Tervitus päritud laulusõbrad. Meeldiv on teiega taas kohtuda. Ei teegi täna pikka sissejuhatust, vaid kuulame kohe laulu ikka Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist. Mul on vennad nii kui virvad ta ta Villega ei kompa luule la Ale Ale Liile luulela. Mul on vennad, nii kui ta ta vile lai kompa, luulela haljale lille luulena, Alejal eliile luulela tädipoja täis, et me, et ta, ta vile, lai kompa luule la aleval eliile luulena Arhal eliilee luule, ela, oni pojad, nii kui Josjad ta ta Villellay kompa luule la anevalelile luulele relile luulele. Meile laulis anud Tilk, puista külas Toris salvestas teda 1965. aastal Herbert Tampere vennad, nii kui virvad onupojad nagu osjad, vile, lai, komba luule la tundub üks tõsine perekond. Rahvalaulude uurimine on mõnikord nagu genealoogia mitte ainult tolles mõttes, et ajada taga lauljate, kauget sugulust, kas sinu enda või mõne sinu tuttav, aga ikka on ju kena teada, et su esivanemate ringis on olnud mõni inimene, kes lõdva randmega laulab ning paneb kirja koguja-le 401 laulu nagu näiteks Muhumaa poisike Joosep tuust. Mitu laulu sina kuulaja tead, peast, laula, noja jäägu ta sinna? Jah, just nagu genealoogia. Pigem aga selles mõttes, et kuidas mingi laulan tekkinud milliste teiste lauludega on ta põimunud, segamini läinud, kes on teinud uued sõnad, kui vanad on ununenud või juba täiesti arusaamatud. Vile lai kompa luule la mis siin siis nagunii väga aru saada on. Õigupoolest saab kõik kohe palju selgemaks, kui lüüa lahti täiesti erakordne võrgulehekülg. Regilaulude andmebaas ikka VVV folklooriee kaldkriips regilaul ning püüda ajada näpuga järge sõeludes välja makroteksti, eeldades häälikute ja keele muutumist. Ning nagu võluväel saame vile lai kompale kohe küllalt uusi vasteid. Tegu on küllalt tuntud värssidega, mida on lauldud üle Eesti väga erinevates lauludes. Säärast refrääni, näiteks Suure-Jaanis on kirja pandud. Mul on vennad, kumined, virved, data viividi, lai kompalyya, selge see, vii meid kohe äratundmisrõõmu, nii et tegu on refräänis pika, tolle praegugi üsna laialt laulva lauluga mida Sangastes on lauljalt Lotta Andersonilt mitmeid kordi üles kirjutatud. Et me Lotad kuulata ei saa. Kuulame siis omamoodi tõlgendust Lota laulust ja laulavad habras sild nime taha peitunud. Heilo Aadla, Merle Antson, Sven Hansson, Friidi from, Priit Karm, Aare Laak, Maarika tint ja Anne Türnpu aastal 1992 lugu on villa, kombali. Teele. Kuid ta Oli meil. Ja olekski nagu kõik. Ent nüüd alles hakkabki huvitavaks minema peale tulise kiirusega edasi põrutama, sest muidu ei mahuks me kogu lugu tänasesse saatelõiku kuidagi ära ja niikuinii ei mahu. Panen siis kohe edasi, praegusel ajal küllalt populaarne laul on jäänud lauldavaks kui unelaul, sest ta ju algab kohe sõnadega uni, tule ehkki unelaul ei ole ta teps mitte. Lotta Andersoni lauldud villa kompalyya laul. Kui sellest refrään ära võtta, sellest refräänilist kõneleme kohe, on ju otsekui hoiatuse Laidlejatele ja liiga kõrgete abielustandarditega suudele. Mõtsa lätsi mehete mitte nagu tõlgendasid meie äsjakuuldud muusikud mehegi või mehe tee mõttes läks mehete suhu, suitseta hobune. Nagu ütleb vanasõna. Metsa läheb meheta, naine soosse ohjata, hobune. Või jälle metsa läheb naiseta mehike, kui ohjata hobune. Ning edasised värsid kinnitavad seda motiivi tähemõrsja laulus. Muuseas tähemõrsja saatega kuulata päritud laulu saatelõigus otsige arhiivist üles motiivid sealt