Tere ja head päritud laulude eile. Jõuluaeg hakkab vaikselt liigi aerutama ning talurahva ja maainimese jaoks tähendab see muidugi pisikest puhkuse võimalust. Seega on ülim aeg leida aega mängimiseks. Mäng on meil alati olnud väga tähtis tegevus päriselt ja mängijateks kunagistele videvikuõhtutel, suitsutared hämaruses ja miks mitte ka uuemate taru äärberite petrooli valguses. Mängijateks oli seal täisealised, täisealised ja noored naised, mehed, nemad istusid siis tihti eemale, jälgisid seda kõike ilu. Võiks isegi öelda, et kui me kõneleme vanematest õige vanadest traditsioonilistest mängulauludest siis see on nagu meie oma teatri eelkäija. Aga olgu praegu mõlgutama, veidi hiljem kuulame praegu Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist üht mängu laulu laulab toona 70 aastane Liis Mäll võllult Rasina vallast üle külakülast salvestas Karl Eister aastal 1930 Me lääme kaarja põima. Kindlasti tundsite siin ära praegugi meil mängitava ja lauldava laulu. Me lähme rukist lõikama ning põnev, et mitmel pool nimetatakse seda mänguks, mida mängiti talvel isegi jõulude ajal. Kummaline, eks, et miks peaks mängima ja laulma kaera või rukkilõikuse südatalvel kui vili juba koristatud, pekstud ja ammugi salvedes. Loomulikult on meil ühelt poolt tegemist tollesama aru saama kõverdumisega millest oleme rääkinud ennegi, et merelaulud ei ole ju ainult laulmiseks merel ega sõjalaulud sõjas samuti nagu mõrvaballaadid ei ole. Aga jäägu see praegu tähtsatel ja tähelepanuväärsetel aegadel, nagu seda on näiteks pööripäev. Iseäranis suvine ja talvine on muidugi oma tegevusega ka mängudega mõjutatud muud maailma enda ümber viljakasvu edenemist. Kas või armastus neidude ja noormeeste vahele, sest lapsi neid polnud külas kunagi liiga palju. On põnev, kuidas paljude laulude puhul põimuvad vanem ja uuem arusaama maailma toimimisest ning kuidas kasvõi uued mängud sulanduvad oma kultuuri oma kultuuri, vana maailmaga. Ning me ei tea kunagi, kus on ta murdepunkt. Millal Soro astrite päästjas saab üks hetk. Müütiline Naatsaret lane. Millal saab ühes kultuuris pööripäev, päevast ja uue aasta ringi algusest midagi mida me ei mõista? Äkki on see liiga tavaline, iseenesestmõistetav, tavaline nagu mäng. Me lähme rukist lõikama. Mida lapsepõlve koolitädi käskis kõigil mängida, ehkki õues kuuri taga mullast poistega välja kaevatud revolver ja neli roostes padrunit olid palju, palju põnevamad. Kui aga tavalisus murda, jälgida oma tarmasest tare nurgas põrandal mängivaid neidusid ning kõik muutub korraga arusaadavamaks, sest tavaline on ju vaid see, mida me ise tahame tavalisena näha. Tavaline on see, kui midagi on igapäevane. Ent paradoks seisneb selles, et igapäevane erilisus ei muutu veel sellepärast tavaliseks, et me tahame teda tavalisena näha. Meie kaera põimimine või rukkilõikus on kõike muud kui väga tavaline. Mõni kultuuris ehk maagilinegi on ju armastuski, mida meie kultuuris on tihti arvatud olematuks. On maagia, oma kaerapõimimise või rukkilõikamise laul mis on juba sadu ja sadu aastaid vana on meile tõenäoliselt jõudnud nii idast kui läänest ning samamoodi oleme me seda laenanud ja edasi pärandanud nii põhja lõunasse idasse kui läände. Võiks öelda, et see on arhailise lembelaulude standardnumber üks, sisaldades armastatu leidmise tööd, tehes üürikese õnne ja siis üksinda jäämise. Ja nagu pööripäevade lauludelegi kohane, algab kõik jälle otsast peale. Kust ma võin leida oma kallima, oo, ma nägin teda eile öösel, selge, särava kuuvalgel. Igaüks leiab endale õige armsama, aga troll jääb üksinda, häbi tal, olgu. Nõnda laulavad näiteks rootslased juba seitsmeteistkümnendal sajandil ka ülejäänud Euroopa rõkkab küll ilma trollideta kist, otra ja kaera lõigates. Homme lähme tri põima, kes tahab tulla sidujaks kellest saab mu armsaim, kes saab üles leitud? Prantslased muidugi ütlevad, et laul on nende sakslased, austerlased, hollandlased arvavad samuti rootslased. Nemad arvavad, et ju see laul ikka Saksamaal tehti. Kuidas saabki teisiti, kui laulu on oma teosesse põiminud ju ka, Wolfgang Amadeus Mozart. Oot, aga kus sündis Mozart? Tühja temaga, see on ju üks suur Saksamaa kõik ning tõepoolest ei saa salata, et laulumängu mängimist mõningate eri versioonidega mainitakse Saksamaal juba 16. sajandil ja mida siis arvavad eestlased? Kas jõulumängimis ulatub keskaega ja võib-olla kaugemalegi veel ning mida mängitakse veel praegugi, on tavaline või hoopiski mitte. Kirjutage siis oma soovidest ja mõtetest seoses tavaliste rahvalauludega ikka aadressil huvitaja, et ERR ja leiame koos igast tavalisest asjast midagi erilist. Aga nüüd lõppu veel midagi üsna äsjasel sünnipäeva lapselt ja nii nagu ajale kombeks tollal ja võib-olla ka nüüd õpime nägema seda, mis on pildil puudu. Sest see on teinekord tähtsamgi kui see, mis pildil. Aamen konks ja kohvilonks. Ruja 1971. Rukki lõid.