Head kuulajad, täna on kaja loodimisel inimene, kes palju teeb ja palju jõuab. Kellel septembrikuu on uue kooliaasta algusmuusika ja teatriakadeemia lavakunstikoolis ja teatrihooaja algus Tallinna linnateatris. Tere tulemast saatesse. Muusikajuht ja laulupedagoog Riina Roose. Tere. Sel sügisel alustas lavakunstikoolis 31. lend. Te olete nendega juba kohtunud? Olen sisseastumiskatsetel. Kas on hea saak? Tänavu? No ikka ikka jälle on tore vaadata, kuidas tuleb, jälle koguneb mingi uus enneolematu kooslus tõepoolest, et nad on alati kordumatut, need kursused ja ja alati on midagi, mis kordub ja alati on midagi, mis on, mis on täiesti teistmoodi. Mida te vaatate sisseastumisel näitlejaks pürgijad juures, kas te otsite midagi tavalist, midagi erilist, lavalist Sharmi, mis on, mis selles noores inimeses peab olema, et ta osutuks väljavalituks. Ega seda ongi raske kirjeldada, aga eks sarm, mingi energia, mingi võlu, mingi omapära. Need kindlasti on omadused, mis võiksid ühel näitleja hakati seal olla ja palju asju veel juurde. Aga võib-olla minu kohus kõige otsesemalt on seda musikaalsust ja võib-olla veel isegi kõige rohkem häält testida niivõrd kui see on võimalik selle lühikese ajaga. Nii et see on lihtsalt veel üks lisakomponent ja see võib nii olla, et inimene on väga musikaalne ja tal ei ole eriti kandev või väga hea hääl või väga niisugune kõrva paitab. Ja võib vastu videol laulab väga ilusti, aga tegelikult ei olegi musikaalne. Ja neid kombinatsioone on väga palju erinevaid, nii et siin ühest retsepti lihtsalt ei olegi. Kas te ütlesite lauluhäält? Ei ütleks, sest meie kool on ikkagi ju sõnateatrikeskne, ma olen selles täiesti veendunud. Ja see laulmine on ikkagi üks lisaväärtus. Ja see võib inimesel olla, ei pruugi see laulmine hästi välja kukkuda, aga seda mingil määral võimalik alati arendada. No vot, siin jällegi kombinatsioon mitmetest asjadest, mõnel inimesel on jällegi väga hea rütmitunne aga võib-olla see hääl ei ole nii kõige kandvam, aga hääle kandvust saab kindlasti arendada. Selle head näited on meil literatuurist teada, Ita Ever, kelle kohta on öeldud, et tuli väga väikse häälega ja milliseks on tema hääl kasvanud. Ja siis legendaarne Liina Reiman, kes just ka eks ole, et väiksest häälest kasvatus võimsa pärast oli tema firmamärk, tema hääl. Nii et siin on 100 varianti. Teil peab olema mingi oskus leida inimeses niisuguse ande alge, märke, mille olemasolust see noor inimene ise võib-olla üldse mitte midagi ei tea. No ma arvan, et see on võib-olla kõige rohkem siiski eriala õppejõudude kompetents, et mina ei saa siin seda niisugust au endale võtta, et ma olen siiski ütleme kaastöötaja, et eriala õppejõud on need, kes peavad kõige rohkem naelapea pihta saama ja tabama neid saladusi ja inimesi avama seal sisseastumisel ja pärast koolis. Nii et selles uues lennus, mis tänavu sügisel alustab, on siis kaheksa neidu, kaheksa noormeest ja kõik on näitleja suunal? Jah, dramaturgia lavastajaid on meil küll. Mitte neid on küll, nendest on alati pigem puudus aga seal on igasugu erinevaid põhjusi, kuidas neid kursusi vastu võetakse ja ütleme, et võib-olla see ei ole nüüd minu teema. No igal juhul te olete lavakunstikoolis olnud õppejõud laulupedagoog ligi 30 aastat, täpselt jah, 30 aastat sai täis. Eks te olete selle aja jooksul näinud igasuguseid isiksuslike avanemisi meili õpilaste juures, aga ka kinnijooksmisi, mis juhtub noore inimesega, kui ta lavakunstikoolis hakkab ennast otsima, hakkas ta alati leiab, mõnikord kaotab ka. Jälle võib-olla kuidagi ühtemoodi, vastan, et seal on nii palju erinevaid variante, et kõik variandid tulevad silme ette. Sõltub ka sellest kooslusest, kus see inimene on näiteks mõni inimene, võib-olla, kui ta oleks mõnel teisel kursusel ta võiks kas avaneda või ka siis kinni joosta, teistmoodi? Noh, seal on kuidagi väga palju juhust, mis võib-olla tagantjärele vaatad, et ei tea, kas ta on juhus, aga noh, ma ikkagi arvan, et on. Et mingite juhuste kokkulangemine. Nii nagu näitleja saatus, pärastki võib ju olla teatris selline, et ta võib-olla ei satu kohe just sinna õigesse vakku või mingisse õigesse kooslusse või jälle võid sattuda, saad kohe, seltskond on, kellega sa klapid hästi. Noh, seal on tõesti nii palju variante, et ega ei oska öelda, millest see sõltub. Ma ikka ütlen, juhus, jah, kordan ennast. No aga tõenäoliselt ikka midagi oleneb inimesest endast ka kindel see. Ja kindlasti satub vahel mõni inimene, ma olen ikka vahel mõelnud selle pika aja peale. Näitlejatöö on ka üks selline töö millest inimestel eelnev ettekujutus. No väga vähe kattub sellega, mis see tegelikult on. Sest midagi ei ole teha, et kõik meid ümbritsev elu nüüd veel eriti justkui tekitab mulje, et seal võiks lõbus ja ja niisugune kuulsuse lainetel sõitev elukutse, et seal on palju nalja, palju seltskonda, palju lõbu, palju raha. Ja et see töö on kuskil kõige tagatipuks, et see noh, et see töö on ka väga lõbus, aga see ju nii ei ole. Noh, eriti nüüd, kui ma olen olnud palju Pansot lugemas, kus tema just väga palju räägib tööst ja tahtest ja talendist ja nende ühendamisest ja seda enam ma saan aru sellest, kui suur see lõhe võib olla inimese ettekujutus ja mis siis tegelikult on, et neid asju, mis sa justkui tahad. Ma justkui oskan rääkida ja noh, natuke oskan laulda ja et mida siin nii palju õppida ja, ja tampida ja lihvida üldse on. Et nüüd kui tavalised asjad just neid tavalisi asju saada sellisesse vormi, et nad mõjuksid lavalt uuesti tavalisena, vot see on