Head kuulajad kõigi nende inimeste hulgast, kes sell tänavusel koroona aastal meie otsustajate hulgas meie elu on püüdnud korraldada, valisime tänasesse saatesse taas ühe nimelt kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülemarsti kolonelleitnant doktor Ahti Varblase. Tere. Mina olen Kaja Kärner. No avalikkuse ette tulite te seoses terviseameti kriisistaabi juhi asetäitja ülesannetega, te töötasite juba kevadest saadik, kui niisugune staabloodi koos doktor Arkadi Popovi ka enne seda ei olnud teist nagu õieti mitte midagi kuulnud. Nii et jääb küsida, missugune oskus või teadmine terviseametil puudu oli, et nad kaasasid juhtimise teid kui NATO kõrgemat meditsiiniohvitseri. See kõrge meditsiini hoidsime muidugi natuke palju öeldud, et noh, kõrgemad ohvitserid, tegelikult on kindralid. Aga ohvitser küll jah, seda, see on õige. Mis puudu oli? Ma ei arva, et võib-olla midagi nagu otseselt puudu oli, et pigem nagu selliseks täienduseks lisaks ja teeks, kaasati nagu pigem sellepärast, et sõja- ja katastroofimeditsiini vahel on palju ühist, et me oleme Eestis otsustanudki hetkel niimoodi, et katastroofimeditsiiniüliõpilastele hapendatakse koos sõjameditsiiniga ja siis meditsiiniüliõpilastele arstiteaduskonnas õppivatele arstidele ja tervishoiu kõrgkoolides õppivatele õdedele ämmaemandate. Ja, ja see otsus on tegelikult me niimoodi tehtud, sest neid siin on väga paljuski praktiline ala ja kõikidel nendel distsipliin meil peaks olema mingisugunegi praktiline taust. Sõjameditsiin on väga lähedane katastroofi meditsiiniga ja sisuliselt on see üks selline katastroofimeditsiini alaliike. Et sõda, kui, kui katastroofialaliik võib olla on selline nagu maksimum. Ma ei räägi muidugi looduskatastroofidest, mis võivad olla väga-väga suured laiaulatuslikud ja tavaliselt ongi suuremad kui inimtekkelised, aga inimtekkelistes on seda ilmselgelt üks selline kõige suuremaid. Ja kõike arvamaid, muna, seda oskust ei ole liiga palju Eestis ja, ja võib-olla ka ressurssi meil ei ole ilmselgelt liiga palju, siis oli otseselt need kaks asja võiks ühendada. Kaitseministeerium seda õpet toetab alates juba 2011.-st aastast ja, ja nende toel siis ongi tehtud selline distsipliin nagu sõja- ja katastroofimeditsiiniõpe, mis on mõeldud nii arstidele kui õe üliõpilastele. Ja, ja viiakse siis kaitseministeeriumi toetusel läbi ja kaitseväe akadeemia on see koht, kus seda õpet siis teostatakse. Ja see on nüüd see kogemus, mis terviseametil oli natuke lisaks vaja just nimelt selline, mis siis eristab katastroofimeditsiin ka meditsiinist kui tavameditsiinil on Meil tegemist pigem sellise arst patsiendi suhtega, et inimene läheb arsti juurde ja nagu enamasti aega on ärevuses meditsiinis muidugi pahatihti aega enam ei ole, aga ikkagi suhe on selline arsti ja patsiendi suhe otseselt tehakse sõltuvalt individuaalsest situatsioonist ja haigustest taustast. Siis. Individuaalne lähenemine ei ole ainult põhieesmärgiks, et kõige olulisem katastroofimeditsiinis on juhtimine et, et seda on juba öelnud. Vanad auväärsed Eestiski olnud professorid nagu von Manteuffeli aja Pirov, kes mõlemad rõhutavad seda sõjameditsiinis, on kõige olulisem just juhtimine ja alles pärast juhtimist tuleb tuleb nii-öelda siis selline arsti kunst. Ja, ja see, see on ka nagu meil Eestis hetkel juurutatava sellise katastroofimeditsiini õppebaassõnumiks, et meil alates 2017. On otsustatud, et Eestis sellist suurõnnetuse lahendamist, katastroofi lahendamist meditsiinilises mõttes me teeme nii-öelda miinus printsiibi alusel, et see on Suurbritanniast pärit standardiseeritud õppe meitšer, intsident Medical mäletasimendants boot. Ja selle õppeselliseks keskseks teljeks on selline tähelühend, nagu siin eeskätt et siiani, et nagu esimesed tähed on komaand jaa, seifti ehk siis komaandan tõstetud kõige esimesele kohale alles need viimased tee lähed kolm tükki, et sealt tuleb triaastriitmente transport, eks. Ja see on nagu selline keskne printsiip, kuidas võiks katastroofi lahendada, ehk siis veelkord juhtimine on nagu katastroofi situatsioonis muutub oluliseks. Ja, ja seda just nimelt ressursside puudulikkuse tõttu. Et kui arst patsiendi suhtes ju kulutame, kuuluta, aga anname patsiendile kõik, mis meil vähegi anda on. Ja lähtume sellest andmisest ainult selle patsiendi hetkeseisundist ja muidugi tema lootuste elule loomulikult ka mingil hetkel. Aga siis katastroofimeditsiinis seda ressurssi pahatihti nii palju ei ole ja me peame mõtlema, et me ei saa ühele patsiendile kogu ressurssi ära kulutada. Me peame jätma ka teiste jaoks, kellel võib olla pahatihti palju rohkem elulootust. Ja, ja selle tõttu muutub see juhtimine eriti oluliseks just meditsiinis, et kuna meie baasõppejõu tingib seda, et mõtlemegi nagu patsiendikeskselt Seda otsust teha, et rohkem ressurssi ei pane, selle patsiendi peale on väga raske, kui sa, kui eriti, kus ta tahab kiiret otsustamist ja sa seisad selle patsiendi ees, siis saab, pigem kulutad kogu ressursi seal patsiendi peale ära, nüüd peaks keegi tulema, ütleme, et ei praegu hetkel sellel patsiendil rohkem ressurssi ei pane, kuna meil muidu teised jäävad ravita. Ja see ongi võib-olla