Mina olen Marje Lenk ja minu vestluskaaslane on täna endine Pärnu tõesti kuningas ja praegune Pärnu teatri lavastaja Kaarel Kilvet. Kõik on õige, eks. Jah, kui nüüd risti kuningas, aga aga sel ajal ma olin Pärnus koolipoiss küll, jah, kui saad, vist Eestimaale jõudis. Ja, ja siis sai vist tantsupidudel selle asja tehtud küll, jah. Õde Ülle ütles, et Kaarel oli kõva poisse, tüdrukud ajasid teda hirmsasti taga ja no jahvata, võib-olla ajasid taga küll, aga tuleb välja, et vist ei saadud kätte või? Sa jooksed liiga kiiresti. Teab, mis oli ja meil oli niuke tore kamp poisse ja tüdrukuid, kellega me koos käisime seal klassihoidja klassivennad ja, ja naabrid ja meid oli palju. Mis see põhikoht oli, kus Pärnus koos käidi? No keskkoolides käidi, tol ajal oli väga moes see, et keskkooli tantsupeod ja, ja siis esimeses keskkoolis, teises keskkoolis, ütlesin, neljandas. Ja siis muidugi sai käidud ka kuursaalis tantsimas, aga noh, see oli niukene salajane värk. Mingi valveõpetaja luuras alati mööda linna ja, ja tuli kuursaali sisse, siis me pidime peidus olemise aeg mõningates niukses asutustes seal majas ja, ja siis mütsid aeti sealt minema. Õpetajate lehes, et võistlus ei meeldinud. Nad vihkasid. Scolm lavajala. Armiku. Poisid päkapiku. Vahetage. Vaidlesid pikema. Käime seal kaarikus, karged, Kalarvest. Ja oledki nagu leivaraas ja raske on sind leida maast mets, kääbus, onu laabitaalne, mikroskoobita teda mikroskoobita. Miks kääbus, sõnu loobid? Raske teda leida, aasta on ju nagu leivaraas. Kas Pille sa üldse mängida? Tegelikult ma ei mängi mitte ühtegi pilli. Ma olen neid niimoodi veidikene veidikene peos hoidnud, igasuguseid erinevaid pille, kõige kauem harjutasin ma tegelikult metsas. Lõpetasin Pärnu lastemuusikakooli metsasarve käia ja, ja praeguses otsa koolis käisin ka kolm aastat. Aga ega must õiget pillimeest ei saanud ja ei ole siiamaani saanud. Ma olen ikkagi vist ilmselt küllalt püsimatu loomuga, selleks et ühtegi instrumenti korralikult ära õppida ja natukene krõbistan kitarri peal tuure mängida ja natuke mandoliini peal ja ja, ja, ja klaverit ei no tähendab nii palju, et ma omale noodid selgeks teen ja, või laulu selgeks teen. Seda muidugi klaver sul on, klaver mul kodus, mul on hirmus palju pille, tegelikult seal on need kitarri ja mandoliini Sid ja siis ma olen püüdnud endale reisidelt, kus on saanud käia, osta niukseid, rahvuslikke pille. Kuubast sai toodud igasuguseid löökriistu kui marakaid ja, ja, ja muid analoogilisi asju. Ja, ja näiteks ükskord Saksamaalt ma ostsin endale viietorul Shalmei ja niuksed. Pillikisi on tuba täis, mingit trompetit on seal ja, ja Kornetteid ja pasunaid igasuguseid. Kas see pasun on ka alles, millega Peeter Sookruus seal kuulsal jalgpallimatšil? See pasun on alles Saksamaalt toodud. Me käisime Krucker pillidega sõprusrongi, kas uriinis? Ja, ja siis see pill oli ühes muusikapoes müügil ja mulle väga meeldis, ta mängib kahte tuuris Solli, tood viietoruga akordi, see võtab väga palju võhma vist. Võta, ei võta tal. See on väga lihtne suupilli põhimõttel töötab tegelikult need on sugused, keeled on sees ja ega seal sellega ei ole vaja osata mängida, ainult ainult puhuda. Ansamblites oled sa mida põhiliselt mänginud. Nagu ma kukerpüüdes laulsin, siis ma tegelikult ei mänginudki praktiliselt ühtegi pilli. Pigem ma olin seal niisuguseks lauljaks koorulises koorustesse solistina tagusin trummi lihtsalt rütmis kaasa. Siis Tammega koos me tegime kirg kitarri ja trummiga liigaiusi leegaiuses harjutasin natukene õrnalt kandlemängu, aga kellega ma olin väga vähe aega, see oli väga lühike periood, sest me hakkasime siis just Tõnu Tammega nagu koos tegema. Ja polnud mahti aega enam seal käia. Aga, aga siis hampel mõnides olid põhiliselt kitarr. Ja nüüd noorsooteatris, kui me kokku panime lõpuks niukse suurema seltskonnaga. Oma arust väga vaimuka nime, mõtlesime ka veel välja folk, klassik, huligaan, bänd, seal, ma. Miks mängin kaasa mandoliini? No meesterahva käest sobib kohe küsida, et kas sa tööriistadega saad hakkama. Kõikidega mitte, aga mulle üldiselt meeldib