meeletu töö. Ja igaüks ei pea sellele vastu, igaüks ei jõua ennast nii palju ületada ja kõigile see ei sobi ja seal on igasugu variante. Mida siis lavakunstikoolis praegu õpetatakse noorele näitleja hakatisele. Kas sedasama, mida Panso ajal? No laias laastus ikka, et ma arvan, et Panso kõige suurem saavutus kõikide muude saavutuste juures oligi ikkagi kooli ja veel täpsemalt öelda koolkonna rajamine ja et see püsib siiamaani, tal võivad olla paremad või halvemad päevad, aga ta püsib, ta veab välja ja see tähendab seda, et see asi on rajatud õigetele alustele. Ja Panso ise enne väga palju õppis enne kui tal see julgus ja mõte tuli, et teha kool. Ja Ma arvan, et see ta oli õppinud siis vahepeal töötas näitlejana ja siis läks uuesti Moskvasse õppima. Rezis suuri. See oli ainuõige samm selleks, et teha pärast neid tegusid, mis ta tegi. Nii et kordan, et, et muidugi on palju muutunud ja, ja, ja üldse see on arusaadav ja sõnateater ja, ja kus siis veel peaks sõnale keskenduma meie eesti keelele veel üldse nii suurt tähelepanu pöörama, kui mitte meie koolis. Mulle tundub, et juba praegu nõuab teater ka sõnalavastus näitlejalt lauluoskust, tantsuoskust, akrobaatikat ikka ikka väga suurt paindlikkust sõna kaudses ja otseses tähenduses. Jah, ja eks seda nad kõik õpivad ka, tõepoolest sama akrobaatika tunnid on neil ja, ja laulutunnid nii individuaalselt kui ansambli laul. Aga see kõik on ikkagi terviku teenistuses, et see, et näitleja neid erinevaid asju oskab ja suudab teha see peab kõik olema allutatud ühele tervikule. Ja ma ikkagi arvan, et Ma loodan vähemasti, kuigi me ägame ka, et sõnajärjest rohkem kaotab oma jõudu seda hommikust õhtuni Nonii külvatakse üle muude vahenditega. Lisanditega ka. Aga me ikkagi ma arvan, et need inimesed, kes seal töötavad, seisavad selle eest ja proovivad teha, mis nad suudavad. Et sõnal oleks kaalu ja et meie keel ikkagi heliseks kõige niisugusel väärtuslikumal moel. No mitte ainult sisseastujad ja lend ei ole uus, k kursusejuhendajad, saan maru esimest korda juhendavad kursust tänavu Külli Teetamm ja Jaak Prints. Põlvkondade vahetus on minu meelest juba kolmas järjekorras, kui me hakkame näiteks Voldemar Pansost lugema õpilaste õpilased juba võtavad tema loodud koolis kursusi vastu. Jah ja see on ka loomulik, see on just see, mida pando tahtis, et õpetajad peavad tulema samast koolist, sest nemad teavad, mis oli enne ja oskavad näha ja ehitada selle tõttu tulevikku. See on, ma loodan ainult hästi. Aga see vanavanem, et 99 protsenti tööd ja üks protsent annet, see kehtib ka tänapäeval, kindel see, kindel see, ma arvan, et vot see on ka üks asi, mis inimestel võib vahel tunduda sellise sõnakõlksud mingi liialdusena. Aga kui sellesse süüvida, kui seda mõtet endale selgeks mõelda ja aru saada, mida tegelikult tähendab. Ja on ka öeldud niimoodi, et anne tähendab töö tegemise võimet. Minu arust see on ka üks väga hea ütlus. Et ei ole ainult see andekas on laisk. Noh, see on ka. Aga Anne tähendab töötegemisvõimet. See on ka väga hea mõte. RT Riina Roose õpetajate siis näitlejaks, pürgijatele, koorilaulu, ansamblilaulu ja soololaul. Ei, see nüüd natuke liialdus, minu aine nimi on ansambli laul noh, me võime seda ülekantud tähenduses nimetada koorilauluks, aga, aga kuna meil ikkagi meil on need kursust tervenisti, kõik selles aines osaleb ja see kokku moodustabki, ansambli suurused kooriks natuke palju nimetada. Aga kui me õpime, meie mõte on läbida literatuuri ka koorimuusika paremikku vastavalt, kuidas kursusevõimekus on, mida siis saab teha? Selles mõttes on siis justkui miinikoor, aga soololauluõpetajad on meil veel lisaks, nii et meil on seal väga, minu arust on, üliõpilastel on väga head võimalused, olgu, ainult mihklid haaraku kinni ja võtku sellest kõik, mis võtta annab. Nii palju õpetust, kui meil jagatakse, võib-olla enamus teatrikoolides ei pruugi üldse ollagi, et see on kohati lux värk, aga me peame arvestama, et meil ongi väike rahvas, meid on vähe, meie esitamegi, väga suured nõudmised igale inimesele. Et see üks, kes seal on, ehkki rohkem oskama, võib-olla kui mõni suure rahvaesindaja, Tal ongi rohkem, nõudmisime esitamegi talle ja siis on minu kanda veel seal ka muusikalise kirjaoskuse ainet. Et kui inimesed tulevad kooli ja kellel kohe ikka üldse pole kokkupuutumist olnud noodikirja ja muusikaga ja neid siiski on noh, peab ikkagi ütleme kahjuks päris palju. See, et inimesed lavakunstis, kõik oskavad laulda või tunned nooti, see müüt, ütlesin kuskilt, Need tipud jäävad silma, siis tehakse selle järgi mingi üldistus, aga see ei ole nii. Siiski, pigem on ikkagi enamus ei tunne nooti ja, ja ega siis nüüd selle vähese ajaga nüüd seda noodikirja niimoodi selgeks ei õppinud, ma võtan võõra noodi ette ja oskan laulda, no mis siis viga oleks, miks siis teised peavad esimeses klassis käima muusikakoolides ja muusikakeskkoolides seda enam järele ei tee, aga siis, kui on palju asju, mida on võimalik, kui see vähegi tahad, oled visa ja mõttega asja juures, et mida on võimalik õppida, mida sa saad oma laulmises ära kasutada. Nii et niisugune aine on meil ka seal. Ühesõnaga. Kaheksateistkümneaastane poiss teie juurde, ta on lavakunstikooli vastu võetud. Ta ütleb, et viisi pea laulda ei oska. Noodikirja ei tunne. Milles te alustate, et välja lihvides, et tema kõige tugevam külg? Tegelikult ju enamus inimesi siiski peavad viisi, lihtsalt üks peab paremini, teine kehvemini, et ikka me ei saa kohe ennast maailma tippudega võrrelda. Aga nii nagu