selline katastroofimeditsiini ja tavalise tsiviilmeditsiini suurem vahe. Nüüd ma saan aru, miks teid on kaasatud, sest et tõenäoliselt poliitikut vajasid oma otsuste langetamisel väga sageli just niisugust kainete külma analüütikat, et, et oma otsuseid teha ja, ja tõenäoliselt teil tuli poliitikuid teadmistega järele aidata, sest üks asi on, on populaarsus ja häältesaaki, teine asi on see, kuidas poliitika oma usaldusväärsust hoiab ja säilitab. Ma tahan kuulajale seda öelda. Kolonelleitnant Ahti Varblane on tsiviilmeditsiiniga väga palju selles mõttes oma oma karjääris kokku puutunud, et kõigepealt te lõpetasite Tartu Ülikooli erakorralise meditsiini arstina. Ja Marepatasin ärevuse, meditsiini, arsti residentuuri 2003. Ja see oli üsna alguses, see oli kolmas, kolmas erakorralise meditsiini arstide lend. Ja ja juba juba nii-öelda residentuuri ajal ma töötasin Tartu Ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas ja lisaks ka Tartu kiirabis. Peale residentuuri lõppu ma otsustasin jääda kliinikumi tööle. Ja töötasin seal siis päris pikalt, et eelmise aasta suvel 2019 suvel ma katkestasin töösuhte Tartu Ülikooli kliinikumi. Et selle sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse juhtimisega kaitseväe akadeemias on, on lihtsalt nii palju tööd. Ja on tõesti seda tööd piisavalt seal ja selline. Noh, paljud inimesed võib-olla nüüd mõtlevad selle peale, et võib-olla selline ainult töötamine ei ole nagu prioriteet elus, et peale selle muud ka, et, et on ju pere ja muu elu. Ja, ja, ja kahjuks ma pean ütlema, et väga paljud meedikud töötavad ju üle ühe koma nulli koormuse, teevad seal poolteist kohta. Kahjuks paljud teavad rohkem kui pool. Ja ma arvan, et ega ei ole niisama välja mõeldud see, et miks on kaheksatunnise tööpäev, päevad ja miks on neljakümnetunnine töönädal. Et kas peab tegema iga nädal 60 tundi tööd või, või isegi rohkem. Ja minul jah, see arusaamine jõudis kohale eelmise aasta suvel, pigem noh, samas muidugi seda tööd tuleb tunnistada aja palju vähemaks jäänud, et peale nende valveta ärajätmist ikkagi mingid asjad täitsid, need kohad on aga ja üheksa veel, sellise ajendiks oli ka see, et, et enne seda pool aastat ma veetsin missioonil, mis oli, oli Vahemereoperatsioon ehk siis Vahemere tulevate põgenike päästmise ja, ja selle süsteemi noh, ütleme tegelikult siis need ülesanne põhiliselt oli põgenike smuugeldajate vastu võitlemine. Et, et see on ju ärimudel ja, ja see on üks üks ka selline ajend, miks need inimesed üle selle mere tulevad, et. Ja, ja selle missiooni staap asus Roomas pärast sellist Poolat, aastat Roomas, mis ma olen, aga mõtlesin, et äkki võiks teha natukene vähem valveid. Kolonelleitnant varblane, kui lähedalt te sõda olete näinud? No ma olen kaks korda käinud Afganistanis sõjalisel missioonil ja no see oli selline sõjas nii-öelda jalgupidi sees olek, aga sõda siiski õnneks oli mõist üsna kaugele natukese kämp, Bastian oli Helmandis olev sõjaväebaas, mis oli kõige suurem sealkandis, tegemist oli põhimõtteliselt nagu meie mõistes ikka korraliku linnaga, et tipphetkedel oli seal umbes 30000 sõdurit selles baasis. Ja, ja aga seal oli nii-öelda pruul kolm haigla, mis on siis nato mõistes missioonipiirkonnas olevatest failidest kõige kõrgema kategooriaga haigla. Eeldab siis lisaks üldkirurgia ortopeedia ele, kirurgilisele abile teiste spetsialistide olemasolu selles haiglas. Ja see oli nüüd koht, kuhu siis tegelikult see sõda selles mõttes jõudis? Arsti mõttes kõige lähemale, et, et kõik need raskelt haavatud, kes seal Helmandi piirkonnas viga said, need toodi siis sinna haiglasse. Ja sealse traumahaigete hulk oli ikkagi no kordades suurem, kui, kui on siin Eestis. Et minu kogemus kõige suurem oli, oli just sealt ja lahendaks 2008 aasta, kui ma esimest korda Helmandis olin siis ta meil kolme kuu jooksul oli umbes sadakond traumakooli, ehk siis traumameeskonna kokkukutsumist raha meeskonna kokkukutsumine eeldab teatud kriteeriume, üldjuhul on see raskelt kannatanu. Ja nende nende kokkukutsumise korral ja ord ei tulnud mitte ainult üks patsient, vaid ka selline sõjameditsiini iseloomulik asi, et patsiendid tulevad port seda, et võib-olla isegi täitsa vaheaeg kus mitu nädalat ei tulnud ühtegi raskelt kannatanud. Näiteks kui me aprillis 2008 sinna Helvansse saabusime, siis oli parasjagu moonikoristamise perioodi siis põllumehed tegid tööd ja ei olnud neil aega väga palju sõda pidada, siis operatsioonides oli päris pikk paus. Aga, aga kui see moni koristamisaeg läbi sai, siis hakkasid need kannatanuid tulema ja need kannatanud olid ikkagi päris suhteliselt palju erinevad, kui tavaline tsiviilkannatanu, et sõjameditsiinis kannatanud on pigem selline läbiva traumaga kannatanud, mitte niivõrd tömbi traumaga. Ja sellised mitme jäseme amputatsiooni toolid olid üsna üsna üsna tavapärased ja, ja nii raskeid haigeid. Mina ennem seda Eestis eravuse meditsiini osakonnas töötades ei olnudki näinud. Et Camp Bastioni haiglat loeti üheks maailma tipptraumakeskuseks. Ja, ja seal tõesti nagu ütles minu kolleeg, eravuse meditsiiniosakonna juhataja toovad, ütles, et kui minul oleks valida, kas minu perekond, kui