Tere, tere, jälle kallid päritud laulusõbrad. Rõõm on teiega taas kohtuda ja vaat neid laule ja lugusid on ju mõnesuguseid, mida siin Eestimaa pinnal on läbi aegade armsaks peetud, tõlgitud, lauldud, omaks luuletatud ja sepistatud. Ma tulen vastu jällegi ühele toredale soovile ja räägime laulust. Ei linn, ei laul. Mille poolest see laul siis eriline on? Aga vaata sellepärast, et seda laulu ju lauldakse siiani. Eriliselt on sedaviisijuppi koos sinna juurde käiva salmijupiga armastatud noorte pillimängijate seas. On ta ju lihtne mängida ja mõnus kuulata ning sõnadki jäävad kohe meelde. Ei lind ei laula, ei olema vaid kuu seal kõrgel üleval vaid üks minu nägu, Saimine Juke. Minu süda tuksub temale. Kuulame küll ilma sõnadeta salvestust loost ei, lind ei laul. Ikka Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist, kus Vastseliina kandis populaarset kandlelugu mängib pelmarsik keda salvestas 1981. aastal Igor Tõnurist. Mind on nii kaua, kui ma seda lugu tean. Ei kogu jõuga minu kannel kodus just alati väga paksu tolmukihti. Mind on paelunud selle laululoo kummaline sõnastus. Et ma ei ole linn ega ole ka laul, olen hoopiski kuu. Ja nagu iga põneva loo puhul tahaks kangesti kohe teada, mis sai edasi või mis siis juhtus, et just nõndaviisi see otsekui janu veel mõne jutu killukese järele tuntud kirjanduslikest tegelastest. Noh näiteks, et kui kellamees lible laulis Lutsu suves kiirele, et rätsep tahtis ratsa sõita, eks ta ole küll siis teadmine, kuidas see laul edasi läheb või mida too Rätsep õigupoolest seal laulus tegi. Annaksime sellest maailmast palju põnevama pildi. Aga täna me ei räägi ja ei laula veel ratsepatest veel mittehoobist Kuustja muust. Ja kas või hoopis eesti osavaimast kanga kudujast. Asi hakkab hargnema, kui poolkogemata komistame samale laulule samale laulule ainult teiste sõnade ja ka hoopis teise viisiga. Kuulame kohe otsa Johannes Piirsood Martnast aastast 1972 ikka Eesti rahvaluule arhiivist ja laulu pealkiri on. Oleks majuks lilleke. Poole, eks ma lilleke, siis nad teeksid nende endale siis leiaksin ehk aset ma sinu armsas rinnas märtsi ta. Oleks ma üks linnuke siis lendaks sinule Malawlaks armust, palavast ja armastusest jäägavas. Ehk võiksin kull segu õuna sealt kõrgelt alla vaadata sinu voodis, mis akna all, kus istud mat, salajal, ehk võiksin jälle lina juure suuõõnes viibida, siis võtaks armu käega Sobalgelt Moore paita, lilleli Enn täi olema? Ei kuu, ei söita ingel ka, ma olen vaene, neiuke ei puutu öösest, so silmas. Sööda, miks soovib nii, mis käid, ei iialgi. Jää vait, jää vait ja kannata jonn, soli ja naerata. No siin tundsime ilma kahtluseta kohe ära saksa rahvaviisi, mille kirjutas oma teoses kuulsaks Philipp Friedrich aastal 1826 laul Wilhelm Hauphi tekstile Troya Liibe ehk truu armastus, mida soomlased teavad, kui hämalaiste laulu Esimesest maailmasõjast pärit nüüd hüüdja hääl käib, heledast käib valjus läbi Venemaalt, mis kutsub vapraid veretööl siit ühte lugu päeval ööl. Ent me ei räägi tera muidugi üldsegi sellest viisist. Ehkki ka see on kahtlemata väga põnev lugu. Ei lind, ei lill, ei olema, ei kuu, ei süüta ingel k vaid ole vaene neiuke libuutusessus, ilmasse, luuletuse pealkirjaga minu soovid avaldas 1893. aastal Postimees ning alla oli kirjutatud autoliks vaid neiu. Olgu selgituseks öeldud, et luuletuse kirjutamine ning oma üllitise pakkumine ja saatmine ajakirjandusele 19 20. sajandi vahetusel oli väga-väga levinud ja tavapärane. Luuletusi kirjutasid pea kõik kirjaoskajad, noored, mõnigi andekas sulesepp saiaga sule sappa ning mõnikord jälle nagu saatuse kiuste said sabasulgedega läbikukkujaid suured kirjanikud. Teinekord aga juhtus, et andekas kirjutajast, keda avaldati ja armastati Nemad kadusid ajaloo lehekülgedelt ning neid ei mäleta enam mitte keegi. Meie luuletajast neiuga juhtus aga nii ja naa. Anonüümse autori leiab üles koduõpetaja tõlkija ja luulearmastaja Elviine Feldmann kelle 1897. aastal välja antud kogumikus eesti naisluuletajate album ilmub üheksa salmile, luuletus, mille autoriks on märgitud Aliide Selting. Pealkiri ikka minu soovid. Jää vait, miks süda soovib nii? Mis täide ei iialgi. Junn siini iial naerata, jää vait ja vait ja kannata. Ja nii jõuamegi peaaegu meie andeka luuletaja neiuni. Aliide Karoliine Seltim. Hilisema mehe nimega Schwede pärit Helmest Aliide peale selle, et ta oli osav kirjutaja ning tundub ka, et Lydia Koidula luulest kaunitesse sisse võetud tähelepanelik kuulaja kindlasti märkas fraasis jää vait ja kannata Emajõe ööbiku tuttavat värssi luuletusest maailmale ära ütle. Aliide-Aga võidab tihtilugu oma kangakudumisoskusega mitmesuguseid, auhindasid. Aliide isaga nähes tütre andeid ei kingi kahjuks. Või õnneks talle pool seda poognat peenemat paberit ja saksa tindipliiatsit vaid võtab kätte ja hakkab inseneriks. Aliide isa Jaakob leiutab uut tüüpi kangakudumismasina ja täiustab kangastelgi, mis toonaste lehtede kommentaare jälgides tundub olevat niivõrd geniaalne ja uuenduslik, et võiks võrrelda ehk tänapäeva mõistes jalgrattale kettülekande leiutamises. Auhinnad tulevad, kangrut kiidavad ja paluvad uut sugust väljaõpet. Seltinite käest ostetakse masinad ning edasi. Edasi kahjuks ei mäleta enam uut tüüpi kangakudumismasinaid geeni. Selle idee kaob koos elektritulemisega nagu unistus. Vastutuulelaevast. Ega eliide lahkub kõigi kurvastuseks suurelt maailma näitelavalt veel enne, kui teised temaaegsed lahkub puhkama Viljandi vanale kalmistule. Peaaegu vana kabeli vastu tee äärde. Entalide laulu küll mõne üksiku moondunud värsina lauldakse siiani rahva seas pea 130 aastat pärast teismelise neiu luulelendu tärkava eesti kirjandusmaastiku kohal. Ja nüüd laulab lõpu veel ansambel Kungla Virumaalt. Kontsertsalvestus on aastast 1999. Ei lind ei.