ma ikka ütlen, iga inimene oskab kõndida ja natuke hüpata ja et sa saad hüpata jah, kohe mingisugust ei tea, mis rekordilist kõrgushüpet, aga midagi sa ikka suudad hüpata, laulda niisugune samamoodi, mingi lihtsa viisi suudab praktiliselt iga inimene ära laulda, lihtsalt tuleb siis võta aega, tuleb aru saada, kus on see kõrgus sellel inimesel, kus ta kõige paremini saab jaole. Missugust sorti rütm talle on kõige paremini tabatav, nagu ma räägin mõnest, kes on väga kesist eeldustega ja pika trenni peale ja ikka see inimene peab ise väga tahtma. On võimalik, siiski, selles eas on veel võimalik inimesi vormida ja neid juhtumeid on olnud. Ja need on need ikka ütleme, õpetajate kõige suuremad rõõmud. Et ta saab üldse viisi vedama. Ja siis, kui veel taoline inimene saab veel niisugusesse kooslusesse, ta suudab teistega koos laulda ja siis ka mitme häälsuses ei lähe viisist verest välja. See on kõige suurem saavutus. Aga see muidugi visa töö ja, ja nõuab mõlemapoolset pingut. Ma kuulen mõnikord raadiost kui hele kõrve, laulab Valter Ojakääru tuntud olevat laulu, ainult õhk on me vahel nimi hõre ja puhas. Ja mul teises kõrvas heliseb see, kuidas Helgi Sallo seda laulab aastakümneid tagasi ja missugune tugev kandev hääl tal on. Ja siis kuulane, hele kõrvet, kes on hapram natukene ettevaatlikum. Ja ma saan aru, et tema hapruses on tema tugevus, et annab sellele Haule hoopis teistsuguse tonaalsuse ja võib-olla hakkab mõte, see on see, mida teie näitlejas üles otsite mis on tema tugevad haprad küljed ja mängida haprus, tugevuseks. No mis puudutab konkreetselt Helet, siis Hellel on ka nendes öeldakse loodus õnnistanud niisuguse häälega niisuguse kõrvaga, et ta on ise väga suur töö tegija olnud, suhtub suure respektiga kõigesse, mida ta teeb ja see kohe ka peegeldub, et kui ta laval laulab, ta ei esita mitte ennast, vaid ta igal juhul, vahendab autorit ja, ja proovib seda teha nii hästi, kui ta suudab ja lihtsalt kuna on nii ilus hääl inimesele antud, siis läheb ikkagi reeglina inimestele hinge ja see peab olema inimesel ka kaasa antud, et ta ise tajub ära, mis talle sobib ja kus anda rohkem ja kus vähem ja et ma arvan, et seal on väga palju inimese loomupärast, annet, maitset ja arusaamist. Ja Evelin Võigemast ja hele kõrve on ju meil Estonia ja Vanemuise teatris muusikali pes peaosi laulmas. Ja no nende mõlema puhul on see ka, et nad on eelnevalt temad on ikkagi õppinud lastemuusikakoolis klaverit, mis on kohe seal hoopis teine stardipaksu, tunned nooti, sul on mingi pagas, mille pealt sa lähed edasi. Ja sa saad iseendale mingeid partiisid ära mängida ja teha iseendaga palju tööd. Sellisel puhul on see Pluss läheme nüüd nende plaatide ja kontsertide juurde, mis sünnivad linnateatris tänu teile, Riina Roose, saan ma aru, et kõigepealt te koostate kontserdikava õpetajate näitlejatele laulud selgeks, ansamblid, soolod ja kui õnnestunud kontserdid on selja taga, siis tehakse sellest plaadistus. Nimetame siis, et Eesti teatri laulud, eesti filmi laulud, õnnelik õhtu, Valter Ojakääru laulud, Evald Vainu laulud, mis on kuidagi niisugune tunne, et, et nagu kingite vahepeal unustuse hõlma vajunud laulud publikule uuesti tagasi. No see on tõesti hästi öeldud ja mul on endale meeldinud ajaloos sobrada ja, ja mida vanemaks saad, ise, seda rohkem saad aru, kuivõrd me ikkagi seisame eelnevate põlvkondade õlgadel. Et seda ei tohi ära unustada, et praegu käriseb, müriseb maailm ja, ja mis ümberringi kohiseb töötab pigem kogu aeg vastupidises suunas, et kogu aeg nüüd ja praegu ja ja et minevik justkui oleks üldse tähtis ja, ja eks see peegeldub ka noorte inimeste. Kuidas öelda teadmistes, et järjest vähem teatakse meile justkuinii olulisi nimesid ei osata neid paigutada ja see ei ole nende noorte inimeste söö lihtsalt see ümbritsev müha töötab selle nimel. Et kui me võtame kas või rahvusringhäälingu, siis niisugust. No kui ma võtan mõned suured nimed, Hugo Leppnurm, Paul Ariste. No kust need noored inimesed peaksid neid nimesid kuulma? Rahvusringhääling võiks olla ainus, kes vaataks tagasi ja tooks need jälle meile tänasesse päeva. Ma ei ütleks seda, tehtaks piisavalt? Ma tõin praegu täiesti suvalised nimed, täited, mis mul pähe kargasid olles põrkunud sellele, et need ei ütle tänasel päeval mitte kõige vähematki inimestele kes on ometi olnud mingil hetkel nii, et iga inimene teab, eks ole, ole sa kes tahes ikka seda nime sa tead, sa tead, kes ta on, kuhu sa paiguta. No vahel jällegi, kui jälle mõni niisugune moment ette põrkab, oled rabatud, et kuidas ei tea ja siis rahunedele maha, et nad ei saagi teada. Ja ole siis ise mihkel ja tee midagi selle heaks. Et võib-olla sellest on välja kasvanud asjad ja tõesti, kui palju on meil olnud igasugu häid asju, mis on vajunud unustusse kui seda teeb jälle üks uus põlvkond oma suhtumisega. Väga tähtis on see, et ei keera neid pea peale vaid et sa võtad, et selle loo nii nagu ta on ja proovid võimalikult autorist aru saada. Et seal on ka jälle niisugused kraadi küsimused, kuidas seda teha niimoodi, et et ta ei oleks siis samas ka täitsa mingisugune arhiivilint, vaid et tal on ikkagi tänase päeva mekk mann. Aga et sa ei hakka teda väänama, keerama ja mingiks mingiks moonutiseks tegema, ehk siis, et kui seda niimoodi proovida teha sõbralikule delikaatselt moel, siis tegelikult väga suur hulk noori tuleb sellega kohe kaasa. Tuleb niimoodi õige nurga alt läheneda ja just neid varamuid avada inimestele kasutada ära, et kui endal on mingil määral olnud, kas, kas