ta saab viga, et kuhu teda tuua, kas Londoni haiglasse või siia, kämpestin haiglasse, ma tahaks tõsiselt hästi nõelasse. Et see ellujäämislootus oli, oli väga-väga suur. Kirjeldage palun neid vigastusi, millega toodi teile sinna rõdul kolm haiglasse, sest et lahinguvigastused kahtlemata on midagi muud, kui on tsiviilelus, neid tuleb teistmoodi menetleda ja käsitleda. Ega need tegelikult väga palju menetlemise mõttes ei olegi erisust, et ikka kõik nad, me kasutame sellist algoritmi aegutsejaabeetseedee, eks siis katastroofi, vere jaoks hingamine, hingamisteede hingamine ja nii edasi. Ja seesama algoritm tegelikult kehtib ka seal, aga tõesti vigastuste iseloom prevaleerivalt on läbiv vigastus, laskevigastus, laskevigastuse hulka kuuluvad ka nii-öelda lõhkekehade poolt põhjustatud vigastused. Ja Afganistanis oligi kõige suurem hulk raskelt vigastatud olidki nii-öelda iie teedest saadud ehk improviseeritud lõhkekehad, mis olid siis noh, ütleme siis terroristide või nii-öelda mässuliste poolt isevalmistatud jaa, jaa. Mis olid koalitsioonivõitlejad vigastuste tekitamisel esimesel kohal, et kui me räägime näiteks afganistani võitlejaid, afganistani, riigi sõjaväe ja politseivõitlejad, keda samamoodi toodi sinna haiglasse sest nende puhul oli sellel ajal pigem prevaleeriv laskevigastus? 2008 2008 oli nende varustus ka väga halb, neil ei olla näiteks kuuliveste ja nii edasi. Ja, ja võib-olla see liikumine oli ka rohkem jalgsi ja selliseid lähikontakti, aga just nende puhul oli pigem kuulivigastus koalitsiooni võitlejatel pigem miinivigastuse siis isevalmistatud lõhkekehavigastus ja lõhkekehavigastus muidugi on oma olemuselt väga purustav, et tõesti nagu ma ütlesin, mitme jäseme amputatsioon oli üsna tavapärane. Ja tavaliselt kui plahvatus on, siis võib oodata kogu keha vigastust ja taolistel oli ka siis veel vigastustest kõhuõõnes või rindkeres või nii-öelda ajutrauma. Ja, ja selliseid hulgivigastustega patsiendid tavaliselt selle plahvatuse tulemusena sinna haiglasse jõudsid. Haiglasse jõudsid nad tõesti päris kiiresti, sellepärast et pärast analüüsides on leitud, et Afganistanis keskmine evakuatsiooniaeg sündmuskohalt peale haavatasaamist Queeni rahul kolm haiglasse oli 90 minutit. Ja noh, kuna seal ju liiklusmaad mööda oli väga raskendatud, siis enamasti toodi nad helikopteritega, see tähendab seda, et sellest teate saamise hetkest helikopter lendas paadist välja, kuni ta tagasi jõudis ja patsiente oli nii-öelda eraldas meditsiini osakonnas laua peal, siis see aeg oli keskmiselt 90 minutit, mis tegelikult, see on väga-väga lühike. Samas muidugi ATO regulatsioonid näevadki ette, et kuskil kahe tunniga peaks saama raskelt kannatanu kirurgilist abi. Et see norm oli siis seal Afganistanis väga hästi täidetud. Tuleme hetkeks Afganistanist Tartusse, kaitseväe Akadeemiasse. Kuidas te õpetate neid Tartu Ülikooli meditsiinitudengeid, tervishoiu kõrgkooli õpilasi käsitlema sõja, katastroofi ohvreid lahingus viga saanud inimesi, kui nad ei ole näinudki rahuajal siin niisuguseid vigastusi, kuidas neid on võimalik? Jah, eks see on natuke raske seda meeleolu või või situatsiooni luua, aga meie õppeon väga, paljuski praktiline õpe, see tähendab seda, et üliõpilased enne seda, kui nad meie kursustele tulevad saavad oma lugemismaterjali ette sest need peavad läbi olema laetud. Kasutame oma õppes põhiliselt brittide poolt välja töötatud lahingkannatanu käsitlemise süsteemi niinimetatud pättelsid. Pättelfilt tähendab Malaisia pood. Ja, ja kui nad meie juures on, siis Need see lühike aeg, noh kahjuks aeg ei ole väga pikk, et kolm ainepunkti saavad arstid, teaduskonna üliõpilased ja kaks ainepunkti õed. Tegelikult peab ütlema, et praktiline osa neil on noh, see, mis nad meie juures veedavad praktiliselt sama pikkusega. Siis õpe baseerub väga palju sellisel simulatsioonil, et meil on patsiendi mannekeenid lihtsalt suured nukud ja nende abil me siis neid vigastusi ka simuleerime. Või matkime siis. No tuleb öelda muidugi, et tõesti see õpe on ikkagi selline algõpe ja, ja seal see aeg on nii lühike, et seal simulatsiooni läbiviimine on päris noh, peab olema päris kiire ja sellist väga-väga raskeid patsiente me neile iga Esimuleeri, kuna tegemist on ju ikkagi üliõpilastega, see nende esimene süstemaatiline kokkupuude sellise traumahaige käsitlemisega. Aga üldiselt vigastused ja need legendid on pigem küll militaarset, aga nagu ma ütlesin, see põhiline vahe on kas oma võimeid Äravda oma ja, ja me räägime ikkagi sellisest tsiviildraamast ka algoritmi käsitlemiseks. Eks sama. Enne neid missioon Afganistanis te käisite Suurbritannias niisugusel eelkoolitusel, seal ju mingeid käsitööoskusi enam ei õpetatud. Mida seal õpetatakse? Selle meeskonnaõppe põhiline rõhk Suurbritannias olevatel kursustel on ikkagi meeskonna treenimine. Et tõepoolest nii-öelda protseduurilised oskused peavad olema selged juba enne seda. Aga seal õpetatakse, et kuidas sa neid samu protseduure teha meeskonnas just nimelt konkreetses meeskonnas, kellega sa hakkad minema sinna missioonile. Et brittidel oli põhimõtteliselt selline süsteem, kus ühe korraga vahetati välja praktiliselt kogu haigla