küll jah, puutööd teha ja, ja isegi ka metallitöid olen ma ühte ühte kui teist teinud laia papoli metallid, tegija mees ja talle temast on päris palju tööriistu järgi jäänud. Millega võiks üht kui teist teha kahju, et ma tol ajal tema käest nii palju õppinud, kui oleks võinud õppida. Aga ta oskas ka väga hästi plekitöid teha ja, ja, ja tal temast jäi järgi kõik šabloonid. Nii et kui oskaks, võiks praegu tee kannuseid ja, ja, ja vihmaveetorusid teha niimoodi ludinal tööriistad on selleks olemas. Suured koerad vaikse rattakutsikat, no. Ärge laske aelat jalaga oma Nevad kogu joon. Jalaga näevad, oo jõule. Suurtel koertel lon puuri väikestele koertele paikne ori. Koerte ori jalaga oma tähendavad. Väga jalaga oma jõule suurtele koertele ukrajad Apaneb lappa koertele tuur tappa see ja lambad väga jalaga. Peavad puudu jalaga ainult toomajoon. No teil on olnud suurpere viis last, oli perekonnas, oli kas laste muusikakooli pandi kohe kõik lapsed. Pandud tegelikult me peame, soov, oli küll jah, ta on ise perekonnas, kus muusikat väga-väga palju tehti. Ja tema õde õppis enne neljakümnendat aastat Tallinna konservatooriumis klaverit ja koorilaul laulmist, oli peres palju, memm ise paljudes koorides laulnud ja ja nii, et noh, tema soov oli see, et lapsed õpiksid muusikat ja kolm meist on kokku puutunud jah, nüüd lastemuusikakooliga aga pärit muusikutele ühestki saanud, kuigi noh, laulnud on kõik. Aga siis kohe pärast seda laste muusikakooli tulid Tallinnasse, läksid otsa muusikakooli. Ise tahtsid ka väga hea. Tegelikult küllap ma vist tahtsin, sellepärast et mind kergelt välja valitud metsasarvemängija tuli Eestimaal tohutult vähe ja laste koolidest. Neid, no ütleme teistest linnadest tulijaid Tallinnas oli väga vähe ja need laste koolide õpilased käisid ka niukseid vabariiklikel ülevaatustel ja nii et mul oli silm tegelikult ammu peale pandud. Õpetaja Kasemegi Robert Kasemägi oli, oli kuulanud minu seda metsasarvemängu ja ja ta käis mitu korda rääkimas juba. Tegelikult nad tahtsid, et ma oleksin tulnud juba laste muusikakooli, ma lõpetasin, kümnendas klassis olin ja nad tahtsid, et ma tuleksin kohe Tallinnasse, aga siis ma ikka arvasin, et oleks õigem ära lõpetada keskkooli, siis tulla. Nii et, et ma tulin jah pärast keskkooli lõppu Tallinnas. Praktiliselt see koht oli mulle nagu valmis tehtud, siin Tallinnas mänginud sinust isandad paraku kahjuks ei saanud ja ma olen vist ikka päris õnnelik selle üle, sest ega eluaeg istuda orkestriaugus oleks tööd ka võib-olla praegu võib-olla ei oleks tööd, ma ei, siiski ma arvan, et tööd oleks tegelikult, ega metsasarvemängijaid ei ole palju, ei ole palju neid ja neid läheb vaja ikka neile, kui orkestrit vaja ja neid läheb teatri orkestrit vaja, nii et tegelikult vajadus nende erion, mis ilusalt pähe lõi. Tont seda teab, eks see. Tallinnasse tulles. Ma hakkasin muusikakooli ajal juba kokku puutuma lavakunstikateedri tudengitega ja ja Panso oli jõudnud popp tol ajal ja ja keskkooli ajal juba sai üht kui teist niisugust tehtud oma oma koolivendade-õdedega, meil oli oma kooliraadio, kus me tegime kuuldemänge ja mäletan isegi kusagil, kas oli kümnendas, 11. klassis tegime seal inseri, kuristik rukkis, dramatiseerisime ära, tegime kooliraadiole kuuldemänguks ja ja niisugune seltskond oli koos ja kõik luuletasime ja. Ja lavakunstikateeder oli kohtult papp. Tuli nii, et sa selle peale ei mõelnud, kui muusikakool läbi oli. Nüüd võiks nagu tööle minna, raha hakata teenima. Ei, ma jah, ei mõelnud selle peale, sellepärast et ma üritasin, tähendab lavakunstikateedrisse saada juba tegelikult muusikakooli siis esimese kursuse lõpus, siis ma olin nagu see asi ei läinud õnneks ja, ja kolmanda kursuse lõpus proovisin uuesti. Mälu on Capri ükskõik kui tihkelt. Jääbi Ta ava ta sealt tulev. Tulevad vaiksel nohinal ega pakuta, ärge küsige tulla Dovivatest talletada tullagi, koputa. Mälu on. Selle loo lõpp ei. Asi. Ja viinaga täiega naljakas välja ei loputa. Tulla. Koputa. Bana mälu kõrges eas tuttaabates tungi jälgi läks, et neid ei pea see mälutrall teadu. Nad tulevad