Tervitus hääd päritud laululised on põnev, kuivõrd erinevad võivad olla eestlaste jõulud. Mõnedele on vaiksed perepühad teistele pidu aeg sõprade seltsis. Mõnele on jõulud müütilise päästja sünni sümbol teistele aga uue aasta ringi algus, kus päike hakkab jälle kõrgemalt käima ning kõik algab uuesti otsast pääle. Et aga on ka juttu vestlemise aeg, siis teeme hoopis harjumuspäratu põiki meie tänases saates ja kuulame hoopis sikku sõitjate laulu ja võib-olla jõuame lõpuks ikka jõuludeni välja. Kuulame Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis salvestus Liisa kümmelilt ehk vanemate nimega Kimmelilt. Liisa oli pärit Suure-Jaani kihelkonnas Leetva külast ning teda tunti kui väga head lauljate jutustajad, kes mõistis muuhulgas Kalloitsem emalt päris Liisa andev tütar Leida Rohtla, kellest sai hääl luuletaja ning leida isa Liisa mees. Temaga juhtus ju too kummaline lugu, et enne Liisa Jaani abiellumist jõuti Jaan võtta sõjaväkke, kus tai naasenudki. Võib-olla siis puudutame ka sõjaväge sel puhul. Ent kuulame praegu parem Liisat laulmas. Sikusõitjatest salvestasid 1963. Aastal Ingrid Rüütel ja hilja Kokamägi. Kui Aadam sõi aga viinas ja peenar seal Paaradi Ja ja saiu rannajoon elal jooneral aia, ranna ja rannajoonel. Lae alla siis räätsempueti õmmelda, paar keeras reedeeüü. Ta istus Igaskaaksiiti ja hoidis saaremeeski. Eesti keel on tore, sikusõitja kirasseerid, need kiras seeni, püksid olid loomulikud, ratsaväepüksid, aga jõuluajal, kui talveteed olid juba lahti, käisid külasid pidi nii-öelda sikusõitjad, rätsepad, kes pakkusid oma õmblemise teenust, talviti oli vast ka juba kangast võtta, sest rändrätsepate töö töö oli ju nii-öelda tellija materjalist. Tihtipeale oli sikusõitjatele ainult nõel osavad näpud ja väga hea silm ning kere nii peenike, et võis kasvõi lukuaugus tuppa pugeda. Ilmselt oli ka seetõttu jõuluaegne, sõid soovitav, et siis oli ju hääd sööki saadaval. Ning kui nüüd meenutada, siis sama laulu ju laulis ka lible kiirele narrimiseks järele. Rätsep tahtis ratsa sõita, tal ei olnud hoost hoopis teiste sõnadega, kuid sarnase meloodiaga läheb kujuks germaani maade Rätsepa laul. Ent jäägu ta peale, sest ega me õigupoolest ju ei tea, kas meie tänane üsna jõulumeeleoluline viis oli seotud selle või mõne teise viisiga, noh, näiteks Eestis tuntud laul, kuidas uhkete riietega aparaat ise Moskvas käis, et Napolion võidumees, kes uhkes riides käis, ei tunta hirmu teiste seisan ta, ahnus täis mailima keisrid, kuningad, kõik kohkusid ta ees, kui käskis sõna kuulsivadka igalanduse sees, mis kindlasti ühe otsaga on kinni sakslaste kuulsast Sauer marsist, kus Marciad ei olnud küll rätsepad, aga Napoleoni mehedaid Moskva all toona kinni küll juba enne jõule, sest sellist külma nagu 1812 aastal polnud kaua nähtud ning riided ilmselt ei olnud Pariisi kuulsat rätsepat pühendatud eriti armee riietamisse, aga möödus paar aastat, kui Pariisi rõivakunstnikke ning kannapouljoni käis hirmutama meie tõrva kandis puhkav kuulus Barclay de Tolly. Aga et uuesti ree peale saada, hüppame sujuvalt üle toona aust ratsaväelastest, Räpinas, Preisimas, Hiinas ning tuleme selle äratundmise juurde, mis teid kindla sti tabas. Et mida te sõnastada. Esmakuuldel ei võinud meie tänase lauluviisi kahtlemata üks perekonnaliikmeid. Juhan Aaviku eesti rahvaviisile säetud lugu läbi sahise vallume mis pikka aega juba pea 100 aastat on olnud ilma täpse teksti autori märketa. See autor on ära unustatud ning täna me lahendame selle küsimuse ja anname teile teada milleks ei huvita ja siis ikka on, kui mitte huvitamiseks. 