koosseis. Ehk seal 2008 oli haigla koosseisus natuke alla 200 inimese. Need 200 inimest said kokku kaks korda enne Afganistani minekut. Gulaga no brittidel on küll, on sellised sõjaväehaiglad, et noh, mina nagu käisingi esimene kord oli nii-öelda Weilsi piirkonna sõjaväehaigla, kus olid siis selle piirkonna meedikud moodustasid tuumiku, sealt haiglast, aga selge on see, et tegemist oli ka samamoodi reservväelastel põhineva haiglaga. Ehk siis nad igapäevaselt ei töötanud koos ja ei treeninud koos. Selge on ka see, et kõik selle piirkonnas meedikut, kes olid selles haiglas tavapäraselt kõik ei, kas ei tahtnud või ei saanud minna missioonile. See tähendab seda, et siin äkigi võeti erinevatest haiglatest kokku neid inimesi ja nad pahatihti nägid 11 esimest korda. Sellepärast neil oli välja töötatud selline süsteem, et enne missiooni oli kaks kaks korda, kaks nädalat oli sellist ühist õpet, meiegi osalesime nagu põhiliselt ühes nädalas, kus oli põhirõhk oligi just selle kliinilise meeskonnatööülesehitamisel teenimised. Ja kaks korda, see tähendab umbes neli kuud enne missioonile minekut ja siis vahetult enne missioonile minekut tuldi kokku suurde halli oli ehitatud sisuliselt selle haigla koopia, mis oli Afganistanis kõikide oma ruumide jaotuste aparatuuriga ja seal mängiti läbi kõiksuguseid, erinevaid situatsioone, mis olid võetud reaalsest elust. Et seal oli esimest korda, kus ma nägin patsient, kes toodi EMOsse. Legend oli siis see, et on toimunud Iidee plahvatus. Et sõdur on astunud nii-öelda miini peale või seal Iidee peale tuli amputatsiooniga patsient toodi sinna simuleeritud haigla EMOsse ja mina vaatan patsienti ja ei olegi jalga, jalga ei ole ja seal otsas on verine könt ja täitsa nagu sattusid hämmingusse. Esimest korda sellist asja nähes ja siis tuli välja, et tegemist on Sõjas varasemalt haavata saanud inimestega, kes siis mängivad oma nagu rolli, et nad tulevadki sinna haiglasse, neile tehakse see nii-öelda värske kõndi simulatsioon otse sinna. Ja siis Ta sisuliselt mängib oma seda lugu või lugu veel natuke muudetakse, aga, aga talongi sellised, kas jäse on puudu või sellised suured vigastused on olnud. Ja, ja see on nagu väga selline, no esimest korda nähes ja mitte kokku puutudes selliste asjadega, siis see on ikkagi väga-väga realistlik ja ehmatan alguses. Aga seda kõike tehaksegi selle mõttega, et järgmine kord, kui sa sellist patsienti näed, see on nagu reaalses elus ja, ja siis sa pead ainult tegutsema, et ega seal väga palju midagi mõelda ei ole ja pead tegutsema meeskonnana koos ja sellepärast oligi niimoodi, et see Aila veel nädal aega enne minekut treenis koos selles simuleeritud haiglas siis Me lendasime Afganistani ja sisuliselt kolme päeva jooksul võtsime eelmiselt vahetuselt haigla üle. Muidugi seal ei olnud päris 100 protsenti väljavahetamine ikkagi umbes 10 kuni 20 protsenti eelmisest vahetusest jäi ka kohale, aga põhituumikvahetus ära paari päeva jooksul ja haigla pidi kohe ka tööle hakkama. Et selle tõttu need meeskonna eelnevat treeningut siis olid väga toetavad selle tegevuse jaoks. Mis oli teie ülesanne seal brittide välihaiglas bastionis? Mina olin ärevuses meditsiini arstina, seal see põhimõtteliselt seesama töö, mida ma tegin siin Tartu Ülikooli kliinikumis hakkasin tegema seal teises vormis ja teistsuguste inimeste teistsuguste patsientidega. Mida te sellest õppisite nendel kahel missioonil käimisest ma ei pea silmas erialaseid oskusi. Noh, põhiliselt õppisin seal erialaseid oskusi noh, tõesti kannatanud käsitlemist, aga, aga mida ma tooksin välja veel puhtalt erialaste oskustega, on just selline koostöö erinevate riikidega. Et esimene kord, kui Afganistanis olin, siis see fantastiline haigla oli tegelikult nagu Raul kaks haigla ja kuulus Nad praktiliselt 100 protsenti oli mehitatud Suurbritannia poolt. Et peale minu oli seal veel üks austraallane ja üks taanlane ja ülejäänud olid kõik siis brittide enda võitlejad 2014 koma teist korda käisin, siis oli juba Briti USA haigla. Et põhituumik oli siis põhiliselt brittide USA poolt ja lisaks olid siis taanlased ja eestlased ja, ja veel mõned muud riid. Et paljud riigid, kes omasid Camp Bastioni sama oma rõdul ühtesid ka vahel saatsid oma inimesi siis veel Raul, kolme noh, kas just appi, võib-olla eriti teises missioonis oli personali päris palju aga, aga sellist kogemust saama. Ja, ja selle rahvusvaheline koostöö ja erinevad stiilid erinevad, täiesti erinevad lähenemine, et noh, ma ei ütleks, et patsiendi käsitlemise algoritme oleks teistsugune olnud, aga kõik see, mis on, ümbritseb kõik see, mis on enne ja pärast patsiendi nii-öelda käsitlemist. Ja, ja see suhtumine ja, ja töökultuur siis, et noh, need olid põhilised asjad, mida ma õppisin muidugi. Noh, eriti esimene kord missioonile minnes oli kõik, see olukord oli nagu uus ja, ja ja, ja harjumatu, aga aga noh, ütleme niimoodi, et mõne nädalaga harjustusele töö rutiiniga nii ära, et vahel on ka mõni küsinud, et kas, kas bastionis oli nagu, et oli nagu hirmu või siis ma pean tunnistama, et noh, mul oli selline tunne, et elu oli kindlam kui siin Tallinnas või Tartus ringi liikudes, et. Et sellist