Tere ja head päritud laulu teile on imeline sügis, üldsegi mitte enam linnulaulu ja igatsust aeg. Ent sellegipoolest järgin täna üht liigagi kaua õhus olnud kuulaja soovi ning pajatanud sellest laulust õige veidi. Sellest, mida päriti päritud laulu saatesse, eks muuseas ka teie kuulajad, võite kirjutada ju päritud laulu saatesse kaadressile huvitaja, et ERR. Ja vaatame, mis teie mõtetega siis teha annab. Täna aga kuulame õige kohe laulu Greete Jentsi kiuntsi Greete esituses. Toreda ja energilise laulja Grete leivanumbriks olid kahtlemata tema lõbusad uuemamoeliselt laulud. Peaaegu täiesti kogemata tuli välja, et Grete teab ka vähemalt veerandsadat vanemat regilaulu, mille ta oli pärinud ning õppinud oma emalt kaadrilt. Ent jätame vanemad mõneks järgmiseks korraks, kuulame täna õige noort laulu. Õige vaevalt veidi üle 100 aasta. Olen mõnikord mõelnud, et kas laulu meloodia võiks uusi tekkivaid, veel mitte olemasolevaid laulusõnu nõndamoodi mõjutada, et need nagu näiliselt mitte kuskilt kellelegi ühe või mitme inimese sulepeade ja tindi läbi paberile kirjutatakse. Ning need eri paigus sündinud laulutekstid räägivad äkitsi nagu kokku leppimata ühest ja samast asjast. Kuulame täna päritud igatsust loomulikult Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist ning algama suurepärase Mulgimaa laulja, tollal 78 aastase Greetega salvestus on tehtud aastal 1962 ja salvestas Herbert Tampere Karksis. Mu süda tuksub sulle, minu väikene Pärnu linn. Vangilaulud ja vangide laulud on aeg-ajalt ikkagi kultuure paelunud. Tundmatus teadmatus, süütud ohvrid ning ülekohtused, vangirauad. Beatine mahalaskmine, ohvriks ka ilma süüta mees. Pärnu vangilaul kahtlemata säärane ongi koosnedes vähemasti kahest eri ajastul sündinud laulust millest esimest kuulsime just Grete käest nüüd. Ning huvitaval kombel on see ainulaadne, rääkides kaunis kummaliselt täpselt tolleaegsed Tsaari-Venemaa arestantide pealesunnitud soengumoest. Et vange ära tunda, allutada, takistada lihtsalt põgenemist oli aheldatute parem peapool aetud paljaks teine, vasak, võib-olla mõnikord ka vastupidi, jäetud juustega kaetuks. Lõin käekesi pähe, pool pead mul paljas ka. Tavaliselt läheb laul veel pikalt edasi. Kuidas näen valetunnistajaid seal seismas kohtu ees? Seal näen mina oma armsat, nii valge, kahvatu kui surmavari seisab üks valge õis tal käes. Oleksid mul tiivad sinu juurde lennata, sest ilma südametu on raske elada ja ilma lootuseta ei võima, armasta. Lahusolekust räägib ka see laulu, vii. Mis, mis laenati meile võib-olla sealtsamast, kus meenutati kaunist kodu Pärnus. Aga võib-olla toodi ka see viis alles Vene-Jaapani sõja ajal sõduritega, sest millegipärast pärast meenutatakse seda lahusolekut just olles sõja toimumise ajal enim. Ja sõjas tekivad eestlastel juba uued, väärisid. Ei laula ööbik õnnest, ei armuviisidest, vaid kurtusest ja valust. Ja verre loikudest. Ning see on juba seesama laul, mis praegugi on veel päris tuttav paljudele eestlastele. Selle tekst on küll kaotanud oma autori ja seetõttu võib öelda, et ta on kindlasti üksi ilusamatest igatsustest. Meie rahvalauludes. Jätame teid siis nüüd selle lauluga omapäi. Laulab veel meelika Hain sooja armastuse ja rõõmu laulud. 13 aastat tagasi. Ka on r-i doosi ta hooge maale. Ja Neid sa temaga. See reegliteesi käes Vaarest jood ta. Üle rai ja lehed. Pohli ta siis ka siin. Kosmi noaga. O'ga r-i geeniusi sa ka emale ja neid.