui kõik teiste elamu õpetajate arsenalis. Me näeme selle vanasõna kordumist, mille taustal on just see, et ilmselgelt on teatud seda pikemat valmi algkuju, mida me oleme ammusest ajast pidanud koolis kordama ja millest on meile palju palju õpetusi jagatud. Sellegi vanasõna populaarsusest annavad aimu selle paralleelvariandid teised vanasena tüübid, näiteks vanasõna tüüp, kes suvel laulab ta talvel Lainas ehk siis Karulast kirja pandud 1910. Vanasõna, kes laulab, see laenab jällegi selline baar, kus on vastandatud see suve ja talvetegevusvarude kogumine ja siis võimalus siis varude tarvitamise asemel või mitte võimalus, vaid siis võimetus neid varusid kenasti kasutada. Või siis teine vanasõna tüüp, kes suve raiskab lauluga on talvel tühja kõhuga või Suiges tantsib talgutest talve talu uksedes. Nii et tõesti või siis jah, veel üks tantsi, tantsi täna küll homme ajad pilli natuke nagu veidike parastavad selle vanasõna paralleeltüübid ja no eks selle sisuga selle valmi sisu tõepoolest natukene selline. Noh, selline õpetlikku ja natukene kurjalt õpetliku sisuga meile kõigile on nüüd kuna ta ise on valmis olnud, siis on loomulik, et see on jõudnud ka muinasjuttudesse ja nii nagu mõnegi vanasõna puhul nimega tegelikult selle vanasõnana puhul leiame mitmeid põnevaid paralleele, mis on pisut pikemalt ja mis siis ongi sellised, võib öelda vanasõnade rahva jutulikud, et edasiarendused no näiteks on siis 1938. aastal Karja kihelkonnast Saaremaalt Aleksei Lands jutustanud sellise loo rohutirts ajas suupilli ja laulis talve läks Siplase käest leiba saama, Siplane küsinud, mis sa tegid, ajasin pilli, Siplanetend, kui suitsetasid pilli, siis talve tantsis maalin sui kange töömees ma leiba ei anna, eks sellises noh, rahvajutu kohta isegi üsna lühikese kokkuvõtliku sisuga esitletud esitatud muinasjutt ja tõepoolest see süžee ongi liigitatud, et siis muude loomamuinasjuttude sekka Eesti Loomamuinasjuttude annestus. Me leiame sellest sellest neli erinevat varianti, neist üks on ka muide muide värsivormiline ja värskelt ilmuvas Eesti loomamuinasjutt teaduslik kontoloogiat teises köites on üks teine selle põnev versioon. Nimelt siis setomaalt üles kirjutatud kusi, kuklane ja heina, Katsak on 358. lõbusal. Ma. Ma ei hakka siin seto keelt purema, vaid vaid esitan siis lihtsas eesti keeles. Selle lühikese loob sipelgas, vedas palke kogu suve ja tegi endale pesa hea sooja. Juba varakult tulid külmad ja hallad rohu tirtsuke läks siis sipelga juurde paluma. Voderickene, lase mind ka sooja, mul ei ole enam kuskil olla, väga külm, on sipelgas külm, kas sul ei olnud siis aega endale maja teha, oli ometi pikk suvi? Ei olnud aega, ma pidin laulma, tantsis nüüd nii, sooja, jäigi rohutirts välja, külmus ära. Aga nüüd tuleb oluline, aga tegelikult see lugu läheb ühe olulise lausega edasi, mis minu jaoks on päris põnev, kõnekas. Isist jäigi rohutirts välja, külmus ära. Kevadel ärkas ellu, kui päike hakkas peale paistma, ehk siis jutustaja on sellele andnud, sellise, võib öelda natukene veel muinasjutte rikkuma lõppu, kui sellel Volmi laadsel loomaminejatel tavaliselt on. Veera pea on oma emalt Riina pinnalt 1949. aastal selle variandi kirja pannud ja siit me näeme tegelikult sellelgi õpetlikul vanasõnal ja, ja rahvajutud, mida mõlemad, sest see esindab, et võib-olla siis tegelikult selline ümberpööratud. Endel pööratud mõttega, et võib, võib-olla siiski läheb ka nendel teistel hästi ja tõesti, kui vaadata ka näiteks Walt Disney tuntud lühifilmi 1934.-st aastast ka toreda muusika, kes seda valmis ja see, et kasutab, soovitan vaadata, see on siis mingi lühike tore linnurohutirts ja sipelgas siis mitmuses, kui see tuleb samamoodi. Et kui see suvel rõõmsalt mängiv rohutirts siis talvel sipelgapesa juurde viiakse, siis korjatakse ta majja, Essija turgutatakse tegelikult elule ja selgub, et temast saadakse kasu, ta saab pilli mängida ja siristada siis neile. Ehk siis tuleb välja, et ka tema ametil siiski võib-olla oskusliku oskuse puhul oma võlu ja äraelamisvõimalus. Nii et nii nagu vanasõnade puhul nende viimaste aastate, et vanasõna klippides me tegelikult päris mitmetel kordadel näinud oleme, kuigi vanasõnad sageli oma variantide enamuses esitavad justkui ühtselist suhteliselt moraalset, suhteliselt õpetlikku seisukohta. Tihtipeale esitavad nad sellise asjaliku talupojatarkuse kõrval ja õpetuse vahel pigem tööd teha, aga mõnikord natuke vastalist võimalust natukene polemiseerivat võimalust. Ehk siis noh, võib öelda kaasa, ühesõnaga et ka vanasõnades on peidus peidus seesama elurikkus, nad võivad näidata, et meie elu võib olla mitmekülgne ja igal juhul on kindel, et vanasõnad nii nagu rahvajutud ikka on üht või teistpidi targad ja neile saab toetada nii nagu pärimusele ikka. Aitäh. Risto järv.