108 aastat tagasi ilmus lastele see luuletus, mis algas sõnadega. Mööda sätendavad lume sõidab saanike, mille autoriks on alla kirjutatud Juku Janson ainult veidi uurimist ning selgubki, et Johannes Janssoni Johanson, kes end Juku nime taha peitis, oli lastelehe kirja saata ning armastusluuletusi sepistada juba üsna poisipõlves. Oma läbi lume sahiseva luule laulu saamisel vaatab ta hea meelega tagasi ka oma hilisemates kirjades. Johannes oli tehnikahuviline noormees ning soovis kangesti Peterburi õppima minna. Kahjuks tuli esimene maailmasõda vahele erinevalt Liisa kümmeli mehest jaanist tuli Johannes tagasi ning temast sai pea 1923 aasta nimemuutust keelemees Esperantist tõlkija Johannes Jaanisto. Johannes kirjutas ka hiljem luuletusi. Enn kahjatseb, et suurem osa käsikirju hävis 1944. Aastal. Vanemad luuletused olid, ent midagi muud kui rõõmus talvelaul ning sahisema lumegi tekist võib-olla õige õrnalt kurvameelse tooniga peidetud ilusate sümbolite taha. Aga kodus pannil ootavad, nüüd nagu nõukogude ajal laul ümber vormistati ärivorstid see tähendab, et New väär on ka lähedal ja kes siis ei sooviks New jäära seljas ratsutada, aga kuulame lõpetuseks ajahämarusse kaduvaid mõtteid tänastel motiividel, Kanada eestlaselt, hoolaskop, Villemilt ja vot kohati minu meelest otsekui olekski keegi, mitu head ampsu talvisest tuubinast maitsnud. Vindiliste viiside jõulud viivad meid aastasse 1969 aega, kui läbi lume sahisevad. Mõlemad autorid olid veel täies elujõus, üks siin, teine sealpool piiri. Pea valutab üha. Suus veel praegugi maitse, nii mõru. Iial meelest kallid rahupühad suu ümber, mul nutune võru. Kasukanööbi kirikusaali lapsed kadusid rahvamurrus. Kuigi tahtsin, polnud võimalik laulda koraali. Rinnakorvi võõras küünarnukk surus. Ma litsutud nurka, kui karbizardiin mu ümber hardunud massi. Ent kuigi rikkus välja, trügis rahvalaviin, mul kadusid jalast kalossi. Kui siis autosse istusin, kingad täis lund, mootor, turtsus, siis lõplikult suri. Mattoodraki, ootasin terve tund, lapsed nutsid ja naine oli kuri. Kodus sülti süües ma tõstsin mässuline sinepi, unustanud pooni. Vorstid kõrbenud toad külmad keldris, ahi läks nässu. Nõnda jõulud meil majja toodi. Ja kuusk, mille eest maksin ränka raha, selle ostis, mu naine oli tark. Jõuluõhtuks tal optikaadel langesid maha, seisis nurgas kitkutud lastele, otsides kinke, nägin muret ja laeva nad, mu kingid lihtsalt lükkasin nurka. Õhtule. Pappkastis Nad mängisid laeva. Seda nähes tõusis pesa. Kui siis lapsed lõpes voodis, naine köögis, pakkis kohvri mõttel arveid, ajasid kokku aastuses lauale armsa Smirnovi õige pea olin täieliku kohatu. Teisel päeval pea lõhkus soolagi tolmas näidelda Roosi surma passi. Möödus esimene püha, möödus, teine, möönis kolmas, kogu aeg, ma siin kassi möödus, esimene püha möödus teine möönoscolmas kogu aeg, vaata selg kassi.