ohutunne, et ah, eks ikka haldusest ei tohi kuskil kaotada, aga, aga vähemalt esimene kord oli ohutunne oluliselt väiksem, sest et esimene kord oli ka meil näiteks fantastilist sees, meil ei olnud relvakandmiskohustust seda turvaliselt, seal sees hinnati nii kõrgeks, et ei olnud vaja meedikutel relva kanda. Kõik ülejäänud sõdurid, kellega me koos elasime, muidugi loomulikult tantsida ka meedikud ei kandnud. Siis kui teinekord 2014 me käisime, siis hinnati juba ohutaset selliseks just sisemise rünnakuohu tõttu, et kõik pidid kandma relva. Haigla personal kandis relvabaasis ringi liikudes. Kaja loodimisel on kaitseväe akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülemarst, terviseameti kriisistaabi meditsiinijuhi asetäitja kolonelleitnant doktor Ahti Varblane. Ma olen kohanud niisugust loetelu, et Eesti kaitseväelased missioonidel on ennast pidanud pidevalt erialaselt tõestama Balkanil, taanlastele, Afganistanis, brittidele, Iraagis, ameeriklastele, Malis, prantslastele, kas eesti sõjameedikud, militaarmeedikud on alati oma kaitseväelaste rühmadega kaasas käinud ja kas nad on alati pidanud ka ennast nii-öelda arstioskustes tõestama? Ja enamus, enamik meie Eesti poolt välja pandud missioonidel ikkagi osalevad ka meedikud, kuigi paljud missioonid on meil Eestist nii-öelda rühma tasemel, et saadamegi ühe rühma suuruse kuni rühma suuruse üksuse kuhugi siis tavaliselt enda üksustega meil arsti kaasas ei ole, tavalised nendega nõre kaasas. Selline kompanii tasemel missioon oli Afganistanis esmakordselt ja selle kompanii tasemega missiooniga oligi, oli kaasas arst, pidi olema ja, ja loomulikult ka nii-öelda kiirabimeeskond või parameedik õed. Aga see haigla kogemus, noh ütleme niimoodi, et haigla teenindas tervet Helmandi piirkonda. Eks see, selline selline Rõul kaks haigla tekib esmakordselt sellise brigaadi tasandil. Ja, ja, ja noh, Eestil nagu ma juba ütlesin, kõige suurem üksus, mis meil on väljas missioonil käinud, Eesti kontingent on kompaniisuurune. Nii et see haigla nagu missioon oli täitsa eraldi ja need meedikut, kes seal haiglas töötasid, olid küll kontingendi koosseisus, aga tegelikult me nagu kuulusime sinna briti haigla jah, nii-öelda olime töö mõistes olime nende käsu all. Nii et sellist kliinilist meditsiinikogemust saada koos meie üksusega välja minnes on praktiliselt võimatu ja see on ka hea, see eeldaks seda, et keegi meie inimestest saab kohe pihta ja siis sa sellega saab tegeleda. Loomulikult meie meedikud, kes on olnud missioonil, on aidanud ka kas siis kohalike elanike või liitlaste sõdureid, kui on see nende alas juhtunud mingi, kas siis õnnetus, raske haigestumine nende poolde pöördutud, siis loomulikult nad on tegutsenud nii et ka sealtkaudu loomulikult on saadud oma kliinilist kogemust. Nüüd koostöös NATO meditsiinikeskuse kompetentsikeskusega te olete käinud väga mitmetel rahvusvahelistel, lihtsalt niisugustel kriisiõppustel on õpitud käsitlema kiirituskahju intsidente Saksamaal siis muuhulgas ka bioloogilise ründaja saasteintsidendile reageerimist, et ühesõnaga NATO korraldab oma liikmesriikide meditsiinijuhtidele kursusi. Minu küsimus, lähtudes nüüd sellest Covid 19 aastast, et mis vahe on bioloogilisel ründel ja rahuajal väga kiirelt leviv all viirusnakkusele? No ega tegelikkuses ega väga palju vahet ei ole, ma pean ütlema seda, et kõik, mis puudutab sellist massihävitus, relvasid nagu nagu tuumarelv ja keemiarelvi bioloogidel relv need teadmised loomulikult, et kaitseväes on olemas mingil määral, aga kui käia nendel suurtel õppustel rahvusvahelistel õppustel ja vaadata erinevate riikide lähenemist sellele, siis põhimõtteliselt võib öelda, et jaa meditsiinis selline adekvaatne lähenemine on ainult nendel suurriikidel näiteks bioloogilise relva suhtes, kellel endal on see bioloogin, Reld midagi teha ei ole, et tegelikult ka suurriikide vahel me näeme nagu täiesti kontseptsioonist täiesti erinevat lähenemist nendele asjadele pahatihti just nimelt üksuste nägemisele üksuste käitumisel või noh, vähemalt õppusele situatsioonis. Nii et, et ma tahan öelda seda, et, et kas see kogemus, mis nüüd covidi kaudu tuleb, et, et see tegelikult ongi no kui bioloogilise relvakogemus noh, mitte mitte seda, et ma tahaksin öelda, et tegemist on nagu bioloogilise relvaga käitumine on sisuliselt sama ja bioloogilise relvaga noh, nüüd ongi see vahe, et tänasel päeval on oht igal pool ümber meie, et me ei tea, kes meil võib olla nakatunu. Et see tabab meid ootamatult tavaliselt. Ja, ja kui me nüüd räägime sellest, et mis vahe võiks olla bioloogiks relvalisele infektsiooni siis põhiliselt ju harjutatakse ta bioloogiliste relvade niimoodi, et me juba teame, et me oleme valmistunud selle noh, nii-öelda ohu tõrjumiseks, see tähendab seda, et me oleme teinud, kuidas panna selga kaitsevahendid ja kuidas oma süsteemi seal üles ehitada, nii et me ise ei oleks infitseeritud. Ehk siis me oleme valmis selleks. Ja tänasel päeval ma loodan, et meie haiglad on ja meie meedikud on valmis juba nagu bioloogilise relva kasutamiseks. Põhiline võtmeküsimus on siin seesama kaitsevahendite kasutamine ja kuidas siis hoida ennast ja ümbritsevaid