meeles või mingeid kokkupuuteid niisuguste lugudega, mis on olnud olulised, et neid edasi anda, pluss selles kaevumises ja otsimises arhiivis kolamises avastad ka väga palju, ma olen avastanud, mida ma ise ei tea ja vahel mõtled, et kuidas ma seda ei teadnud. No ka ei saanud, ega keegi ei saa kõike teada, aga see on see võimalus tõesti neid elustada. Init üleval siis Panso laulud? Jah, pando laulud, võib-olla nüüd natukene selda liialdusega. Aga mõte on see, et Tuua jällegi rahvani kõigepealt iseendani oma ümbritsevate, nii ise saame kõige rohkem teada sellest ka teistele edasi anda. Fakte ja mitte ainult fakte, vaid ka üht-teist muud Panso kohta, mida võib-olla igapäevaselt ei tea. Ja see, et ta oli suur muusikahuviline jäätega orienteeruv muusikas kõvasti üle keskmise. See on, ma arvan, üsna vähe teada, fakt. Ma sain selle mõte või inspiratsiooni ühest saatest. Tänatud, et rahvusringhäälingus on digiteerimise komme, et pääs arhiividesse ja sealt on väga palju õppida, et ma põhiliselt sealt kuulangi. Kui ma üldse midagi kuulan, siis arhiivisaateid. Ja oli üks saade, seda ma olin ammu kuulanud, kus Panso räägibki muusikas muusikaline tund kuuekümnendatel aastatel. Ja ma kuulasin seda, ma olen tavaliselt kui Panso sünniaastapäev, ma olen alati sel päeval midagi kuulanud Panso auks juba ammu-ammu ja siis kunagi kuulasin seda. Ja see jäi mulle lihtsalt mingisugused mõtted meelde, sest need olid üllatavad, ma ka ei teadnud neid. Ja siis läks aega möödavat tuli Panso jutt üles rohkem seoses eelseisva juubeli ka ja siis ma istusin ühel kontserdil millel ei olnud mingit pistmist Pansoga ja lihtsalt istusin äkki mõte läks uitama ja kargas idee pähe, et äkki võiks midagi seoses selle muusika ja Pansoga ette võtta ja niisugust mõtet ei julgeks üldse heietada edasi, kui ei oleks neid eelnevaid kogemusi teatri ja filmilauludega. Esiteks, et sul on seltskond, kes hüppab sinuga ühte paati, on valmis mitte millestki hakkama tegema midagi. Ja teiseks, kes on tõesti musikaalsed ja on nõus neid proove, need ei ole mitte üks ega kaks proovi, neid on ikka mitukümmend neid kõiki läbi ja üle elama ja, ja ka valmis selleks, et õpid mingi loo selgeks ja siis selgub, et ei, et see ikkagi mahu kambad selle vihkame kõrvale või ta ei sobitu või, või ei tule välja, nii nagu me mõtlesime, et kõik need kannatused on ka nõus üle elama terviku ja tulemuse nimel. Et seda kõike arvesse võttes, siis on võimalik ette võtta niisugune matk ja kuna see. Ma tahaks nüüd väga pikalt sellest rääkida, aga kuna see meie teravikku muusikal igasugusel nii mis on väga otseselt seotud banzogamisjon, kaudsemalt mingist ajastust rääkiv ja alustame tema noorepõlvest, kuna ta noorepõlves kirjutas juba siis kirjutas väga hästi, see oli mulle suur üllatus, mis juba tema följetonid ja, ja mõned portreed, mis ilmusid ajalehest, oli 18, üheksateistaastane juba, ta kirjutab nagu küpse inimese moega. See oli mulle tõesti suur üllatus. Ja kui ta siis kirjutab Osnapi nime all siis ma mõtlesin, et las siis ollagi ostma. Nonii feik siin tuleb välja, ma arvasin, et ta ei olegi suurt rohkem midagi kirjutanud peale päevikute ja siis selle Hiiumaalugude sarja, mis kunagi ilmus Loomingu raamatu Tal on reisikirjad, on näiteks maailm Arlekini, kuues siin on üks pärl teise otsa siis on tema artiklid kokku kogutud. Jälle ma neid muudkui paralleelselt loen. Ma vahepeal tunne, et ma olen väsinud sellest alla kriipsutamisest, mõtle, misasja Ma kriipsutan, kriipsutan lõpuks terve raamatu alla, varsti. Siis on üks teine reisikiri veel, mis on enne seda ilmunud 57. aastal, sellel samal aastal, kui ta käis Kuu aega pikal reisil laevaga Leningradist Odessasse ehk miks otse minna, kui ringi saab siis on tal portreede need portreed minus ja minu ümber me juba rääkisime ja siis on tal veel. Neid Feljetone, mõni dramatiseering, mitte mõni, eks ole ikkagi mitmeid dramatiseeringuid, väga häid, silmapaistvaid nii Tammsaarest kui näiteks tants aurukatla ümber ja. Ta ütleb siin ise oma portreede alguses selles portreede raamatu. Et kelleks ta tahtis saada niimoodi autoportree asemel ma olen saanud selleks, kelleks ma pole unistanud saada, kelleks ma unistasin, saada selleks ei saanud, tahtsin saada meremeheks, hiljem klouniks ja veel hiljem kirikuõpetajaks. Siis on üks vahe ja siis see on eriti oluline koht kirjutanud, olen üldse raha pärast, välja arvatud öötunnid, kui kirjutan iseendale. Mul on vaja mõelda sulepea peos, tagantjärele usun oma isa, kui ta ütles, kirjutamine olla mu päris ala. Nii et tõepoolest see, et üks asi on tal, sulg lippab ja teine see oskus kogu aeg näha suurt pilti ja väga detailselt samal ajal kirjeldada ka reisikirjade, seda võib, mõne lausega võtab selle maa, selle rahva olemuse, veidrused kõik kokku. Vot selline oskus on inimesel. Ma ei väsi vaimustuvast. Kaja loodimisel on laulupedagoogi ja linnateatri muusikajuht Riina Roose. Te tulite siia jalgrattaga, kas sellepärast, et vältida ülerahvastatud bussis sõitmist? Ma armastan üldse jalgrattaga sõita ja niikaua kui ilm vähegi lubab, täna tahan küll vihmane, aga no mis siis tuleb panna vastavad riided selga. Katsume jalgrattaga sõita, sest see vahe on täpselt selline, et jala oleks natuke pikk, siis saaks täiesti läbimärjaks ja busside ja trammidega ega ei saa ka õieti siia, aga jalgrattaga saab trepist trepi. Ja no üldse minu arust jalgratas on, vaat kui midagi on geniaalselt siis jalgratas on üks geniaalne leiuta ja küll, et 200 aastat tagasi leiutati ta oma