vaiksele loo läinud vaputakate küsiga tulla Caroovivatel. Loputa. Nad tulevad vaiksele nohinal meile tega poputata, tegid igale tulla, troonivad äratada tõukade, koputa. Sa oled lapsepõlves põdenud lastehalvatust kui vana solikus vaikseid 11 aastane. Su vanem vend oli siis juba surnud, kui sa haigeks jäid? Jah, ta oli surnud selleks ajaks ta suri ligi seitsmeaastaselt meningiidi. See on kummaline, tähendab, selles selles kandis, kus mina tol ajal elasin. Ma elasin Pärnu lähedal maal, Koongas. Käisin Koonga koolis ja vanemad töötasid konkovi tööstuses. Ma olin ainukene inimene, kes haigeks jäi. No kuidas see avaldub? Halvatus on halvatus, noh, nii nagu insuldi või infarktijärgne halvatus või noh, tol ajal väga paljud surid muidugi ta, kellel olid kopsulihaste algatused. Aga mina olin seal kuskil kõige viimases laines, pärast seda tuli juba seerum ja ja, ja see asi muutus nagu muutus nagu ühesõnaga praktiliselt praegu ma ei tea, et Eestimaal oleks Aga kas see siis takistas sul koolis ka käimast või? Tähendab, ma olin haiglas ja sanatooriumis väga pikalt ega murdnud siin taga või pigem võib-olla vastupidi, sest siis me kolisime ära Pärnusse ja ja, ja ümbruses olid niuksed väga kõvad spordipoisidki seal Raimal jõe ääres ma üles kasvasin. Pigem ta sundis mind teistega võrdselt kõike kaasa tegema ja, ja võib-olla sellest oli ka kasu, mis sporti sa tegid, kõige rohkem ujusid, ujusin seal kõiksugu asju, tehtud, jalgrattaga sõidetud ja ja ujutud ja, ja aerutamised tehtud põhiliselt ikka needsamad alad, mida pärnu poisid kõik teevad või seal just rääma kandi poisid võrkpalli mängitud. Kui ma uuesti kooli juba läksin, siis, siis ma olin nii palju taastunud, tähendab, oli kõik see halvatuse osa, tähendab, et ma suutsin ikkagi ise liikuda ja ja, ja ka teistega jõudumööda juba kaasa midagi. Lapsed võivad vahel olla väga julmad, kas sind koolis narritiga? Mul olid väga head sõbrad, kes, kes kaitsesid mind ja ja, ja ja aitasid, sundisid tagant ka. Sul oli operatsioon ka siin paar aastat tagasi, kuidas läks korda? See oli kallis asja. See oli väga kallis asi ja need asjad on kallile õnneks. Mind aitasid kaks ministeeriumit, lihtne operatsioon, maailmas tehakse seda nii palju. See puusaoperatsioon siis oligi vahetamine. Lembit Ulfsaki ja Väino Uiboga olite suured sõbrad, nagu ma mäletan. Me olime küll ja ja oleme praegugi, me tegime palju põnevat minu meelest. Me käisime väga tihedalt läbi, meie kursus tähendab tervikuna ütleme ju nojah, ütleb Väino Uibo, Tõnu Tepandi, Lembit, mina olin võib-olla Nakne neljane seltskond, kes natuke aktiivsem oli. Teistest. Me käisime väga tihedalt läbi Tartu Ülikooli bioloogidega rajakate pundiga. Me käisime väga tihedalt läbi kunstiülikooli selle kursusega arhitektidega sellel kursusega, kus õppisid vilin näpule. Leoloog, pin. Harry Šein kes seal veel olid? Oi, seal oli palju toredaid inimesi ja me väga palju sai niukseid ühiseid Kustist pidude häppini, häppeninge tehtud ja ja Tartus üliõpilaspäevadel käidud esinemas koos rajakatega ja, ja see oli niukene, kooliväline, väga aktiivne tegevus. Ja neid on muidugi aega palju vähem ja näete Harnile. Me läheme suhteliselt harv, aga, aga üldiselt me oleme oma arust küll täiesti niuksed, arvestatavad sõbrad, koolivennad edasi. No see oli tore, et Väino Uibo sealt välismaalt ikka tagasi tulid. Keda ma ei ole pärast seda näinud, ei ole näinud, ma ei ole teda pärast seda näinud, ma loodan teda sel suvel näha. Nojah, ta on kõrge posti peal ja Elva linnapea, Elva linnapea. Nonii, läks lahti. Niikaua kui sa ei tule, laulan, siis sul on üks imeilus äike, asime riskreediga soojain poltide. Jagaksiti käib kokku poll. Käsus. See imeilus väike. Viiumituga korda vaatlesid sa musta saladus mind vaatama. Kuid mõtlensuuri maleva. Kui veel, kui veel ei ava seda Millal sa siis Kukerpillidega liitusid enne solid leegaiusidesse, siis sa võtsid naise ka ju vahepeal? Noored inimesed jõuavad palju ja minu meelest see oli kuidagi täiesti loomulik, meil kooli ajal juba noh, ütleme lavaka ajal juba lisaks koolitööle kõike sai ju kõrval tehtud, nagu ma ütlesin, noh tähendab need esinemised seal. Sest ma lavaka ajal mängisin veel lihtsalt leiba teenida ja muusikakooliajast juba mängisin tipi ametiühingu pundist, tagusin trumme tantsuks ligi seitse aastat. Nii et, et noh, tegelikult see oli mu leivateenimise võimalus tipile lisaks. Ja kuna niuksed asjad olid juba varem käinud kogu aeg kritiseeris ka, mängisid kõrtsides ma olen mänginud ainult noh, tähendab nii nagu asenduspunt moodi, aga meil põhiliselt mängisime tipi tipi, klubi, orkestri me olime ja ja tegime tantsumuusikat. 