laulust, kus neid tahab minna päevale kuule ja tähele abikaasaks ning tollest ei tule kuidagi midagi välja. Sa seda Kuusta kosilast päevast mihista meelelista kuuell, kuri kuival kummer päivail ballav, kui ta Paistu, kuula käre näia kulmu Palot ära näiopalöö ning leiamegi Sangastes kohe teise laulu, mis meie mõtteid kinnitab. Mõtsa läätsi, Mihete naine, suhu, suitseta obene ohja Butteva Uiboede seebid, saviseina puude Kaus, puu, Kadajade. Nüüd me teame, mis laulus juhtus. Neiu tahab endale abikaasat, sest ei saa üksi hakkama. Abikaasa peab olema, ent üle mõistuse hea. Seda ka pole saadaval. See asi on selge, jõuame tagasivile, lai kompa või kui soovite villa kombalyya juurde. Siin on asi lihtsam, sest tegu on ka Baltimaadel väga tuntud lauluga. Igneemann, kleeplindi händ. Ehk ma võtan oma klaasi kätte ja lähen temaga Madalmaadele, mis tähendab seda, et selle rituaali juures kokstetakse klaasivert vastu alumist laua serva. Laul ise aga ilmub juba õige mitmes trükises 19. sajandi alul ja laulu refrään Vivele kompanii ja ongi meie tänase laulureisi alguspunkti. Aga see ei ole ju saksa keel. Sakslastel on selle kohta suurepärane seletus, tegu olevat 18. sajandil prantslaselt laenatud lauluga viiv lamuur. Viivla kompanii. Probleem on nimelt selles, et tegelikult sellist laulu prantslased ajalooliselt kuigi kaua ei tunne. Ainsad prantslased, kes seda laulu on laulnud on Kanadas elavad, välja rännanud, ent nemad teevad laulu kõige varasemalt alles 1800 kuuekümnendatel aastatel kus see tekst on üles kirjutatud prantslaselt kalameeste käest. Selguse löövad majja horvaadid ja Soloveenid. Nendel on laulu refrään teada juba kaks sajandit kui tuntud joogilaul ning nad teavad ka, et laulusõnad on laenatud hoopis Itaaliast. Nüüd aga jälle ajas tuhinal edasi ning sirbi me 1933. aastal Tallinnas välja andnud laulikud saksakeelse pealkirjaga ja vabatõlkes, umbes armastuse ja palju lauldavad noormeest ja rahvalaulud rõõmsal tunnil, kus on lehekülg 22 jälle meie tuntud vana laul allkirjaga Göte. Ning Kööde jälgi pidi jõuamegi tagasi umbes 18. sajandi lõppu. Mil Johann Wolfgang von Göte ikka toosama Fausti Göte oma Itaalia-reisi ajal olevat pannud kirja rahvalaulu mille refrääni me juba teame. Aamen konks. Aga see pole veel kõik. Lauluviis koos refrääniga kirjutaks üles ka inglaste šotlaste keltide juures juba 19. sajandi alul ning kaudu sealsete väljarändajate jõuab laul Ühe hooga uude maailma Ameerikasse. Lauluviisil on uskumatult palju erinevaid sõnu ning pealkirju, tõlgendusi ja tõlkeid alates Ohaio pool hümni ning lõpetades kasvõi inglise laste nii öelda nööri Rimiga KUS vile, lai kompa ja villa kombalyya asemel hoopiski. Samal ajal laul samuti Eestis uskumatuid jänesehaake jäljendades ning otse tõlkides, osalt saksapäraselt joogilaulu. Teisalt muutudes Liisu salmiks moondudes arusaamatutesse refrääni. Eks jäljendades keele kõla, mida jäljendasid jäljendajad, kes jäljendasid meie Göte poolt Euroopasse toodud laulu refrääni. Ning meie villa komba liist saab hoopis kas või i Kõnia kõnna kõnna ja nagu laulavad meile seto Michi sum Sulle kooki moosiga ja et asi oleks veelgi põnevam, võib öelda, et laul on teiste sõnadega veel teisegi korra Eestisse jõudnud ning seda laulu teavad meil vast pea suurem osa eestlasi une pealt. Aga meie kuulame seda lugu Säm Pathersoni triolt aastast 1925, kes laulis ühena esimestest plaadile laulu. Mull on vennad, nii kui virvad vile, lai kompalija.