põhiolemuselt, et talle vidinaid ja asju juurde mõeldud, need on kõik parandanud ja täiendanud. Aga see põhiasi, et keegi on välja mõelnud, et on niisugune võimalus, et kahe kitsa ratta peal saab inimene sõita? Tean tõesti, see on väga targa inimese väljamõeldis. Ja rattasõidul on ju see, et sa kasutad oma kondimootorit justkui, et ka sporti samal ajal ja ei tekita ei müra ega tossu. Nii et ma arvan, et on kõige parem liiklusvahend üldse. Silmad ja kõrvad on teil lahti, kui te sõidate linna vahel, mida te märkate, mida te tähele panete? Kui ma vaatan jalgratturi seisukohast, Ma ärkan seda, et ega meie kesklinnas jalgrattur teretulnud ei ole, siin ei ole kohta tema jaoks. Kui saad juba kuskile äärelinna poole, siis on uramiseks ruumi ja koht. Ta on väga hästi ja väga häid teid. Aga siin keskelt minema saada on keeruline. Nii et mul oleks siiras ettepanek, et see oleks kiiremas korras vaja läbi mõelda, see ei saa olla mingi raketiteadus, et kuidas seda tekitada nii, sest ma arvan, et väga palju inimesi sõidaks palju rohkem rattaga, kui see ei oleks niisugune vangerdamine kord kõnniteel, kord seal, kord kolmandas kohas, siis lõpeb tee ära, siis on mingi poole meetrine kõrguse vahe umbes noh, ma nüüd võib-olla liialdan, aga et ma arvan, kindlasti oleks inimesi palju rohkem, kui see oleks ohutum ja läbi mõeldumise. Ma ei tea, keda selleks peaks üles kutsuma. No eks valimistel surve on tüüpiline vastus siia, aga kui te täna siia sõitsite läbi Snelli tiigi pargi, siis mida te tähele panite? Ma panin tähele, et selles imeilusas ja, ja reeglina väga hästi korras hoitud pargis on kõrvadele ikkagi väga ohtlik liigelda ja olla sest et seal on alailma ja täna jälle mingi selline, ma ei ütle muud moodi selle kohta ka mingi tümakas, et on mingisugused telgid püsti pandud, mingi tohutu vali muusika, näha on, et lasteüritused järelikult on lastespordiüritus ja laste spordiüritus, see tähendab siis seda. Kõigepealt paneme ikka tümaka käima. Ja kui ma proovisin seal selgust saada, et mis siin toimub, siis on väga raske saada selgus, sest see inimene, kellega sa räägid, ta ju ei kuule, mis sa taga räägid. Nii et see pidev lämmatamine ja, ja justkui, et sport, see võrdub Tõmakas, et kui on mingi maijooks või, või ma ei tea sügisjooks või mis siin on, siis sellest saab karu olles kogu aeg vanalinnas. Et varahommikul kõigepealt läheb tõmbs lahti ja siis saad aru, et noh, ilmselt on spordiüritus. Ma olen kindel, et see ei pea nii olema teda ise tehtavat müra, mille saaks ühe nupu keeramisega ära kaotada. Seda on nii palju. See on nii väsitav ja kui inimene, kes ütleb, et oo, märkama ei pane tähelegi, seda siis kaks võimalust, et kas ta ongi jubakurt või teine võimalus, lihtsalt, et tõepoolest, et ta ei pane tähele, aga aju ja reageerib sellele kogu aeg, see kõik salvestub kuskile see mingil muul moel, siis tuleb välja inimesest. Et kui ma ütlen, et ma ei panegi tähele, see ei tähenda, et mul tegelikult aju ei reageeri sellele. Tegelikult kõige kõik kuhugi jääb, eks ole, me kõik selle kandime mingiks muuks asjaks, mingiks muuks liha purskeks või mingiks muuks niisuguseks, mida vaja pole. Kas see hüperaktiivsus, mida tänapäeval täheldatakse nii palju või suutmatus oma vihapurskeid talitseda kas see võib tulla selle mürareostusega seoses? Ma arvan küll, ma üldse pannakse enamus hädasid müra arvele. Ma ikka ütlen, et me ilmselt ükskord sureme müra, surma praegu ma kuskilt, kas ma lugesin või kuulsin, seda ma igatahes ise välja ei mõelnud, kuigi ma olin enne alati öelnud, et, et ma arvan, terve maakera võdiseb kogu aeg siis praegu, kui oli koroona kõrgaeg ehk siis, kui väga palju asju. Neid mürinaid jäi vähemaks, lennukeid ei lennanud, ma ei tea, mis kõik. Kui palju vibratsiooni oli äkki vähem, siis olevat teatatud, et maakera seismo, loogiline pilt muutus. Et see ei olegi nali. Muutus rahulikum, muutus rahulikumaks. Jah. Noh, see tundub meile uskumatu, eks ole, aga mina usun See on täiesti tüüpiline, et raadio- ja telesaate taustaks sarjade filmide taustaks muusika ja olemegi sujuvalt jõutud teie elukutse teise külje juurde, et te olete linnateatris lavastuste muusikaline kujundaja. Vaatasin teie tööde pika nimekirja, ma ei ole meist eriti paljusid näinud, aga kui ma mõtlen näiteks Elmo Nüganeni lavastatud Ma armastasin sakslast peale, kus on kolm tegelast ja lava lonkab, kas Viini tooli, kolm tooli, kolm tooli ja ma ei mäleta sealt mingit muusikalist kujundust. Meie kangelased, ma mäletan seda õhkkonda, tegelaste läbisaamist, ma ei mäleta muusikalist kujundust, siis saa olla Riina Roose, teie töö eesmärk. Et vaataja pärast teatrist väljatulekut ei mäleta sellest tööst midagi. Ei, ma arvan, et see on väga hea, et ei tohigi segada, seda on juba Viive Ernesaks ikka ütelnud, et mida vähem seda parem ja parim on see, mida üldse tähele ei pane. Et ma arvan, et see on ainult hästi. Sest see ei saa olla asi iseeneses või asi, et kui ei ole just lausa selle järgi vajadust, aga noh, siis on tavaliselt ju meil juba mingi kas muusikanumbrid või, või aga reeglina ta peabki olema märkamatu ja tõesti, mida vähem, seda parem ja, ja mis puudutab jällegi tõesti näiteks paljusid telesaateid, kus sõnal oleks nii suur kaal ja ma tahaks kuulata, mis inimesed räägivad. Ja siis Ma ei kuule või ma pean kogu aeg tegelema mingi muu asja tõrjumisega, et kõik asjad on mingitinina või pininat, noh, et ei saa kohe päris vaikuses mingi prygi nest ka olema seal kogu aeg. No ei ole vaja, kui inimesed omavahel vestlevad. No miks