70. aastal kateedri lõpetasin siis nagu ma enam ei, lihtsalt ei jõudnud ja ei olnud mõtet kenam del trummide taga istuda ja ja siis Sattus niimoodi, et Leega ühesõnaga mõne aja natukene kõrvalt kaasa tegin. Ja ja sealt edasi tulid juba Tõnu Tammega. Kas sa said õliga ringiga sõita? Mitte oluliselt tähendab seal üks mingisugune suurem ringreis kunagi seisis õhus, aga see jäi ära ja ja see aeg oli küllalt lühikene. Aga sul olid paberid korras, oleks võinud ikka sõita. Kui oleks võimalus olnud või, või olid sul mingid takistused ka? Ei? Suhteliselt paberid. Ma olin jah nagu nagu teenistujate perekonnast, keegi ei olnud otseselt kinni istunud Siberis ja Siberisse saadetud veel noh, vanaisa küll, aga ja tädi oli mul Rootsis, aga, aga ega ma nüüd ausalt öeldes ei sattunud ühtegi ühelegi nihukesele reisile. Mis oleks kapp maadesse läinud. Põhiliselt ma käin sotsmaades Kukerpillidega. Vaat Kukerpillidega sattusin ka sotsmaadesse kogu aeg ja nemad küll käisid enne seda, kui mina nendega liitusin, käisid Mehhikos ära ja ja Indias ja mina käisin nendega sotsialistlikus Kuubas ja ja siis Saksamaal ja mitu korda ja, ja ja Soomes siiski käisin ka nendega. Ei mingeid takistusi, minul nagu ei tehtud jah, põimudel. Sa mainisid vanaisa, mul praegu meenub, et sinu vanaisa oli sajandivahetusel Estonia teatri direktor, see oli isa poolt, vanaisa tuli tegelikult Rätsep. Ja, ja see ongi noh, kuskil seal väga kauge periood minu jaoks, sellepärast et meil peres on niimoodi sattunud, et mehed on kuidagi väga vanas eas abiellunud ja siis need need põlved on väga pikaks läinud teatritegemisega, ta oli seotud siin Eestimaal jaoks, tähendab, siis ei olnud veel kutselist teatrit. Estonia seltsi juures tegutses Ja ja, ja poolteist kaks aastat oli ta seal kunstiline juht. Samal ajal tegi ülikondi ja samal ajal ta oli rätsep. Tähendab tema elukutse, oli rätsep pärast tsaarivalitsuse poolt ta saadet õppima läände kõrgemasse rätsepate kursustele ja, ja siis sai ta töökohas, kus Moskva esimese tööstuskooli rätsepate tööstuskooli direktor inspektor sinupoolses suguvõsas on, nii et teil on ikka kõva naiste võim, allud, hoia metsik mehed on kõik väga vara ärasunud. Naljalt üle 50 ei ole ükski meelelaad. Isa oli ka 50 ja isa läks südamega. Ei grippi, suri maal, elasime, oleks abi saanud, võib-olla oleks saanud aidata, jaga. Kuidas te hakkama saite? Häid inimesi oli palju, kes aitasid väga palju, see oli raske aeg. 50.-te aastate teine poolaeg oli ta kõigile ja tegelikult oma maainimeste levi tegelikult kolhoosis olid kolhoosides aga väga palju häid inimesi ümberringi. Mul on kolm õde ja kolm tütart, kolm tütart ja üks tütrepoeg, tütrepoeg, nii et sa oled vanaisa ja nad on tublid tüdrukud. Üks on abielus, üks on abielus ja teised on abiellumise eas. Teda abielluma seas aga ei näe. Võib-olla ma ei ole nii tähelepanelikult jälginud, aga, aga silmapiiril praegu midagi niisuguste paistvast great lõpetab praegu tehnikaülikooli majandusteaduskonda diplomitööd just hakkab kaitsma juunis ja kuidas sa Krista tuttavaks said? Seejuures väga ammu. Tooks siis, kui Kristo käis Kristjan tuttav siis kui ta käis üheksandas klassis täiesti juhuslikult mingisuguse mingi kontsert oli, oli. Rjabovi string, orkestri kontsert ja pärast seda kontserti meil läksime kuskile mingi seltskonnaga huvitama, et ma olin just äsja Tallinnasse tulnud ja, ja, ja sellest ajast me oleme lihtsalt aretatud 1007 aastat hiljem, siis sattusime pärast ütleme vahetult enne kateedri lõpetamist sattusime muste kokku. Ettepaneku tegid sina vä? Kaudi