nakatumisest. Et sellist kogemust jah, nagu see covid annab, et sellist katastroofi meie ajal ei ole olnud ja ja bioloogilise relva mõttes. Ma arvan, et seda kogemust nüüd tõesti on tulnud. No päris nii suurt kui te suhtlete omavahel nato meditsiiniohvitserid kas on omavahel jutuks olnud seda, et, et missioonidel saadud kogemust saab pandeemia tõkestamisel? No tegelikult tuleb tunnistada muidugi seda, et ega see olukord on kestnud ju natuke üle poole aasta ja ega meil ei ole, NATO-s, on põhimõtteliselt väga paljud asjad on ära tühistatud, et sellist kiiret suhtlemist pandeemia ajal on olnud väga minimaalselt, mingeid selliseid Lessons lööna või arutelusid ei ole veel toimunud. Nii et. Ma arvan, et see kõik veel tuleb, et praegu ju kõik teevad ja õpivad käigult. Nii on aastatel 2016 kuni 2017 teie doktor Ahti Varblane juhtisite Riigikantselei palvel niisugust ekspertrühma, kuhu kuulus üsna palju inimesi ja mille eesmärgiks oli välja töötada kontseptsioon ja tegevuskava et üle Eesti haiglad despäästeametis, häirekeskuses, kiirabis, kaitseväes, ministeeriumides, et kui on niisugune raske olukord kriisiolukorda, et siis kõik teaksid, mida nad teevad. Nüüd, kui mul see kriisi tervisekriisiolukord on käes, kas kõikidel on kokkulepitu meeles ja kas need tegevuskavad töötavad? Peab ütlema, et tõesti see on seda töögrupi töörühma juhtisin ekspertgrupi ja, ja meie nagu põhieesmärk oli luua alus ehk siis tekitada süsteem kuidas üldse seda, kuidas lahendada kriisimeditsiinis ja põhiliselt keskendusime sellele kriisile, kui meil tekib palju kannatanud Ma tahaks öelda, et see protsess on väga pikaajaline, et see võtab ütleks, et isegi võib-olla põlvkonna jagu aega, et, et meil meis juurduks juurduksid need tõed. Et noh, mis on, aga õpetamisest raskem, et minu meelest on ümberõpetamine õpetamisest raskem. Et kui inimesed on harjunud ühtemoodi tegutsema, siis tulla mingi teistsuguse süsteemiga ja hakata ümber õpetama, siis see võtab aega, et see nagu ei toimi niisama ruttu. Nii et selle tõttu jah, kindlasti selle töögrupi tehtud nii-öelda ettepanekute vilju me täna natuke maitseme, aga ma ei saaks öelda, et me oleksime olnud valmis selles osas, et see protsess on pikaajaline, see protsess praegu käib. Hetkel me veel teeme näiteks sedasama Hospital Minnisi ehk siis seda haiglas toimimise süsteemi arendame ja, ja kaasajastame ja nüüd järgmine aasta peaksime süsteemselt käivituma see õpe kõikidesse haiglatesse ennem seda meil olid mõned õpped, aga need olid pigem juhuslikku laadi. Muidugi õpetasin täpselt sedasama siia Skati printsiip ja neid põhitõdesid, aga nüüd on eesmärk nii-öelda see kiirabi ehk põllu memms ja haiglamyyms ära eestistada täpselt ühtemoodi ja, ja me tahame seda siis nii-öelda süsteemselt kontrollitult õpetama hakata järgmisest aastast. Meil kiirabid muidugi on juba kiirabi viimsi paljuski ringi peale teinud aga seal ikkagi juhtuvad sellised asjad, et kui Ta taimedega, et kui sa nad külvad ühes ja teises ja kolmandas maanurgas maha, siis paari põlvkonna pärast need natuke villa muutuvad ja kuidagi kasvavad natuke omamoodi, et meil nende kursustega läheb natuke niimoodi, et kõik need kuuldused, mida siin õpetatakse, villa, lähevad natuke oma nägu aga katastroofi mõistes suurematesse mõistes. Me peaksime hoidma asend, algoritme täpselt ühesugustena, ehk siis sama asi nagu see brittide haiglaga, et me tuleme üle maa kokku. Aga täitsa erinevatest kohtadest, erinevatest haiglatest olime, peame lühikese ajaga saama üheks meeskonnaks tegelema, tegema seda abi andmist täitsa ühtse meeskonnana. Meil ei tohi olla erinevaid arusaamasid ei terminites ega tegevuse järjekordades. Ja, ja see protsess on praegu täitsa nii-öelda käigus. Aga kahjuks ma siis nii-öelda enne valmis ei saanud. Vahel muidugi öeldakse ka seda, et, et see ekspertrühm tegi sellise sündmuse jaoks seda ettevalmistust põhiliselt ja võib-olla pandeemia jäi nagu tahaplaanile ütlen, et ei ole vahet, et seesama algoritm kehtib tegelikult selle pandeemia puhul ka, et lihtsalt tegemist on väga pikaajalise laiahaardelise sündmusega. Aga aga needsamad juhtimisprintsiibid, kõik need triaažipõhimõtted ja siin peame hakkama mingil hetkel triaaži tegema ja juba tegelikult ju praegu teeme. Ja juhtimine on oluline mõlemal puhul. Et me keskendusime sellele äkksündmusele pigem sellepärast, et äkki sündmuse jaoks pead sa olema valmis noh, nii-öelda une pealt. Ühemomentselt. Aga pandeemia õnneks annab natuke aega ka õppimisprotsessi jaoks. Me kõik oleme ju seda pool aastat juba siin teinud, et me kõik oleme saanud väga palju targemaks viiruse koha pealt ja ja kaitsevahendite koha pealt. Terve Eesti. Et ma saan aru, doktor varblane, te läksite kaitseväe Akadeemiasse, seal oli siis kahe tuhandete aastate alguses pikem ja keerulisem nimi. Te läksite kohe sinna, kui te olite ülikooli lõpetanud? Töötasite mitmel muul erialal, nüüd olete selle sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse ülemarst. Kuhu te tahate oma selle karjääri lõpuks jõuda, mis peab olema üles ehitatud, mis peab olema tehtud, et võite ühel päeval rahulikult seal ametiposti nooremale üle anda. No ma arvan, et