Tere, Hääd päritud laulusõbrad, talv kolgi mürinal ukse ees ja peagi surub külmas roostetanud naela. Asjata ei toonud seda võrdlustel, ehkki täna kulgeme isikuliselt hoopis teisi radu, siis viivad meid rajad ikkagi selle mõttekillu. Tori äsjase sünnipäevalapse sünnilinnaraud tee äärde läheme tükkis nõidusega külmapealinn Jõgevalt külma Siberi ja tuleme tagasi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist kuulame täna Omski oblastist Kalaczynsk rajoonist Kovaaljuva külas salvestatud laulu, mida laulavad Paulina, Kondrova ja Eliise näkk. Salvestasid Anu Korb ja Indrek Kaimer. Aastal 1995 kabala kõrtsus karjus. Sõidan mõnikord Viljandis Tallinna minnes kavalas läbi ning alati tuleb see laululugu kohe meelde. Ja siis olen otsekui nõidus seal kahes kohas korraga, sest kunagine kavali asutatud kabala kõrts asus hoopis teises kandis. Temast sai külmapealinna jõgeva alusrakuke ja, ja seal ei olnud kavalismiga küll muidugi midagi suurt tegemisteni laulise viivaid nõiduse radadele küll just nüüd, sügisel suure surma ajal harrastajatega meil nõidust palju ja liikus palju, isegi nii-öelda arbujaid mitte keeta armu jookigi. Musta kassikarvad kirju ronga kõrvad, Suigu Märdiviisud ja Tartu linna Liisud on kindel, et kui selline jook armsamale sisse joota. Ta võib talvel kindla peale pulmi oodata. Talvel ju oli kunagi palju hõlpsam sõita ka ning romantilisest kevadisest või suvisest pulmas pigem ei unistatudki. Kas need karvad noormehele või neiule mõjusid, ei ole küll teada, ehkki teatada armujoogiretseptidest on ohtralt. Tavaliselt aeti muidugi läbi lihtsama kraamiga, kas inimese enda kehakarvad veidi tuhastatud küüsi, higi, mõni tore metsataim. On teada, et veidi kangema kraami puhul võis ohver ka lusika pikemaks ajaks nurka visata või siis hakkasid teinekord hobused naerma, oma perenaine viskas kukerpalli ja ja taimepulbrite jagamist ning sellest meeletuks muutumist. Seoses pulmarituaalidega on Eestimaa varemgi kuulda saanud kuid selle laulu juures kahtlen siiski tõsist traditsiooni. Pigem kallavad humoorikad seigad meie ohvitseride ja hobustega tükkis ida poole, küll veel mitte päris siberi välja. Kus ta arvatavasti too lauluviis ka meile, tsaari, sõjaväes aega veetvaid mee hakati siin nakatas. Umbes 18. sajandi ajal lauldi tsaari, sõjaväes ja Kaukaasias Sollati laulu talv talvekesest, kes on nii neetult külm, nii külm ja lumine, et mitte kuidagi ei olnud võimalik oma kallima juurde minna. Kuid refräänis oli must hakk kellest eestlastele jäid järele millegipärast ainult ronga, varbad ja musta kassikarvad. Nõiduse õpetus aastast 1892 koselt. Võta uue aasta õhtal üks must kass, kel mitte ühte valget plekki küljes ei ole ja pane tema pajasse ja pane pajale tubliste tuld alla ja keeda see kassi nii ära, et tema liha luude pealt maha langeb. Siis võta tema pajast jasjaamale Peeii ette ja hakka ükshaaval neid kontala dislahutama ja iga kord, kui kondi oled lahti saanud, siis vahi iga kord peeglisse. Siis suvad kõiksugu hirmutavad kujud nähtavale tulema. Aga neid ei ole sugugi tarvis mitte karta. Seni kui sa selle kondid kätte saad, mis kõiksugu imet võib teha. Ja see esimene ime on see, et sa oma nägu enam mitte beelist ei näe. Siis hoia seda konti oma eluaeg järel, see saab kõik soovid täitma ja sa võid ilma nägemata vaimu kombel igal pool ümber uidata. Vaat siis.