abielus olite 19 aastat lausete panekud hingamine. Kuidas sa suhtusid sellesse, kui Krista poliitikaga hakkas tegelema meile? Siin kolleegidel oli see suur üllatus. Suur üllatus. Aga küllap küllap oli tema enda jaoks mingi probleem, tähendab omaeneseteostuse probleemi. Lapsed olid suured ja lapsed olid suured ja judos slaidis nishi. Ja mulle tundub, et ta saab päris hästi hakkama. Mul ka. Saate sõbralikult läbi ja suhteliselt, see on väga tore. Pojad kena. Üksi rääkisid laka? Ise olid noored toimed, olin kohe noored. Aimed kartsid. Kartsin küla. Kui läksin õhtul kui läksime piidusse tõmbasid tõmbasid saba Aga sina aega, tüdrukud, oh armas aeg olid kui valgu kaetud. Ei tundu, aga ei usu nende ingli-ilusse. Kuijaid. Tüdrukud muga, haa, jäi see maha jäänud, siis ma täitsa nutsin, ega naised hoidsid. Võitsid. Pojad on mul õige laagrisse, pojad said mul sanalaks tisside lahkaa, püksitrakse lahkaa püksi. Hävidile olgu heina ja hävinile, olgu, ei taha, et kuna need püksi depressibeesi silma Minu püksid püsti. Kuidas see kaare sinna Pärnu teatrisse sattusid, kas noorsooteatris sai isu täis või või öeldi koht üles, ei öeldud. Kohta üles sugugi mitte. Pigem ikka vist jah, ise jõudsin kuskil niimoodi otsusele, et et, et, et võib-olla on liiga kaua ühes kohas oldud. Mul saab, oleks saanud täis noorsooteatris 25 aastat töötatud natukese aja pärast ja ja see on aeg olnud niisugune aeg olnud, kus kus praktiliselt ühelgi näitlejal ei olnud oma garderoobi. Enamusel lavastajatel olnud oma kabinetti TÖÖ lauakestki. Ja, ja see Salme tänaval käimine ja töötamine seal selles majas minu minu jaoks eriti just see garderoobid ja pool või ja see näitlejate tööruumide pool äärmiselt räpased ja, ja niisugust eemaletõukavad. Ja eks sel ladestus pikkade aastate jooksul teatab Ilmselt ka on see probleem, et et tegelikult noorsooteatris tuli praegu jõuliselt uued noored inimesed, kes kes teevad ja viivad kindlasti teatri täiesti toredasti edasi ja, ja on näha, juba teevad ja viivad ja, ja ja, ja siis tuli mulle pakkumine Pärnu poolt. Kuna Pärnus läksid järjest ära Ingo Normeti ja Priit Pedajas ja lavastajate puudus Pärnus hakkas, hakkas muutuma täitsa tõsiseks probleemiks. Siis siis kutsus üleval praegune Pärnu teatri kunstiline juht kutsus mind Pärnusse tööd tegema, kaks lavastust tegin eelmisel hooajal Pärnus ja nüüd sellest sellest selle hooaja oktoobrikuust olin alates olin siis juba nüüd Pärnus päris ametlikult. Palgal, kes veel, lavastajad on seal? No Pärnus teeb endiselt edasi lavastusi veel Vello Rummo. Ja noh, jõudumööda on pärnu kutsunud kogu aeg külalisi endale. Merle Karusoo ju siin mõni hooaeg tagasi tegi, tegi täielis Eesti vabariigi Pärnus ja, ja nüüd sellel hooajal oli Peeter Tammearu Viljandist. Ja lootust on edaspidigi kutsuda ikkagi, aga ka külalislavastajaid väljastatud, et hoida trupp erksana värskena ja mitte kogu aeg ühtede samade inimestega päev päeva kõrval koos olla. Ja peale selle noh, lavastavad veel Pärnu Theatrumi näitlejad Aare Laanemets ja Ahti pudersell ja ja nii edasi. Näitlejad ei ole jalga lasknud. Näitlejaid ei ole jah. Näitlejate nisust, suuremat äravoolu ei ole Pärnust õnneks olnud. Pigem on hea meel selle üle, et tuleb neli noort näitlejat lavakunstikateedrist Pärnusse. Nii et kõik vanuseklassid on esindatud Praegu küll jah. Aga eks vahetumine ilmselt hakkab toimuma kõigi Eesti teadetes palju kiiremini, kui ta kunagi toimus. Sest et. Mida aasta edasi, seda enam hakkab olema töötuid näitlejaid Eestimaal, kes käivad ennast ühest või ühte või teise teatas pakkumas, praegu on need kuskil paari-kolmekümne ringis juba. Minu meelest on Pärnut ja tõin näiteseltskond praegu tubli ja, ja tasemel tasemel. Võimas tuumik on tegelikult kujunenud. Nüüd siis juba võib öelda niimoodi keskealine tuumik tegelikult on kujunenud sellest seltskonnast, kes 10 aastat tagasi Pärnusse tuli viis näitlejat lavakunstikateedrist pluss Aare Laanemets, kes tuli natuke hiljem. Jaan Rekkor, Laine Mägi, Katrin Nielsen Margus hoop, kaup, Elmar Trink. Tähendab, see on üks üks niukene tuumik ja, ja me väga