peab seal kogu aeg mingisugune asi veel olema? Ma hakkan seda kuulama. Ja mul ongi see hädad, hakkan seda kuulama seal seda tausta ja ma ei panegi tähele, mis inimesed räägivad. Ja mitte mingit vajadust selleks ei ole, sest inimesed tulid kokku ja tahavad mulle mingisugust informatsiooni edastada, mis on tähtis justkui ka olen selle peal väljas, et ma seda kuulan. Et pidevalt selle üle kuhjamisega see hirm, et äkki inimestel hakkab igav, kui kogu aeg ei ole midagi, see on igal pool või et on mingi hea saade, kus mingi hea muusika, ta lõpeb ära. Ma ei ole jõudnud välja hingata, rääkimata järgmisest sissehingamisest, juba lajatab mingi muu asi jota, see ju kustutab kohe ära, mis oli. No ühesõnaga, kokkuvõtteks tahaks öelda, et on üks meeletu muusikaga üle kuhjamine igal alal. Ma ise püüan tõesti selle vastu sõdida. Äärmisel vajadusel ainult kuhugi midagi lisada. Ja kui te lisate sellele äärmisel vajadusel, kas see on lavastaja mõtet toetav sellega dialoogi astu? Ikka ikka lavastaja sõna on ikkagi kõige peamine, kõik peab ikkagi olema ühe terviku teenistuses, et sa ei saa mingil juhul olla mingi omaette nähtus. See ongi režissööri kunsti suur asi, et režissöör peab kogu aeg nägema suurt pilti ja detaili, oskama kogu aeg paralleelselt neid näha, nendega lihtsalt tööd teha ja kõik teised peavad ka selle nimel pingutama. Te olete töötanud minu meelest kõikide Eesti teie kaasaegsete lavastajatega koos lisame veel siia Adolf Shapiro ja kergMariuse. Võib-olla meenutate mõnda põnevat koostööd, huvitavat lavastaja isiksust. Ja selles on teil õigus, tõesti on olnud võimalus väga huvitavate inimestega kokku sattuda, vahel mõtledki, et mõni näitleja kuskil olla vääriks ka rohkem erinevaid lavastajaid. Ta võib olla sattunud kuhugi, on kogu aeg kuskil ühes teatris ühes asendis. Mul on tõesti väga vedanud, et olen sattunud niisugusesse rikkalikku lavastajat tööde juurde, aga Adolf Shapiro ka seoses oli üks niisugune tore asi. Praegu tuleb tõesti täitsa plaksti meelde. Ta lavastas turgeenini, isad ja pojad, niisugune tükk oli jah. Jaa. Seal oli üks koht, kus kõlas pidulikult Verdi Joogilaul. Aarne Üksküla veel mängis seda rolli, kutsub nüüd kõiki sööma ja niuke pidulik koht. Et nüüd joogem Tyra Traviatas ta verti Travjaata ja niisugune suurejooneline ja kuna see kõik toimus maal, kus oli, eks ole suur loomade ja, ja muu majapidamine, siis olid meil ka heliriba, kus olid kanad, kaagutasid ja kõik muud niisugused tegelased ja kuna seal oli üks lõpeb, teine hakkab, seal on mitu asja korraga, eks ole, üks vajutatakse kinni, läheb teine käima korraga mitu erinevat heliriba stardivalmis ja oli just olnud selline koht, et kus pidime kuulma kanade kaagutamist ja siis juhtus nii, et see Verdi lugu läks käima ja samal ajal läks kogemata helimehel ka näpp selle teise lüliti vastu läks ka see kanade kaagutamine käima. Aga see kõlas selles hetkes nii vägevasti. Nii saab piiratust, tausta, vat otsustajat oma ala ja see, et niisugusest mingist juhuslikust näpukas võib vahel tulla, see oli nii tore koht, et pärast oli üks lemmikkohti seal. Et see kõlas kokku just selline suursugusus ja siis kanade kaagutamine. Aga seda ei oleks välja mõelnud, et see juhtus juhuse tulemusena ja shopiir oli väga paindlik ja niisugustele asjadele väga aldis. Nii et no lihtsalt üks meenutus. Igal sügisel on sõpruse kinos filmi päevad, kus just on valitud need filmid, mille kujunduses on kasutatud Arvo Pärdi muusikat ja ma ikka käin mõnda filmi vaatamas kinost tulles, mul on nihukesed, kahetised, tunded. Ühest küljest mul on väga hea meel selle üle, et Arvo Pärdi muusika kogu aeg uusi põlvkondi kõnetab ja on meile oluline. Ja teisest küljest mul on nagu natuke kahju, et suure helilooja grandioossed teosest on lihtsalt võetud fragmente ja kasutatud kujunduseks. Mis mõtted teil sellega? Veljo Tormise muusikaga on ju ka niiviisi tehtud? Ja no nii juhtub nende kõigiga ja eks see ongi mulle endale omamoodi kahetised, tunded. Aeg-ajalt tundub, et lähed kuhugi mingi asja kallale ja lõikad mingi tüki ja paneb ta kuhugi, kus teda mitte mingil juhul ei olnud kunagi mõeldud. Ja samas vahel jälle tundub, et kuidagi õigustad justkui selle ära, nii et ega siin ei olegi õiget vastust, et mõtlen sama moodi, et kahetised, tunded täpselt. Nüüd läheme selle juurde, mis 2020. aasta on teile toonud suured preemiad. Teie Jaak Jürisson olete saanud Eesti teatri aastaauhinna muusikalise kujunduse ja originaalmuusika eest. Ja linnateatri kolleegipreemia just täpselt selle sama töö eest, mis on Elmo Nüganeni lavastatud kommuun. Koostöö ja kerissoniga on ju ammune. See sai alguse kunagisest kiigelaulukuuik, kust meil oli niisugune ansambel, kus me laulsime, Kuusmid olija kuuel häälel laulsime, ja Jaak Jürisson tegi meile palju seadeid, et alguses me laulsime lihtsalt, et antud noote kuulsate ansamblite seadeid, et harjutada seda stiili ja õppida ja ja siis tuli aeg, et oleks ka mingeid omi sead. Ja ega see vokaalseade tegemine niisugusele koosseisule ei ole lihtne ja selleks peab olema ise lauljatundega, sul peab olema sellest vokaalist niisugune arusaam vokaali taju. Seda väga paljudel ei ole, aga Jaak Jürisson, Ilze on ja just ka see taju, et kuidas teha loost Sa võid ta justkui temaga uperpallid teda ka loo tuum jääb alles, et sai, sai naeruväärista teda, sa ei esita ennast, vaid ikkagi selle autori sead kõige esimeseks, aga seal on mingi mängumaa. Ja vot neid kõiki oskusi jaagul on Nendega, ta oskab ümber käia ja see oli meil kuuiku