meie kõige suurem ülesanne ongi täpselt seesama standardiseeritud keskselt arendatava õppe tekitamine noh, meditsiini üldiselt, sest et noh, me ju teame, et ka riigikaitse on meil laia minna. Ehk siis tegelikult ju kõik need kannatanud, kes sõjaväljal tekivad, mitte ainult sõjaväljal, tegelikult kahjuks tsiviilelanikkonna hulgast tekib pahatihti palju rohkem kannatanud kui niinimetatud laigulist hulgas. Kõikide nende ravimine toimub meil nendes samades haiglates ja nendest samadest kiiravites algab see pihta. Et me saame seda süsteemi üles ehitada ainult nende baasil. Ja, ja minu arvates meil on ebaadekvaatne oodata, et inimesed teeksid midagi, mida neil ei ole õpetatud. Loomulikult arsti kunst ja kõik see on väga tore aga kiiretes situatsioonides, katastroofides me peame lähtuma algoritmidest ja, ja tegema nii-öelda asju süsteemselt ühtemoodi, just selle nagu baasi loomine ja see, see õpe tekiks Eestisse. Ma arvan, et see on nagu meie kõige suurem ülesanne. Te rääkisite intervjuu alguses sellest, et eelmisel aastal olid pool aastat Roomas tegelesite üle Vahemere Euroopasse suunduvate põgenikega. Kas te muidu niisugustel päästemissioonidel tsiviilmissioonidel seoses suurte looduskatastroofidega, ma ei tea. Haiti maavärin Indoneesias seal ei ole kunagi käinud. Ei ole jah juhust avanenud. Pigem jah, võib-olla ka sellepärast, et ma olen olnud väga kaitseväekeskne. Et, et ma olen kolm korda käinud ka sõjaväe poolt missioon või täitsa poolt missioonil kaks korda siis nii-öelda NATO missioonile Afganistan aisa, need olid siis NATO missioonid, see nii-öelda rooma missioon oli Euroopa Liidu missioon. Selles mõttes muidugi vahe oli ja Euroopa Liidu missioonil, kui ma bastionis käisin, olin seal erasinus Ast ehk siis selline väga-väga taktikalise tasandiga või, või siis nii-öelda ma ei saa käsi kõhus, aga ei olnud seal kirurgide teema rohkem. Aga et käsi pulsil küll siis seal Roomas oli, põhiliselt ju ei olnud põhiliselt, vaid oligi staabi tegevus. Ehk tegemist oli merele, emissiooniga tuleb tunnistada, et ma laeva nägin, ühe korra on aga, aga telepilt merelt oli meil küll staabis kogu aeg olemas. Aga oma silmaga laeva nägin ühe korra ja tegemist oli ikkagi väga selgelt juhtimistasandi või siis tegemist oli operatsiooni staabiga. Ehk meie juhtida oli siis nii-öelda see taktikaline staap seal merel koos nende laevadega. Ja, ja see oli väga omaette huvitav kogemus just nimelt jälle kord ütlen just selle rahvusvahelise suhtluse kogemuse tõttu. Me oleme küll justkui kõik eurooplased ja elame siin Euroopa liidus aga kui sa oled tühista asja seal hispaanlaste, rootslaste ja soomlastega ja ja brastega, rääkimata itaallastest, siis neil kõigil on tegelikult väga erinevad lähenemised asjadele. Ja see on huvitav. Nüüd nii kummaline kui see ei ole. Sõjategevus on läbi aegade toonud uue tasandi nii relvastusse kui lahingutaktikas kui ka sõjaväljal osutatavasse meditsiiniabisse. Me võime näitena tuua sellesama kirurg Pirogovi, kes Krimmi sõja ajal rajas välihaiglad vitis eetrinarkoosis kasutusele või võime mõelda doktor Arnold Seppo peale, kes teise maailmasõja ajal leiutas oma põletushaavade raviks salvi. Ühesõnaga see, mis sõjaväljal kiiruga on kasutusele võetud. See tuuakse hiljem üle tsiviilmeditsiini, kui see on ennast õigustanud. Kui te nüüd oma erialase silmaga vaatate praegu dokumentaalkaadreid näiteks Süüria sõjast või, või muudest niisugustest ulatuslikumatest relvakonfliktidest. Kas te näete midagi, kus suunas militaarmeditsiin liigub? No praegu võib-olla mitte enam nii palju ei tule selliseid erisusi, et kõige suurem erisus algaski Iraagi ja Afganistani sõjaga, tähendab seda ju põhiliselt lugesime või noh, meie teadmised põhinesid pigem Vietnami sõja peal ja, ja. Eelmisest suurest riist pärines muidugi osa kogemust ka eelmisest Afganistani konfliktist ja oli professor Roostal Tartu Ülikooli kliinikumis, kes siis sellest esimesest Afganistani sõjast oli ka kirjutanud välikirurgia õpiku siis see oli näiteks päris populaarne meie naaberriikide sõjaväelaste hulgas, et meil on väga lähedal on väga lähedased suhted, olid meil Soome sõjaarstide seltsiga ja need ma mäletan, kui esimest korda Eestisse tulid, siis nad kohe küsisid, et kust me doktor roosteriga saaks kohtuda ja me oleme tema raamatut lugenud. Ja see oli kõige värskem nagu kogemus sellisest suurest suurest sõjast. Ja Me õppisime ja me käisime täitsa meedikutena, põhiliselt tsiviilis õppimas, traumat, sealt tuli traumakogemus, noppisime heid, Lessi, õppisime traumahaige käsitlust. Kui tulid Afganistani Iraagi konfliktid siis muutis paljusid asju ja muutis ka tsiviilmeditsiini käsitluses mitmeid asju. Ja, ja, ja, ja ka sellised sõjad näitavad seda, et väga hästi ära unustatud vanad asjad jälle tulevad päevakorda kõige sellisem. Võib-olla tavalisem näide on Scott siia suure sõja ajal tõuseb jälle päevakorda kui elupäästevahend. Kui sa vaheajad lähevad väga pikaks, siis ikkagi spetsialistid hakkavad leidma, arvatavasti see ei ole õige vahend, et see ikkagi lõhub jäsemeid ja kahjustab veresooni ja nii edasi ja siis võib-olla selles kuti tähtsusele väheneb, siis tuleb üks suur sõda ja