loodame, et nüüd sellest seltskonnast, kes nüüd 10 aastat hiljem ka lavakunstikateedris tuleb, et nad jäävad Pärnusse püsimehed, nendest kujuneb järgmine tuumik. Või vähemalt tuumaandev seltskond ja eks aeg-ajalt liitub, liitub teatriga üksikuid näitlejaid, noori mujalt on näiteks minu meelest väga tubli. Tubli ja, ja pikaajalise suure potentsiaaliga on Sepo Seeman, kes tuli küll Pedagoogilisest Instituudist kultuurhariduse kateedrist, aga, aga, aga noh, huvitav poiss. Aga kuidas sulle see pärnu rütmistuda? Pärand on siiamaani olnud kaks täiesti erinevat rütmi, üks on talvine rütme, teine on siis kevad-suvesügisene rütm. Ja tahaks väga loota, et need rütmid hakkaksid nüüd teineteise tihedamalt ära sulama ja kujuneks välja terviklik Pärnu rütm. Aastaringne veenan masendavalt igav või ei, ei ole mitte masendavalt igav, aga talvel. Liigub Pärnus tunduvalt vähem inimesi väljaspoolt Pärnut, kuigi praegu on pärnu vallutanud talvel juba ka soomlased ja rootslased. Ja neid hakkab järjest rohkem kogu aeg olema. Kas nad käivad ka teatris väga agaralt, sest neil ei ole midagi muud eriti palju, sa saad oriumite kõrval teha. Ja väga agaralt käivad teatris. Ja tihtipeale tundub, et nende hulgas on palju inimesi, kes on elus esimest korda, teadlased. No muidugi käivad vaatamas kergemat repertuaari Aia muusikalisi asju, mis, milles keele keelekeelest arusaamine ei ole niru. Sa ikka viimasel ajal ilmselt mõtled ka selle peale, kuidas tükk sisse toob? Mitte iga tüki puhul viimased lavastused, mis mu noorsooteatris tegin. Nende nendest kumbki ei ole kasakas. Ja lihtsalt oli huvitav teha väga huvitavat materjali, lihtsalt jah ja, ja väga toredad näitlejad kellega seda tööd teha. Sest noorsooteatris viimastel aastatel ma olen väga palju koostööd teinud. Rein Ojaga ja minu meelest need need tükid, mis temaga koos on saanud, nagu noorsooteatris tehtud on temast välja kujundanud ka ikkagi Eesti taset asemel praegu ühe arvestatava ma meesnäitleja. Kuidas sul rahalised võimalused seal Pärnus on, kas võid teha kõike, mis tahad, või pead ikka arvestama? Oi, arvestama peab loomulikult sponsorid. Sponsorid on nagu loterii hetked ja neid võib leida, Nad võivad ilmuda tulla, aga, aga regulaarselt, sponsoreid ei ole. Ja noh See on tõsine probleem, tegelikult see. Riigiteatrite probleem. Mina, kui minu teha oleks, siis ma ei lubaks mitte mingi hinna eest, et väikelinnade teatrid riigi raha kotilt maastuksid. Tähendab, see võiks olla nende nende niukene vaikne hääbumine. Eesti riik peaks nii rikas, küll olematu, suudab, suudab üheksatkümmet teatrit toetada. Ja üleval pidada. Kui sponsorit on vaja, kas sa pead sellega ise tegelema või on selleks inimesed? Põhimõtteliselt ikkagi on inimesed jah, aga, aga, aga tihti tuleb ka sellega ise tegeleda. Sest kui näiteks meil oli võimalus Pärnu teatriga sõita Ameerikasse möödunud sügisel siis me ikkagi ise otsisime välja sponsori, kes aitas meil kinni maksta lennureisi edasitagasi. See on teatud mõttes ka alandav. Aga eestlane vist ei ole, palu ja rahvas? Jaa, jaa. Mujal maailmas on see nii tavaline. Mujal maailmas on see nii tavaline, ütleme kasvõi tudengi või algaja kunstnik või ta käib läbi ja neid sponsoreerib vaid fonde ja firmasid ja ettevõtteid on kohutavalt palju, meeletud pikad kataloogid, nimekirjad. Aga noh, tormab vähemalt 30-sse ja ühest või kahest ikka saab toetuse või abi endale ja neid, kes, kes otsivad võimalikke stipendiume-toetuseid. Noh, ütleme sponsoreid siis igasugustest fondidest ettevõtmistest, neid on kohutavalt palju, terve terve maailm töötab sellega. Kuidas sai teoks jalgpallimatš soomlastega nüüd, kus sa käisid hiljuti? See on ju tegelikult traditsiooniline. Väga vana traditsiooniga seal Eesti teatriliidu esindajad kinkisid Soome näitlejate liidule suurendatud foto minu arust 36.