hiilgeaeg ikkagi, kui olid jaagu seaded ja siis Olav Ehala seaded ja sealt kuidagi edasi on läinud see koostöö, et on palju seadnud ka just nimelt linnateatri kooslustele, nii meie kui me tegime Valter Ojakääru plaadi, siis enamus seadeid jällegi tegi või ka Evald Vainu ja nii edasi ja nii edasi, et ega see seade tegemine ei ole ka lihtsalt, et istun klaveri taha, Trueen mingi koosluse sealt välja vaid just et ta on ikkagi. Esiteks ta on helilooja paberitega Sul peab olema ikkagi selline komponenti mõtlemine ka seades. Ja veel muud omadused, improvisatsioonilised, orienteerumine, erinevad žanrites jäävad kõik niisugused omadused, need ei ole ka sageli ühes isikus leitavad. Nii et selle niisuguse seadmise ja sellise muusikalise mõtlemise sellel maal orienteerumine ja selline maitse, vaat see lihtsalt need maitsed kattuvad. Just see, et sa, heliloojad, kui sa võtad ühe autori ja teed temaga midagi, et siiski see helilooja algmaterjal on ikkagi A ja O. Respekteerides, kui keegi autor mingi loo teinud. Tal oli mingi mõte ja kui sa tahad seal kõik ümber teha no tee siis üldse uus lugu, mis sa seda autorit seal siis üldse vaevad? Kuidas nendesse ümber tehtud lugudesse suhtute, neid kuuleb ja tänapäeval igasuguseid? No seesama jutt, mis ma rääkisin nüüd selle jätkuks, ega enamasti ikkagi ümber tehtud asi on ümber tehtud, asi, reeglina see originaali ei ületa, reeglina jääb alla ja kahjuks enamasti isegi rikub. Ja eks me oleme ise võib-olla ka kunagi kuuiku algpäevil, võib-olla rohkem Muper pallitanud ja mõnda lugu praegu kuulad, siis ausalt öeldes mõne puhul on isegi no ei ole kõige paremad tunded. Mõned lastehaigused muidugi tuleb läbi põdeda, et jõuda mingi arusaamiseni aga on osa haigusi, mida ei pea läbi põdema, võib-olla võiks võtta tarka inimest kuulda või miks ennem rohkem õppida ja rohkem kaevuda millessegi kui niimoodi kergekäeliselt asju ümber teha või, või kuidagi väga kerglaselt suhtuda autorisse. Seda lükkab takka ka veel see, et kui meil jällegi kahjuks pean, ütleme, rahvusringhäälingus midagi teadvustatakse siis ainult esitajat. Mina siiamaani ei saa aru, kas ei lähe autorikaitse ja autoriõiguste rikkumise alla, et kogu aeg on esitaja ja see, kes on kirjutanud teksti, rääkimata meloodias, seadest või siis orkestratsioonist. Ühesõnaga, kes on muusika autor, tuleks seda absoluutselt ei mainita. Mis tähendab seda, et näiteks kui tulevad õpilased sisseastumisele, siis nad ütlevad ka esitaja järgi, et see on selle laul. Jaak Joala laulud, see on põhinali, eks ole. Ma ei tea, kuidas, kuidas selle vastu sõdida, minu arust oleks elementaarne, et öeldaks, et nüüd kõlab see laul. Kas see on siis nii raske? Kas see võtab eetriaega ära või ma ei tea, milles asi on? Et justkui see autor ei ole tähtis, see lükka peale seda mõtet takka. Aga mina arvan, et on väga tähtis. Ma arvan, et see võib-olla tuleb sellest, et autori sõnade või teksti autori klassikaline teadvustamine, et see on niisugune vanamoodne, et palju lihtsam on öelda, et laulab Karl-Erik Taukar. No vot ei tea jah. Tõlkide arv ei ole nii suur, igal ajal on omad kombed, ei oska nagu muud öelda, et võib-olla see helilooja telenende koha tagasiandmine, et võib-olla tuleb veel, ma ei oska öelda. Ma tahaks loota. Tahaksin kõnelda veel sellest, missugust tohutut tööd te teete laulupidude lavastusmeeskonnas. Kõik need tekstid, mis lauluväljakul kõlavad sel ajal, kui koorikas vahetuvad või seal tekib mingi muu lavastuses möödapääsmatu paus. Need on täidetud Teie välja otsitud faktide ja koostatud tekstidega, mis tähendab seda, et teil on vaja teha tohutu eeltöö, nii et tekstid laulupidude ei korduks. Ma olen olnud kahel korral, üks on 2014, aasta oli ja teine oli nüüd 2019, aga Tartus mitte siin Tallinna lauluväljakul, vaid Tartu laulupidu, mis oligi mitu päeva ja oligi ajaliselt pikem ja iga mahuliselt palju rohkemat nõudev. Nii et see oli tõesti üks suur kaevumine uuesti. Nendes laulupeo ajaloo raamatutes ja nootides ja kogumikes. Mida te peate tähtsaks hakkasite näiteks 2014. aasta laulupeod tekste tegema. Mind kutsus sinna Hirvo Surva, kes oli peo kunstiline juht ja kuna temal oli mõte, et vaataks ajaloos tagasi saades aru, et, et meil kõigil on lüngad, et kui hakkad laulupidudest rääkima, siis ei, teame, mis keeles nad olid need esimesed peod, siis me ei tea, mis autorid seal olid, millal üks või teine autor tuli või oli ja nii edasi ja nii edasi. Me oleme ühe õpetaja juures õpetaja Silvia Männiku juures õppinud. Üks õpetaja ikka koondab rohkem omi õpilasi, me oleme palju kokku puutunud. Nii teada, sest minu ajaloo huvi kutsus ta minu siis kaastööliseks. Ja Hirvo mõte oligi see, et igalt peolt võtta üks lugu, see teeb arvuliselt just selle välja, mida seal vaja on, esimesel valikkooride päeval ja vaat et mis siis sinna ümber istutada. Ja kui me siis seda teemat niimoodi sügavamalt arutasime ja vaatasime need repertuaari võimalused läbi ja seal olid pikad vaidlused sest laulupidu ongi väga suur ja aeganõudev protsess ja see ei ole nii, et kaks inimest otsustavad, et teeme nii, et seal on keegi, otsustab mingi tuuma ja seal peabki neid asju selgeks vaidlema ja mitu pead on mitu pead, seal läheb see kõik täie ette. Ehk siis niimoodi pikapeale ringiga järjest lähemale tulles, nii nende lugude, nii konkreetselt, mis said välja valitud kui üldse ajastule, mis mahuks sinna peaaegu 150 aasta sisse. Miks printsiibid on olnud laulude valimisel, kas neid üldse on olnud, missugused on olnud käsud-keelud? Nii pikk ja võimas