me jälle uuesti avastama enda jaoks kuti toome ta kasutusele sedasama moodi, tegi see Afganistani konflikt, tähendab seda, kui ma esmaabis juba räägiti, et noh, ei tea, kas kuti ikkagi on väga õige vahend, siis need tänasel päeval ei tohiks kellelgi kahtlust olla, elupäästva vahenditena on ta igati ennast õigustanud ja omal kohal. Kutid ise muidugi arendasid edasi, et nendest tuntud vene ajast tuntud kummiribadest ja on saadud niinimetatud ühe käega kasutatavad kutid mis on tänasel päeval iga sõduri individuaalvarustuses ja seda igalühel, aga õpetame, kuidas seda kasutada. Et, et selles mõttes minu jaoks selline võib-olla selline suurem muutus on, moment, toimus just seal Afganistani, Iraagi sõja foonil. Praegusel hetkel need muutused, mis nendestki otsest tulevad, on, on hetkel pigem sellised väiksemat laadi. Ja, ja ma pean ütlema, et ka meil Meie meditsiini mõned asjad jõudsid läbi nende sõjaliste konfliktide, täpselt sealsamas kut uuesti kiirabisse, võib-olla luunõel uuesti päevakorda, esmaabisse ja, ja sellised, mis otseselt meile jõudsid nagu sõjaväljalt uuendustena. Aga see ongi nüüd niimoodi, et ma tahaks loota, et nüüd tuleb siis selline vaheaega, et me hakkame jälle tsiviilmeditsiinist, õpime, kuidas trauma haiget käsitleda. Aga nii ta on, et ja ma arvan, et see ongi õige, et me peame meedikutena leidma selle koha, kust seda praktilist asja õppida ja kust seda nõu haud säilitada, et kui me näiteks päästjanist, et meil väga palju tsiviilarstid või noh, ütleme väga paljudel on palju öelda, aga paljud tsiviilarstid käisid seal Afganistanis meie enda sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse arst-õppejõud, praktiliselt kõik on käinud läbi Camp Bastioni haiglas. Nad on enamasti töötavad tsiviilis tsiviilmeditsiinis ja oma seda kogemust, mida nad sealt hästi naljast on saanud, seda kogemust on toonud siia meie haiglatesse ja, ja neid käitumises juhendeid Malle muutnud ja selle tõttu, et võtavad need kasutusele tsiviilmeditsiinis, siis tarkuse säilib praktilise oskuse läbi. Ja nii ta peabki olema, et Eesti riigis, kus meil ressurssi ei ole, ülemäära palju, peaks olema kõige olulisem ikkagi selline koostöö ja mõistlik üksteise toetamine, et meie natuke sõjaväeteadmistega toetasime CV, meditsiiniline, me loodame, et nad selle teadmisega toetavad ükskord meilt. Te olete seal kaitseväe akadeemias oma meeskonna kokku pannud. Kas te näete arstiteaduse tudengite hulgas, keda te seal koolitate huvi spetsialiseeruda erakorralise meditsiiniarstiks suunaga saada sõjaväearstiks? Ja huvi on ja, ja see on väga tervitatav, et meil enne seda, kui oma seda sõja- ja katastroofimeditsiiniõpe kaitseakadeemias alustasime ennem seda me praktiliselt 10 aasta jooksul ei olnud saanud endale kaitseväkke ühtegi uut arsti. Ja meil oli ja on tegelikult tänasel päeval on päris suur puudus. Peale seda, kui me selle sõja- ja katastroofimeditsiiniõppega alustasime, siis see kindlasti mõjus nagu natuke ka reklaamina, sest üldiselt üliõpilased meie õppest läbides on üsna rahul. Ja. Ma arvan, et see on õigustatud rahul olla, sellepärast et see õpe on väga praktiline, nad saavad lahendada selliseid ülesandeid, mis mida nad tavalisele idee. Ja, ja see annab neile sellise positiivse emotsiooni, kui nad ju saavad haige ära päästetud, olgu või mänguhaige. Et see on kindlasti üks asi, teine väga oluline asi, mis selles õppes on, on needsamad õppejõud, needsamad inimesed, kes seal Afganistanist läbi käisid. Nad teavad, mida nad räägivad, nad on kõik praktikud ja. No ilmselgelt jätab tunde. Ja tänu sellele õppele meil on, viimasel ajal oleme me saanud endale mitmeid noori arste kaitseväkke tööle. Ja noh, mõned on küll käinud, natuke vaadanud seda elu, neil ei ole väga meeldinud, et nad on ära läinud. Aga tuleb tunnistada, et enamik nendest siiski jäänud. Ja, ja ma tõesti loodan, et, et kuskil nelja-viie-kuue aasta pärast on meil sisuliselt uus vahetus peale kasvanud. Et kui meil 10 aastat ei tulnud sisuliselt mitte ühtegi, siis need viimaste aastate jooksul on jah, meil tulnud kuskil kuus arsti, mis on tegelikult väga suur number, sellepärast et meil siin mõõnaperioodil oli tegevteenistuses natuke üle 10 arsti kaitseväes. Nii et noh, uus arsti on juba praegu peaaegu uus vahetus on tulnud mõned ja siis siis on olemas. Ühesõnaga, teie elutöö emissioon on kogu seda süsteemi elus hoida kõigepealt see üles ehitada, siis elus hoida ja et see oleks NATO standarditele kõik vastav ja et kõik saaksid hakkama, kui mingi tõeline katastroofiolukord tuleb. Jah, nii võib öelda küll, et ma loen seda nagu enda kõige selliseks olulisemaks ülesandeks siin praegu, et, et võib olla. Ise tehes jõuab palju, aga koostöös jõuab rohkem. Ja kui seda õpe on ju nagu koostegemine, et sa annad seda teadmist edasi ja need teised inimesed jätkavad seda tegevust. Nii et selles mõttes ma arvan, et jah, see on kõige-kõige olulisem panus. Aitäh selle töö eest. Kolonelleitnant doktor Ahti Varblane. Ja palju edu teile edaspidiseks. Suur tänu. See oli tänane kaja loodimise Saabe ja loodame, et oli huvitavat kõrva taha panna. Tänan kõiki kuulajaid, jah, kohtume taas nädala pärast kuulmiseni.