-st aastast, kus Paul, Pinna ja ja kõik tolle aja kuulsad eesti näitlejad on peal. Soomlastega maavõistlust pidasid, möödunud aastal toimus Tallinnas, ehkki rongkäik läbi linna ja kõik ja ja, ja soomlast olid isegi üllatunud, et ligi 1500 vaatajat oli pealtvaatajat oli staadionil, mina jalgpalli ei mängi, mu jalad on ikkagi natuke liiga põdurad. Andsime kontserti, see ansambel vist oli nüüdis võib-olla, et isegi viimast korda koos sisse folklasi koligan bänd. Mina olen Pärnus, Tõnu Raadik läks teatrist ära, ta on vabakutseline muusik. Jüri Aarma on seotud väga kuku raadioga. Tähendab liigu, tööd-tegemised, teadlaste väljapoole juba lähevad, siis on võimatu seda seltskonda kokku saada. Ja, aga me andsime Kansalist teatri väikesel laval koos soome näitlejatega suure kontserdi poolteist tundi. See oli siis nagu niisugune tänukontsert nendele vaestele jalgpalluritele, kes seal vihmas ja külmas pilli mängima ja meie omad kaotasid loomulikult seitsmeks. Oled sa tundnud ennast kunagi seltskonnas ebamugavalt, sellepärast et sa oled niisuguse töö peal. Ei, seda küll mitte, seda küll mitte, pigem selles mõttes eba ebamugavalt, et kui teatud seltskonda kuhugi, noh, veel mitte tuttavasse seltskonda sattunud, et järg ja kui siin omal ajal sai meelejahutaja tehtud ja lorilaule lauldud ja ehk siis noh, pigem ebamugav selles osas, näed nüüd, meil on näitleja seltskonnas, nüüd ta kindlasti teeb meile õudselt nalja ja tähendab noh siis ma olen alati öelnud niimoodi, et see, kes välja pakub selle ideed, et nüüd peaks kõvasti nalja tegema ja pulli viskama, seltskonna tuju üleval hoidma, et küsinud alati täitmise elukutse esindaja. Too härra või daam on ja kui te ütlete, et ütleme, Nathan, tal raamatupidaja, siis oleks õudselt kena, kui te natukese aja pärast siis lööks mulle arveid kokku, tähendab või teete oma tööd, tähendab, miks, miks ma peaksin vabama vabajastama, töötage? Kilvet praegu äritegevuses ei läheks. Üldiselt võõras nähtus olen nii ärivõõras inimene, et tänu sellele pügada saanud elus kõvasti. Ma olen väga palju oma raha pannud mängu selleks, et ühte või teist ettevõtmist korraldada. Aja ma ei ole kunagi tagasi saanud. Ma saan täiesti võõras asi. Kuigi kummaline on see, et üks vanaisadest oli kaupmees. Temast ei ole mulle ilmselt mitte midagi külge jäänud. Nüüd siis on kukkumasse kuldne 50 püüdoni kuldne olla. Nüüd alles elu, algab teine noorus. Hästi, noored naised hakkavad meeldima ja kui nad juba meeldima hakanud Ei tea, ma ootan ka seda hetke, millal see võiks niimoodi peale tulla. Siiamaani ei tunne veel. Ma olin ühist oma olemuselt küllalt lapsik olnud väga kaua aega. Võib-olla tuleb nüüd niukene keskiga. Aga seda sa ei ole endale tõotanud, et teist korda enam hästi võtame. Räägi räägi küll, võib juhtuda, seega. Suhu. Mis sa arvad, et paremad ajad on selja taga või või paremad ajad ikka veel ees? Paremad ajad on selja taga. Ma usun, et seal niimoodi mõtlevad väga paljud minu eakaaslased. See on kummaline. Tegelikult see elurütme, seeru, laat, mis nüüd domineerima hakkab? Ma ei usu, et eriti paljud minuealised suudaksid selle rütmiga kaasa minna. Vähemalt mina küll ei suuda. Ma saan, püüan teda mõista ja küllap ma mingil määral ka mõistan puhtemotsionaalselt, ma ei lähe sellega kaasa. Ja, ja nii kui veidikene nostalgiline olla, siis, siis ikkagi minu põlvkonna inimeste ilusamad ajad olid kuuekümnendad. Siis toimus Eesti kultuurielus ikkagi väga suured. Sellele vaatamata, et me istusime. Istusime siin selles kar arestikambris mitukümmend aastat, aga sellele vaatamata kuuekümnendatel aastatel sündis eesti noor luule noor kirjandus, har proosa sündis täiesti uus Eesti. Ma mõtlen just heliloomingut alates sealt tormisest ja, ja partide ja, ja ja ikka keegi kõigi kõigi teiste noortega, kes sealt tulid, sündis, sündis tegelikult ka täiesti uus interpreetide põlvkond. 70.