teema, et sellega tahaks ausalt öeldes veel tegeleda, sest et kui saad sinna niimoodi korra nina sisse pista, siis saad üldse aru, et mida sa kõik veel ei tea. Aga niipaljukest, kui õnnestus teada saada ja tundus, et mingisugune muster tekkis, mingisugune ajastutaks jagunemine ja et see kõik kuidagigi edasi anda inimestele, ega siis ei ole võimalik hakata ju lauluväljakul nüüd ajalooloengut pidama. Kuidas mõnda lausesse need asjad ära mahutada? See oli üks suur suur pingutus ja õpetas jällegi väga palju mind ennast, kuidas ikkagi sõnaga ümber käia. Mis tähendab alguses, et sa leiad mingisuguse mõtte, kuidas vormida niimoodi, et üleväljak kõlaks ja oleks arusaadav. Peaproovi teha ei saa, seda aega, seal ei ole, sa pead justkui kõik tulistama 10-sse sest et tõepoolest, et laulupeo läbi mängu ju ei eksisteeri, on juppide kaupa tehakse ja et kõik niisugused asjad, mis siis lõpuks ilmnevad ja veel igasugu vidinaid ja pudinaid, mis veel kõik viimasel sekundil võib juhtuda. No see oli üks väga õpetlik, aga tõesti ka väga hariv, väga suurt kontsentratsiooni nõudev. See ei ole nüüd jälle võib-olla eetri jutt, aga ma ei teadnud, et see kujunes niimoodi, et ma istungi terve selle päeva seal selles putkas sest mul olid rahvariided seljas ja siis selgus, et õiedega me ei istu väljas. Me istume seal putkas me kogu aeg käigu pealt veel kohendasime teksti laulude vahel, Elisabet Reinsalu, kes teadvustas. No lihtsalt ma olin lihtsalt täiesti üle nii läbimärg, ma olin nagu narts sellest kõigest päev otsa istumisest raha, riiete, sellest higistamist, selles närveerimisest ja palavusest. See närvipinge oli siiski nisu. See oli lihtsalt metsik närvipinge oli ikka niisugune, et jah vist nii hullu ei olegi olnud, sest et see vastutuse tajud seda rahvamassi, no kui ma läksin sinna vahetult enne, kui see laulupidu pihta hakkas, esimene päev läksin korra sellest kabiinist välja sinna, kus raadio tarne seal niimoodi rõdu pealt vaatasin lihtsalt sinna alla väljakule, kuulasin seda meeletut summa, mis on lihtsalt inimese oma ja siis ma mõtlesin, et meier eksprompt selle mõttega, et kui on seal 50. aasta laulupidu. Et ühelt poolt ei kõla ükski laule, teeme vaikusega, et nad ei taha teha mitte leinaseisakut, vaid lihtsalt vaikus, et inimesed lihtsalt oleks vait, mitte midagi ei toimuks ja me ei tea, kas see õnnestub, ei õnnestu, kas nad kuulevad sinna tahaotsa seda juttu või kuuled, see selgub alles peo käigus. No ja nad kuulsid, mälex isegi, tegelikult võinud veel pikemalt seda pausi pidada, tookord inimesed hakkasid tõusma püsti, see oli nendel nagu spontaanne see, et, et noh, et selle teksti peale, kui õudne, see 50, mis oli juhtunud selleks ajaks, eks ole, et kuidas valetati inimestele on kõik see asi. Et sa said aru, et aa nüüd jõudis inimestele kohale, siis inimesed hakkasid püsti tõusma, siis hakkasid noh, pakkumine näeb, et eelmine tõuseb püsti. Et see õnnestus, no ma ütleks, et see oligi minu jaoks selle peo kõige suurem õnnestus. Domina Elisabet Reinsalu oli väga hea leid, ma ei tundnud tema häält üldse ära, lauluväljak, kuule, ma sain alles pärast teada, oli kuidagi nii noor, nii värske, nii et see oli üks kõige paremaid deta. Ei teadvustanud nii nagu klassikaline teadustaja, vaid ta jagas seda rõõmu, mis tuli lavalt ja lauluväljakult. Suurepärane. Ja Elizabethil on, see oskus on tõelise näitleja verega, et on nõus hüppama vett seal, kus vaja tegema, mis vaja ja mitte niimoodi käsu peale, vaid tal on see riskivalmidus. Samas ta oskab sellest kõigest rõõmu tunda. Tal on suur austus näitlejatöö vastu, ta saab aru, et praegu on see koht, vot nüüd teemegi nii, et ma ei hakkasin pabistama ega halisemaga hädaldama ja just selline siin ja praegu olemine, see on temal, see suur trump. Kui te olete kaevunud materjalidesse 150 aasta pikkuses üldlaulupidude ajaloos, siis te näete seal kindlasti koos töötamist ja üksmeelt samavõrra, kui et seal üksteisele vastu töötamist ja kadedust. Mida te praegu näete, mida Eestis võiks rohkem olla? Jah, seda üksteise ära kuulamist võiks olla rohkem ja minu arust võiks niisugust kasina mat eluviisi rohkem, millele ta see tohutu laristamine ja me ju ammu elame tuleviku arvelt. Kas siis tõesti ka see koroonakriis pannud inimesi mõtlema, ütleme, et äkki veel ise ka süüdi milleski, et meid niimoodi siin pannakse proovile, et kas tõesti kuidagi saaks oma elulaadi niimoodi kasinamaks tõmmata? Mina olen maksnud ja mina pean saami, olgu olla ja nii mul on seda vaja ja kohe peab saama ja kohe ma pean sama maakera teise otsa sõita praegu mul on selline tuju või ma tahan lõbutseda ja et see elulaad kui saaks maa muidugi lõpetaks selle päevapealt, aga mind häirib see kõige rohkem tohutu priiskamine ja praalimine ja et enamus aega on inimesed elanud oopis vastupidiselt. Ja see õigustas, et ma olen maksnud ja mul on õigus sellele ja ma olen seda väärt ja mingi selline See on väga vale elulaad, selle eest saame karistuse ükskord niikuinii. Lihtsalt küsimus on, millal. Kõige parem on ikkagi raamatu lugemine. See on parim tegevus. Aitab kehval ajal. Teda saab teha heal ajal ilusa ilmaga koleda ilmaga. Meie eestikeelsest kirjandusest kas või ainuüksi, seda ei jõua läbi lugeda elu jooksul, seal on nii palju, mida ammutada, mida võtta, ma soovitaks inimestel rohkem lugeda. See on parim viis ennast harida, ennast lõbustada, mõelda lugege m. Niisugusi soovitusi. Siis andis meile Riina Roose, saatejuht oli Kaja Kärner ja me loodame kaja loodiga jätkata nädala pärast kuulmiseni.