-te alguses sündis täiesti uus Eesti teater, uus eesti kino, tähendab uued lained, kõikidele uus Eesti maalikunst, uus eesti arhitektuur, tähendab see kõik tegelikult kuni sinnamaani järelejäänud vanem põlvkond, kes noh, sellest sõjavarustusest üldse siia Eestimaale jäi suutis kuidagimoodi säilitada, õppejõud olid olemas kõrgkoolides ja, ja nemad suutsid säilitada selle potentsiaali. Aga tegelikult noh, ja mina sattusin sellesse sellesse põlvkonda noh küll mitte väga aktiivselt otse liidripositsioonil olevana, aga, aga ometi nendesse rühmadesse, nendesse tegemistesse mõnel mõnel pool kiivitsena, mõnel pool kaasa lööjana. Ja ja tähendab niisugust terviklikku kultuuri uuenemist vist ei olegi tänapäeval enam üldse võimalik või noh, kui siis tulevad nüüd üksikisikud ja kõik on kuidagi läinud tunduvalt egoistlikku maks tähendab autorikesksemaks. Autori signatuur maksab tunduvalt rohkem kui gruppide praegu ja just nimelt maksab rohkem. Ja niisugust niisugust hetke vist ei tule enam. Ei tule enam. Nonii, pea et toimuks niukene, nii jõuline, tugev verevahetus või tähendab uue vere sissevool. Ja jah, selles mõttes on küll ilusamad ajad möödas, minu jaoks. Tööd ikka peaks jätkuma, tööd jätkub, tööd jätkub, poleks, oleks ainult endale vaimu vaimuvaim värske ja ja tegemisoskused olemas, siis tööd jätkub küll ja suveks jääd siis Pärnusse. Ei jää Saaremaale, lähen Saaremaal seal niukene pisikene vana kalurimajakene rannas ja seal pärandatud või on ostetud, sai ostetud odava raha eest veel? Jah, tol ajal tolle aja kohta odava raha eest tolle aja kohta odava raha eest ja, ja ta oli niukene, suhteliselt ahervare, aga, aga nüüd ma olen teda kohvitsenud, jõude mööda kohmitsenud, need katused on peal, seinad on uued, aknad-uksed on ees ja saun on valmis ja ja küttekoldeid korras ja nii et võib ka talvel seal käia ja see on paik suvel kogu aeg. Kuidas puhkad, kas sa oled niisugune, noh, tõeliselt puhkaja võtab päikest ja või pead kogu aeg tegutsema? Ei noh, seal Saaremaal niimoodi tõeliselt päikest võtta, selles mõttes, et viskad selili maha. Ega praktiliselt ei ole võimalik, aga, aga. Mul on igaks suveks ette näha, nüüd on vaja üks kõvasti tuba valmis ehitada, nüüd jälle need ehitustööd pikaks pikemaks ajaks parimaks aastaks ette planeeritud, siis hakkab teisest otsast maja juba tahab värvimist ja lagunemine on üks asi ja teine asi ja ja murud tahavad niiter, õu ja aed on suur, palju õunapuid on, õunapuud, tahavad lõigata ja tööd on seal, nii et aga see on mõnus töö. Aga seal mere ääres kohe üks, seitse kaheksanahalist, sel aastal saab Pärnus ka ujuda. Lugesime. Ja Pärnu rand avati ametlikult, kuigi noh, ilm ei taha seda No kui ilm läheb ilusaks, küll siis rahvas tuleb ja tuleb ja tuleb teatrisse ka. Tuleb tuleb viimane suvi, eelmine suvi juba Pärnu suveteatrihooajal näitas, et et rahvast on palju ja isegi kahju oli, et mõned, mõned sajad inimesed jäid ukse taha täitsa. Noh, tõmbame, siis on otsad kokku, mida ma sulle siis soovin, ma soovin sulle tervist, ülejäänud ostad kõik ise. Lovindumegi. Alati olen mina lusti stiili, ta ei meeldi mulle. FDA natuke uimas ta uimastav, sellest ei ole suurt. Et tema küll natuke uimas ta uimastav sellest ei ole. Laeva kõrk pri kõrgel mäe Uppetantsid särgil laevadelt kõrgele laele. Seal pinal alati olendina lustilusti, rikaalati meetri kuulutan. Natuke pääsitav, väsitav, sellest ei ole suurt luu etemad, natuke väsitav, väsitav, sellest ei ole suutnud. Uue naabri õieti kinkis mulle uurigeti õue, naabrioriti kinkis mulle uuri kepi alati joonel linalustiliiklustee. Alati meeldib mul musi. Emadel natuke vesine v siin-seal ei ole suurt etemad nad v siin v selline, selles ei ole suutu. Mann kandis kleidid külla, sõidavad ikka kollaseid maid, kannist, villaseid ja kingadele kollased. Alati olen lusti Nurstiiligalati, meeldis mu naine temaga natuke toorise baaris, et sellest ei ole. Emadel natuke tooris kooris, et sellest ei ole. Seal oli ka uksed ja vannitoad pööratud kooli Mainor siin ja liiga uksed ja vannitoas. Vann. Oo ei söönud ka Oli ei, isegi rooõi. Nüüd on roose, Gucci on. Nende hulgas ka Eesti anda ei saa asja. Mure või ta alles alles ma ma juures. Nii ta oma, ma ju ei saa. No kes muidu ilus sinine No sinder, venna ta nagunii see. Pall tehasel. See nii huvikoore ei. Saanud ma, ma ju. Avakäin, oo see keegi, mul pole mu sambaid, Jerry roosil, vennas. Kui ei ole lõõtsaäss ja tonni ja siia laias maailmas. Ja Roosegu nii kui koorevõi. Ta on, saal sma Ma juures ei, nii ta mamma juures. Roosi S tema lausa tahaks seda. Härra Allar Roose meenub see Kui saad alla mad